ÕUDUKAS, MIS POLEGI ÕUDUKAS, VAID PINGE: Alfred Hitchcock ütles, et film peab olema nagu „tükike kooki“, magus suutäis kesk elumurede soola. Tõepoolest, õudusele vaatamata olid tema filmid kergelt koomilised ja detailideni stiilsed. Rainer Sarnet tutvustab filmigeeniuse hirmutamistaktikat.
Alfred Hitchcock oli kunstnik, kes uuendas visuaalseid jutustamise viise, mida imetlesid prantsuse uue laine noored režissöörid. François Truffaut, üks uue laine režissööre, tegi Hitchcockiga nädalapäevi kestnud intervjuu, mille põhjal ilmus ka raamat „Hitchcock/Truffaut“. Truffaut väidab, et Hitchcocki filmid on aruaadavad ka ilma helita, tema jutustamisviis on sedavõrd visuaalne. Alustaski ju Hitchcock 1920ndate Inglismaal tummfilmidega. Hiljem siirdus ta Ameerikasse, kus kohe esimese Hollywoodis tehtud filmiga „Rebecca“ Oscari võitis. Tema loominguline käekiri tegi läbi suure muutuse – lihtsast tummfilmist kuni modernsete vormikatsetusteni.
Vangistatud poiss
Samas olid Hitchcocki elutunnetus ja teemad väga isiklikud, pärit lapsepõlvest. Hitchcock rääkis, et ema armastas teda tihtilugu hirmutada, kuid isa viis läbi tõelise hirmutuskuuri, tänu millele sai Hitchcocki sõnul temast just see Alfred Hitchcock, keda maailm siiani tunneb, õudusfilmide looja ja pingemeister.
Kui Alfred oli väike poiss, otsustas isa teda üleannetuste eest karistada nii, et see poisile eluks ajaks meelde jääks. Ta palus minna väikesel Alfredil ise politseijaoskonda ja anda politseinikule üle kiri, milles isa palus poiss viieks minutiks kongi sulgeda. Nii juhtuski, kongi uks sulgus Alfredi selja taga, kes ise ei aimanudki, kui kaua ta vangipõlv kestab. Võib vaid kujutada seda hirmu ja ängi, mida üks väike poiss pimedas vangikongis üksinda tundis. Millised õudsed kujutlused ta peast läbi jooksid, millised kompleksid kinnistusid.
Fjodor Dostojevskiga juhtus umbes samasugune lugu. Talle kuulutati välja surmaotsus, juba kaeti ta silmad mahalaskmiseks, kui lõpuks armuandmiskuulutus ette loeti. Selle kogemuse intensiivsus, vaid mõnda hetke mahtuv kogemus inimesest, kes kohe sulab ühte valgusega, mis kirikukuplilt päikesekiirtes peegeldus, lõi Dostojevskist kirjaniku, tema teemad ja elutunnetuse.
Hävingu ootus
Nii läks ka Aflfred Hitchcockiga, kelle loomingu põhimotiiviks kujuneski hävingu ootus. Pigem ootus kui õudus ise. Hitchcock ei kujutanud koletuid stseene, mis sunnivad vaatajaid kinos silmad sulgema. Ta lõi ohuaimduse ja pinge, millel kõik ta filmid püsivad. Vastupidiselt traditsioonilisele arusaamale polnud Hitchcocki jaoks põnev see, kes on mõrvar. Tema sõnul on poole jubedam, kui vaataja algusest peale teab, kes mõrva sooritab ja siis kannatamatult ootab, millal see teoks saab. Just ootus on kõige hirmsam ja jubedam, teadis Hitchcock oma lapsepõlve vanglakogemusest. Ootuses ja teadmatuses tekivad kõige painavamad kujutlused.
Kujutlus on teine oluline jõud Hitchcocki loomingus. Õigemini, kuidas kujutlus ja reaalsus kohad vahetavad, kuidas psüühiline hälve moonutab reaalsustaju. Paljud tema filmide teemad põhinevad psüühilistel haigustel ja kompleksidel. Oidipuse kompleks filmis „Psyhco“, kõrgusekartus „Vertigos“, traumaatilised lapsepõlveelamused filmis „Marnie“, süükompleks filmis „Vale mees“.
Psühhoanalüüs oli Hitchcocki jaoks inspiratsiooniallikaks pea kõikides filmides. Samuti kasutas ta klassikalisi psühhoanalüütilisi kujundeid nagu tornid, trepid, keldrid ning nende psüühilist jõudu. Kukkumised, vajumised, klaustrofoobia-mängu tulid kõik tajunihked ja hirmud, mida tekitab ruum. Seda kõige otsesemalt filmis „Nõiutu“, kus ta tegeles unenägude analüüsiga, kasutades ruumimoonutusteks ka sürrealistliku kunstniku Salvador Dalí loomingut.
Distantseeritud Alfred
Alfred Hitchcockist on kirjutatud hulk psühhoanalüütilisi artikleid, kus muugitakse teda lahti nii Freudi kui ka Lacani abiga ja vana hea Hitch kannab selle kõik välja. Kui aastal 1966 valmis Michelangelo Antonionil film „Blow up“, mis loob seosed popkultuuri, psühhoanalüüsi ja erootika vahel, siis Hitchcock arvas, et ka tema võiks midagi sarnast teha. Plaanis oli film nimega „Kaleidoskoop“, mis oli inspireeritud kahest inglise sarimõrvarist.
Olen näinud fotosid kavatsetavast filmist, kus poolalasti tüdruk põgeneb suurel roostes kaubalaeval mõrtsukate eest. Film pidi samamoodi kasutama popkultuuri viiteid ja fotod tulevasest filmist nägid välja nagu mitu aastakümmet hiljem filmitud Lars von Trieri „Laineid murdes“. Publiku peal testiti ka proovivõtteid. Filmis pidi olema palju seksi- ja alastistseene. Viimasel hetkel stuudio bossid siiski leidsid, et selline film võib eemale peletada senised Hitchcocki vaatajad.
Neil võis olla õiguski: Hitchcock jääb alati distantseerituks, vaatamata psüühilistele sügavustele, kuhu ta armastas küll pilku heita, kuid mitte kunagi uppuda. Tema stiil oli intellektuaalselt jahedam. Veider huumor leevendab alati hullust ja õudust. Samamoodi eelistas ta võtteplatsil istuda mustas ülikonnas ja lipsus mugavas režissööri toolis, mitte larsvontrierilikult näitlejaid hulluks ajada. Küsimusele, kuidas ta näitlejatega töötab, vastas Hitchcock, et ta ei töötagi, ta maksab neile. Seda vastust on tsiteeritud palju, ja ka nende režissööride poolt, kelle filmides on sündinud suured näitlejatööd – Woody Allen, Rainer Werner Fassbinder.
Selline seisukoht polegi ehk arrogantne vale, vaid tundub täiesti töötav meetod. Režissöör usaldab näitlejat sajaprotsendiliselt, mis mõjub näitlejale paremini kui mistahes märkus. Näitleja, teades, et režissöör jätab talle täieliku vabaduse luua iseseisvalt roll, võib elada küll läbi paanika, kuid on lõpuks sunnitud end kokku võtma ja tegema kõik, et luua meeldejääv roll. Selline asi on võimalik muidugi ainult esmaklassiliste näitlejatega, kes on teadlikud oma missioonist, ja ainult selliseid Hitchcock kasutaski. Amatööridega sihukesele avantüürile minna ei saa.
Graatsiline langemine
Tegelikult on iga film isemoodi ja nõuab erinevat lähenemist, siin ühtset retsepti pole, kuid on selge, et huvitavat rolli ei sünni, kui pole huvitavalt kirjutatud rolli ehk head stsenaariumi. Stsenaariumi täiuslikkus igas detailis oli Hitchcockile väga tähtis. Suure kogemusega praktikuna teadis ta, et heast stsenaariumist võib tulla küll halb film, aga halvast stsenaariumist head filmi mitte kunagi. Kui stsenaarium oli põhjalikult läbi mõeldud, ütles ta oma teise maailmakuulsaks saanud tsitaadi, et film on valmis, kui stsenaarium on valmis, nüüd jääb üle vaid see üles filmida.
Hitchcockist räägitakse legende, kuidas ta võtteplatsil oma toolis muretult tukkus või siis viskit trimpas. Ta oli pisimagi detaili paberi peal välja mõelnud, mistõttu pidas võtteid igavaks. Ei tea, kas see päriselt nii oli, aga kaldun arvama, et pigem oli.
Kunstiküsimustes jääb Hitchcock alati inglise džentelmeniks nagu Oscar Wilde, kes leidis, et kunst peab tegelema ebareaalse ja mitteeksisteerivaga. Ka Hitchcocki õudus põhineb pigem kujutlustel, mida loob ootus pimedas ruumis, mitte reaalsetel, tõsielulistel õudustel. Kujutlusvõime sünnitab linnud, mis musta parvena täidavad tänavad ja mis mõjuvad samapalju kunstlike ja ebaloomulike kui hirmuäratavatena.
Tema kangelasteks olid stiilselt riietatud härrasmehed ja daamid, kes langesid graatsiliselt surnult maha, samal ajal kui kleit laitmatult põrandale laotus. Selleks oli Hitchcock sidunud kleidi serva külge niidid, mida assistendid tõmbasid, et kleit õige nurga alt langeks. Sellistele detailidele pühendas Hitchcock alati tähelepanu. Ta pani piimaklaasi sisse elektripirni, et piim salapäraselt helendaks, sest ta arvas, et film peab olema eelkõige tükike kooki, mis teeb suu magusaks.