UKUARU UUS HELISTIK: Kodumaisesse kultuurikaanonisse kuuluvad Veera Saare romaan “Ukuaru” (1969) ning selle ainetel vändatud Leida Laiuse mängufilm (1973) meenutavad rahvatarkusega, et töö ei tohi lõppeda ega pillimäng vaikida – veel enam ei tohi armastus ega visadus raugeda. See kõnekas ja omamoodi ajatu süžee saab aga uue kuue tänavusel suvel, mil Emajõe Suveteater toob Vooremäe metsade vahele kargeõhulavastuse “Ukuaru”. Aurora Ruus kutsub vaatama.
“Ukuaru” kujutab endast teost, mida on läbi aegade saatnud omapärane nimbus ning millest kiirgab midagi õilsat ja sulnist, kuid samas ka midagi üdini eestlaslikku.
Kange eesti naise tõug
Kõnekad teemad, mida see teos kõneks võtab, on oma ajatuses ka tänapäeval olulisel kohal ning seda ehk isegi veel teravamalt, kui esmapilgul aimata oskame.
Kuigi “Ukuaru” tegevus toimub Esimese maailmasõja lävel, saab sellega ikkagi suhestuda mitte niivõrd ajastu kontekstis, kuivõrd inimeseks olemise ja selle olemisega kaasnevate tunnete osas. Loo keskmes olev sooja ja suure südame ning terava taibuga Minna on justkui see “kanget tõugu” eesti naine, kelle sarnaseid leiame veel teistestki tüvitekstidest ning kes on oma visaduses valmis sööma kasvõi oblikaid ja jänesekapsast. Kuid isegi selline tugev naisefiguur, kes tõesti vist kõigega hakkama saab, on sellegipoolest valmis armastusele anduma ning laskma end pillimängul lõplikult lummata. Need pillilood, mida kuulsid küll kõik, ent mida Minna tulevane kaasa Aksel mängis tegelikult ainult Minnale, kõlasid nii, et korraga oli kurb ja õnnelik olla.
Just nimelt see pill – Aksli ja Minna pere kolmas liige – on aga võti, mis avab tee nii tegelaste kui ka hiljem Leida Laiuse filmi ja Arvo Pärdi muusika abil eestlaste endi südamesse.
Ukuaru valsi saatus
Interpreteerides uuesti mõnd olulist kanoonilist teksti, tekib sageli küsimus, kas, mis kujul ja mis mahus tuleb säilitada selle algupära ning kui palju saame seda oma ajastu kontekstis painutada ja sellega kohandada.
Omamoodi tabavalt ilmestab seda kasvõi sellesama tuntud ja armastatud “Ukuaru valsi” huvitav ja mitmekülgne saatus, mis on läbi aegade erinevatel instrumentidel ja erinevate versioonidena transformeerunud. See Arvo Pärdi kirjutatud pala levis esmalt eelkõige rahvamuusikute repertuaaris, kes olid selle n-ö kõrva järgi ära õppinud, misõttu polnud palast ühte ja “õiget” versiooni. “Ukuaru” filmimuusika originaalses partituuris on aga see kuulus valss vaid peamiselt ühehäälse viisina noteeritud ning pealkiri puudub sellel sootuks.
Alles 2009. aastal sai tänu tantsupeole lugu uuesti noteeritud ja täiendatud. Sellest tulenevalt on juba aastaid loost palju erinevaid versioone levinud ning seeläbi omab see teatava avatuse tõttu ka Pärdi loomingu kontekstis erilist kohta, sest elab jätkuvalt oma elu ning muutub ikka ja jälle ajast aega.
Valss kui sümbol
Kuigi “Ukuaru valss” sündis võrdlemisi rutakalt, sai sellest oluline sümbol, mis töötab Laiuse filmis omamoodi juhtmotiivina, ent samas kõnetab ka neid kuulajaid, kes “Ukuaru” süžeega kaugeltki mitte tuttavad pole. Seda pala iseloomustab justkui mingi helge nukrus, ent samas lootust täis lohutus, mis annavad edasi ka “Ukuaru” tegelaste omailma. Selle valsi roll on sedavõrd olulisem, et lisaks Aksli pillile on ka see pala just “Ukuaru” filmis omamoodi peategelane.
Ka Emajõe Suveteatri interpretatsioonis saab seda keerdkäike täis saatusega pala kuulda, ent sedapuhku 80-ndatel valmistatud karmoškal, mille leidmiseks võttis muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres ette suisa pilli-casting’u, et tagada võimalikult kaunis ja autentne Teppo lõõtsa väljanägemine. Kuigi ka filmis mängib Aksel just Teppo lõõtsa, on filmimuusika sisse mängitud hoopiski akordioniga ning kokkuvõttes on üldse tegu pigem klaveripärase looga.
“Õnn on igaühe enda teha”
Kuid see pill enda sümboolsete ja armastatud viisidega pole Minna ja Aksli kõrval kaugeltki mitte ainus oluline tegelane ja teema, mis olulise liinina süžees lookleb. Kuigi armastus teineteise ja armastus muusika vastu toidavad ja trööstivad neid, on sama olulisena nende loo keskmes ka armastus looduse ja metsa – Ukuaru – vastu. See ürgne suhe metsaga, mis samal ajal nii kammitseb kui ka vabastab, on tegelaste elude keerdkäikudesse tugevalt põimitud. Paksu metsa sisse uppunud Ukuaru talu ei pakkunud küll inimeste lähedust, ent seal elavad hingelised olid seda enam rikkamad, sest päike murrab läbi ka kõige paksema padriku rohelisest laest, kui seda oodatakse ning kui selle nimel vaeva nähakse.
Vaeva nägemata ja tööd tegemata ei möödunudki Ukuarul ükski päev, sest töö kui “maailma kõige toredam asi” oli eelduseks, et Ukuaru elanikel saaks olla päris oma kodu. Ilma töö ja vaevata pole ei peremehe- ega kodutunnet. Seepärast ei tohigi töö otsa lõppeda, sest kui see lõpeb, ongi kõigel lõpp: “Töö peab olema ja jääma, temas on inimese elu, ta jõud ja ta igavik.” Seeläbi on ka õnn igaühe enda teha ning alati polegi vaja allikasse vaadata, et teada saada, mida oled elus valesti teinud. Kuigi õnnetusest õnneni on ehk pikem maa kui õnnest õnnetuseni, on Keldriaugult Ukuarule sama pikk maa kui Ukuarult Keldriaugule.
Teema variatsioonidega
Seekordne Ukuaru teema variatsioon leiab aset Tartumaal, maalilisel Vooremäel, kus mullu 25. tegutsemisaastat tähistanud Emajõe Suveteater selle aegumatu loo uuesti lavale toob.
Dramaturg Urmas Lennuki, lavastaja ja valguskujundaja Peep Maasiku, kunstnik Jaanus Laagrikülli ja muusikalise kujundaja Ardo Ran Varrese käe all rullub uuesti lahti lugu, mis padrikust olulised teemad taas päevavalgele toob ning metsa uues helistikus kohisema paneb, et selle saatel “Ukuaru valssi” keerutada.
Minna ja Aksli kingi täidavad seekord Ursula Ratasepp (Tallinna Linnateater) ja Pääru Oja, teistes rollides Hannes Kaljujärv (Vanemuine), Garmen Tabor (Ugala), Kärt Tammjärv (Vanemuine), Margus Prangel (Von Glehni Teater), Marika Barabanštšikova (Vanemuine), Indrek Kruusimaa ja Kirke Kallaste.
Esietendus 4. augustil 2022.
www.suveteater.ee
