KELLEGA ROLLI EEST MAGADA? „Puutumatu“ on dokumentaalfilm mõjuvõimsa Hollywoodi produtsendi Harvey Weinsteini tähelennust ja peadpööritavast langusest pärast seda, kui mitmed näitlejannad ja kolleegid süüdistasid teda avalikult seksuaalses ahistamises. Annika Koppel käis vaatamas.
Filmis võtavad avameelselt sõna Harvey Weinsteini endised kolleegid, näitlejannad, ajakirjanikud – naised, kes süüdistavad meest seksuaalses ahistamises. Rosanna Arquette, Paz de la Huerta, Hope Exiner D’Amore – kui nimetada vaid mõnda.
Näitlejannade ja Weinsteini lähemate abiliste lood on liigutavad – noorte ja kogenematutena lasevad nad end ära kasutada, püüdes juhtunut hiljem unustada ja eluga edasi minna. Weinsteinist saab tõeline koletis ja seda tõestab ka pilt, mida temast näidatakse. Samas räägivad naised, et ehkki mees pole füüsiliselt atraktiivne, on ta ometi sarmikas. Tal on võim, sest just tema paneb filmimaailmas rattad liikuma. Mõnigi naine tunnistab, et aeg, mis sai Harveyga töiselt veedetud, oli nende jaoks väga põnev.
Mehed, kes Harveyga koos töötasid, on kaamera ees raskes olukorras, sest lähimate kaastöötajatena pidid nad asjast teadlikud olema. Kui mitte otse, siis kuulujutud ju käisid. Räägiti, et kui näitlejanna tahtis filmis rolli saada, pidi ta Harveyga magama. Kuid Miramax tegi häid filme, vennad Bob ja Harvey Weinstein pööritasid filmimaailma. Naised ja mehed vaikisid ning masin võttis tuure juurde.
Harvey Weinsteini mitu palet
Miramaxi arendusjuht Jack Lechner meenutab, et kui ta esimest korda Harveyt nägi, mõtles ta, et sellist meest ei saa olemas olla. Ta mõjus nagu Hollywoodi moguli karikatuur, sellise, keda polnud juba aastakümneid näha olnud. Ta kiidab Harvey fenomenaalset turundus- ja esitlusoskust.
„Ta tegi asju, mida mitte keegi teine ei suutnud, sest ta töötas erakordsete inimestega ja eriliste projektidega.“ Weinstein ise on öelnud, et ta teeb nii päevad kui ka ööd oma meeskonnaga tööd, mida teevad ka teised stuudiod. Aga Miramax teeb alati midagi teistmoodi kui teised ja läheb sinna, kus veel pole käidud. Tema arvates polnud Miramaxi edu saladus mitte turundus, mitte korporatiivpoliitika, vaid kirjutatud sõna.
„Pulp Fictionis“ mänginud Rebecca Traister võtab asja kokku nõnda: „See, mida Harvey 1990ndate New Yorgis tegi, oli justkui stuudioaja romantika taasloomine. Ta pakkus muinasjuttu, mis oli seotud ameerika mütoloogiaga sellest, kuidas saada staariks. Paljud läksid sellest kaasakistuna filmitööstusse ja Harvey oli neile justkui teerada sinna.“
Ükski idee polnud võimatu, kõike sai teha. Võim ja raha kuhjusid ja janu nende järele kasvas. Kunagi polnud küll, ikka oli vaja veel rohkem ja paremini. Disney ostis Miramaxi ja Weinsteinide võim kasvas veelgi. Paljastuste vahele näeme Oscari tseremooniaid, kus Harvey filmidele saavad üksteise järel osaks Oscarid ja filmimaailma suured on Harveyle tänulikud. Võimul polnud piire. See hakkab pähe, pole ime, et katus ära sõidab.
Siinkohal mõjub kui rusikas silmaauku ERRi portaalis avaldatud Mikk Pärnitsa arvamuslugu „Patriarhaadi kriitika“ alfaisaste vastu ja sellest, et feminism päästaks maailma.
„Üheks patriarhaadi plussküljeks meestele on nende automaatne pjedestaalile asetamine. Nad on mõisnikud, kõrgklass. Naised, geid ja teised mittemehed on teenriklass. Õiged mehed käsivad, poovad ja lasevad. Sõjaväge ja riiki juhivad mehed. Läbi aegade. „Sest nii on alati olnud“ ning patriarhaat õigustab oma jõupositsiooni pea jumaliku mandaadiga.“
Jumalad langevad
Harvey Weinsteini langus sai alguse ühe Miramaxi naissoost töötaja kaebusest, et Harvey püüdis teda vägistada. Ta rääkis sellest Harvey assistendile Zelda Perkinsile. Harvey oli nõus maksma 250 000 dollarit, et naisi vaigistada. See oli tõend, kui suur oli Harvey süü. Loo tõi avalikkuse ette Newyorkeri autor Ken Auletta ning edasi andis oma panuse The New York Times.
Pärast loo avalikuks tulekut kerkis küsimus, et kas need, kes teadsid, aga vaikisid, on samuti kaasosalised. Bob Weinsteini assistent Kathy DeClesis arvab, et vaikimine teeb samuti kaasosaliseks. Vaikitakse raha pärast, sest rahal on võim. On palju lihtsam vooluga kaasa minna, hoida kõik nii, nagu on, ja mitte paati kõigutada, sest igaüks saab edust tükikese. Suurtel on suured võimalused sulgeda üksikute väikeste suu, lisaks hirmule on ohvritel häbi ja sellega kaasnevad isiklikud läbielamised on dramaatilised.
Oma lugudega avalikkuse ette tulek nõudis asjaosalistelt palju vaprust. Naiste süüdistuste pinnalt sai alguse suurem #Me Too kampaanialiikumine, mis on nüüdseks levinud üle maailma ja julgustab välja astuma ahistamise vastu. Järjest uued võimukad ja seni lugupeetud inimesed on sunnitud süüdistustele vastama. Ahistati mitte ainult naisi, vaid ka mehi, nagu selgub tänavu jaanuaris käivitunud „Bohemian Rhapsody“ režissööri Bryan Singeri loost – tema vastu esitasid süüdistuse neli meest, keda ta väidetavalt alaealisena aastatel 1997–1999 ära kasutas.
Hollywoodi kunagi nii särav ja kutsuvalt plinkiv müüt käriseb kõigist õmblustest.
Kõrged kontsad punasel vaibal
Aga kuhu me nüüd siis jõudnud oleme? Eelmise Cannes’i festivali tseremoonia ajal astus lavale Asia Argento ja teatas, et Harvey Weinstein on ka teda siin Cannes’is vägistanud, kui ta oli 21aastane. „Ta elab nüüd häbistatuna ja filmikogukond, kes teda kord ülistas ja ta kuritegusid kinni mätsis, põlgab teda,“ ütles Argento. „Te teate, kes te olete. Aga tähtsam on, et meie teame, kes te olete. Ja me ei luba teil enam niimoodi edasi olla.“
Enne tänavust Cannes’i festivali kirjutab The Guardianis ajakirjanik Lanre Bakare, et festival püüab avada pärast #Me Too ajastut esmakordselt eraldi alad emadele ja beebidele, et ajaga kaasas käia. Selline asjale lähenemine ajab veidi naerma, sest Cannes’i festivalil on tõesti raske väikesi lapsi ette kujutada, ühest saali otsast teise pääsemine võib osutuda väga keeruliseks ülesandeks, sest rahvast on lihtsalt liiga palju.
Aga numbrid on kõige kõnekamad: Cannes’i 71 festivali jooksul on auhinnakonkurentsi pääsenud 82 naisrežissööride filmi võrreldes 1600 meesrežissööri filmiga. Jane Campion on ainus naine, kes on saanud Kuldse Palmioksa – filmiga „Klaver“ 1993. aastal.
2018 võttis Kristen Stewart festivali punasel vaibal jalast oma kõrge kontsaga kingad, et protesteerida range etiketinõude vastu, mis nõuab kontsade kandmist. Selles nähti sundi panna naisi välja nägema vastavalt patriarhaadi ettekujutusele, millised nad olema peavad.
Dokument, aga ei midagi uut
Film „Puutumatu“ ei too välja õieti midagi uut: Harvey Weinsteini skandaal on meedias juba sedavõrd läbi hekseldatud, et midagi seni saladusse jäänut on raske lisada. Kõik need massaažid, hotellituppa kutsumised ja patoloogiline võimujanu on juba teada trikid. Filmi suurimaks väärtuseks on kahtlemata naiste tunnistused Harvey vastu, kuid teine pool eitab endiselt kõike. „Puutumatu“ üksnes dokumenteerib Weinsteini lugu, kutsudes lõpukaadrites üles igasugusele vägivallale vastu astuma ja enda eest seisma, mitte vaikima. See on hästi vormistatud dokument, mis aga üllatusi ega elamusi ei paku, ka võiks soovida suuremat üldistusjõudu.
Pole kahtlust, et maailm muutub, ehkki see muutumine pole vahest nii kiire, kui sooviksime. Meenutame siinkohal naiste võitlust ülikoolihariduse ja valimisõiguste eest, see ei olnudki nii ammu. Et muutused oleks kiiremad, peame ise neile kaasa aitama.
Seniks aga filmist kõlama jäänud nõuanne noortele tüdrukutele: kui Harvey Weinstein kutsub teid hotellituppa privaatpeole, siis ärge minge! Või ükskõik kes teine. Pole vaja arvata, et üks paks valge mees suudab teile karjääri korraldada ja pole vaja ennast temast sõltuvusse seada. Karjäär peaks ikka olema igaühe enda andekuse, töökuse ja südametunnistuse asi.
Aga kas on?
Filmitööstusel on siin rohkem kui mitu põhjust peeglisse vaadata.
