REISIKIRI EUROOPA SOOJEMALT POOLELT: Mart Raudsaare ülestähendusi elust ja olukorrast, mis võib tabada sind siis, kui sa reisid autoga Euroopas, eriti aga siis, kui sõidad Hispaaniast Prantsusmaale. Kolmas osa.
Neile teadmiseks, kes pole lugenud järjejutu eelmist kahte osa: olen neis kirjeldanud oma meeletuid seiklusi Nîmesis Prantsusmaal, kus mul kiirteel purunes oliiviõlikoormaga mahtuniversaali pooltelg ning kuidas seejärel kulus poolteist päeva, enne kui jõudsin autoga garaaži, kus vaevuti minu autot pisut vaatama.
*
Jutt jätkub teise päeva ehk esmaspäeva õhtust. Ma olin oodanud puksiiri põrgukuumuses üle seitsme tunni ning vahepeal tutvunud kohalike väikeettevõtjate – kelle parkimiskoha okupeerisin – ülimalt sümpaatse koeraga. Mulle meeldib mõelda nii, et koerad armastavad toredaid inimesi. Seega, sõbralik koer võiks olla otsene viide mulle, kui toredale inimesele, ehkki nii tore see kõik nüüd ka pole.
Puksiirijuhiga oli mul siiski edenenud meeldiv vestlus, sest ta rääkis hispaania keelt vabalt. Kuid mees oli väga väsinud. Teda vaadates meenus mulle ETV vana telelavastus Rooma viimasest keisrist, kelle juurde taarus kurnatud väejuht, kes muudkui mantrana korrutas: “Ma olen nii väsinud, ma olen nii väsinud”.
Treilerijuht oli ka väga väsinud. Tal oli olnud pikk tööpäev ning minu pärast polnud see veel lõppenud. Liiklus oli ülimalt tihe ja oli põhjust tunda mõõdukalt hirmu. Kui olime jõudnud Garage Médicisse pärale, andsin juhile suure klaaspudeli San Migueli õlut isiklikest puutumata varudest. Olen märganud, et sarnased kingid rõõmustavad töömehi ja antud hetk polnud erand. Juht elavnes ja tema silmadesse ilmus eriline helk.
Mu auto tõsteti töökojas lae alla ning hallipäine garaažiomanik koos kümme aastat noorema, ent õliste kätega käsilasega, uurisid asjatundlikult vigastuse iseloomu. Nad nõustusid mu diagnoosiga.
“Aga ärge muretsege, me teeme teie auto korda,” kostis garaažiomanik.
Kuid võib-olla ütles ta hoopis: “Olete tropp ja teie auto on vana rüsa”?
Mu prantsuse keel polnud kahe riigis viibitud päeva jooksul veel piisavalt paranenud. Igatahes – kõik naeratasid ja olid ülimalt sõbralikud.
*
Üks põhimõte, mida reisides alati järgin, on suutlikkus pagasiga vajadusel joosta või vähemalt läbida jalgsi pikki vahemaid. Seega võtsin ratastel reisikohvri ja toetasin sellele moonakoti, milles leidus veel pisut riismeid ja muidugi õlut – ja hakkasin piki magistraali serva tagasi linna poole vantsima. Garage Médici omanik oli mulle soovitanud F1 ralliteemalist hostelit, mis ei jäänud tema garaažist mitte väga kaugele. Olen kunagi sarnases hostelis Saksamaal ööbinud ning arvestades niru meeleolu, leidsin, et väärin siiski midagi meeliülendavamat.
Sõber Google näitas mulle teed. Head lugejad, jätke meelde inimese nõuanne, kes on Prantsusmaalt elusalt naasnud – sest muidu ma neid ridu ju ei kirjutaks – senikaua, kui teil on laetud nutitelefon, on teil supervõimed, eriti kombineerituna otsapidi ENSV aegadesse jääva kogemustepagasiga. Praegugi, kuna viis kuud peale kirjeldatud sündmusi, on hakanud mu mälu üksikasjade osas tuhmuma, avan nutitelefoni ja loen siit täpseid üksikasju: treilerisõidule oli mul kulunud 18 minutit ning kell 17.57 alustasin garaažist kõndimist kohta nimega Hôtel Kyriad Nîmes Ouest, kuhu jõudsin kell 18.51 ehk 54 minutit hiljem.
Õhtu oli meeldivalt päikseline, loomulikult palav, kuid olin kindlalt otsustanud mitte enam ööbida selles Airbnb kohas, kus mult küsiti voodipesu eest sularahas lisaks 15 eurot. Hotell ei olnud oluliselt kallim, pisut üle 80 euro öö, kuid oli märkimisväärselt meeldivam. Ta asus teest veidi eemal omapärases kvartalis, kus üksteise kõrval lösutasidki erinevad hotellid, üks huvitavam kui teine. Nende kõige parem aeg näis olevat möödas ning mulle meenusid 1990. aastad Pühajärve hotellis või Virus enne nende renoveerimist. Ka võrdlus 1999. aasta hotelliga “Riga” polnud kohatu.
*
Siiski oli koht meeldiv, nagu juba öeldud, inimesedki olid meeldivad ja meeldivad olid nende soovitused – minna õhtust sööma nelja minuti kaugusele jäävasse restorani Courtepaille. Hotell väitis, et saan seal nende külalisena allahindlust 5% ning uskudes taas mobiiltelefoni logi, kasutasin seda võimalust 42 minuti jooksul. Mis muidugi tähendas, et maksin rohkem, kui oleksin maksnud kesklinnas, kuid olin sinna minekuks juba liialt väsinud ja tülpinud.
Mul õnnestus šokeerida restoranikülalisi valjuhäälse hispaaniakeelse tervitusega šveitserile, mis ilmselt peenetele prantslastele tundus matslik. Pole aga midagi parata, ehkki ma ei olnud enam Andaluusias, tuli neil arvestada asjaoluga, et räägin täpselt nii, nagu soovin. Pealegi, ma ju ei ropendanud.
Põhjust selleks polnudki, toit oli suurepärane ja vein samuti väga hea. Kätte oli jõudnud hetk, kus võisin rahuliku südamega vastu minna tundmatule saatusele ning nautida mulle ootamatult süllelangenud kultuurilist puhkust Nîmesis, millest ma kunagi midagi kuulnud polnud ning kuhu ma muidu tõenäoliselt ignorandina läinud poleks.
Magasin suurepäraselt, vaatamata makstud restoraniarvele. Eriti valmistas mulle rahulolu, et ma ei pidanud maksma enam voodipesu eest Alexandre’le täiendavalt 15 eurot sularahas (vt. järjejutu esimest osa). Ärkasin seetõttu heatujuliselt, sõin hommikusööki – mis Prantsusmaale omaselt oli kehvapoolne, koosnedes saiakestest ja napakestest erineva moosiga, kuid siiski ka keedetud munadest – ja otsustasin minna ekspeditsioonile kohalike vaatamisäärsustega tutvuma.
*
Etteruttavalt mainin, et linnas väärib kindlasti uurida kahte ehitist, mis asuvad üksteise vahetus läheduses ning mis on teineteisega paratamatus arhitektuurilises dialoogis.
Neist esimene on Vana-Rooma tempel nimega Maison Carée (ilmselgelt pole see algupärane nimetus). Väidetavalt on tegemist Rooma impeeriumi ühe paremini säilinud templiga ja ma arvan, et tegemist on ühtlasi õige väitega, sest oma vanarooma kultuurilätete senistel reisidel olen näinud üksnes haletsusväärseid räbalaid, paari kivikest siin ja paari sammast seal, kuid see kaks aastat peale Kristuse sündi ehitatud imperiaalne kultusehoone, ületas kõik ootused. Ta on sedavõrd hästi säilinud, et lagunev Tallinna Linnahall, näib tema kõrval pärinevat mesoliitikumist või vähemalt iidsest Egiptusest.
Tempel seisis keset linnaväljakut ning ta oleks valminud justkui eile, ehkki detailsel vaatlusel võis kulunud sammastel näha aastatuhandete puudutust. Templi treppidel istusid joodikud, kuid neid ei häirinud minu arhitektuuriline pildistus- ja tutvumismissioon. Loendasin ümber templi 32 suurepärast sammast, seega matemaatiliselt võttes on tegemist Tartu Ülikoolist 5,3333… korda vingema hoonega. Paraku oli uks lukus – väga sarnaselt suurema osa ülikooli peahoonega, kuskohast on lahkunud vaat et kogu lõbus elu peale Toomas Asseri.
Kui juba Toomastest jutt, siis USA asutav isake, Thomas Jefferson, külastas 1785. aastal Maison Caréed ning sattus sellest pöörasesse vaimustusse. Ta tegi või lasi endale teha templist väikese kipsmudeli ning kasutas selle arhitektuurinippe hiljem Virginia Kapitooliumi ehitusel. Olgu lisatud, et Maison Carée tähendab prantsuse keeles “neljakandilist maja”, mis võib tunduda maja tunnusmärgina triviaalne, kuid ilmselt siiski üllatas omal ajal selle imelise omadusega impeeriumi varemeile ilmunud Gallia hõime. Sellel või teisel põhjusel, pole teda aastasadade jooksul lammutatud, ehkki ümberringi oli ajapikku ehitatud mitmesuguseid muid hooneid ja rajatisi, mis muinsuskaitselise teadvuse arenedes 19. sajandi alguses lammutati.
Küllap küsite nüüd, mis on siis see teine hoone, millega on kultushoone arhitektuurilises dialoogis?
Kohe seletan. Maison Carée läbis uue restaureerimisvooru 1988-1992, mis ühtib suurepäraselt Eesti riigi taastamise aastatega ning selle käigus eemaldati ja puhastati ümbritsevat väljakut veelgi vahepealsetest kihistustest, mille käigus paljastusid kunagi naabruses asunud foorumi alusmüürid ja sambajäänused.
Olen märganud seaduspärasust, et enamasti ehitatakse ajalooliste rajatiste naabrusesse midagi ultramodernset ja täpselt selline lugu on juhtunud ka Nîmesis. Seistes näoga templi sissepääsu poole, jääb sellest paremale Carée d’Art, mille Sir Norman Foster projekteeris 1952. aastal mahapõlenud Nîmesi teatri asemele. Võib üksnes kujutleda, kuidas teatri tahmunud müürid aastakümneid kurvalt seisid, kuni Sir Foster käised üles kääris ja kaarelirdilikult asja kallale asus.
Tulemus on… minge ise kohale ja vaadake oma silmaga. Mitte kõige jubedam, kuid võin kokkuvõtlikult öelda, et austatud arhitekt on inspireerunud kahetuhande aasta vanusest neljakandilisest templist, kuid pole seda minu meelest suutnud millegagi ületada. Ka “neljakandilisel kunstil”, nagu kultuuripaleed võib ilmselt tõlkes nimetada, on omad sambad ja mõned muudki templile sarnased elemendid. Erinevalt imperiaalsest kultusest asub kultuuripalees kunstigalerii, kus kuvatakse nii head kunsti kui paraku ka igasugust jõledust, mis käib vist demokraatia sundnähtusena kaasas (igaüks võib olla kunstnik). Kultuuripalees asub ka suur raamatukogu.
*
Raamatukogust tahangi rääkida mõne sõna. Olin lubanud kirjutada ELU24-le ühe põneva artikli ning kuna üle-eelmisel päeval oli mind Kataloonias röövitud ja pätsatud arvutikott, oli mul küll olemas huvitav ja õpetlik faabula, kuid mitte töövahendit, millega tarkused üles tähendada. Seetõttu astusin kultuuripaleesse ning algas minu põnevate seikluste uus peatükk.
Jätan vahele detailid, kuidas jõudsin avaliku arvutini, millel oli olemas ka internetiühendus. Ent ühtlasi paraku prantsuse klaviatuur. Kuna ma valdan pimetrükki Eestis levinud (ja ka Saksamaal ja USAs ja mujal tsiviliseeritud riikides levinud) klaviatuuritüübiga, siis võrdlen prantsuse klaviatuuri kasutamiskogemust umbes sama perversse kogemusega, nagu roolida autorooli, mis paremale keerates keerab auto vasakule ning vasakule keerates paremale. Sellel klaviatuuril asub “a” seal kus meil “q” ja vastupidi; “z” ehk “zorro” asub seal, kus meil “w” ning “w” asub neil seal, kus meil “z”. Kõige probleemsem on aga tõik, et “m” tähe asemel on küsimärk ning “m” on sokutatud hoopis l-tähe kõrvale.
Kindlasti on sellel kõigel oma mõistlik seletus ja kindlasti saab kõigega harjuda, kuid kultuurimperialistlikult meeldib mulle mõelda, et prantslased lihtsalt tahavad teha kõike muul moel kui ülejäänud maailmas kombeks. Tuleb imestada, et neil on üleüldse kaalude palat ja kilogrammi etalon; ja Celsiuse kraadid ka, mitte Reaumuri skaala, kus vesi keeb 80 kraadi juures.
Ühesõnaga, klaviatuur oli segi nagu körtpärtli särk, kuid ükshaaval tippides oleks saanud sellest hädast isegi üle, kui kusagil oleks olnud täppidega eesti tähti. Neid aga ei olnud. Mul tekkis hea idee kasutada character mapi abi, mis peaks arvutiga tuttava lugeja jaoks olema hästi teada- tuntud iseäraliste sümbolite tabel, kust on võimalik neid oma teksti sobilikku kohta kopeerida.
See kriksatrullide kogum oli olemas juba 1993. aastal Favoriidi toimetuse algelises 386-protsessoriga arvutis, mille kõvaketas kandis nime “romuralli”, sest arvuti tegi töötades üsna möirgavat häält. Kuid mitte siin. Otsisin ühest kohast ja otsisin teisest kohast, aga sümbolite tabelit ei leidnud. Vanast ajast on mul meeles mõned ASCII-koodid, kuid ka need ei andnud arvutisse tippides soovitud tulemusi ning ekraanile ei ilmunud ö-tähte, õ-st rääkimata.
*
See kõik oli ütlemata häiriv. Otsisin tehnikut, kelle peale suuri jõupingutusi ka leidsin ning proovisin talle selgitada, et vajaksin arvutist nähtust nimega character map. Kuna ma ei osanud seda prantsuse keeles öelda, sain vastuseks soovituse otsida internetist ning kinnituse, et selle arvutiga on kõik korras – peale mida mees sõna otseses mõttes jooksis kusagile minema. Küsimusele, kuhu ta kadus, vastati mulle, et tunniks ajaks lõunale. Ilmselt oli tema kõht juba väga tühjaks saanud.
Helistasin Postimehe infograafikust arvutigeeniusele Aarne Seppelile ning nubistasime arvuti kallal mõnda aega, kuid kahjuks ei saanud temagi mind eesti tähtede kuvamisega aidata. Üht-teist arvutis siiski olemuslikult muutus, mis tõenäoliselt kohalikku arvutimeest ei rõõmustanud, kui ta millalgi lõunalt viimaks saabus.
Mida siis teha? Kirjutasin elus esimest korda suure kolumni mobiiltelefonis ning võrreldes prantsuse klaviatuuriga, oli see päris nobe tegemine. Tuletan meelde varemöeldut, et kui teil on töökorras ja laetud nutitelefon, siis olete kunn, mitte mingi… nojah.
Nii möödusid minu seiklused neljakandilises kultuuripalees. Võiks veel rääkida huvitavatest juhtumustest restoranides, erilistest tegelastest linnatänavail ning seiklusest autoremonditöökojas, kuhu oli saabunud vale osa, kuid säästan lugejat pisut järgmiste vapustuste jaoks ning jätkan sealt, kus kolmapäeva lõunaks olin auto remonditöökojast kätte saanud ja jätkanud teekonda põhja, Saksamaa suunas.
*
Üsna peagi sain aru, et auto konditsioneer enam ei tööta. Kahtlus oli mind vallanud juba neli päeva varem spordipoe parklas kuuma käes parkides, kuid nüüd sai see lõplikku kinnitust. Aga nagu öeldakse reklaamides, polnud see veel kõik.
Lähenedes Mulhouse’ile Saksamaa piiri lähedal, lõpetas töö auto turboseade. Ilma turbota liigub täislastis auto kiirteel 70 kilomeetrit tunnis, kui gaasipedaal põhja vajutada. Jube! Oleksin kattunud hirmuhigiga, kui ma juba poleks üleni higine olnud, nagu Soome saunas – ehkki sõitsin lahtiste akendega, kasutades oma lemmiknippi, särki turbanina pähe sidudes.
Mind päästis väike lifehack. Keerasin sõites süüte korraks välja ning uuesti sisse ja nii tuli turbo tagasi. Nõnda toimetasin temaga teel Eestisse sadu, kui mitte tuhandeid kordi.
Kokkuvõtvalt. Parimad reisid – ja võib-olla ka parimad sündmused teie elus – on sellised, mida te pole planeerinud. Inimvaim on piiratud ning ei suuda kujutleda kõike mõeldavat. Suhtun positiivselt retriiti, juhtimiscoachimisse ja kaks nädalat pimedas istumisse, kuni saabub valgus. Väga toredad asjad on ka palverännakud, ilma igasuguse irooniata. Kuid lähiajal pole mul neid vaja, suurpärased 4.-7. juuni Nîmesis asendasid neid kõiki.
Kuid minge isegi. Linn on tore. Ja kui näete Alexandre’t, tervitage teda minu poolt, sest ootan Airbnb vahendusel siiani tagasi viit eurot ööbimiskoha pesu eest, kuna mul oli jätta 15 asemel vaid üks 20-eurone.