MITU KORDA MA JUBA INIMLIKKUSEGA LAGIPÄHE SAANUD OLEN? Tänane maailm Ivan Võrõpajevi näidendi „Iraani konverents“ pilgu läbi on maailma mõtestamise tulevärk. Lembit Peterson toob selle Theatrumis lavale. Tulemuseks kumab teater, mis seilab korraga absoluutses ajatuses ning on päevakajaline avaruse- ja mõttetreening meie kõigi võimalikuks homseks. Lavastaja mõtisklused püüdis paberile Mairi Hüüdma.
Teaduslikul sümpoosionil, mis on pühendatud „ida“ ja „lääne“ kultuuride koostööle, kohtuvad kaks maailma: hygge’likus keskkonnas elavad intellektuaalid arutamas islamifundamentalismi kantsis Iraanis toimuvat pärsia poetessi osavõtul. Konverentsi formaadile ja teema näivale keerukusele vaatamata libisevad tegelased järk-järgult varem ettevalmistatud ettekannetelt üle palju isiklikumale ja peidetumale. Et rääkida kõige tähtsamast ja igavesemast – inimese kohast meie maailmas ja elu mõttest.
*
Lembit Peterson: Loo keskmes on katse luua dialoog Lääne-Euroopa liberaaldemokraatliku, vasakpoolse, samas ka kristlikke traditsioone järgida püüdvate inimeste ja Iraani – eelkõige siis šiiitide traditsiooni – moslemite vahel. Püüda mõista kahe nii erineva maailmanägemise, kultuuri, võib-olla isegi tsivilisatsiooni kokkupuutepunkte ning nendevahelise kuristiku tegelikkust ja näivust. Et jõuda millegi ühendava, universaalseni. Leida selle tajumise viise. Kuidas meie, eurooplased, peaksime suhtuma kõigesse sellesse, mis kauges Iraanis toimub?
*
„Jaapan on kaugel, Eesti on kaugemal veel“
Lembit: See Juhan Viidingu luulerida on minu jaoks otsekui üheks lavastuse motoks kujunenud. Tegeleme kaugete hirmsate probleemide ja asjadega, mis tundub, et meid väga häirivad. Kui palju sellest vastab tegelikkusele? Kui hakkame lähemalt vaatama ja püüdma neist aru saada, jõuame otsapidi iseenda juurde.
Selgub, et meie enda probleemid, nii-öelda lähedased, on kaugemad, raskemini arusaadavad ja keerulisemad veel. Iraan kõikide tema diktatuursete koledustega on kusagil meie enda lähedal. Peaksime hakkama väikeste sammudega iseendast lähtudes minema, et neid asju (h)arutada.
Võime rääkida kaugest diktatuurist, mida tunneme läbi erinevate ajakirjanduslike ja muude peegelduste – kunstiliste, kirjanduslike või kuis tahes… kuulujuttude põhjal, ent hästi raske on kätte saada – mis seal tegelikult toimub, kuidas inimesed ennast seal tegelikult tunnevad… Kui hakkame võrdlema, siis tihtipeale enda vangistusi või iseenda diktatuure, mille sees peame elama – nende olemasolu ei pruugi me ise märgata. On need siis enda loodud või väljastpoolt peale pandud, poliitilised jm. Ideoloogiliselt… diktatuur võib olla ka relativism… kus kõik on kohustuslikult suhteline. Diktatuur ei pea tingimata olema ainult ühe ajatolla valitsemine. Ka ajatolla valitsemise ajal leiavad inimesed igasuguseid huvitavaid ja loomingulisi eluvorme. Küsimus on, millele rajaneb meie endi sisemine vabadus? Ja armastus, mida see vabadus meile võimaldab. Armastuse ja vabaduse omavaheline seos, millest näidend ka räägib. Kas Iraani poetess, kes istub 20 aastat isolatsioonis, vangistuses, leiab oma vabaduse? Milleski on meie vabadused sarnased, ehkki diktatuuri vormid, mille küüsis me oleme, võivad olla erinevad.
*
Üks silm naerab, teine nutab
Lembit: Ivan Võrõpajevi kirjutatuga esimeste kokkupuudete juures haaras ja võlus tekstide ehmatav otsekohesus, jõuline siirus. Ta tegeleb elu kõige põhilisemate küsimustega ja kutsub neid lahendama. Võrõpajevile on antud mingi täiesti eriline and valgustada elu olukordi, heita valgust asjadele, mis saavad meid vabamaks teha, rohkem armastama õpetada.
Kogu meie olemist puudutavat – olemise mõtet, elu sihti ja eesmärki, on siin näidendis palju. Kõige parem on, et Võrõpajev kirjutab nii, et üks silm naerab ja teine nutab. Vaimukust, irooniat, nalja erinevaid vorme, nii tekstilisi kui ka situatsioonist lähtuvaid, on rohkelt, meisterlik dramaturgia.
Võrõpajevile on hästi omane küsimustega põhjani minna. Ilma et võib-olla alati suudaks vastused anda, püüab ta küsimused sõnastada võimalikult täpselt, et saaksime kaasa mõelda.
„Iraani konverents“ on plahvatusohtlike teemade avamine läbi valu ja samas hea huumori abil.
*
„Tuumapommi dominandiga“ maailm
Lembit: Näidend on kirjutatud 2017. aastal. Vahepeal tähelepanu haaranud „koroona dominant“ ei kaotanud kusagile tuumapommi varju, mida Euroopa ja muu maailm Iraani poolt kardab. Välispoliitiliste arengute valguses – Süüria sõda, terroristlikud aktid ja ekstremistlikud väljaastumised, USA vägede väljaviimine Afganistanist, Valgevene-Poola piirikonflikti tekitamine moslemitest asüülitaotlejate abiga, Vene-Ukraina sõda jpm – tunduvad „Iraani konverentsi“ teemad teravalt aktuaalsed.
Oleme jõudnud situatsiooni, milles Vladimir Putin vaatab otse kaamerasse ja räägib, kuidas Venemaa ei taha mitte mingil juhul tuumasõda – see oleks hävituslik. Ent kui Ameerika ründab, tahetakse Venemaa maa pealt ära pühkida, ei välista ta ka tuumasõja puhkemist, sest – „Milleks meile selline maailm, kus ei ole Venemaad?“ Kõlab kaunis jubedalt ausalt öeldes, niisuguse pommi otsas me istume praegu.
*
Et mõista
Lembit: „Iraani konverents“ püüab väikeste sammude kaudu hakata aru saama sellest, mis võib põhjustada katastroofi. Konflikt on ilmne – Kopenhaagen, kuhu Võrõpajev on pannud Iraani konverentsi toimuma, asub praktiliselt Malmö kõrval. Malmö teadagi on linn, kus on sisserännanud muhameedlaste ja rahvaste linnaosad, kuhu ka politsei ei julge minna. On eriliselt vajalik, võib-olla hiljagi, hakata arutama neid küsimusi – kuidas me oleme nii kaugele jõudnud selles maailmas? Mis oht meid sealt muhameedlikest maadest siis tegelikult ähvardab? Maailm on muutunud globaalseks külaks. Õppida tundma teisi tsivilisatsioone, teisi uskumusi, selleks, et neid mõista, on hädavajalik, et mõista üldse teisi inimesi. Millise maailmapildiga nad on? Osutub, et see ei olegi nii lihtne.
Loodame, et lavastus aitab kaasa totalitarismi ja vabaduse, ekstremismi ja loova rahu allikate paremale mõistmisele. Nii kogu maailmas, meid vahetumalt ümbritsevas ühiskonnas kui ka meis endis. Sest maailma muutumine ja muutmine algab meist enestest, „rohujuure tasandil“. Ka isegi väikese saalitäie inimeste ühiskogemusest.
*
Inimlik ja üleinimlik jõud
Lembit: On väidetud, et see näidend on dialoogist, mis ei õnnestu. Et kahe nii erineva tsivilisatsiooni vahel ei olegi võimalik kokkupuutepunkte leida, on vaid möödarääkimised. On asju, millest inimliku jõuga üle ei saa. Ent on ka üleinimlikud tasandid ja kokkupuutepunktid, mis inimesi seovad – kõrgemad jõud, vaimsed, mitte vaid psühholoogilised, taolistele võimalustele näidend ka osutab. Ja üleinimlik võib olla ka kurja jõud… Kuidas sellele vastu seista, kust leida tegelik headuse vägi? See on olnud minu otsingute pidev tee.
Mairi: Vladimir Putin küsib 2022. aastal „Milleks meile maailm, milles puudub Venemaa?“. Võrõpajev kirjutab oma tegelase (aastal 2017 küll pigem Iraani punast nuppu silmas pidades) küsima: „Milleks meile selline Jumal, kes lubab aatomipommi välja töötada?“ See on ju ka üleinimlik jõud? Ja konflikti osa – kui see, mida me siitpoolt arvame, et üleinimlik Jumal võiks pakkuda, ja see mida pakub islamistlik, radikaalsemat sorti Jumal, ei kattu. (Kuigi „meie maailmas“ on ka aatomipomm olemas, on valiku küsimus, kui fookuses.) Kus see mõistmise koht on?
Lembit: Mõistmise koht on minu jaoks praegu kusagil seal, et kui me ütleme, et Jumal lubab ühte või teist asja, ei tähenda see veel, et ta seda tahab. Meie vabaduse suur risk – inimesed on vabadeks loodud, aga mida me oma vabadusega peale hakkame… Meile on antud nii mõistus kui tahe kui südametunnistus ja need ei ole ju üksteisele vastanduma mõeldud. Ei saa öelda, et Jumal tahab, et me aatomipommi lahti laseksime. See on meie vabaduse oht ja risk, aga vabadus jälle on vältimatu selleks, et me armastaksime. Tehisintellektiga varustatud robot või „geenikotiks“ kujutletud inimene ei ole vaba ega saa armastada.
*
Vabadus on millegi jaoks
Mairi: Iraani poetess räägib näidendis absoluutsest vabadusest iseenda sees. Kultuuriruumist sõltumata lihtne teoorias ette kujutada – sult võidakse võtta füüsiline vabadus, ent iseenda sees on sul võimalik tunda ennast nii, nagu soovid. Edasi kõneleb ta vabaduse taju muutumisest ja – sellest loobumisest. Kuis esialgu seisnes vabadus võimaluses mõelda seda, mida ta tahab, täpselt nii, kuidas tahab, ja ta ei piiranud ennast kuidagi, sest kõik oli tema jaoks niikuinii keelatud. (Ning selle vabaduse mitte kaotamine tundus elust väärtuslikum.) Siis ta leidis ennast armastuses. Mis tõi kaasa vabanemise hirmust… Vabadusest vabatahtlikult loobumine – Armastatule. Armastusele. – võib jääda „lääne“ mõttele raskemini tabatavaks. Oleme rohkem selles Mõistuse Vabaduses?
Lembit: Armastus on müsteerium. Mida selle all mõista? Armastus ei ole anarhia – ta voolab kindlate kallaste vahel, allub mingitele seadustele. Võib ka niimoodi öelda, et minu vabaduses on võimalus piirata ennast armastusele… Osa niiöelda vabadusi võtan vähemaks, et armastus ei kaoks. Kõike võib teha… aga kõigest ei ole kasu. Nagu Püha Augustinus ütleb: „Armasta ja tee, mida tahad.“ Ta ei ütle, et tehke, mida tahate, vaid et armastades tehke, mida tahate. Tammsaare ütleb, et armastus teeb mehed vooruslikuks. Armastus hakkab juhtima niimoodi, et ta ei tööta iseenda vastu. Selles on vabadus. Armastuse ja vabaduse kooskõla on tähtis. Vabadus pole ka iseendast väärtus. Vabadus on millegi jaoks.
Meil on kuidagi tekkinud idee, et vabadus ongi suurim väärtus… Tahame saada vabaks kõigest, vabaks ka sellest, kes meile vabaduse annab. Ent tegelikult on meile vabadus antud ju millegi jaoks. Armastamiseks, ma usun. Igas olukorras, igas tegemises. On vaja üha enam armastama õppida. Tões ja vaimus.
*
Kõik inimesed on üks
Mairi: Võrõpajev oma sissevaates absoluutselt ei maskeeri kummagi maailmapoole plusse ega miinuseid. Oma (wannabe-)hygge mullis eestlast otseselt ohustab igapäevaelus õnneks väga vähe. Konverentsil sõnastab ajakirjanik Astrid Petersen inimese universaalsed (nagu ta ütleb – kõiksuslikud) neli põhiõigust: õigus elule – kellelgi ei ole õigust teadlikult inimeselt elu võtta; õigus saada teadmisi; õigus omada isiklikku maailmavaadet; õigus seksuaalsele orientatsioonile, mis on omane tema isiklikule loomusele. Ja toob välja, et Iraanis on inimesed kõigist neist õigustest ilma jäetud.
Samast kõnepuldist kõlab ka küsimus, et mõistmata tsivilisatsiooni jagu ajalugu, „muhameedlaste mentaalset koodi“, maailma, kus on Jumal jne – kas ja mida on „meil“ õigus „neilt“ disatantsilt nõuda? (Ning kui jätta valemist välja islam – jagub mitmeidki riike, mis „Lääne vaatest“ järjest enam triivivad omasse väärtussüsteemi ja tõlgendusse inimõigustest, õiglusest ja vabadustest.)
Lembit: Kui oma teatriteed alustasin, siis kord ENSV Riikliku Noorsooteatri diele ruumis ütles Paul-Eerik Rummo mulle muu jutu sees otsekui möödaminnes: „Kõik inimesed on üks.“ See oli lennukalt öeldud lause ja mulle kuidagi nagu antud, kingitud mõte – teatav valgustus edaspidiseks. Kõikide inimeste – nii siit ilmast lahkunute, praegu elavate ja veel sündimata inimeste üks-olu. Ja kui selle peale mõelda, siis me ei saa olla rahulikud nende asjade pärast, mis on minevikus toimunud inimestega, kes on siit juba läinud, nende inimeste pärast, keda pole veel siia ilma sündinud. Nende pärast, kes meid praegu siin maailmas ümbritsevad, mistahes maakera paigas. See ühtsus või see üks-olek on meis kõigis sees olemas – ja üks konkreetse näidendi lavastamise käivitajaid minu jaoks. Kuidas ning kust leida ja tuua rahu sellesse üks-olemise rahutusse… Anouilhi näidendis „Metsik“ ütleb peategelane Thérèse lõpus, et ta ei saa olla õnnelik ega rahus, kuni maailmas eksisteerib kas või üksainus kodutu koer.
Mairi: Ühtepidi võib määrata end lõputusse õnnetusse – niiöelda viimase kodutu koerani –, ent samal ajal saab õnnelikuks teha ühendus, Teadmine, „saladus“… Õnnelik ja õnnetu samal ajal?
Lembit: Jah. Saab küll. Kogu aeg on olemas väljapääsu võimalus kõige selle kohal. „Iraani konverents“ ei ole lootusetu näidend, pigem on ta väljapääsu otsima aitav ja julgustav. Minu jaoks.
Teokraatlik režiim ja meie
Sandra Peets, Tallinna ülikooli nooremteadur, Iraani uurija
„Iraani konverents“ annab vaatajale võimaluse osaleda diskussioonis, mis ümbritseb tänapäeva Iraani Islamivabariiki. Iraan tundub Euroopast vaadates kauge ja võõras ning mida me ei mõista, tekitab tihti umbusaldust. „Iraani konverents“ avab vaatajale mitmeid tulipunkte, mis Euroopas tekitavad muret, hämmingut või imetlust. Iraanis ekisteerivad sümbioosis iidne Vana Pärsia ning islam, mis toidavad Iraani eneseteadvust. Kõrvuti elavad Hafezi luule ja islami pühakiri Koraan, tunnetus riigi sajanditetagusest suursugususest, aga ka ebaõiglusest ja kaotustest. Iraan jõuab täna eurooplaste teadvusesse läbi hirmuäratavate pealkirjade, mis ei ole kaugel reaalsetest ohtudest ja probleemidest, kuid esitlevad väga ühekülgselt seda, milline on Iraan ja iraanlased.
Iraani teokraatlik režiim esindab iraanlaste suhtumist samapalju kui Nõukogude Liit seda, milline oli tol ajal eestlaste maailmavaade või arvamus näiteks Euroopast või USA-st. On neid, keda see vastasseis kõnetab, ja kes sellest kasu saavad, kuid valdav enamus ei vaata Euroopa kui rõhuja poole.
Kõige rohkem kannatab Iraani režiimi ja rahvusvahelise poliitika mängude käes iraanlane. See on loonud olukorra, kus need, kellel on ressursse, lahkuvad oma kodumaalt, mida palavalt armastatakse ja igatsetakse – ent kus ei ole tõelist vabadust ja inimväärseid võimalusi. Kusjuures Läänes integreeruvad iraanlased valdavalt väga kiiresti. Lõppude lōpuks on tegemist tavaliste inimestega, kellel on argimured nagu tõusvad hinnad ja majandussanktsioonide tõttu kättesaadamatuks muutunud ravimid. Regulaarselt tõstab pead ka Iraani aktiivne kodanikuühiskond, kuid teokraatliku režiimi kombitsad on sügavalt kinnitunud kõikjal ning seepärast on tõelised muutused praegu peaaegu võimatud.
Siiski, Iraani mõistmiseks peab püüdma astuda sellesse konteksti, milles nemad eksisteerivad ja lahti laskma eelarvamustest ning uskumusest, et ainult euroopalikud väärtused on humanistlikud. Sellisel juhul mõistame, et ka meil on õppida Iraanilt ning jõudes selle küsimuse olemuse sügavusse, võime leida selle algpunkti, mis sütitaks tõeliselt avameelse ja sisuka diskussiooni. Võrõpajev mõistab sügavuti kõiki neid tahke ning avab neid oma teoses ausalt ning inimlikult. Olen kindel, et pealtvaatajad lahkuvad teatrisaalist avarama arusaamaga Iraani mitmetahulisest olemusest.
„IRAANI KONVERENTS“
Esietendus 7. veebruaril 2022 Theatrumis
Autor Ivan Võrõpajev, lavastaja Lembit Peterson, kunstnik ja helikujundaja Marius Peterson, valguskunstnik Helvin Kaljula, tõlkija Tiit Alte.
Laval Maria Peterson, Lembit Peterson, Kristjan Üksküla, Ott Aardam, Laura Peterson, Andri Luup, Anneli Tuulik, Helvin Kaljula, Tarmo Song ja Marius Peterson.
www.theatrum.ee
