FRIIGID JA NENDE OMANIKUD: Imelike Filmide Festivali pealik Harly Kirspuu annab ülevaate noist Hollywoodi kaugetest aegadest, mil kõik tegid, mis pähe turgatas. Alljärgnevalt tutvume inimkaubandusega kino- ning tsirkuseturul.
Varajane Hollywood oli täielik anarhia. Tummfilmide ajastul tehti sageli samas stuudios mitut filmi samaaegselt ja kuna filmistuudioid oli nagu muda, siis filme võis välja tulla ka mitu tükki päevas. Kellelegi polnud pähegi tulnud kuidagimoodi filmitööstust reguleerida ja selline suhtumine tuli absoluutselt alles siis, kui kahekümnendate lõpus tulid helifilmid ja tummfilmid kadusid lõplikult.
Rassismiülistustest lapspornoni
Sõjaeelsest Hollywoodist pole väga paljusid filme säilinud, mõni on säilinud osaliselt ja peaaegu kõik on unustatud kõigi poolt, kui minusarnased patoloogilised filmifriigid välja arvata.
Sõjaeelsesse aega jääb palju sellist, mis praegu käiks exploitation-filmi žanrisse, ja no sellel ajal tehti ikka kõike, alates häbematust rassismiülistamisest kuni lastepornoni välja. No kujutage nüüd ette, et lähete täna suvalisse kinosse ja seal näidatakse teile 12-aastast tüdrukut lahti riietumas.
Ja selliseid filme ei näidatud mingites poolpõrandaalustes salaurgastes, kus oli vaja teada salajasi käepigistusi ja mida kõike veel, vaid igati respektaablites asutustes.
Sellest ajast sai alguse ka laiema kinopubliku armastus kõikvõimalike õudus- ja kollifilmide vastu, mis vähemalt Ameerikast tulnud toodangu puhul kipuvad kukkuma aastakümnete järgi mingitesse kindlatesse alamžanritesse nagu viirused, tulnukad, radioaktiivsed koletised ja nii edasi.
Aga kuidas kollifilmid toimisid, kui tehnilised võimalused ei lasknud veel arvutigraafikaga võimelda või näitlejaid grimmiga katta? Siis kasutati tavaliselt päris kolle.
Või noh mitte selles mõttes. Ennesõjaaegsed normid olid teistsugused ja tolleaegsed lapsevanemad pingutasid endal püksid jalast ära, et silme alt ära kaotada kõik sellised järeltulijad, kes olid mingiski mõttes olemuslikult tolle aja viisakus- ja moraalinormide vastu.
Tsirkusesse kadunud lapsed
Tolle aja üldist poliitikat vallaslastega teame kõik. Aga mis juhtus selliste lastega, kellel oli mingi ilmselge füüsiline puue?
Üks levinumaid viise, kuidas sellisest häbist kiirelt ja efektiivselt vabaneda, oli müüa nad tsirkusesse. Kuna eugeenikaseadused olid siis alles tulemas, siis selliste laste omamine oma kodus võis tuua kaasa tagajärgi, mis reeglina sugugi meeldivat laadi ei olnud.
Tsirkusesse sattunud lastest räägitakse siiamaani legende, alates Siiami kaksikutest ja lõpetades habemega naistega. Tolleaegsed tsirkused olid nagu friigišõud, mis näitasid õnnetu elusaatusega inimesi teistele inimestele suhteliselt kalli raha eest (ja tegelikult see tendents lõppes alles peale viimast maailmasõda, kui inimestel hakkas koitma, et äkki nende puuetega kaaskodanikud on ka päriselt inimesed).
Friigitsirkus kohtub kinoga
Sellesse ajastusse jääb ka Tod Browning (1880–1962), kes alustas oma karjääri sügaval tummfilmide ajastul, ja seega tema filmograafia nimekiri kestab terve igaviku – ainult 1915. aastal üksinda oli ta kokku seotud 11 filmiga, mis sel aastal välja tulid. Kuulsaks sai ta 1931, kui ta haaras kaasa tollal tundmatu Bela Lugosi ja tegi „Dracula“ esimese heliversiooni (1931).
Järgmisel aastal otsustas ta teha filmi … teistmoodi.
Sündis „Freaks“ (1932), mis sai kriitikutelt halastamatu vastuvõtu osaliseks. Peaosades olid päris ehtsad tsirkuseartistid, kellest väga suur osa ei olnud ilmselgelt võimelised aru saama, kus nad täpselt on või mida neilt tahetakse, sest kodanike vaimne kompetents oli ilmselgelt puudulik. Alguses müüdi seda õudusfilmina, aga tänapäeval peetakse seda üheks esimeseks päris-exploitation-filmiks. Kui algne 90-minutine versioon oli avaliku arvamuse poolt suurejooneliselt alla tulistatud, siis seda lühendati – väga halvasti ja täiesti silmanähtavalt – 64 minuti peale, aga publik sellest ikkagi otseselt just vaimustuses ei olnud.
Veidi nagu armastusest
Iseenesest oleks justkui tegemist kõige tavalisema kolmekümnendate Hollywoodi armastuslooga. Ilus naine kohtab oma tsirkuses meesterahvast, kes on kääbus, aga kelle kasuks räägib see, et ta justkui oleks äärmiselt rikas. Koostöös oma salaarmukesega otsustab ta lühikese inimese kõigepealt ära võrgutada ja siis vaikselt mürgitada. Lõpus ilmneb tsirkusefriikide-vaheline solidaarsus, kus (terve suur hulk filmi on puudu) ja seejärel näeme teda ilma jalgade ja keeleta, täpselt samasugusel inimfriikide väljapanekul „inimpardi” rollis.
Üritatud on sisse tuua teemasid, mis seostuvad (tollal veel värske ja osades kohtades alles hoogu koguva) 1929. aasta majanduskriisiga – st inimesed, kes on mingitel põhjustel sotsiaalselt nõrgemas seisus, on rikastele ja ilusatele ainult senikaua vajalikud, kui neilt midagi võtta on. Nimetatud majanduskriis tuligi ju teadupärast seetõttu, et inimesi meelitati kogu oma maist vara börsile investeerima, ja kui pauk ära käis ja kõigest ilma jäädi, siis oli grupp inimesi, kes ikkagi ei olnud päris puupaljad.
Karnevalile maha müüdud
Ja siis on muidugi see eugeenikateema. „Freaks“ on justkui mälestusmärk eugeenikale ja tolleaegsetele poliitikatele, mis käsitlesid vaimseid ja füüsilisi puudeid – osa filmis olnud tsirkuseartiste olid väiksena kellelegi maha müüdud ja lapsevanemad ise olid lahkunud teadmata suunas sellise kiiruga, et ühtegi isikut tõendavat dokumentigi lapsele kaasa ei andnud.
Näiteks Schlitzie Surtees, kelle kohta me ei tea tema sünnipaika, sünniaega, sünninime ega ammugi tema vanemaid. Schlitzie Surteesi nime kasutatakse puhtalt sellepärast, et üks tema pikemaajalistest omanikest (just nimelt omanikest) oli George Surtees, ja see läks surmatunnistusele kirja.
Sündinud mikrotsefaaliaga, mis tõi kaasa raske vaimse puude, müüdi ta juba õige noores eas karnevalile maha. Ta käis Ameerika karnevali- ja tsirkuseringkondades käest kätte ja kadus ühel hetkel nii jäljetult, et keegi ei tea, millal täpselt ta esinemised lõpetas, ja ainus päris kindel asi tema kohta on surmadaatum – 1971.
Tuuritavad Siiami kaksikud
Ja siis Daisy ja Violet Hilton (1908–1969). Ühendkuningriigi esimesed Siiami kaksikud, kes elasid rohkem kui paar nädalat ja kes osteti ära nende üksikemalt sisuliselt sünnitusmajas ja pandi juba kolmeaastaselt mööda Inglismaad tuuritama.
Käinud ära Saksamaal ja Austraalias, viis tee nad Ameerikasse, kus neid solgutati mööda erinevaid karnevale ja tsirkusi, selle aja sees jõuti neid nii müüa kui ka pärandada aina edasi.
Nad olid iseenesest täie mõistuse juures (mõlemad jõudsid isegi erinevatel aegadel abielus olla), aga ühiskond lihtsalt ei soosinud selliste inimeste tegutsemist väljaspool tsirkuste ja karnevalide sfääri. Ühel hetkel olid ajad nii kaugel, et olud ei soosinud enam sedagi. Olles kutsutud 1961 esinema, lasi nende mänedžer jalga kogu nende raha ja tagasisõidupiletitega, nii et järgmised kaheksa aastat pidid nad enda ülalpidamiseks töötama kohalikus toidupoes.
Nad leiti 1969. aasta jaanuaris Hongkongi viirusse surnuna umbes nädal aega peale seda fakti (täpne surmakuupäev pole teada).
*
Hollywoodi anarhiaajastu sai suuremas osas läbi 1934, kui tuli nn Haysi moraalikoodeks, mis kirjutas ette, kuidas filmitootjad peaks ennast ja oma toodangut tsenseerima (kehtis kuni 1968). Siin-seal oli ikka välgatusi, nagu see eelmainitud lapspornolõiguga teos (mida ma elu sees nimetama ei hakka, sest igasugu perverte on maailmas), aga tekkisid omad stambid ja omamoodi standardsus.
