TALLINNA ASUMID: Jaak Juske tutvustab Tallinna eeslinnade ja asumite ajalugu. Tallinna lääneosas asuvas 41 500 elanikuga Haabersti linnaosas on kokku 12 asumit, mis on kujunenud valdavalt vanadest suvemõisatest ja kaluriküladest.
Haaberstit teatakse praegu eelkõige Õismäe järgi, tegelikult on see aga kirev kaleidoskoop erinevatest asumitest, mida on kokku 12. Mitu Haabersti piirkonda liideti Tallinnaga alles nõukogude ajal, toona kuulus Haabersti pealinna Kalinini rajooni alla.
Linnamõisa moodustamine
Astangu nimi tuleb seal asuvast looduslikust, kuni 10 meetri kõrgusest paeastangust. Sealkandis asunud Kotipere talu on mainitud juba 1561. aastal. Suured muutused tõi piirkonda esimese ilmasõja ajal sinna Peeter Suure merekindluse laskemoonaladude ehitamine. Paekaldasse rajati võimsad tunnelid. Pärast tsaarivõimu kukkumist kindlustustööd katkesid ja juba osaliselt laskemoona täis tunnelis käis kohutav plahvatus, mis viskas kilomeetrite kaugusele palgijuppe ja kive. Vahepeal hüljatud laod võttis uuesti kasutusse nõukogude sõjavägi.
Linnaosale nime andnud Haabersti asum sai oma põneva nime sealkandis omal ajal linnale kuulunud Kaeramõisa (saksa keeles Habers Hof) järgi. Haabersti linnamõisa moodustamise ajaks peetakse 17. sajandit. See aga ei tähenda, et Paldiski maantee ääres, Tallinna Raekoja platsist nelja verstaposti kaugusel poleks varem majapidamisi olnud. Näiteks Paul Johansen mainib oma 1951. aastal Stockholmis ilmunud uurimuses kohanime Habres juba 1557. aastast.
1561. aastast on seda piirkonda nimetatud Habris. Seetõttu on arvatud, et Haabersti linnamõis eksisteeris juba 16. sajandi lõpul. Veelgi kaugemasse aega ulatub mitme Haabersti mõisa küla kirjalik esmamainimine.
Eristaatus pärast talurahva vabastamist
Haabersti linnamõisa kuulusid Fismeistri, Jõeküla, Järvaküla, Kadaka, Kakumäe, Õismäe, Mustjõe ja Pikaliiva küla. 1754. aasta septembris-oktoobris elas Haabersti linnamõisas 60 majaperemeest, 81 last ja saksa teenijat ning 15 mittesaksa teenijat. Need 156 inimest moodustasid 2,4% kõigist tolleaegsetest Tallinna elanikest.
Kuni 1817. aastani kuulus Haabersti mõis administratiivselt linnapolitsei alluvusse. Tavaliselt oli mõis raehärrade ringkonna käes rendil. Mõisa maad harisid talupojad, kes allusid linnarae jurisdiktsioonile ja kiriklikult kuulusid Pühavaimu või Rootsi-Mihkli kogudusse. Talurahva vabastamisel 1817 kartis Tallinna linnavalitsus, et Haabersti mõisa territooriumil elavad talupojad valguvad linna. Selle ärahoidmiseks pöördus linnavalitsus Eestimaa tsiviilkuberneri poole palvega arvata linnamõisa territooriumil elavad talupojad juriidiliselt Keila kihelkonna koosseisu, jättes Haabersti mõisa linna jurisdiktsiooni alla. Tsiviilkuberneri kirjaga Tallinna magistraadile 20. märtsist 1817 kinnitati linna ettepanek. Haabersti linnamõisal oli seega eristaatus. 1856. aasta talurahvaseaduse kehtestamisel loobus linn Haabersti talumaade puhul ka kohtuvõimust.
1875. aastal alustati mõisa renditalumaade müüki, mis lõpetati üheksa aastat hiljem. Selleks ajaks oli müüdud 29 renditalu kokku 98 620 rubla eest.
Kakumäe, Mustjõe, Mäeküla ja Pikaliiva
Paldiski maantee ja Rannamõisa tee nurgal, omaaegsest Haabersti koolist ehk praegusest Tallinna loomaaia kontorihoonest teisel pool teed asus vanasti kõrts, mida on jäädvustanud oma joonistuses ka Carl Buddeus. Praegu on aga sealkandis tallinlaste seas tuntud Rocca al Mare kaubanduskeskus, Saku suurhall ja jäähall.
Kakumäe nimi tuleb seal asunud Kakumäe (Kakamaye) külast. Kakumäel asunud küla on esimest korda mainitud juba 1467. aastal. Kakumäe poolsaare tipus asub esimese ilmasõja aegne Peeter Suure merekindluse õhitud patarei. 15 meetrini kõrguvalt pankrannikult avaneb aga imeilus vaade merele.
Linnaosa idapiirile jääva Mustjõe asumi nimi tuleb muidugi asumit läbivalt Mustjõelt. Alates 1817. aastast oli Mustjõe oja linnapiiriks.
Mustjõe oja juures asumit läbiva Paldiski maantee ääres paiknes juba keskajast kõrtsihoone. Kõrtsihooned asusid linnalähedastel aladel alati verstapostide juures. Raekoja platsist Mustjõe kõrtsini oli kolm versta. 16. ja 17. sajandil kandis see umbes poole adramaa suurune talu ja kõrtsikoht nime Swartle Bäck. 1808. aasta linnaplaanil nimetati Mustjõe kõrtsi Musteggi kartsma (ehk kõrts). Selle kõrtsiga on kohalikel elanikel olnud läbi aegade palju probleeme. Ka 1920. aastatest on säilinud kaebusi. Et Paldiski maantee kõrtsihoone oli linnast kaugel ning politsei sattus sellesse kanti harva, käitusid lärmakad külalised Tallinnast seal üsna takistamatult.
Haabersti linnaosa kõige lõunapoolsemale osale, Mäeküla asumile on nime andnud omal ajal Harku mõisale kuulunud küla. Tänapäeval asub seal mitu kaubanduskeskust ja ladu.
Ka Pikaliiva asum sai nime samanimelise küla järgi, mis omakorda sai nime sealse pika liivaseljandiku mõjul. Pikaliiva asumi alla kuulub ka 164 hektari suurune Harku järv, üks kahest Tallinna järvest. Sealne suplusrand on kohalike elanike seas väga populaarne.
Rocca al Mare ja Liberty suvemõis
Rocca al Mare, selle Kopli lahe edelarannikul liivakivipangaga piirneva koha nimi tähendab itaalia keeles kaljut mere ääres. Suvemõisa rajas bürgermeister Arthur Girard de Soucanton, kes ostis 1863. aastal linnale kuulunud Haabersti mõisast Kakumäe poolsaare lõunakaldalt avara 72-hektarise krundi, kuhu laskis ehitada uhke suvila koos kõrvalhoonetega. Samasse rajas ta suurema pargi, mida läbis Via Appia nime kandnud jalutustee. Selle tee äärde oli krundiomaniku korraldusel paigaldatud 13 Katariina kloostri varemetest pärit lubjakivist hauaplaati. 1944. aasta sügisel kahjustasid nõukogude sõdurid neid plaate ning 1959. aastal veeti suurem osa katkistest hauaplaatidest tagasi Katariina kloostri juurde, kus neid ka tänapäeval on Katariina käigus võimalik näha. Hiljem on Rocca al Mare nimi laienenud ka temaga kagus külgnevale 12 hektari suurusele Liberty suvemõisale, millest on esimesed andmed 1771. aastast. 1823–1940 kuulus see Kochide suguvõsale.
Vabaõhumuuseum avati sealkandis 1957. aastal. Rocca al Mare kool valmis 2000. aastal.
Tiskre, Veskimetsa ja Vismeistri
Tiskret, Tallinna edelanurgas paekalda jalamil Kakumäe lahe ja Harku järve vahel asuvat kaluriküla mainiti esimest korda 1522. aastal Tiszkeranne ja 1531. aastal Diskerkulle nime all. Vana kaluriküla, tänase eramajade piirkonna nimi tuleneb rootsikeelsest nimest fiskare, mis tähendab kalurit. Teise versiooni järgi aga ülemsaksakeelsest sõnast tischler (tisler, mööbelsepp), aga võib-olla ka isikunimest.
Praegu hõlmab Tiskre ka omaaegset Harku-Nõmme ja Jõe küla ning osa endisest Vismeistri külast. 18. sajandil sai Tiskre tuntuks suvituskohana (Lucca suvemõis ja Tiskre mõis Tischer). Tiskre oja kandis varem ka Lahepea jõe ja Kivioja nime.
Veskimetsa asum sai nime sealkandis kasvanud ja tänagi osaliselt säilinud Veskimetsa järgi. Asumi vanim ehitis oli Haabersti mõisale kuulunud tuuleveski. Sealne kõige tuntum asutus on loomulikult Tallinna loomaaed, mis kolis sinna Kadriorust 1983. aastal. Varem asusid tänase loomaaia alal nõukogude sõjaväelaod.
Vismeistri asumile andis nime Vismeistri küla, mis sai omakorda nime keskajal sealkandis elanud Toompea linnuse kalameistri (Fischmeister) järgi. Hiljem paiknes Fischmeistri oja ehk Tiskre oja kaldal Fischmeistri suvemõis.
Väike-Õismäe rõngaslinn
Haabersti linnaosa kõige rahvarohkem asum on Väike-Õismäe nn rõngaslinn. Suure paneelmajade rajooni planeeringule (arhitektid Mart Port ja Malle Meelak) on iseloomulikud ringtänavad (Õismäe tee 2,6 km; sisering, 1,8 km) ning ringide keskpunkti tähistav 1,7 hektari suurune tiik ja selle ümber asuv park. Tiigi ja siseringtee vahel paikneb enamik koolimaju ja lasteasutusi. Hoonestus rajati peamiselt aastatel 1974–1977. Enamik kortermaju on viie- ja üheksakorruselised, leidub aga ka 16 korrusega paneelmaju.
Mereäärse elurajooni Õismäe nimi tuleneb Eismeggi külast, mis omakorda on saanud arvatavasti nime ranniku rabastuvatel heinamaadel rohkesti kasvava haruldase rootsi kukitsa järgi.
1561. aastast on seda piirkonda nimetatud Habris. Seetõttu on arvatud, et Haabersti linnamõis eksisteeris juba 16. sajandi lõpul.
Tiskre kaluriküla mainiti esimest korda 1522. aastal Tiszkeranne ja 1531. aastal Diskerkulle nime all.
