TARGAD TAIMED: Tallinna Botaanikaaia troopiliste ja subtroopiliste taimede osakonna juhataja Jaan Mettik kirjeldab, mil moel taimeriik oma lastest vabaneb ehk kuidas nad oma lapsed suurde ellu saadavad.
Hämaratel augustiõhtutel aktiveerusid emad. Mõned hiilisid õues põõsaste vahel ja püüdsid toiduga kohale meelitada ning kinni püüda suve jooksul ula peale läinud lapsi. Teised tuletasid meelde, kuidas vahetada kodust wifi parooli, et ühtäkki ilma internetita jäänud võsuke sohval mingitki kontaktivõimet ilmutaks. Kuigi strateegiad on erinevad, jääb eesmärk samaks. Kõike tehakse selleks, et last kooli saada; selleks, et tal tulevikus oleks paremad võimalused elus läbi lüüa.
Kui arvate, et järeltuleva põlvkonna parimate soovidega kodust välja saatmine on vaid inimliigi eripära, eksite sügavalt. Taimed pole ka sugugi viletsamad lapsevanemad, ehk isegi vastupidi.
Loomad rakkesse
Loomade kasutamine ühistranspordina, et taimelapsukesed enesele uue kodu leiaks, on inimestele ehk kõige tuttavam. Ka inimene kuulub loomariiki ning taimed kasutavad meidki ära. Lihtsaim viis selleks on seemned või viljad mööduva eluka karvadesse haakida.
Oma püksisäärest on takjanuppe lahti kangutanud vist kõik. Samal moel käituvad näiteks aga ka meie kodumaised maarjalepad (Agrimonia) ja roomav madar (Galium aparine). Esimest kohtab peamiselt niiskevõitu niitudel ning võsaveertes, teist umbrohtuma kippuvatel põldudel ja aiamaadel ning taolisi tegelasi on veelgi.
Eriti tublid reisumehed on Maa lõunapoolkeralt pärit oganupud (Acaeana). Näiteks uus-meremaa oganupp (A. novae-zelandiae) on suutnud end Uus-Meremaalt pärit lambavillaga peaaegu üle kogu maailma levitada. Inglismaal on tast saanud kohati isegi tüütu umbrohi.
Sisse ja välja
Kui teiste turjal ratsutamine on puhas metsaeluka ärakasutamine, loomal (või inimesel) pole lillelaste laiali kandmisest vähimatki tolku, siis on ka vastastikusel kasul põhinevaid suhteid.
Näiteks lihakate viljadega puud ja põõsad. Lihakas vili seeditakse ning kõvakestalised seemned leiavad end pärast seedetrakti läbimist maast koos… väetiselarakaga. Ole ainult mees ja hakka idanema.
Taolist strateegiat kasutab näiteks tomat. Ta seemned on nii vastupidavad, et suudavad vahel idaneda isegi siis, kui on läbinud inimese seedetrakti ning ka kanalisatsiooni. Kindlasti olete näinud tillukesi tomatitaimi tärkamas muruplatsidel, mille tasandamiseks on kasutatud reoveepuhastusjaamast pärit komposti.
Kui seemned vajavad idanemiseks aga eritingimusi, peavad taimeemad eriti pingutama. Viimastel aastatel on oma leviala Eestissegi laiendanud puuvõrades kasvav igihaljas poolparasiit puuvõõrik (Viscum album). Selleks, et tema seemned idaneda saaks, peavad need pudenema puuoksale. Seetõttu on puuvõõriku pärlvalgetes marjades peituvad seemned kaetud veniva liimja kihiga, mis ei tule maha isegi linnu soolikates.
Eriti toreda „küüdimehe“ on leidnud meie armas sinilill (Hepatica nobilis). Tema seemned on maitsva lisemega, mis on sipelgatele suisa vastupandamatu. Tegus kuuejalgne tegelane märkab maas mõnusa pakendiga seemet, haarab selle lõugade vahele ning hakkab maiusega pessa sibama. Enamasti ei pea ta aga kiusatusele vastu, paneb seemne küljes olnud kingituse nahka ning viskab seejärel kasutuks muutunud tera metsa alla.
Sinilillel on loomulikult kasud mängus. Milline taim tahaks sirguda sipelgapesa lõputus saginas, ikka pigem vaiksel metsaalusel samblamättal.
Lapsed tuules
Üldtuntud on ka tuuleenergia kasutamine. Võilillede tillukesed seemnelangevarjud on ju kõigile tuttavad ja sama hästi tuntakse kindlasti ka vahtrate „ninasid“. Üldse on üllatav, kui paljude puude seemned tuulele loodavad: saared, pajud, paplid, kuused-männid ning isegi pärnad. Viimased, kui mõni talvetuul on nad okstelt lahti rebinud, meenutavad lennul lausa tillukesi helikoptereid.
Osa taimi ei julge aga oma järeltulevat põlve sugugi niisama lihtsalt tuulde visata, vaid tahavad seemned ise kohale viia. Taolisi tegelasi nimetatakse veerpallideks. Tegelikult on ilmselt kõigil mingi veerpallikogemus. Pole ühtki tõsiseltvõetavat kauboifilmi, kus poleks kaadrit tuulisest ja kuivast külatänavast, mida mööda keerutab tuul kulukuuli. Veerpall moodustub kas taime osadest (enamasti õisikust) või isegi kogu taimest (üheaastaste liikide puhul), mis kuivavad jäigaks ning mida tuul siis omatahtsi mööda maad edasi keerutab.
Loomulikult pudeneb selle kõige käigust maapinnale seemneid ning nii saabki taim uutesse kasvupaikadesse edasi levida. Põhjus, miks taimeema seemet üksi maailma hullama ei lase, on lihtne: kuivanud taimepallil on suurem tuuletakistus ning seega suurem võimalus esialgsest kasvukohast kaugele jõuda.
Kui arvate, et selliseid taimi leiab vaid kõrbetest ja steppidest (ning eks see ole enamasti ka tõsi), siis tegelikult võib taolisi tegelasi leida isegi meie lillepeenardelt. Veerpallide sekka liigitatakse sageli nii pööris-kipslill (Gypsophila paniculata) kui ka suureõisikulised laugud (Allium).
Üks huvitav tuullevija on pelargoon. Pelargooniema on iga seemne taha kinnitanud spiraalse lennutiiva, mis näeb välja kui miniatuurne karvane punnivinn. Selline punnivinnavõrdlus ongi vist kõige kohasem, sest tegelikult see lennutiib ka toimib nagu punnivinn, tõsi küll, vastupidi. Kui seeme on sobivasse kohta kohale lennanud, hakkab tiivaspiraal end niiskuse toimel (eriti hea, kui tuleks kerge vihmasadu) lahti keerutama ning surub selle nagu kruviga tihedalt mulda.
Vesi – maailmaavastajate abiline
Vesi tuleb sageli appi ka teistele taimedele, mõned suisa sõltuvad sellest.
Aiandushuvilised on kindlasti kokku puutunud keskpäevalilledega (Cleretum bellidiformis sün. Dorotheanthus bellidiformis). Tegu on arvatavasti ühe kirkaimate õitega suvelillega, mida Eesti aedades kasvatada saab. Looduses kasvab see lihakate lehtedega üheaastane taim Lõuna-Aafrika karmides kõrbetes ning tärkab seemnest vaid siis, kui mulda ilmub piisavalt niiskust. Kuidas aga hoida seemneid turvaliselt tallel, kuni taoline hetk tekib?
Keskpäevalillel on selleks korraliku ümbrikuna tihedalt kokku volditud viljad, mis avanevad kandikuina; kuid vaid siis, kui vihm neid niisutab. Taimeema (kes ise selleks ajaks on küll juba oma maise elu lõpetanud) ootab, et vihmapiisad ta tited viljast välja põrgataks ning maad mööda voolav vihmavesi need uude elukohta kannaks.
Vee kandvusele loodavad mõned teisedki meile tuntud taimed. Võtame või puuvillapõõsa (Gossypium). Temal on küllalt kopsakad seemned ning neid ümbritsevad karvakesed ehk teisisõnu… vatitups. Üldiselt loodavad taolised karvakestega seemned tuulele, aga kui puuvillapõõsas talle sobiva tugevusega tuult ootama jääks, peaks ta keeristormidele lootma. Seetõttu valis see taim vee. Looduslikke, rannikualadel kasvavaid puuvillaliike uurides jõudsid botaanikud tõdemusele, et mõnede liikide seemned võivad ilma idanevust kaotamata ning meduusina laiali laotunud karvakesi ujukina kasutades ookeanivees ulpida isegi kuni kolm nädalat.
Vesi võib isegi tavataimest umbrohu teha. Näide on siitsamast võtta – kurdlehine roos (Rosa rugosa). Looduses kasvab see meiegi haljastuses tuntud põõsas Kaug-Idas. Euroopas hakkas see liik populaarsust võitma XIX sajandil ning läinud sajandil sai kurdlehine roos tänu oma vähenõudlikkusele ning võimele jõudsalt vegetatiivselt paljuneda küllalt menukaks taimeks luidete kinnistamiseks. Seda tööd tegi kurdlehine roos hästi, kuid lisaks sellele kasutas ta ka nippe, mille ta oli välja kujundanud koduse Jaapani mere rannikul. Kurdlehise roosi tillukesi tomateid meenutavad viljad on väga head meresõitjad ning tänapäevaks on sellest taimest saanud ka Läänemeres rannalt rannale hulpiv ning neid järjest juurde vallutav taim.
Tuli, mu tuline sõber
Mõned taimed on nii nutikad, et oskavad isegi tule enese heaks tööle panna. Tõsi küll, enamasti siiski mitte otseselt tule, vaid selle leekidega kaasneva kuumuse.
Austraalias, Lõuna-Aafrikas ning mõnes Põhja-Ameerika paigas on metsatulekahjud tavalised. Enamikule taimedest kuulutab see hukatust, kuid mõned liigid on sellega nii hästi kohastunud, et usaldavad leekide kuumuse oma lapsi uuele elule aitama.
Eestiski kasvatatavatest taimedest ootab kuumust keerdmänd (Pinus contorta). Selle Põhja-Ameerika männi käbid on sedavõrd vaigused, et ei mõtlegi avaneda ilma täiendava kuumtöötluseta.
Enamik „leegilembeseid“ liike pärineb siiski kas Austraaliast või Lõuna-Aafrikast: banksiad (Banskia), haakea (Hakea), lambiharjapuud (Callistemon)… Kõikide nende puitunud viljad ootavad kui maisiterad, et siis pärast maastikupõlengute kuumust popkornina lahti praksatada. Austraaliast pärit heinpuu (Xanthorrhoea) on aga veelgi kavalam. Temal on „kuumtöötlust“ tarvis selleks, et õitsema hakata. Alles leekide kuumus vallandab taimes protsessid, mis panevad ta kasvatama oma pooleteisemeetrist õisikut.
Miks taimed nii käituvad? Tulekahjujärgne maastik on tegelikult ideaalne keskkond taimetittede tärkamiseks. Pind on puhastatud konkurenttaimedest ja ülemäärasest lehekõdust ning maa tuhaga väetatud.
Oma nõu ja jõuga
Mõned eriti tegusad taimed on aga laste saatuse oma kätesse võtnud ega oota abi loodusjõududelt ega juhuslikelt möödujatelt. Nad pillutavad oma järeltuleva põlve ise mööda maailma laiali. Üks efektsemaid taolistest tegelastest on looduslikult Vahemere maades kasvav pritskurk (Ecballium elaterium). Kui selle taime viljad valmivad, pritsivad nad seemned koos limase viljasisuga kuni 6 meetri kaugusele ning botaanikud on nende lennukiiruseks mõõtnud 95 km/h.
Taolisi seemnelennutajaid on veelgi. Näiteks talitavad nii paljud liblikõielised, ka oad ja herned. Sirge jänesekapsas (Oxalis stricta) on aga ühendanud suisa kaks strateegiat: esmalt loobib ta oma lapsukesed mööda ilma laiali, aga kuna need on ka kaetud liimja kihiga, kannavad juhuslikud möödujad lapsukesed veelgi kaugemale.
Kuigi võib arvata, et kui kaugele üks väike taimeke ikka oma seemnete loopimisega jõuab, siis Eesti loodusest on võtta hea näide. Carl Ledebour tõi 1827. aastal Altai ekspeditsioonilt Tartu botaanikaaeda väikeseõiese lemmaltsa (Impatiens parviflora). Temagi viljad avanevad valmides praksatusega ning paiskavad seemned igasse ilmakaarde laiali. Aastaks 1852 oli väikeseõiene lemmalts juba jõudnud metsistunult Tartu parkidesse ja aedadesse ning tänapäevaks on ta levinud kogu Eestis.
Praegu laiendab Eestis kiiresti oma levilat aga teinegi lemmalts: verev lemmalts (Impatiens glandulifera). See tulnukas Himaalajast on vallutanud juba pea kogu Lääne-Euroopa ning on ette võtnud jõulise ittatungi.
Kokkuvõtteks: nagu kindlasti aru saite, on laste õigel ajal ning õigel moel kodust välja suunamine suurepärane. Kui seda teevad isegi taimed, ei tohiks ka ükski inimene kõhelda oma last kooli, iseseisva elu algusesse saata.