AJAVAGUDESSE KADUNUD? Fenno-Ugria Asutuse nõunik Jaak Prozes üllitas äsja kogumiku „Kas Putin on vepslane“, mis räägib seikluslikke lühilugusid soomeugrilastest Venemaal. Paremuse poole ei liigu soomeugri maailmas pea midagi, tunnistab Jaak.
Soome-ugri maailm muutub ja kahjuks tuleb tunnistada, et paremuse poole liigub selles maailmas väga vähe. Eelkõige just seetõttu, et enamik soomeugrilasi elab Venemaa territooriumil.
Vene ametkondade valvsa pilgu all
Kui võrrelda tänasega 1990. aastate algust, siis torkab silma mitu asja. Esiteks on kadunud kodaniku aktiivsus ja protestivaim. Soome-ugri rahvaste kongressid on muutunud mängukannideks soome-ugri vabariikide nomenklatuuri käes. Osal neist kongressidest pole isegi seadusandliku initsiatiivi õigust, valdavalt viiakse need läbi ametnikkonna valvsa pilgu all ja sõnavõtud on ülistuslaul vabariigi targale juhtkonnale. Rahvuslikud, opositsioonilised ühiskondlik-poliitilised organisatsioonid peaaegu puuduvad, uusi organisatsioone nii nagu 1990-ndatel ei asutata. Uusi huvitavad liidreid ei ole esile kerkinud.
Veelgi drastilisemalt on muutunud kongressidel esitatavad nõudmised: kui 90-ndate alguses võis neid dokumente võrrelda meie Eesti Kongressi või Rahvarinde dokumentidega, siis praegu on need kirjutatud stiilis „soovitame ja juhime tähelepanu“. Ei midagi sellist, et riigipea peab oskama riigikeelt või seda, et tuleb luua kahekojaline parlament, kus üks, rahvuste koda, omab vetoõigust. Samuti on kadunud migratsiooni ja kodakondsuse küsimused, õigus maavaradele või nõue, et Vene Föderatsiooni seadused hakkavad kehtima siis, kui need kinnitab kohalik parlament. Praeguse kongressi ehedaks näiteks on eelmise aasta sügisel toimunud kuues rahvuskongress, mille peateemaks oli „Mordva rahvas ülevenemaalise kodaniku identiteedi formeerumisel“. Ja muidugi ei kutsuta enam kongressidele eestlaste, soomlaste ja ungarlaste esindajaid.
Tulemused kõikides sfäärides
Üldse on märgatav Venemaa üha suurem sulgumine. On loodud oma Venemaa soome-ugri rahvaste noorte assotsiatsioon, on loodud ka Venemaa soome-ugri rahvaste assotsiatsioon. Soome-ugri küsimust tahetakse muuta Venemaa siseasjaks.
Teiseks suureks muutuseks on rahvuskeelte üha kahanev prestiiž, sest õppesüsteemidest on soome-ugri keeli üha enam välja tõrjutud. Rahvuskeelseid koole enam õieti ei olegi. See tähendab seda, et nõudlust rahvuskeelte järgi pole. Soome-ugri keeled on küll valdavalt riigikeeled, kuid tegelikkuses ei tähenda see õieti midagi. See ei tähenda isegi mitte seda, et riigiametnikud peavad üht või teist soome-ugri keelt oskama.
Tulemusi võib näha kõikjal rahvuskeele kasutussfäärides. Ajalehtede tiraažid on kukkunud 20 000-lt 4000-le. Seda rahvaste puhul, keda on 600 000. Rahvuskeelseid raamatuid antakse välja 20–30 eksemplari aastas. Veel 1990-ndate alguses anti välja peagu sada nimetust, mis, tõsi küll, hakkas kohe kiiresti vähenema. Televisioonisaadete kohta aga võib öelda, et siin eriti muudatusi pole. Nii nagu paarkümmend aastat tagasi oli soome-ugri keeltes 4–6 tundi saateid nädalas, nii on ka praegu. Aga, mis on 4–6 tundi nädalas, see on ju naeruväärne! Mõnevõrra on paranenud lood raadiosaadetega, mari- ja udmurdikeelsete saadete maht on tõusnud.
Vene rahvuspoliitika tagajärg
Eelkirjutatu ongi viinud olukorrani, kus soome-ugri rahvaste arv vähenes Venemaal 2002.–2010. aastail 14%. Praegu on nende rahvaste esindajaid Venemaal 2,4 miljonit. Keelte kõnelejate arv aga kukkus 30% ja neid keeli räägib vaid 1,5 miljonit inimest. Võrdluseks: veel 1989. aastal oli ainuüksi mordvalasi 1,2 miljonit. Seega rohkem kui eestlasi.
Soome-ugri rahvad lahkuvad ajaloo areenilt kiiresti ja midagi rõõmustavat pole oodata ka järgmisest rahvaloendusest, sest on näha, et soome-ugri keeli valdab põhiliselt vanem elanikkond.
Kui nüüd küsida põhjusi, et miks soome-ugri rahvaste ja keelte kõnelejate arv väheneb, siis võib öelda, et need on erinevad. Venemaal muidugi armastatakse rääkida, et soomeugrilased on selles ise süüdi – kes keelab lapsevanematel oma lastega emakeelt rääkida. See on üsna levinud seisukoht. Tegelikult on see vale.
Võib üheselt öelda, et see on Vene riigi rahvuspoliitika tagajärg. Kõigepealt venestati kohanimed, siis ees- ja perekonnanimed. Edasi järgnes soome-ugri rahvaste esimese põlvkonna rahvusintelligentsi hävitamine 1930-ndatel. Siin öeldakse alati, et Stalini repressioonides kannatasid kõik – tõsi, aga kui asja vähegi lähemalt uurida, siis soome-ugri rahvad kannatasid tunduvalt enam. Näiteks mari kirjanikest represseeriti 90%. Sellega kaasnes venelaste halvustav suhtumine põlisrahvaste esindajatesse, kes 1930-ndatel läksid linnadesse. Sellest tuleneb ka hirmutunne ja soov varjata oma rahvust. Edasi järgnes mõnede väiksemate soome-ugri keelte, näiteks vepsa keele õpetuse kaotamine ja teiste soome-ugri keelte piiramine ning 1960-ndatest reaalainete (füüsika, keemia ja matemaatika) rahvuskeeltes õpetamise lõpetamine. Edasi lõpetati ka geograafia ja ajaloo õpetamine. Pidevalt vähenes rahvuskeelse kirjanduse väljaandmine. Peale suruti uus ideoloogia ühtsest nõukogude rahvast, kes muidugi räägib vene keelt.
1990-ndate alguseks oli juba tekkinud olukord, kus üks neljandik soome-ugri rahvastest ei pidanud rahvuskeelt oma emakeeleks. Võib öelda, et venestusprotsess oli saavutanud võidu.
Soome-ugri rahvaste kongressid on muutunud mängukannideks soome-ugri vabariikide nomenklatuuri käes.
Võib üheselt öelda, et see on Vene riigi rahvuspoliitika tagajärg. Kõigepealt venestati kohanimed, siis ees- ja perekonnanimed.
Lugematud koosolekud, kaitsetu keel
Andres Heinapuu juhib tähelepanu põhjustele, miks soome-ugri vaim Venemaal vajub.
Venemaa Föderatsioon koosneb „subjektidest“, mis on põhiseaduse järgi võrdsed, kuid mitte päriselt. Föderatsiooni subjekte nimelt on kolme sorti: oblastid, vabariigid (N. Liidu ajal olid need ANSV-d) ja autonoomsed ringkonnad. Vabariigid ja autonoomsed ringkonnad on nime saanud neis elava rahvuse järgi, mida seal nimetatakse „tiitelrahvaks“ (titulnõi narod). Vastavalt põhiseadustele on vabariigid „riigid“ (gossudarstvo), millel võib olla president, mõnel pool lihtsalt „pea“ (nt Komis glava Respubliki Komi). Pärast Putini võimuvertikaalireforme on olukord muutunud eriti veidraks: kui enne valis „vabariigi“ presidendi selle rahvas (nagu ka oblasti kuberneri), siis nüüd määrab vabariikide presidendid ametisse Venemaa president.
On peetud lugematuid konverentse komi, mari, udmurdi, karjala jne „riikluse“ ajaloost, kus on teoretiseeritud nende rahvaste „enesemääramisest“. Niisuguseid käsitlusi on ilmunud isegi pärast seda, kui Komi Vabariigi põhiseadusest kustutati deklaratsioon, mille järgi „Komi Vabariigi riikluse allikas on komi rahvas“, sest see olevat olnud vastuolus Venemaa põhiseadusega.
Korrastamispüüd hõlmab eelkõige riikluse küsimusi ja muud, mis võiks ohustada Venemaa terviklikkust. Rahvuskooli mõiste seevastu jääb tõenäoliselt igavesti ähmaseks. Soome-ugri rahvuskool (natsionalnaja škola) võib olla niisugune, milles õpetatakse fakultatiivselt mõnd soome-ugri keelt, ent võib ka (kuigi harva) täheldada, et algastmes on õpetus kas udmurdi- või marikeelne. Tatarimaal näiteks võib rahvuskool aga lausa tatarikeelne keskkool olla.
Soome-ugri vabariikide riigikeelte seadustes ei ole konkreetseid keelenõudeid ametiisikutele ega ametkondadele.
Pärast 2002. aastat polegi kasulik kehtestada soomeugrilaste keeli riigikeeltena. Nimelt tegi Venemaa Riigiduuma Venemaa rahvaste keelte seadusse sel aastal paranduse, mille järgi Venemaa vabariikide riigikeeled peavad kasutama vene tähestikku. Parandus oli suunatud tatarlaste plaani vastu minna üle ladina tähestikule. Nii soome kui ka kaks karjala keelt ja vepsa keel kasutavad ladinat. Nii et kui mõni neist riigikeeleks kuulutada, peaks see vene tähestikku kasutama hakkama. Eriti naljakas oleks see soome keele puhul: alles see oli, kui Moldovas hakati rumeenia keelt taas ladina tähestikus kirjutama.
Venemaal seadused keeli ei kaitse. Soomeugrilaste keelte olukord sõltub seadustest tunduvalt vähem kui kohalike ülemuste heatahtlikkusest. Seejuures pole eriti oluline, kas ülemused on põlisrahvustest või mitte. Karjala Vabariiki on juhtinud kogu perestroika-järgsel ajal venelased, Mordva Vabariiki aga mokšalane Merkuškin.
Külalised minevikust ja neeger
Jaak Prozes meenutab juhtumit maride Sangari Päevalt.
Mari Sangari Päeva üritused on taas läbi. Mari folklooriansambel asub koduteele. Bussijaama kogunetakse tund aega varem. Nii on kombeks, enne istumist teele lihtsalt ei minda, sest mine tea, mis juhtuda võib! Elav marikeelne jutuvada äratab aga tähelepanu. Uudishimu peegeldub ümbritsevate nägudelt ja lõpuks ei pea bussijuht vastu: mis keelt te räägite? – „Mari keelt,“ vastab mari ansambli juht, Tartu Ülikoolis eesti keelt õppinud Vassili. „Mitte midagi ei saa aru,“ on bussijuht nõutu. Vassili aga seletab, et tegelikult on mari keel nagu vana eesti keel. „Me oleme külalised minevikust, täpsemalt XVI või XVII sajandist, siis saime me teineteisest paremini aru,“ lisab ta. „Ja kui me Moskvasse jõuame, siis ärge imestage, et meid soola ja leivaga vastu võetakse. Nii on kombeks, sest nad teavad, et peremehed tulid. Kas teate, mida tähendab Moskva mari keeles? See tähendab: maska – karu, ava – ema, seega emakaru. Moskva on vana maride linn.“ Bussijuhi silmad lähevad suureks. „Aga, mis see teil kaasas on?“ viitab ta maridele kingitud kolmele 5-liitrilisele veepudelile. „See on mahl, seto šamaanid kinkisid,“ vastab Vassili hooletult.
„Kuidas siis Eestis ka oli?“ küsib bussijuht. „Oh, tead, päris tore ja nalja sai palju,“ vastab Vassili. „Kõige toredam lugu juhtus meie külanaistega Viru väravate juures. Räägivad nad seal omavahel ainult mari keeles, et keegi aru ei saaks ning eestlased ei arvataks, et nad venelased on. Räägivad ja räägivad, korraga jääb nende läheduses seisma neeger. Kuulab ja kuulab ning korraga astub mari naiste juurde. „Tere, kas te olete ka marilased?“ küsib ta mari keeli. Meie naised pidid ehmatusest pikali kukkuma.
Selle loo kokkuvõtteks võib öelda, et Venemaa soomeugrilasi võib tõesti võtta kui külalisi minevikust, kes on säilitanud oma eluviisi ja tunnetuse kaudu midagi sellest maailmast, mis lahkus eestlaste seast viissada aastat tagasi. Nende kaudu võime me taastada oma, eelkõige looduse ja uskumustega seotud mälu. Olgu siin mainitud fakt, kuidas udmurdi professor Vladimir Vladõkin leidis mõnikümmend aastat tagasi üles Võrumaal Kütioru veerel asuva Tammetsõõri hiiekoha. Eestlaste hiiemälu oli juba kustunud. See, et Moskva on soome-ugri keeltest tulenev toponüüm, seda teavad pea kõik idapoolsed soomeugrilased, komidest alates ja mordvalastega lõpetades. Seega peavad nad eelkõige ise selgeks tegema, kes neist seal 12. sajandil valitses. Viru väravate juures juhtunu aga on üks siinsete marilaste lemmikanekdoote, mis on tuletatud paari jaapanlase järgi, kes on tõesti ära õppinud mari keele.