METS, AGA MITTE AINULT: Valitsusliit ei ole saanud pühapaikade päästmisega hakkama, väidab ühiskonnategelane ja Maavalla Koja vanem Ahto Kaasik. Kui kauaks veel on Eesti hiite maa?
Tänavu aprillis möödub viis aastat päevast, mil kultuuriminister Laine Jänes kinnitas looduslike pühapaikade valdkondliku arengukava. Kaks aastat tagasi mürises haruldases Maardu sanglepahiies aga raietraktor ning pühapuud lõigati soojuselektrijaama kütteks maha. Eelmisel kuul toimunud dokumentaalfilmi „Hiite lummus“ esilinastusel tõdes loodusfilmide vanameister Rein Maran, et unistab ajast, mil hiied kui Eesti vanimad looduskaitsealad võetakse uuesti kaitse alla.
Hiied kui ohustatuim mälestiste liik
Kunagi on looduslikud pühapaigad olnud omased kõigile Euroopa rahvastele. Hiied on andnud olulise panuse maastike mitmekesisuse ja elurikkuse säilimisse. Sallimatuse sajandid on teinud aga oma töö ning praeguseks on Eesti pühapaikade rohkus ja nendega seotud vaimse pärandi elavus muutunud erandlikuks. Vähemalt õhtumaises Euroopas ei ehi hiiepaigad linnu ega rikasta nende külade elurikkust. Hiite nägemiseks tuleb sõita Eestisse.
Kuid kauaks veel on Eesti hiite maa? Võrreldes teiste loodus- ja kultuurimälestistega, on pühapaigad Eesti kõige ohustatum mälestise liik. Vähese uurituse, tuntuse ja kaitstuse ning õigusliku määratlematuse tõttu rikutakse isegi kaitse all olevaid hiisi. Eelolevatel kümnenditel on jäädavalt kadumas sajad meie pühapaigad.
Mitte ükski teine mälestiste rühm pole olnud ajalooliselt nii ulatusliku ja püsiva surve all. Eestis valitsenud Saksa, Rootsi, Vene jm ilmalikud ja kiriklikud võimud on kuni XX sajandini näinud pühapaikades suurt ohtu ning püüdnud neid hävitada, hõivata või vähemalt kahjustada. Olles muudetud seadusevastaseks nähtuseks, kahjustas pühapaiku lisaks laienev majanduslik tegevus. On küll andmeid sellest, et põlisrahvas on hiiehävitajatele korduvalt vastu hakanud, kuid valdavaks kaitsetaktikaks sai siiski pühapaikade varjamine ülekaaluka vaenlase eest.
Miks kaitstakse üksnes inimese loodud kultuuripärandit?
Eelnevast tingitult pole varasemad vallutajad loonud ka meie pühapaikade registreid ega neid uurinud. Alates 1925. aastast on võetud mingil moel kaitse alla ligikaudu 500 pühapaika. Ülejäänud ligikaudu 2300 pühapaika ootavad alles kaardistamist.
Esimeses Eesti Vabariigis olid hiied kui rahvusliku ja teadusliku väärtusega muistised riigi kaitse all. Muinasvarade seadus sätestas loodusmuinasvaradena hiite, ohvripaikade jt looduslike pühapaikade kaitsmise. Põlistele traditsioonidele tuginedes oli pühapaikades keelatud „hiiepuude raiumine, hiiepaikade harimine ja kaevamine, samuti neil asetsevate põõsaste raiumine, hiieallikate kuivatamine, kraavitamine, rookimine“.
Sõjajärgne Eesti Vabariik lähtub aga pühapaikade osas siiani nõukogudeaegsest ateistlikust muinsuskaitseseadusest ning käsitleb hiisi arheoloogiamälestistena. Arheoloogiamälestistel kaitstakse seejuures üksnes inimese loodud materiaalset kultuuripärandit, on kinnitanud muinsuskaitseameti peadirektor Kalev Uustalu.
Pühapaikade kaardistaminegi on pooleli
Eesti seadustikus puudub loodusliku pühapaiga mõiste. Seetõttu ei ole ka ühtegi looduslikku pühapaika kui sellist seni riigi kaitse alla võetud. Arheoloogia- või loodusobjektina on teadaolevast ligikaudu 2800 pühapaigast mingil määral kaitstud 18%. Näiteks asub Eesti üks tuntumaid pühapaiku Ebavere hiiemägi spordikeskuseks muudetud Ebavere maastikukaitseala sihtkaitsevööndis. Hiljuti rüüstatud Maardu hiiemets asub aga Rebala muinsuskaitsealal.
Pühapaiga loodus, sellega seotud vaimne pärand ja mälestise terviklikkus on jäetud üldiselt saatuse hooleks. Olemasoleva kaitse tõhusust vähendab seegi, et sageli on kaitse all vaid väike osa pühapaigast, näiteks üks puu või allikas kogu hiiest.
Olgu selle kaitsega, kuidas on, kuid valdav enamus pühapaikadest on seni kaardistamata. Kodanikul, omanikul ega riigil ei ole võimalik isegi mitte kaaluda, kas ja kuidas neid hoida. Faktum & Ariko korraldatud avaliku arvamuse uuringutest on selgunud, et kaks kolmandikku Eesti elanikest peab hiite kaitsmist tähtsaks või väga tähtsaks. Pühapaikade kaitsmist arvatakse takistavat eelkõige teabe vähene kättesaadavus, majandustegevus ning see, et riik ja poliitikud neid paiku piisavalt ei väärtusta ega toeta.
Eelmisel aastal lõppes looduslike pühapaikade arengukava esimene viisaastak, mis oli mõeldud pühapaikade erakorralisteks ja kiireloomulisteks päästetöödeks. Selle peamise saavutusena valmis pühapaiku puudutav õigusanalüüs ning muinsus- ja looduskaitseseaduse muudatuste eelnõu ja seletuskiri. Algas pühapaikade andmekogu loomine ja pühapaikade inventeerimine. Paraku jõuti Eesti sadakonnast kihelkonnast kaardistada pühapaigad kõigest viies.
Vaja on seadusemuudatusi
Kuigi valitsusliidu programm näeb ette pühapaikade arengukava rakendamise, sai selle peamiseks takistuseks vähene ja ebapüsiv rahastamine. Kavandatud tegevuste eelarvest toetas riik kõigest 19,37%.
Ettevalmistamisel on pühapaikade arengukava aastateks 2013–2020. Selle peamine ülesanne on teha pühapaikade kaitsmist võimaldavad seadusemuudatused ning kaardistada pühad paigad 70 kihelkonnas. Sellest tööst sõltub, kas meie maastike ja rahvuskultuuri jaoks üliolulised pühapaigad päästetakse.
Päästmine sõltub aga üksnes valitsuserakondade poliitilisest tahtest arengukava kiiresti kehtestada, teha vajalikud seadusemuudatused ja rahastada arengukava tegevusi vajalikul määral.
