MIS ILM TULEB JA MIDA UUS AASTA TOOB? Rasketel aegadel, kui ajakirjanduses ennustatakse, et eestlane peab hakkama pesumasina või sektsioonkapi ostuks taas aastaid raha koguma, tundub natuke kentsakas küsida, et kuidas teater hakkama saab. Loomulikult hästi! Seda enam, et teater on alati hakkama saanud. Urmas Lennuk jagab teatrimaja ilmaennustusi.
Teater sai hakkama, kui möödunud sajandi alguses ennustati kinode sünniga teatrikunsti peatset kadu, surma ja hävingut. Teater sai hakkama, kui 1996. aastal klooniti lammas Dolly ja oleks võinud arvata, et tuleviku kloonid söövad orgaanilise teatrikunsti välja. Rasked ajad on teatri puhul valanud alati vaid loomingulist õli tulle ning süüdanud suurema vajaduse otsida oma vaatajaga lähedust ka jahedapoolses teatrisaalis. Järgnevalt vaatlemegi ühe teatri sügishooaja puhul, millist tulevikku see meile uueks aastaks ennustab? Kas talv tuleb külm ja lumerohke või lihtsalt külm ning mitu eestlast järgmisel aastal veel kevadet pealpool maakamarat vastu võtab?
Vallatud võtted
Juba septembris esietendus Rakvere Teatris Norm Fosteri komöödia “Vallatud võtted”, mille lavastas Peeter Tammearu. Sündmustiku keskmes on armas perekond, kes oleks nagu eestlaste perepiltidelt välja lõigatud. Mees rabab tööd ja naine otsib tööd. Peresõber suudab samal ajal lavaloo alguseks juba oma töö kaotada. Vahepeal kaotavad muidugi kõik oma töö, ka kõrvaltegelased. Kuid selle asemel, et kuurilakke riputatud konksu abil oma maisest elust astraalkehana minema lennata, leiab põhjendamatult optimistlik seltskond positiivse lahenduse ja teeb endale ise uue töö ning veel parema, kui neil enne oligi.
PROGNOOS: “Vallatute võtete” põhjal võis juba lugemisproovides ennustada, et peagi tabab Eestit suurem töökaotuste laine. Töötus ründas lihtrahva kõrval ka ministeeriume. Välja arvatud kliimaministeerium, mis vastuoksa kasvatas töökohti juurde. Järgnevaks aastaks prognoosib uuslavastus eestlastele kasvavat tööpuudust, aga ka põhjendamatut optimismi tõusu ning statistikaameti andmetel lausa pööraselt kasvavat elutahet. Kõik, mis ei tapa, teeb vigaseks, aga vigastele, nagu me teame, on avatud EMO uksed.
Ettevaatust, õnn!
Septembri lõpus esietendus Peeter Raudsepa lavastuses kaasaegse inglise ühiskonna-satiiriku Steven Moffati “Ettevaatust, õnn!”, milles üks briti heaolus kasvanud perekond kohtub luksusreisil salapärase ameeriklannaga, kelle kohta internetis ringleb info, et proua minevikuga on seotud mitmed seletamatud surmajuhtumid.
Tragikoomiline sündmustejada võtab pöörded üles, kui proua ühel hetkel kohvritega ukse taga seisab ning pererahvast abistama ja kaitsma asub, aga nagu ütleb klassik Romain Rolland: kaitsku taevas meid meie kaitsjate eest, sest oma vaenlastega saame isegi hakkama.
PROGNOOS: “Ettevaatust, õnn!” taustal võib kurvalt tõdeda, et ka rikaste pisarad on soolased nagu armunu kartulisalat ning iga pidu saab ükskord läbi. Laenupralle, mis tõi kaasa saadikute kütusekaartide ekslemise ka pereliikmete taskusse, tõotab seekord lõppeda sellega, et heal ajal pressitud plast leiab oma otsa taaskasutuses põrandavaipadena.
Talv tuleb külm, odav halb vein muutub veelgi halvemaks ja soojamaareisid jäävad paljudele eestlastele sama kättesaamatuks nagu tasuta lasteaed või kodulaen.
Klassis
Oktoobris jõudis vaatajate ette iirlaste Iseult Goldeni ja David Horani “Klassis”, mille tõi lavale Elina Pähklimägi. Lavastuses võitleb ikka veel oma tööd armastav õpetaja oma õpilase eest, kes pärast vanemate lahutust on kaotanud õpivõimekuse ja -huvi. Lapsevanemate ja õpetaja kohtumises leiab kinnitust fakt, et õpetaja peab tänapäeval evima kõiki üliinimlikke võimeid nagu maag Houdini ning samal ajal säilitama ka rahu nagu Karlsson. Alles siis võib ta palgapäeval oma keskmisele palgale alt üles vaatava töötasu õigustatult maksudeks kulutada.
PROGNOOS: See, mida kunagine ENSV haridusminister Elsa Gretškina ei saavutanud oma elutööga, võideldi poliitikute poolt välja tuleva aasta eelarves. Talv toob õpetajatele kaasa võrdse kohtlemise lapsevanematega. Siiski vaid selles osas, mis puutub inflatsiooni, euribori tõusu ja automaksu. Muus osas toob järgnev aasta õpetajale kaasa vabaduse ise valida, kas ta sööb või mitte. Valikuvõimalus suureneb ka selle arvelt, kas süüa paaritutel või paaris kuupäevadel. Koolilastele ennustab lavastus peatselt nutirakendustes müügile paisatavat uut ja innovatiivset äppi, mis loeb sammude asemel tagumikutunde. Samuti võib lavastuse pinnalt ennustada, et probleeme koolis vähemaks ei jää ja kasvab ka õpetajate põud.
Hääl minu sees
Hingedekuu tõi teatris lavale Adam Rappi näitemängu “Hääl minu sees”. Selles lavastuses kohtuvad kirjanduse õppejõud ning väljakutsuvalt käituv üliõpilane, kes kirjutab parajasti oma esimest romaani. Üliõpilase ja õppejõu suhe kasvab kohtumise käigus usalduslikuks ja nende mõlema olevikust ning minevikust selgub nii mõndagi, mis muudab nende arusaamu kirjandusest ja elust. Kirjanduslikus hingepeegelduses avanevad nii mõnedki inimlikud väärtused, mida kirjanik peaks järgima. Salapärase koestikuga draamas kohtuvad näitlejad Tiina Mälberg ja Karl Robert Saaremäe, kes päris elus on ema ja poeg. Lavastaja on samuti endine rakverelane Mait Joorits.
PROGNOOS: Kultuuri- ja kunstielus leiavad talvel aset nii mõnedki muutused. Kuna kultuurieelarves olevat rahahulka suurendada ei suudeta, siis hakatakse olemasolevat raha ümber jagama. Aga nagu ütleb juba juudi vanasõna, et tekiserva alt lühemaks lõigates ja vabanevat osa üles juurde õmmeldes ei muutu ükski tekk pikemaks. Sellest lähtuvalt on prognoositav, et kultuurisfääris tuleb ümberjagamisi ka järgneva aasta jooksul. Vaatajate jaoks tuleb talv aga täpselt nii külm ja lumerohke, nagu ta ise seda hinges märkab ehk kokkuvõtvalt: eestlase jaoks on talvel alati liiga külm ja suvel liiga palav.
Kessu ja Tripp
Detsembris jõudis lavalaudadele Robert Vaidlo lastejutustuse põhjal valminud draamateos “Kessu ja Tripp”, mille lavastas Eili Neuhaus. Armsas lasteloos kohtub tüdruk Kessu egoistlikult käituva tsirkusetöötaja Tripiga, kes armastab küll põnevaid asju ette võtta ja neid vussi keerata, aga põgeneb reeglina vastutuse eest. Ema püüab küll oma tütart kaitsta, kuid teda ründab argipäevadele omaselt üksikvanema ajapuudus. Seda enam, et tööl on täielik hullumaja.
PROGNOOS: Talveks prognoosib lavastus eestlastele pehmemaid ilmaolusid, sest vaesel ajal on isegi pehme talveilm väikest viisi laulupidu. Ikka võtab vile huulile, kui näed, et soojatootjatel läheb veel kehvemini. Lastele ennustab lavastus, et pärast etendust võivad nad saada ka väikese kingituse. Tööturul on aga kanda kinnitamas veendumus, et kui sul on töö, siis hoia sellest kinni. Siiski paistab selle uuslavastuse ennustuses ka väike lootuskiir – ühel ilusal päeval võime me ikkagi õnnelikud olla, kuni me armastust ei unusta.
Madissoni maakonna sillad
Ettevaatavalt võib märkida, et juba järgmise aasta jaanuaris jõuab teatris lavale Robert James Walleri “Madissoni maakonna sillad”, mille lavastab Artjom Garejev külalisena Vene teatrist.
Platooniline armastuslugu jutustab ühe abielunaise kohtumisest fotograafiga, kes saabub väiksesse maakonda pildistama selle sildu. Filmiklassikast tuntud loo käigus jõuavad mõlemad peategelased arusaamisele, et elus on alati midagi veel peale argipäeva.
PROGNOOS: Selle lavaloo põhjal võib ennustada, et talve teine pool ei pruugi alati kõike teada, mida talve esimene pool tundnud või teinud on. Nii nagu pereeluski. Poelettidel hinnarekordeid löövate sea siseelundite põhjal võib iga loodusvaatleja ennustada: kuigi hinnad küll tõusevad, siiski ei suuda see tappa ilu me hinges. Isegi juhul, kui peaks leidma tõestust üks vanimaid aksioome maailmas, et armastus käib kõhu kaudu. “Madissoni maakonna sillad” ennustab juba oma olemuses, et vaatamata rasketele aegadele suudame me inimesteks jääda ka keerulistes oludes, kuni oleme valmis oma südamesse vaatama.
**
Ennustamise puhul kehtib aga alati üks kindel reegel. Elame – näeme. Siiski enne, kui hosroskoobid uputavad üle riigi päevalehed, võime sisimas tõdeda, et ikka veereb krooniliste tõvede küüsis vaevlev Rakvere teatribuss Tallinna kõrval ka Arukülla ja Haanjamaale, sest oma pühendunud vaatajatele ennustab teatri repertuaar veel pikki aastaid ja elamusrohkeid õhtupoolikuid.
Foto: Kalev Lilleorg
