Lary 7 ja Jimi Tenor
Väike aabits algajale kultuuriorienteerujale
Lary 7 on üks neist 70ndate avangardi-legendidest, keda sageli mainitakse Andy Warholi, Dennis Oppenheimi või Lydia Lunchi kõrval; üks neist, kes neil eksperimentide-rohkeil kaugetel aegadel erakordselt tundlikul ja tabaval moel tegelesid erinevate kunstivaldkondade vaheliste piiride ületamisega. Lary 7 üks kuulsamaid teoseid on tema 35-minutine 16 mm film „Owl Movie“, mida nüüd ka Tallinnas näidatakse. Film on erakordselt mõjuv, ja kuna selle demonstreerimine käib üksnes originaal-lindilt ja live’is, siis on selle esitamine iga kord omaette performance. Film kujutab endast üheainsa staatilise, öökulli topisega motiivi ülesvõtet kahe staatilise kaameraga, kusjuures motiiv on eelnevalt üles võetud kolmandaga, ning need kaks kaamerat filmivad mitte motiivi ennast, vaid selle reproduktsiooni. Lisandub minimaalsel määral standardseid filmikaamera-efekte ja eriti minimaalselt montaaži – ning efekt on uskumatu ja tohutu. Kummagi kaamera loetud arvuga kaadritest sekundis tekib ekraanile interferents, millele lisandub reaktsioon vaataja tajudes – ja tulemuseks on psühhedeelilisemast psühhedeelsem elamus ilma psühhedeelikumide ehk narkootiliselt meeli-moondavate droogide kasutamiseta.
Kui aga Lary 7 on superkuulus ja hinnatud eelkõige üpriski spetsiifilistes kunstiringkondades, siis Jimi Tenorit, sünninimega Lassi O. T. Lehtot, tunnevad Eesti melomaanide ringkonnad laieminigi. Lary tegutseb New Yorgis, Jimi aga Soomes, ning on ka varem mitmeid kordi Eestit üpriski meeldejääval moel külastanud. Ning mõlemad mehed on seotud industrialistliku muusika lipulaeva Einstürzende Neubauteni tegevusega, samuti tegutsenud tihedas kokkupuutes selliste bändidega nagu Suicide, Throbbin Gristle, ja rahvusvaheline industrialistlik liikumine laiemalt.
lugu
No nii, kuidagimoodi jõuan ma kuus tundi järjest õpilastele konsultatsioone andnuna hinge vaakudes oma atekasse ja suudan hullema töise sodi nurka kokku lükata, kui telefon uuesti heliseb: „Oleme siin sinu ukse ees.“ Ja seal nad – Lary 7 ja Jimi Tenor – Tiiu Rebase ja kunstnik Karl-Kristjan Nageli saatel on: üks gootilikult kõhn mees, maitsekalt kirsspunaseks toonitud poolpikkade juuste ja vaevumärgatavate, elegantsete detailidega rubiinilaadsete mansetinööpide ja muu taolise näol; ja teine mees nagu tavaline prillidega nohik kusagilt IT-kontorist või elektrikilpide montaažiga tegelevast Harju KEKist. „Kumb on kumb?“ küsin ma Tiiu käest tasakesi. – „Ah soo. No selge, jah. Astuge edasi!“
Minu industrialistlik, endises Polümeeri tehases paiknev ateljee on muljetavaldav ka mulle endale, kui ma seda niiviisi, kaugelt tulnud külalise pilguga vaatan. Iseäranis taevani kiidavad mõlemad mehed minu lage, mille „värskendamiseks“ või renoveerimiseks minu käsi küll pole eales tõusnud ega ilmselt ei tõusegi (vt juuresolevalt pildilt). Välja kougitakse vein või kaks, ilmuvad mõned teetassid (klaasid ja kõik muusugused lauanõud on mul hiljuti hävinud); ning „dinee“ läheb lahti.
Raoul: Kuidas NYCis meeleolud on praegu – Donald Trumpi aegu? Bushi aegadel, vahetult peale WTC tornide keissi, jäi NYC minust maha küllaltki depressiivsena…
Lary 7: (See kirsspunase peaga mees): Ei noh… Ega me eriti märkagi seda Trumpi seal ju, kas tead. Elus muudki põnevat teha.
Raoul: Ja sina, Jimi, elad ju siinsamas naabruses, Soomes – mis tuuled seal praegu puhuvad?
Jimi Tenor (see Harju KEKi nohik; pobiseb midagi ebamäärast): …põhjatuul… tuuled. Põhjatuuled. Nordic, you know.
Raoul: Kuule, Lary, tahtsin sult kohe alguses küsida – et hiljem meelest ära ei läheks – vaatasin just päeval üht sinu live´i, ja seal oli sul mingi eriti imelik instrument: sihuke päris pirakas must kast, kust nagu mingi hästi suure lusika taoline julla välja ulatus, mis kuidagi helitekitavalt võdises – mis imeasi see sul oli? Sinu ühes kuulsaimas live-videos, noh, Youtube viskab selle alati esimesena ette („Ende Tymes“, 2015). Kas tekitasid sellega infrahelisid, või mis? Hirmsasti huvitab.
Lary: Oot… vaata, väga nagu ei mäletagi. Igasuguseid imelikke asju on elu jooksul kasutatud. Aga eriti madalsageduslikud helid, jah, see tundub tõenäoline. Rohkem olen ma sihukesi heliefekte tekitanud hoopis filmi-projektoritega näiteks – need ju ka hoopis pigem heliaparaadid kui et pildinäitajad. Homme sa saad kuulda, kogu sound mul seal selles öökulli-filmis ju nendesamade filmikaamerate ja projektorite mehaaniline sound, tegelikult…
Jimi (urahtab, elavnedes): Jajah. Ega muusikainstrumentidele ei tasuks kuigi palju raha raisata üleüldse – need ju nii mõttetult kallid. Mul on üks Casio, 1977ndal supermarketist ostsin. Hea tuuridel kaasas kanda, igale poole mahub ära (võtab vastava riista oma meeleolukalt võidunud termantiinportfellist välja; näitab. Tegemist on omaaegse, Ida-Saksas kunagi toodetud „Pille“ üpriski sarnase õe või vennakesega – sihuke tilluke lastepill, põhimõtteliselt).
Raoul: No mul on siin üks Korg – tunnistan pattu, et üle tuhhi maksis teine. Aga ma ei saanud ostmata jätta: see on jumalast geniaalne 70ndate analoogsüntide simulaator. Tahad proovida, Jimi?
(Jimi silmad lähevad liikvele; istub sündi taha ja näpib selle ostsillaatori-nuppe pisut. Kuid lööb kiiresti käega ja istub hoopis trummide taha.)
Raoul: Mängid trumme ka?
Jimi: Üldiselt – ei. Aga mind huvitab percussion. Erinevad helid, mida löökriistadega teha saab. (Ta nahistab trummipulgaga natuke aega vastu minu pronksist sooloka (soolotrummi) külge, kostab tuttavat metalset häält, mille taolist Einstürzende Neubauteni vennad teinekord tekitavad. Jimi istub seltskonna juurde tagasi.)
Raoul: (ajaleheväljalõiget näidates): Näete – on need tüübid teile pisut tuttavad?! Eelmisel kevadel tegin nendega inteka.
Lary: Wow! – Alex ja Daniella! (Alexander Hacke ja Daniella De Picciotto, Einstürzende Neubauteni basskitarrist ja tema radikaalaktivistist ja muusikust elukaaslanna, esinesid Tallinn Music Weekil. – R.K). Eri cool’id tüübid! No eks ole üksjagu koos hängitud ja igast’ asju koos tehtud…
Raoul: Kuivõrd tihedad teil need suhted Neubauteni rahvaga on või aegade jooksul on olnud?
Lary: Ikka enam-vähem kogu aeg, püsime ikka kontaktis ja kursis. Daniella tegi ju minust filmi („Not Junk yet; the Art of Lary7“, 2014 – R.K), Jimilt ka intervjuud seal sees. Homme õhtul näeb ka seda. Blixalt (Blixa Bargeld, Einstürzende Neubauteni eestvedaja ja solist – R.K) tuli hiljuti raamat, tähendab, et sihuke pikk-pikk intervjuu; see britt, mis ta nimi nüüd oligi, tegi…
Raoul: Kas seesama, kes tolle legendaarse „No Beauty Without Danger“ tegi? (Näitan seda raamatut Neubautenist; see on mu kollektsioonis aukohal.) Imeilus, ja ka sisult – no jube kõva asi.
Lary: Ei, mitte Max Dax ega (Robert) Defcon (vastava raamatu autorid – R.K). Aga see „…without Beauty“ oli tõesti epohhiloov. Minu üks lemmik-bändiraamatuid samuti.
Me räägime veel pikalt ka teistest Neubauteni liikmetest eraldi, veel ühistest tuttavatest nagu Martin Rev (pool ansamblist Suicide, esines Tallinnas 2011) ja küsin huviga ka, kuidas Genesis P Orridge´il, Throbbin Gristle´i eestvedajal läheb. Mäletatavasti monteeris ta mingil 2004. aastal endale külge oma pruudilt Jane´ilt äraopereeritud tissid (Jane nimelt ei tahtnud enam endale neid tisse), aga siis suri Jane ära – hoopis mingitel väga muudel asjaoludel – ja G.P.O. jäi väga üksikult ja kurvalt koos nende tissidega teda taga leinama. Troostitu lugu.
Jimi: Oot – G.P.O. – kas ta on veel elus?
Lary: Elus-elus. Nägin teda nädalapäevad tagasi. Aga vanaks on teine jäänud, tõesti, jah…
Lary ise on 62, nagu just hiljuti järele vaatasin. Kuid ega ikka ei ütleks küll. Ning muidugi, sinna juurde ka tema elegantselt androgüünne välimus…
Raoul: Bowie, näed, suri ära… Aga vaadake, üks asi jäi mul tema sellest viimasest, postuumsest filmist tõsiselt kummitama. See „Last 5 years of David Bowie“, eks. Seal, ja mitmel pool mujalgi, ta korduvalt mainib, et „21. sajand on läbikukkumine“ (ingl k failure). Midagi käis tal kõikse viimane aeg kohutavalt pinnale – mis see võis küll olla; hirmsasti tahaksin küsida just teie arvamust!
Jimi: Noh, esiteks… Ega ma pole kunagi arvanud, et Bowie seal miski suur intellektuaal oleks olnud. Aga see selleks. Kõik see jutt, et „vanad head ajad, vanad head ajad“ – kõik see on üks paras pullisitt. Mul näiteks suri pruut ära, 1991ndal – sünnitamisse. Ei olnud arstiabi piisaval tasemel too aeg olemas. „Head vanad ajad“ – eks!?! No ja, Freddie Mercury suri samal aastal aidsi – tänapäeval oleks ta ravimite all elanud ja õitsenud nagu lilleke. „Head vanad ajad!“ (Turtsatab homeeriliselt; ka meie, kõik ülejäänud, turtsatame kaasa – jutt tundub veenev.)
Raoul: Nojaa muidugi, meil siin, omaaegse Raudse Müüri taga kügelenutena, oleks ikka eriti mage neid Vanu Häid Aegu taga nutta, kui ikka vähegi järele mõelda. Sai ju omal ajal, 70ndatel näiteks, pingsalt igast moodi bändi ponnistatud teha, aga kus sa teed, kui ei trumme, ei kidrasid, ei trummipulkasidki polnud poodides müügil. Rääkimata võimalusest, et mingi plaat sul eales välja antaks. Vanad Head Ajad, eksole!
*
Alguses kuidagi kobav-konarlikult pihta hakanud „dinee“ on hoo sisse saanud: selgub, et paljudes põhimõttelistes asjades oleme me Lary ja Jimiga täielikul üksmeelel, mida võinukski ju arvata. Ikkagi kõik parajad industrialistid ju!
Aga siinkohal tuleb ka otsemaid täpsustada, et näiteks Marilyn Mansoni ja isegi Nine Inch Nailsi suhtes olid minu eelmised industrialistidest vestluspartnerid, Daniella ja Alexander Hacke, üpriski halvakspaneval ja kurjal arvamusel, ja samal seisukohal on üsna kindlasti ka Jimi – Lary ehk leebemal; ja üleüldse tundub just Lary kõigest siin maailmas toimuvast pigem mõnusa muigega leebelt üle vaatav.
Ent „industrialismist“: teatavasti pärineb see mõiste popkultuuris ja -muusikas just eelmainitud Genesis P. Orridge’i autorlusest ja tähistab eelkõige „kõige tehisliku katsetamist, juurutamist ja läbielamist“. Olles siis eelkõige elustiil, mitte niivõrd tööstuslik-tehnilise kõlaga muusikasuundumus. Ehkki, lõppkokkuvõttes, on ta seda viimast ka kõlaliselt – kuigi samas EI OLE industrialism kõik, mis industriaalselt KÕLAB.
Raoul: Tulles tagasi selle sinu öökulli-filmi juurde, Lary – mind on alati võlunud see, juba sürrealistide ajast pärit, ülistaatiliste filmide kontseptsioon, kus üleüldse mitte midagi ei toimugi. Mingi 168 tundi järjestikust ülesvõtet – aga kuskil 148. tunni 54. minutil lendab kaadrist läbi mingi eriti rasvane kärbes…
Lary 7 (naerdes): Jajah. Aga see, kuidas aju ise hakkab genereerima asju, mida ülesvõttes üleüldse ei olegi, on ikka päris fenomenaalne. Kuidas nad seal 20ndatel oma „värvitelevisiooni“ ikka tegid – ilma mingite värvideta!? Mina olen teinud niimoodi, et kiirendan või aeglustan kaadrijooksu – sageli töötan 21 kaadriga sekundis ja aeglustan sujuvalt näiteks 16-le või 18-le – mustvalge film ju, eks ole – ja värvid tekivad. Punane, sinine…
Jimi: Just-just. Sa lihtsalt keerutad (ingl k: to spin) punase-vibe’i juurde, ja tuleb punane. Siis keerad punase-vibe’i maha, ja niiviisi spinnidki sinise. Ajus. Mitte filmil, muidugi. Täpselt nii see on.
*
Nii; ööpäev hiljem, Kuku klubis. Eelmine, arhitekti ja publitsisti Raul Vaiksoo üpriski rahvarohke ja kahtlemata meeleolukas raamatututvustusüritus lõpeb ning selgub, et Jimi Tenorit ja Lary 7-t on vaatama-kuulama tulnud umbes-täpselt 15 inimest. Ma ei usu oma silmi ega tea siiamaani selle rabava publikuarvukuse põhjust. Aga Laryt ega Jimit ei häiri see asjaolu vähimalgi määral. Ma vaatan süvenenult läbi Lary „öökulli-filmi“ ja olen taas täielikus kimbatuses – nüüd aga hoopis teatava fenomenalistliku probleemistiku ees. Milline osa neist värvidest, mustritest ja helidest, mida kuulsin-nägin, oli ekraanil ja kõlarites, milline aga üksnes minu ajus? Mis on üleüldse reaalsus sellisel puhul, ja milline on taju-reaalsus?
Lary selgitab, kannatlikult ja põhjalikult. Fenomenaalne on tema meelest hoopis see, et iga kord on võimalik näha neid värve ja mustreid selles filmis täiesti erinevalt – kuidas aju parajasti neile visuaal-helilistele interferentsidele ühel või teisel juhul reageerib.
„Võib ka teinekord juhtuda, et üldse ei reageeri!“ naerab Lary. Jah, minuga ükskord juhtus selline asi: käisin indiaani ayahuasca-laagris (ayahuasca: Lõuna-Ameerika psühhedeeliline, komposiitne droog ja vastav ritualistika – R.K), tegin püüdlikult läbi kogu selle kammi – ja en mitää…
„Pole hullu,“ naerab Lary. „Küllap olidki sul seal mingid petised, või oli lihtsalt hale laks!“
Ei tea, petised küll ei olnud, aga… Nüüd asub toimetama Jimi. Ta paneb oma Casiolt käima ühe eriti haleda biidi ja kukkub sellega toimetama. Ja imede ime: haledast standard-biidist saab uskumatu industriaal-küte. Jimi loitsib mikrofoni: „Love is the one. Love is your guy. Love is the guy.“ Ja siis veel kord: „Love is the guy.“ Siis lööb käega ja võtab saksofoni. Sealt tuleb.
Me tantsime terve öö, selle 15-liikmelise seltskonnaga. Ei mäleta 1997. aastast, et niimoodi oleks tantsitud. Asjale annab tooni Marianne Kõrveri ja mitmete teiste psühhedeelselt androgüünsete kaunitaride kohalolek ning industrialistlik sünkronitsiteet – kõik on pilgeni industriaaliat täis ja maani rahul.
Jimi ja Laryga suhtleme aga edasi juba järgmistele fenomenalistlikele meetoditele tuginedes ja nii mõnigi industriaalne dinee ootab meid veel kindlasti ees.
Dinee: 25. aprill 2018
Live: 26. aprill 2018
