SOOMEUGRI HÕIMUPÄEVAKUD: Jaak Prozes ja Viia-Kadi Raudalainen Fenno-Ugria asutusest kõnelevad, et võtmeküsimuseks soome-ugri rahvaste püsimajäämisel pole mitte kultuuripärandit põlvest põlve edasi andmine, vaid pigem oskus see iga põlvkonna poolt uueks mõtestada. Rando Tooming käis oktoobrikuiste hõimupäevade raames tulevast avastamas.
Kultuuripärand ei saa valmis saada ega püsida vaid pärimustes, teame me soome-ugri väikerahvaste kurbade näidete põhjal küllaltki hästi. Ajal, mil viimane mammi laulu surnuaeda viib, aga noored asju olevikus edasi ei kanna, on väljasuremine paratamatu. Püsimine sõltub Ungari lingvisti ja kultuuritegelase Zoltán Kodály määratlusele tuginedes iga pealekasvava põlvkonna võimekusest see pärand uuesti mõtestada. Seda püütakse taaskordsetel hõimupäevadel 10.–16. oktoobrini Tallinnas ja Tartus ka teha.
XX sajandi 30-ndad
XX sajandi kolmanda kümnendi alguseks olid maailmakaardile tekkinud uued riigid – Eesti, Soome ja Ungari. Eestipoolse soome-ugri hõimuliikumise edendaja Jaak Prozese sõnul mõeldi neis uutes riikides toona ajastu kontekstist lähtuvalt tublisti sellele, kuidas kasvatada noori inimesi võimalikult rahvuslikus vaimus. Eesti Vabariigis jõuti nende arutelude käigus arusaamisele, et soome-ugri identiteet on osa kohalikust identiteedist. Sama leidsid ka soomlased ja ungarlased. Kutsuti kokku soome-ugri kultuurikongressid, mis paljuski on soome-ugri rahvaste maailmakongresside eellased.
„Need kongressid olid suured,“ möönab Prozes. „Kui praegu koguneb kongressile koos vaatlejatega viissada osavõtjat, siis tol ajal oli üsna tavaline, et osa võttis paar-kolm tuhat inimest. Soome-ugri liikumine haaras ühiskonda palju laiemalt kui praegu.“
Juba tollal valutati ühiselt südant hääbuvate rahvakildude, eriti liivlaste pärast.
Riiklik tähtpäev
2011. aasta märtsis võeti riigikogus üksmeelselt vastu otsus tähistada hõimupäeva iga aasta oktoobrikuu kolmandal laupäeval riikliku tähtpäevana.
„Mulle tundub, et nende kolme kahe maailmasõja vahelise tegevuse mõtteliseks jätkuks on praeguseks saanud just nimelt soome-ugri maailmakongressid: oleks üsna mõeldamatu, kui seal ei osaleks riikide presidendid, kultuuriministrid või teised riigitegelased,“ mainib Viia-Kadi Raudalainen, kes samuti iga päev Fenno-Ugria asutuses toimetab.
Ka Jaak Prozes nõustub, et hõimupäevad, ehkki Fenno-Ugria neid koordineerib, on tänapäeval oma olemuselt rohkem kodanikuinitsiatiivil põhinev sündmus. „Tänapäeva vabas õhkkonnas oleks üsna mõeldamatu, et kõigis koolides ning ülikoolides samaaegselt toimuksid pidulikud aktused, eelnevalt vallavalitsustes ära kinnitatud kavaga. Kõik ülevalt tuleva surve poolt reguleerituna,“ muigab ta.
Viia-Kadi lisab, et keskmes on tänapäeval ikkagi soome-ugri rahvaste keelte ja kultuuride säilimine. Lisaks juhitakse tähelepanu riiklikele maavarade kasutamise poliitikatele, milles selgelt keeldutakse arvestamast väikerahvaste huvidega.
Venemaal toimub masendav assimileerumine
Hõimupäevade laiem eesmärk on ikkagi kõigi osalevate rahvakildude toetamine – õlatunne ja ühisesse suurde perre kuulumise tunne. Need paarsada ühist sõnatüve, mida omavahel jagame, loovad tunnetusliku maailma, mida väikerahvastel on väga vaja – et meid pole mitte kümme tuhat või miljon, vaid kakskümmend viis miljonit.
Kui Venemaal püütakse soome-ugri rahvastega seoses keskenduda folkloori näitamisele, siis Fenno-Ugria püüab oma tegevuses keskenduda just muule. „Venemaa tahab näidata, et kõik muudkui tantsivad ja laulavad, rahvariided seljas, küll on hea elu. Suhtutakse justkui turismi või etnograafia nähtustesse. Väikerahvaste olukord suures impeeriumis on tegelikkuses muidugi üsna vastupidine egiidile „kõik on hästi“. Nende arv väheneb katastroofilise kiirusega, nad viibivad paljuski isolatsioonis. Oleme just nende rahvaste puhul täheldanud, et neile on ülimalt oluline teada saada, mida arvavad eestlased, soomlased ja ungarlased. Loodetavasti saab ka osa sealsest ametnikkonnast siinsete positiivsete kajastuste kaudu aru, et väikerahvaste puhul on tegemist rikkusega, mida oleks kasulik hoida,“ tähendab Prozes.
Kui hull olukord Venemaal on, seda näitavad arvud. „2,3 miljonilt inimeselt aastal 2002 oli soomeugrilaste arv Venemaal aastaks 2010 kahanenud 1,5 miljonile. Iga aastaga kadus ei rohkem ega vähem kui 100 000 mari, mordva, vepsa ja teisi soome-ugri keeli kõnelevat inimest, kui see arv sujuvalt kaheksa aasta peale ära jagada,“ toob Prozes esile kuiva fakti. Tegu on ametlike rahvaloenduste andmetega.
Raudalainen nendib, et kui näiteks Soomes rakendatakse uuele põlvkonnale keele õppeks edukalt niinimetatud keelepesade projekti, siis Venemaal sunnib ühiskondlik korraldus kõiki vene keelele üle minema. Kardetakse, et soome-ugri rahvad langevad separatismi. „See on ju nonsenss. Separatismi võivad pigem langeda vene kogukonna elanikud New Yorgis, aga mitte soomeugrilased Venemaal. Neil puuduvad ju seal igasugused ühendavad meediakanalid või keskkond.“
Need väikerahvaste esindajad, kes omandavad venekeelse kõrghariduse, assimileeruvad protsessi käigus kiiresti ja sama juhtub ka nende järglastega. Raudalaineni sõnul õpetavad Soome keelepesade lasteaiarühmades ise kunagi loomulikul viisil õppinud ja kõnelevad vanavanemad välja ülejärgmist ehk uut põlvkonda. See meetod on end näiteks ingerisoomlaste puhul väga hästi õigustanud.“
Prozes kinnitab, et hirmud, nagu eksisteeriks mingi salakaval soome-ugri rahvaste vandenõu, pole Venemaal kuhugi kadunud. „Seda, et nende rüpes elavad väikerahvad, võib-olla vaid sajast allesjäänud liikmest koosnevad tõelised uunikumid, keda ennast ja kelle keelt oleks vaja rahaliselt toetada ning kaitsta, nad ei taju. Nende jaoks on see pigem lisakulu ja probleem. Tõstame need rahvad kuhugi ära, teeme internaadid, ehitame neile viiekordsed sooja veega paneelelamud. Riik saab nafta ja gaasi, hant kõige tõenäolisemalt joob end linnas surnuks. Handi mehe keskmine eluiga on vaid 45 aastat.“
Pelk folklooriansambel kultuuri ellujäämist ei taga
Rautalaineni sõnul surub Venemaa soome-ugri laulu- ja tantsuansamblidki külakeskkonda, deklareerides, et linnas käitutakse teisiti, seal on teised tingimused. „Tegelikkuses ongi nii, et ega kirevate folklooriansamblite olemasolu iseenesest soome-ugri kultuuride ellujäämist tagada ei suuda, kui puudub pinnas, millest nad toituvad.“
Hõimupäevade üks ülesandeid on pakkuda välja ka uusi mõjutusi ning impulsse, mille siia tulijad äratuslike ideedena koju kaasa saavad võtta. „Mõelgem kasvõi korraks sellele, et meil poleks ehk täna ERM-is Hurda kogusid, kui poleks saadud inspiratsiooni Herderist. Ja kui meil oleks pelgalt Hurda kogud, poleks meil ikkagi eesti rahvast ja kultuuri, kui meie heliloojad poleks läinud õppima Peterburi konservatooriumisse, kunstnikud Pariisi ja nii edasi. Venemaa soome-ugri rahvad elavad isolatsioonis ja janunevad info järele.“
Prozese sõnul võimaldab Eesti riik soome-ugri rahvaste esindajatele regulaarselt kõrghariduse omandamist. „Nad ei venestu siinsetes koolides nii kergesti kui Moskva, Peterburi või Nižni Novgorodi kõrgkoolides. Seda näeb kõigest: kuidas nad end määratlevad, missuguseid nimesid lastele panevad.“
Sel aastal katsetataksegi hõimupäevade läbiviimisel kahe uue kohaga. Üks on ERM-i uus hoone Tartus, kus toimuvad nii kontsert kui ka konverents. Tallinnas viiakse hõimupäevad esmakordselt Kultuurikatlasse, mis ühtpidi peaks olema inspireeriv keskkond, teisalt mugav koht nii esinejatele kui ka kohalikest huvilistest publikule.
Korralik lõppakord
Traditsiooniks on juba kujunenud ka tantsutoa korraldamine, kus kaovad piirid esinevate ansamblite ja publiku vahel. Vastupidi, kõik ansamblid näitavad oma tantsusamme, pillimehed musitseerivad ühiselt, üksteiselt laenatakse lugusid, publik teeb seda kõike sealsamas tantsupõrandal kaasa. „Marid, udmurdid, ingerisoomlased ja teised segunevad seal hoopis uudsel ja inspireerival moel. Tantsutuba toimub sel aastal udmurdi ansambli Ekton Korka eestvedamisel,“ kõneleb Raudalainen.
Põnevaks lõppakordiks saab sel aastal Cätlin Mägi ja DJ Erki Pruuli pärimusmuusikat maailmamuusikaga miksiva duo Ju-Ju esinemine. Oma olemuselt on see diskoprogramm, kus kasutatakse palju autentseid heliarhiivi materjale.
Kloostri Aidas tuleb 7. detsembril esiettekandele helilooja Mart Siimerilt tellitud uudisteos kahele sopranile, kandlele, tšellole ja klaverile pealkirjaga „Tale vüd goch“ („Üle võimsa vee“). Tegemist on mari lüürilisel rahvaviisil põhineva kammerteosega, mille kannavad ette sopran Kai Kallastu ja Tartu Ülikoolis õppiv mari rahvalaulik Anna Mišina.
Osa rahvuslikust ideoloogiast
Kõige esimene kultuurikongress toimus aastal 1921 Helsingis ja seal olid esmased haridust puudutavad küsimused.
Hilisematel kongressidel tõusis esiplaanile kultuuriga seonduv. 1924. aastaks olid kolm riiki jõudnud hõimuküsimustega tegelevate organisatsioonide loomiseni. Ungaris ja Soomes anti need kohustused üle juba tegutsevatele organisatsioonidele, kuid Eestis otsustati luua päris uus.
Siit algas tänase MTÜ Fenno-Ugria Asutuse ajalugu. 1931. aastal hakkasid kolm riiki samal kuupäeval tähistama ühtset hõimupäeva. Toonases Eestis polnud mõeldavgi, et hõimupäevade tähistamisest Estonias poleks osa võtnud president ja ministrid. Samamoodi oli see Soomes ja Ungaris. Riikide presidendid vahetasid hõimupäevade puhul alati ka riiklikul tasemel ülevoolavaid tervitusi. Hõimupäevad olid oluline osa rahvusliku ideoloogia juurutamisest.
Teise maailmasõja algusega hõimupäevade avalik tähistamine soikus. Küll aga on teada, et kodudes pidas osa inimesi seda päeva meeles, tähistades seda veel isegi 1950. ja 1960. aastatel. Uuesti tulid hõimupäevad avalikkuse ette alles 1988 tolleks ajaks taas tegutsema hakanud Ungari seltside eestvõttel.
