ERGAS HIPIAJASTU ENSV-s: Tartus Eesti Rahva Muuseumis on septembri alguseni avatud Kiwa ja Terje Toomistu kureeritud näitus „Nõukogude lillelapsed: 70ndate psühhedeelne underground“. Kiwa tutvustab hipide värvilisi radu.
Näitus nõukogude lillelastest on esimene pilootprojekt pikemaajalisele ja ulatuslikumale uurimistööle, mille lõppeesmärgiks on arhiivi kompileerimine ning täispikk dokumentaalfilm.
Sama lainepikkus
Zenbudistist Steve Jobs sai kultuslike ja kasutajasõbralike maciraalide loomiseks ideid psühhedeelsest kultuurist (võrreldes Windowsiga on vahe nagu nirvaanal ja sansaaral). 1960–70-ndate plahvatusliku noorte omakultuuri puhul võib julgelt kasutada metafoore nagu „internet ja Facebook enne internetti“. Kahtlemata oli USA hipiliikumise ühendav asjaolu just virtuaalse alternatiivvõrgustiku osaks olemine, esoteerilisemalt väljendudes „sama lainepikkus“.
Nõukogude Liidus 1970-ndate lõpuks väljakujunenud üleliiduline hipivõrgustik „sistema patsifistov“ oli see, mis on tänapäeval couchsurfing’u netiportaali kuju saanud. Nõukogude hipid kasutasid slängis lühendit „sistema”, mis on hämmastavalt täpne väljend, kuna tõestas, et monoliitse totalitaarsüsteemi sees tekkis suure süsteemi vundamendisse risoomi õõnestavate näriliste oma süsteem. Hüperteksti viitelt-viitele navigeerimine virtuaalses risoomis – paljususes ja kõikide maailmade kohalolus – osutub rohkemaks kui kõnekujundiks. Just samasuguse skeemi järgi viis viidete ja tähenduslike juhuste jada mind iga empiirilise uurija unistuste kullakaevanduseni, avastamata ja läbikirjutamata valgele leheküljele.
Tühik popkultuuri ajaloos
Lääne popkultuuris on hipiliikumine oma tänapäevaste nähtude ja igavikuliste konnotatsioonidega kindlamärgiline. Selles popkultuuri ajaloos haigutab aga tühik – teispool Raudset Eesriiet oli post-woodstock perioodil oma tormilisse noorusikka jõudnud põlvkond, kes oli samal sagedusel kogu „progressiivse noorsooga“ üle planeedi (komsomolirivis marssisid vaid karjeristid ja argpüksid).
See oli angloameerika maade kanoniseeritud hipiliikumisest selgelt erinev kontrakultuur. Millegi suhtes „kontra” olek tähendab katseliselt enda võimukalkulatsioonidest väljakirjutamist, seega on sotsiaalne taustsüsteem ja võimudiskursus määrava tähtsusega. Nõukogude hipiliikumise valguses tundub üsna viljakas ka kultusfilosoofi Gilles Deleuze’i „ilma organiteta keha” kontsept: sellal kui „organid” või maine keha viibis sovetlikus tsoonis, kahtlases ja konstrueeritud reaalsuses, naudib hipide vaim piiritut psühhedeelset taevast.
Ja just seal käib tegelik ja tähendusrikas elu. Mõttepolitseini autoritaarne ühiskond õnneks ei jõudnud.
Hullumeelne tripiraamat
Eesti hipipõlvkonna esindajatega intervjuusid alustades selgus, et see on kirjutamata peatükk ka meie enda kultuuriloo selles hõredas riiuliosas, kus asuvad Vello Salumetsa „Rockrapsoodia“, äsja täiendatud kordustrükini jõudnud põhjalik sissevaade 1960-ndate biitmuusika skeensse, Peeter Brambati dokfilm „Kosmos ’68“, Sirje Helme „Popkunst Forever“ ning peale tühja kohta riiulis Trubetsky „Anarhia ENSV-s“, Ivo Uukkivi valmiv film eesti punkliikumisest, subkultuuri-uurijate käsitlused 1990ndate reivi- ning klubikultuurist jne. (Lätis ja Leedus, muide, on akadeemilisel tasandil hipiliikumist uuritud ja sellest kirjutatud.)
Seega mõjus väga paljudele, eriti ilma reaalse nõukogude-kogemuseta põlvkonnale ilmutuslikuna 2008. aastal ilmunud eestivenelase Vladimir Wiedemanni „Maagide kool“ – see kirjutas ootamatult arbuusisuhkruseid värve juurde roosaks pleekinud punalipule ning bipolaarse häire ([n]ostalgia vs post-trauma) märke avaldavale Nõukogude aja kuvandile. Hindamatu mälupangaga filmiliku jutuvestja raamat on ühtaegu nii ajastu kroonika kui ka hullumeelne tripiraamat kadunud aega. Vurtsu lisab asjaolu, et Wiedemanni järgi oli hipide, friikide ja müstikute eesmärgiks Nõukogude Liit maagia abil lagundada.
Praegu Londonis elava mõtteerksa ja abivalmi autoriga suheldes selgus, et jutustamata lugudest puudust ei tule. Alternatiivajaloolise vaate potentsiaal garanteerib, et hipiliikumisel on oma osa ka dissidentluses ja taasiseseisvumise narratiivis.
Ma pesen oma hambaid verega
„Kosmos ’68“ kiidetud lõpukaadriks on mööda Vallikraavi tänavat alla komberdav vana Mülleri Sass, kes aastal 1976 lindistas psych-proge bändiga Suuk ajatu plaadimaterjali. Meie arhiivis on kaadrid, kuidas omaaegne hipilegend Päärn Hint (pääses juuste mahalõikamisest episoodilise rolli tõttu „Viimses reliikvias“) kannab Sassi süles voodisse, kus too lausub hüvastijätuks eluterve sarkasmiga: „Rõõmsate kohtumisteni ühishauas!“
See stseen signaliseerib kahte asja. Esiteks, et hipiaeg Eestis ei olnud pelgalt bling-bling lilleõie eskapism – see oli laiapõhjaline subkultuurne nähtus, mis ühendas hipisid ning muid 1970-ndate karvaseid rokkareid ja poppareid ning suubus sujuvalt üle teisteks subkultuurseteks avaldumisvormideks. Joel Steinfeldti ja Kooma hardrock-lugu „Ma pesen oma hambaid verega“ aastast 1969 (!) andis Ivo Linnale märku, et Hruštšovi sula kultuurilise kiirenduse tuules õilmitsenud kuuekümnendate naiivsed õied on asendunud kurja lilledega. Samas on see lugu ju protopunk, sotsiaalsele reaalsusele reageeriv sirgjooneline ja ilustamata sõnum, mis ise idiosünkraatiliselt oma transgressiivsust naudib. Teiseks turgutas kaasaskantav Sass meie uurijamoraali – nüüd on tagumine aeg see puuduv peatükk kirja panna.
Intervjuusid tehes saime aru, et nii mahukat ja sisukat infot ei saa me kadudeta suruda siiski piiritletud ja üldistust nõudvasse filmiformaati. Et tulevastel uurijatel oleks kergem, otsustasime musta materjali annetada ERM-ile, kellega koostöös sündiski idee teha kontsentreeritud kujul videointervjuusid ja etnograafilisi artefakte esitav näitus.
Hämarad 1970-ndad
Meenuvad varajase lapsepõlve hämarusse mähkunud 1970-ndad, mille soundtrack’iks olid Zepp ja Zappa, onu pikajuukseliste mootorrattagäng, varajase arvutiga ASCII tehnikas välja prinditud superstaariposter Jeesusest, astronoomide ja füüsikute seltskond, kes esindas new-age’i huvi müstika vastu kvantfüüsika ja neuroteaduse seisukohalt, suvised külaskäigud Gunnar Aarma juurde, jooga-asanaid tegev ja paastumatkadel käiv taimetoitlasest ema jne. Seetõttu jäi mulle 1970-ndatest mulje kui erksast ja paljulubavast ajastust, mis 1980-ndate lamedamas popkultuuris, külma sõja ning süvenenud stagnatsiooni jäikades poosides kuidagi kaotsi läks.
Mul ei lähe elu sees meelest, kuidas algkoolipäevil sõimas meie direktor „hipiks” rikaste vanemate võsukest, kes oli ühtset koolivormiseadust eirates tulnud kooli kallite firmahilpudega. See on hea näide sellest, kuidas propaganda võib mõisteid ümber pöörata, anda neile oma sisu ja tähenduse, loomaks vaenlase kuju. Hipidest rääkides ei mõtle ma seega sotsiaalset parasiitlust, mõõdutundetut hedonismi ja ignorantset eskapismi. „Hipi” kui sõimusõna võrsus USA-s meedia indutseeritud keskklassi-puritanismi reaktsioonist ja Nõukogude Liidus samavõrra silmakirjalikust „proletariaadi õiglasest vihast”. Ka üldkäibesse läinud punkiidoli Johnny Rotteni „never trust a hippie” sündis klassiviha kõnetavast enesekehtestamisest. Seega on siinkohal võimalus anda mõistele tagasi tema algne positiivne tähendus, mis tuleneb sõnast „hip” („in the know“ või „cool“, vastand väljendile „square” – kandiline, ühekülgne, kastis).
Psühhedeelne kultuur pole kunagi kadunud
Mitmed märgid tõestavad, et psühhedeeliline kultuur on tagasi ja pole kunagi tegelikult lõppenudki, sest elujõulistel nähtustel on võime metamorfeeruda. Kunstis ja muusikas on psühhedeelia viljastav mõju olemuslik. Psühhedeelse muusika leiutisele, efektidele ja võimendatud signaalide protsessueerimisele on üles ehitatud suurem osa tänapäeva eksperimentaalsest muusikast. Eesti rahvuslik uhkus, omaaegse rändurhipi Arvo Pärdi kõrval ainsana New York Timesi plaadiarvustusrubriiki jõudnud Maria Minerva looming avaldab ehedalt tänapäevast psühhedeelia metamorfoosi.
Hetkel, mil ma seda teksti kirjutan, postitab Maria sotsiaalmeediasse pildi San Francisco hipipargist. Nagu sellest veel vähe oleks, hakkab kohviku kõlaritest mängima 1970-ndate eesti hipikultuuri muusikasse valajate Keldrilise Heli / Väntoreli lugu „Sa tulid tuppa”.
Märgid näitavad, et kõik süsteemid töötavad normaalselt. Ega inimene märkide vastu saa. Hipid on igaviku saadikud, nagu ütleb rokitaat Riho Baumann.