KAHETEISTKÜMNE TOOLI PARALLEELIDEL: Eestiski kultuskirjanikena tuntud Ilja Ilf ja Jevgeni Petrov (teosed „12 tooli“ ja „Kuldvasikas“) väisasid 1936. aastal Pravda korrespondentidena Ameerikat ning tegid seal kuupikkuse ringreisi. Reisist valmis teos „Ühekordne Ameerika“, mille tõlkimist alustas 1940. aastal Friedebert Tuglas ja jõudis sellega umbes kolmandikuni. Tuglas, kes oli toona ajakirja Looming peatoimetaja, sai niisiis tõlkida nõukogude kirjandust, tõlkimata läilat stalinistlikku propagandat.
KesKus on otsustanud teose lõpuni tõlkida ning raamatuna avaldada. Allolev on aga näide Tuglase Ilfi ja Petrovi tõlkest, peatükk, mis räägib „Jubadast linnast Chicagost“.
Friedebert Tuglase tõlkestiil on muutmata.
– Üles, üles, üles! Good morning, sirs! Ja algas uus matkapäev.
Me jõime tomatimahla ja kohvi paksudest kruusidest, sõime munaputru singiga väikeses, sel tunnil inimlagedas kohvikus Main Streetil ning istusime autosse. Mister Adams ainult ootas seda hetke. Ta pöördus meie poole ja hakkas rääkima. Ja rääkis peagu lakkamata kogu päeva. Tõenäoliselt ta nõustuski peamiselt sellepärast meiega sõitma, et aimas meis häid kuulajaid ja vestlusseltsilisi.
Kuid mis kõige huvitavam – teda ei võinud kuidagi lobisejaks nimetada. Kõik, mis ta kõneles, oli alati huvitav ja tark. Kahe reisikuu jooksul ei korranud ta ennast kordagi. Ta evis täpseid teadmisi peagu kõigil elu aladel. Kutselt insener, oli ta juba ammu puhkusele läinud ja elas väikesest kapitalist, mis andis vähenõudlikke olemasoluvõimalusi ning iseseisvuse, mida ta väga hindas ning ilma milleta ei võinud nähtavasti minutitki eksisteerida.
Väljas reklaamidel leidusid ka nädala jooksul tüüdanud lapsukesed: kõhn laps, kes ei joo apelsinimahla, ja tema õitsev vastand – paks, sõnakuulelik laps, kes neelab seda hobuse-annustega, hinnates niimoodi mahlategijate pingutusi.
– Ainult juhuslikult ma ei saanud kapitalistiks, – ütles meile kord mister Adams. – Ei, ei, ei, see on täitsa tõsi. Teile oleks see huvitav kuulda. Omal ajal unistasin ma rikkaks meheks saada. Ma teenisin palju raha ja otsustasin ennast nõnda kindlustada, et viiekümnendaks eluaastaks saaksin kindlustusseltsidelt suure summa. On seesugune kindlustamisviis. Tuli maksa tohutuid aastamakse, kuid minu kavatsuseks oli vanuigi saada rikkaks meheks. Ma valisin kaks kõige soliidsemat kindlustusseltsi maailmas – Peterburi seltsi „Rossia“ ja ühe auväärse saksa seltsi Münchenis. Mu härrad! Ma arvestasin, et kui ka kogu maailm läheb kus kurat, siis ei juhtu Saksas ja Venemaal ometi midagi. Jaa, jaa, jaa, misterid, nende püsivus ei kutsunud mingeid kahtlusi esile. Kuid üheksasaja seitsmeteistkümnendal aastal toimus teil revolutsioon ja kindlustusselts „Rossia“ lakkas olemast. Siis kandsin ma kõik oma lootused üle Saksamaale. Üheksasaja kahekümne teisel aastal sain ma täpselt viiekümne aastaseks. Ma pidin saama nelisada tuhat marka. Mu härrad! See on väga suur, kolossaalne raha. Ja üheksasaja kahekümne teisel aastal ma sain Müncheni kindlustusseltsilt järgmise kirja: „Väga austatud Herr Adams, meie selts õnnitleb Teid viiekümnenda eluaasta saavutamise puhul ja saadab Teile tšeki neljasaja tuhande marga peale.“ See oli ausaim kindlustusselts maailmas. Kuid ei, ei, mu härrad! Kuulake! See on väga, vä-ga huvitav. Selle preemiaga sain ma osta ainult ühe toosi tikke, sest Saksamaal oli tollal inflatsioon ja maal liikusid miljardilised pangatähed. Ma kinnitan teile, mu härrad, kapitalism on kõige kõikuvam asi maa peal.
– Täna õhtul jõuame Chicagosse, – ütles missis Adams.
– Ei, ei, ei, Becky, ära räägi nõnda. Vahest jõuame, aga vahest ei jõua ka mitte, – vastas tema.
– Lubage, – segasime meie vahele, – kuid Chicagoni on jäänud ainult sada miili, ja kui arvestada, et me teeme keskmiselt kolmkümmend miili tunnis…
– Jaa, jaa, jaa, mu härrad, – pomises mister Adams, – oh ei! Pole veel midagi teada.
– See on – kuidas pole teada? Praegu on kell neli pärast lõunat, me teeme keskmiselt kolmkümmend miili tunnis. Nii oleme kella kaheksa paiku Chicagos.
– Vahest oleme, vahest – ka mitte. Jaa, jaa, jaa, mu härrad, tõepoolest… Midagi pole teada. Oh, ei!
– Kuid mis võiks meid ometi takistada olemast kell kaheksa Chicagos?
– Ei, ei, ei, nii ei või rääkida. Oleks lihtsalt rumal nõnda mõtelda. Te ei saa sest aru. Jaa, jaa, jaa, mu härrad.
Seevastu kõneles ta maailma poliitikast enesekindlalt ega soovinud kuulda mingeid vastuväiteid. Ta kuulutas, näiteks, et sõda on viie aasta pärast.
– Miks nimelt viie pärast? Miks mitte seitsme pärast?
– Ei, ei, misterid, täpselt viie aasta pärast.
– Kuid miks?
– Ärge öelge mulle „miks“! Ma tean. Ei, tõepoolest. Oh ei! Ma ütlen teile – sõda on viie aasta pärast.
Ta pahandas väga, kui talle vastu vaieldi.
– Ei, ärgem rääkigem enam! – hüüdis ta. – On lihtsalt rumal ja naeruväärne mõelda, et sõda pole viie aasta pärast.
– Hüva. Kui täna õhtul Chicagosse jõuame, siis kõneleme sellest tõsiselt.
– Jaa, jaa, jaa, mu härrad! Ei või nõnda öelda – täna õhtul jõuame Chicagosse. Oh, ei! Vahest jõuame, aga vahest ka mitte.
Mitte kaugel Chicagost osutas meie kaugusemõõtja esimest tuhandet miili. Me hüüdsime „hurraa“.
– Hurraa! Hurraa! – kisendas mister Adams, hüpeldes ärevalt oma sohvakesel. – Vaat, mu härrad, nüüd võin ma täiesti täpselt teatada. Me oleme tuhat miili maha sõitnud. Jaa, jaa, mu härrad! Mitte „vahest oleme sõitnud“, vaid kindlasti sõitnud. Nii on täpsem.
Iga tuhande miili järel tuli masinas vahetada õli ja määrida masinat.
Me peatusime „service station’i“ ees, mis vajalikul hetkel kindlasti osutus käepärast olema. Meie masin tõsteti erilise elektriseadeldisega üles, ja sellal kui triibulise mütsiga meister tumedat, ligast õli välja laskis, uut valas, pidureid proovis ja masinat määris, uudistas mister Adams, palju ta teenib, kust ta pärit ja kuidas läheb linnakese rahval. Iga, isegi üürike tutvus pakkus mister Adamsile suurt mõnu. See inimene oli loodud teistega suhtlemiseks, nendega sõbrustamiseks. Ta koges ühesugust naudingut vestlusest kelneriga, apteekriga, möödaminejaga, kellelt küsis teed, kuue-aastase neegrijõmpsikaga, keda nimetas „sir’iks“, turistimaja perenaisega või suure panga direktoriga.
Ta seisis, käed suvimantli taskuis ja kaelus üleval, ilma kaabuta (saadetis ei saabunud miskipärast Detroiti), ning lükkas kaasvestlejat ahnelt tagant:
– Surely! Ma kuulan teid, sir! Nii, nii, nii. Oh, ei! See on väga, väga huvitav. Surely!
Öine Chicago, millele me lähenesime kõige laiemat rannateed mööda, mis eraldab linna Michigani järvest, paistis vapustavalt kaunina. Paremal pool oli pimedus, küllastatud rannas purunevate merelainete ühetoonilisest kohinast. Mööda kaldateed veeresid mitmes reas tohutu kiirusega autod, peagu üksteist riivates, kastes projektorite briljantvalgusega asfalti. Pahemal pool rivistusid mitme miili ulatuses pilvelõhkujad. Nende säravad aknad olid pööratud järve poole. Pilvelõhkujate kõrgemate kordade aknad segunesid tähtedega. Märatsesid elektrireklaamid. Siin oli elekter dresseeritud, nagu New Yorgiski. Ta ülistas neidsamu jumalaid – „Coca-Colat“, viskit „Johnny Walker“, sigarette „Camel“. Leidusid ka nädala jooksul tüüdanud lapsukesed: kõhn laps, kes ei joo apelsinimahla, ja tema õitsev vastand – paks, sõnakuulelik laps, kes neelab seda hobuse-annustega, hinnates mahlavabrikantide pingutusi.
Me veeresime pilvelõhkuja ette, millel oli valge elektrisilt „Steevens Hotel“. Reklaamprospekti järgi otsustades oli see suurim hotell maailmas – kolme tuhande numbri, tohutute hallide, magasinide, restoranide, kafeteeriate, kontserdi- ja ballisaalidega. Üldiselt meenutas hotell ookeaniaurikut, mille kogu komfort on kohaldatud inimeste vajadustele, kes on mõneks ajaks maailmast ära lõigatud. Ainult hotell oli palju suurem. Temas võib vist küll kogu elu veeta, kordagi tänavale astumata, sest selleks pole mingit vajadust. Või vahest jalutama? Kuid jalutada võib hotelli lamedal katusel. Seal on isegi parem kui tänaval. Pole auto alla sattumise riisikot.
Me väljusime kaldateele, mis kannab Michigan-avenüü nime, heitsime mitu korda mõnuga pilgu sellele haruldasele prospektile ja tema poole pööratud pilvelõhkujate fassaadidele, käändusime esimesse õigenurkselt kaldateele suubuvasse tänavasse ning peatusime äkki.
– Ei, ei, ei, mu härrad! – hüüdis mister Adams, vaimustatud meie jahmatusest. – Te ei pea imestama. Oh ei! See on Ameerika! Ei, tõepoolest, oleks rumal arvata, et Chicago lihakuningad ehitaksid teile siia sanatooriumi.
Tänav oli kitsas, kehvalt valgustatud, masendavalt igav. Teda ristasid juba hoopis kitsad, pimedad, kiviga sillutatud, mudased põiktänavad – ehtsad urkad, majade mustunud telliskiviseintega, tulekahjuredelitega ja prügikastidega.
Me teadsime, et Chicagos leidub urkaid, et seal ei või olla ilma urgasteta. Kuid et nad võivad olla otse linna keskuses – see oli täielik ootamatus. Näis nii, et Michigan-avenüü on vaid linna dekoratsioon, ja tarvis seda ainult kergitada, et näha tõelist linna.
See esimene mulje osutus üldiselt õigeks. Me hulkusime mitu päeva linna mööda, ja üha rohkem ning rohkem põrutas tema osade mõttetu kuhjumine. Isegi kapitalismi vaatevinklist, mis õigustab ühel hoobil rikkuse ja vaesuse olemasolu maa peal, võib Chicago paista raske, kohmaka, ebamugava linnana. Vaevalt kuskil maailmas on paradiis ja põrgu nõnda liitunud kui Chicagos. Marmor- ja graniitkatteliste pilvelõhkujate kõrval on läilad, räpased ning haisevad põiktänavad. Keset linna tõusevad tehastekorstnad ja liiguvad rongid, mattes majad aurusse ning suitsu. Mõned vaesed tänavad näivad nõnda nagu pärast maavärisemist: murtud aiad, laudonnide viltuvajunud katused, kõverdi tõmmatud juhtmed, mingid roostetanud metallrämpsu, purustatud pottide ja poolkõdunenud kottade viskekohad, räpased lapsed räbalais. Ja kohe mõne sammu taga – suurepärane, lai tänav, puiega palistatud ja ilusate eramajadega, millel on peegelklaasist aknad, punased telliskivikatused, mille uste ees Packardid ning Cadillacid. Lõppude lõpuks, see põrgu lähedane naabrus ei tee elu paradiisiski liiga meeldivaks. Ja see on maailma ühes rikkamas, kui mitte kõige rikkamas linnas!
Mööda tänavaid tormavad ajalehemüüjad kisaga:
– Politseiniku tapmine!
– Pangaröövimine!
– Salapolitseinik Thomas tappis kohapeal gangster Jamesi, hüüdnimega „Lapsukene“!
– Gangster Philipps, hüüdnimega „Inglikene“, tappis koha peal salapolitseinik Pattersoni!
– Racketeeri areteerimine!
– Kidnap Michigan-avenüül!
Ses linnas lastakse. Oleks ime, kui siin ei lastaks, ei röövitaks miljonäride lapsi (see ongi „kidnap“), ei peetaks salajasi lõbumaju, ei harrastataks racket’it. Racket – see on kõige kindlam ja tulutoovam elukutse, kui seda võib nimetada elukutseks. Pole peaaegu ühtki inimtegevuse haru, mida ei puudutaks racket. Magasini astuvad heledate kaabudega laiaõlgsed noormehed ja paluvad, et omanik akuraatselt iga kuu maksaks neile valgete kaabudega noormeestele maksu. Siis nad püüavad alandada summat, mida omanik maksab riigile. Kui kaupmees pole nõus, siis võtavad noormehed esile käsikuulipildujad ja hakkavad leti pihta laskma. Sellepeale on kaupmees nõus. See on racket. Siis tulevad teised noormehed ja paluvad viisakalt, et kaupmees maksaks neile selle eest, et nad teda eelmistest noormeestest vabastaksid. Ja lasevad samuti leti pihta. See on ka racket. Kollaste ametiühingute tegelased saavad vabrikantidelt raha streikide murdmise eest. Töölistelt saavad nad aga töömuretsemise eest raha. Ka see on racket. Artistid maksavad kümme protsenti oma teenistusest mingisugustele tööjõu muretsemise agentidele isegi siis, kui nad enestele ise töö muretsevad. Seegi on racket. Sisehaiguste arst saadab haige hambaarsti juurde konsulteerimiseks ja saab nelikümmend protsenti selle honorarist. Ning seegi on racket.
Aga juhtub ka nii. Sellest jutustas meile üks Chicago arst.
– Vähe aega enne Illinoisi osariigi kongressi valimisi, – kõneles tohter, – tuli mu juurde koju mees, keda ma polnud kunagi elus näinud. See oli respublikaanlaste erakonna „politician“. „Politician“ – see on tegelinski, kelle kutseks on madal poliitika. Poliitika on tema teenistuseks. Ma põlgan seda inimtüüpi, – tooreid, häbematuid lõ̃uamehi. Neil on tingimata limane sigar suus, kaabu liiga kuklas, tömbid silmad ja väär-kalliskiviga sõrmus nimetissõrmes. „Good morning, doc!“ ütles mulle see mees. – „Tere hommikust, doktor! Kelle poolt kavatsete hääletada?“ Ma tahtsin talle mööda vahtimist anda ja ta välja visata. Kuid võrreldes meie õlgade laiust ma mõistsin, et kui keegi tänavale lendab, siis pigemini olen see mina. Seepärast ütlesin ma tagasihoidlikult, et hääletan selle kandidaadi poolt, kes mulle rohkem meeldib. „Hüva,“ ütles „politician“. „Teil on vist tütar, ja ta ootab juba neli aastat õpetajanna kohta?“ Ma vastasin, et on ja ootab. „Niisiis,“ ütles minu kutsumata külaline, „kui te hääletate meie kandidaadi poolt, siis püüame teie tütre ametisse sobitada. Seejuures me ei luba teile midagi kindlat. Kuid kui te meie vastase poolt hääletate, siis võin teile juba kindlalt öelda: teie tütar ei leia kunagi tööd, ta ei saa iial õpetajannaks.“ Sellega lõppes meie jutt. „Nägemiseni, doktor,“ ütles ta lahkumisel. „Valimispäeval ma sõidan teie järele.“ Noh, muidugi ma vihastasin väga, isegi kannatasin, läksin marru selle häbematuse pärast. Kuid valimispäeval sõitis ta tõesti autoga mu järele. Jälle tungis mu maja uksest ta paks sigar sisse. „Good morning, doc!“ ütles ta. „Võin teid valimispunkti sõidutada.“ Ja kas teate, ma sõitsin ühes temaga. Ma mõtlesin, et kas pole lõppude lõpuks ükskõik, kes valitakse, – demokraat või vabariiklane. Aga tütar saab vahest koha. Ma pole veel kellelegi peale teie sellest jutustanud, – häbi oli. Kuid seesugust poliitilist elu ei ela üksnes mina. Kõikjal valitseb racket, kõikjal tarvitatakse ühel või teisel kujul survet, ja kui tahad tõeliselt aus olla, siis pead hakkama kommunistiks. Kuid selleks peab praegu kõik ohvriks tooma. Muidu oleks see raske.
Chicago racket – see on kõige kuulsam racket Ameerikas. Chicagos oli linnapea, nimega Ghermac. Ta põlvnes tööliste hulgast, oli ametiühingute juhte ja omas suurt populaarsust. Ta sõbrustas koguni praeguse presidendi Rooseveltiga. Nad kutsusid isegi teineteist eesnime pidi, olid n-ö. „sina“ peal: tema Roosevelti – Frankiks, aga Roosevelt teda – Tonyks. Töölised ütlesid tema kohta: „Tony – tema on meie mees, tööline. Tema juba ei tüssa.“ Ajalehed kirjutasid presidendi liigutavast sõprusest lihtsa töölisega (vaadake, lapsed, mida võib inimene Ameerikas saavutada oma rakkus kätega!). Aastat kaks või kolm tagasi tapeti Ghermac. Temast jäi maha kolm miljonit dollarit ja viiskümmend salajast lõbumaja, mida, nagu selgub, pidas ettevõtlik Tony. Niisiis – Chicago linnapeaks oli mõne aja racketeer.
Sellest tõigast ei järgne sugugi, et kõik Ameerika linnapead oleksid racketeer’id. Ega järgne hoopiski mitte, et Ühendriikide president sõbrustaks sulidega. See on lihtsalt asjaolude erandlik ühtesattumine; kuid Ghermaci juhus annab ilusa kujutluse sellest, mida kujutab enesest Chicago linn Illinoisi osariigis.
Esimesel õhtul New Yorgis olime jahmunud tema vaesusest ja rikkusest. Aga siin, Chicagos, haarab inimest vihatunne nende vastu, kes oma dollarijahis ehitasid viljakasse preeriasse, laiaveelise Michigani kaldale selle hirmsa linna. On võimatu leppida mõttega, et see linn on tekkinud mitte vaesuse, vaid rikkuse tulemusena, tehnika, põlluharimise ja karjakasvatuse erakordse arengu tagajärjena. Maa andis inimesele kõik, mida ainult võis temalt võtta. Inimene töötas usinuse ja oskusega, mille puhul võib ainult vaimustust tunda. On kasvatatud nii palju vilja, saadud nii palju naftat ja ehitatud nii palju masinaid, et kõigest sellest oleks jätkunud poole maakera tarviduste rahuldamiseks. Kuid viljakal, rammutatud pinnal võrsus, mõistuse kiuste, tohutu mürgine seenevärdjas – Chicago linn Illinoisi osariigis. See on mingi absurdi triumf. Siin hakkad päris tõsiselt mõtlema, et tehnika kapitalismi käes – see on nuga hullumeelse pihus.
Võidakse öelda, et oleme liiga tundelised, et me eksalteerume, et Chicagos on suurepärane ülikool, filharmooniaorkester, nagu öeldakse – maailma parim veevärk, tark käremeelne intelligents, et siin oli grandioosne maailmanäitus, et Michigan-avenüü on kauneim tänav maailmas. See on tõsi. Kõik see leidub Chicagos. Kuid see kriipsutab veel rohkem alla vaesuse sügavust, ehitiste inetust ja racketeer’ide omavoli. Suurepärane ülikool ei õpeta noormeestele, kuidas võidelda vaesuse vastu, radikaalne intelligents on jõuetu, politsei ei lase nii palju bandiitide kui meeleheitele viidud streikijate peale, maailmanäitus tegi õnnelikeks ainult hotellide omanikke, aga maailma ilusaim Michigan-avenüü kaotab palju oma naabrusest urgastega.
Head inimesed Chicagos otsustasid meid lõbustada ja viisid Chicago ülikooli üliõpilasklubi ballile, mis korraldati Filipiini saartele iseseisvuse andmise puhul.
Üliõpilasball osutus karskeks, lõbusaks ja igas suhtes meeldivaks. Suures saalis tantsisid filipiini tütarlapsed, laianinalised mustade silmadega iludused, libisesid üle parketi jaapanlased, hiinlased, hõõgus rahvahulga kohal noore hindulase valge siidist turban. Hindu oli kõhetu põlevate silmadega südametevallutaja, frakis ja valge rinnaesisega.
– Ilus ball, mu härrad, – ütles mister Adams imelikult itsitades.
– Kas teile ei meeldi?
– Kuidas, mu härrad, ma ju ütlesin. Ball on väga ilus. Ja ta ründas äkki hindulast, viis selle kõrvale ja hakkas pärima, kuidas läheb tema elu ühiselamus, palju ruupiaid saadab talle mamma kuus ning millisele kutsele kavatseb ta pühenduda pärast ülikooli lõpetamist. Hindu vastas küsimustele viisakalt ja vaatas kirjeldamatu nukrusega tantsijate karjale, kust ta nii ootamatult välja kisti.
Laest rippusid Filipiinide ja Ameerika lipud, orkester näitelaval oli üle kallatud violetse valgusega, moosekandid tõstsid saksofone kõrgele, oli vaikne, mõnus perekonnaball, ilma joodikuteta, solvatuteta, ilma skandaalideta. Oli meeldiv teada, et viibid ajaloolisel sündmusel. Ikkagi vabastati filipiinlased, anti Filipiinidele iseseisvus! Oleksid võinud ju mitte anda, kuid andsid. Ise andsid! See oli õilis samm.
Tagasiteel hotelli pomises mister Adams kogu aeg: – Tõepoolest, mu härrad! Oh ei!…
– Mis tõepoolest?
– Ei, ei, mu härrad, ma tahan kogu aeg teilt küsida: mispärast me äkki andsime Filipiinidele iseseisvuse? Tõepoolest, mu härrad, me oleme head inimesed. Ise andsime iseseisvuse, mõelge ainult. Jaa, jaa, jaa, me oleme head inimesed, kuid ei või taluda, kui meid rahakukrust pigistatakse. Need kuramuse filipiinlased teevad väga odavat suhkrut ja veavad seda muidugi ilma tollita meile. Sest nad kuulusid kuni tänase päevani Ühendriikidesse. Neil on nii odav suhkur, et meie suhkrutöösturid ei suutnud nendega võistelda. Nüüd, mil nad said meilt oma kauaoodatud iseseisvuse, tuleb neil suhkru eest tolli maksa, nagu kõigil välismaa kaupmeestel. Muide, ka meie ei kaota Filipiine, sest armsad filipiinlased nõustusid meilt iseseisvust vastu võtma ainult sel tingimusel, kui nende juurde jääb meie sõjavägi ja valitsus. Noh, öelge, kas me võime neile seda keelata? Ei, tõepoolest, mu härrad, ma soovin, et te tunnustaksite meie õilsust. Ma nõuan seda.
