MÕTTETUTE RIIKIDE AABITS (106): Geograaf Toomas Kümmel tutvustab maakera jaburaid riike. Teisisõnu – kõiki planeedi riike järgemööda. Guyanat ähvardab vallutada idioodist Venezuela bussijuht, maailma kõige napakamate diktaatorite klubi kindel liige.

Guyana võiks olla pigem suur looduskaitseala kui riik. Ideaalne paik loodusteadlastele korraldamaks ekspeditsioone, et avastada senitundmatuid taime- ja loomaliike. Pealegi on see üks väheseid kohti Lõuna-Ameerikas, kus inimesed räägivad omavahel inglise keeles.

Lisaks on selles ajaloo kummaliste keerdkäikude tulemusena tekkinud ülimalt hõredalt asustatud riigis säärane rahvastiku kirevus, mida mujal maailmas naljalt ei leidu. Seega võiks riigi võtta vabalt ka rassilise kirevuse kaitse alla, sest kõik rassid on Guyanas sedavõrd ilmekalt esindatud. Lõuna-Ameerika ühe väiksema riigina, kus elab vaid 818 000 inimest, piirneb Guyana idas Venezuela, lõunas Brasiilia ja idas Surinamega. Kuna rahvastiku koosseisult sarnaneb Guyana rohkem Kariibi mere saartega, siis ongi ta nagu saareriik. Ülejäänud Lõuna-Ameerikast eraldavad Guyanat suured vihmametsad, naabrite Venezuela ja Brasiiliaga puudub isegi maanteeühendus. Sellel omapärasel, kuid täiesti mõttetul riigil võiks ju lasta troopilises kuumuses ja niiskuses omasoodu kulgeda, kui 2015. aastal poleks seal ootamatult avastatud suuri naftavarusid. Üks asi on sellega kaasnenud jõukuse plahvatuslik kasv, kuid teisalt on see kaasa toonud oma agressiivse ja tülika läänenaabri Venezuela ihaluse vallutada kaks kolmandikku Guyana territooriumist. Loomulikult just selle Essequibo piirkonna Guyanas, kus on rohkelt naftat leitud.

Lollakas bussijuht ihkab kahte kolmandikku Guyana territooriumist

Nagu maailmas pingeid veel vähe oleks, lahvatas 2023. aasta detsembris tüli Venezuela ja Guyana vahel. Agressiivseks pooleks on tülis Venezuela, mida juhib ekstsentriline bussijuhist president Nicolás Maduro, maailma lollakate diktaatorite klubi kindel liige. Siin ei ole midagi bussijuhi ameti vastu. Lihtsalt, ka presidendina on Maduro endiselt jäänud bussijuhiks, lisaks peast täiesti soojaks bussijuhiks. Presidendiks sai bussijuht Maduro pärast Venezuela eelmise presidendi Hugo Cháveze surma 2013. aastal. Maduro on jätkanud oma äärmusvasakpoolse autoritaarse juhi ja Fidel Castro lähedase sõbra Cháveze sissetallatud permanentse sotsialistliku revolutsiooni rada. Selle teekonna lahutamatuks osaks on ka tülinorimine oma naabritega.

Venezuela ihkab suurt osa Guyana territooriumist, naftarikast Essequibo piirkonda, ja ei häbene seda avalikult kuulutada. Essequibo piirkond on kuulunud 1899. aasta arbitraažikohtu otsusega üle saja aasta Guyanale. 160 000 km² suurune ala moodustab umbes kaks kolmandikku Guyana territooriumist ja seal elab riigi 800 000 elanikust 125 000. Tegemist on siis pea nelja Eesti suuruse alaga.

Tüli Essequibo omandi üle on vanem kui selle maa-ala eest konkureerivad Guyana ja Venezuela riigid. Venezuela kuulutas iseseisvuse välja 1811. aastal ja iseseisvus lõplikult 1830. aastal, Guyana iseseisvus märgatavalt hiljem, 1966. aastal. Esimese eurooplasena jõudis Venezuelasse Orinoco jõe suudmesse 1498. aastal Christoph Kolumbus ning Hispaania esitas oma nõudmise Lõuna-Ameerika põhjaosa koloniseerimiseks. Guyana territooriumi ei asustanud aga kunagi hispaanlased. Pärast Napoleoni sõdu Euroopas 19. sajandi alguses hakkas Hispaania impeerium järk-järgult lagunema. Juba 18. sajandi lõpus asus Briti impeerium oma valdustesse ühendama tollase Hispaania Venezuela alasid, sealhulgas Trinidadi saare ja osa tänasest Essequibo territooriumist. Napoleoni Prantsusmaa kaotuse järel toimunud Viini kongressil aastatel 1814–1815 lepiti suurriikide vahel kokku maailma poliitiline kaart, millega ka Briti impeeriumi vallutatud alad Lõuna-Ameerikas jäid tema valdusse alles.

Pariisi rahvusvaheline arbitraažikohus jättis selle ala 1899. aasta otsusega Suurbritanniale, mis rajas sinna oma koloonia Briti Guyana. Venezuela ei ole seda kohtuotsust tunnistanud. Kui Guyana 1966. aastal iseseisvus, esitas Venezuela taas oma nõude sellele piirkonnale. Venezuela näitas igati ka oma tegevusega, et ei ole territoriaalsetest nõudmistest naaberriigile loobunud.

2023. aasta lõpul lükkas Venezuela esibussijuht gaasipedaali põhja ja teatas, et korraldab riigis 3. detsembril nn konsultatiivse referendumi küsimuses, kas venezuelalased toetavad osa Guyana territooriumi ühendamist oma riigiga. Venezuela ametlikel teadetel toetas seda otsust 95% vastanutest. Korraldada referendum naaberriigi maa-ala vallutamiseks on muidugi ajalooline pretsedent. See oleks midagi sarnast, kui Eestis korraldataks referendum, kas ühendada maa-ala Lätis Ruhjast kuni Asti (Burtnieksi) järveni Eestiga. Eraldi küsimus on muidugi ka koonduslaagris referendumi korraldamise ja saadud tulemuste tõepärasus.

Detsembri keskpaigas 2023 kohtusid Venezuela esibussijuht Maduro ja Guyana president Irfaan Ali Saint Vincenti ja Grenadiinide Argyle rahvusvahelises lennujaamas. Kõnelustest võtsid osa ka Barbadose, Dominica ning Trinidadi ja Tobago valitsusjuhid. Venezuela esibussijuht Maduro ilmselt rahunes mõneks ajaks pärast seda, kuid kui kaua see rahu kesta võib, ei oska ilmselt keegi öelda.

Tähelepanu tasub juhtida sellele, et sõjalise konflikti korral suudab Venezuela välja panna 235 000 sõdurit, Guyana 4150 sõdurit.

Guyana kui looduskaitseala

Guyana on üks hõredamalt asustatud riike maailmas, ta koosneb eriilmelistest loodusmaastikest, mis võib piirkondlikult jagada viieks. Kõigepealt, madal rannikutasandik Atlandi ookeani ääres. Sellel kitsal soisel ja viljakal rannikutasandikul elab suurem osa riigi rahvastikust. Sellest kaugemale sisemaale eristub künklik liiva- ja savimaastik, kuhu koondub enamik Guyana maavarade leiukohti. Riigi lõunaossa jäävad tihedad vihmametsad – forested highland region. Kuiv savanniala asub maa edelaosas ning väiksem nn sisesavann koosneb peamiselt Brasiilia piirini tõusvast mäestikualast. Savanni rohumaadel esineb kaks aastaaega – pool aastat kuiva ja pool aastat vihmaperioodi.

Guyana kõrgeimad mäetipud jäävad Brasiilia-Guyana-Venezuela piirialale. Nendeks on Guyana kõrgeim mägi Roraima (2772 m), Ayanganna (2024 m) ja Monte Caburai (1465 m). Selles piirkonnas asub palju vulkaanilisi astanguid, kust kukuvad alla maalilised joad. Seal asub ka 226 meetri kõrgune Kaieteuri juga Potaro jõel, mis on neli korda kõrgem kui kuulus Niagara juga. Just Roraima ümbruse maastikud inspireerisid Sherlock Holmsi lugude autorit Arthur Conan Doyle’i 1912. aastal kirjutama professor Challengeri lugude esimest raamatut “Kadunud maailm”. Conan Doyle’i seiklusromaani tegevus toimub Lõuna-Ameerikas, kuhu ekspeditsioonile saabunud teadlased leiavad eest ammu väljasurnuks peetud eelajaloolisi loomi.

Ilmselt sai kirjanik ainest Guyana vihmametsadest. Guyanas asub üks Lõuna-Ameerika suurimaid inimtegevusest puutumata vihmametsade alasid. On vihmametsade piirkondi, kuhu inimjalg peaaegu kunagi ei satu. Guyana rikkalikku loodust kirjeldasid juba varasemad maadeavastajad Walter Raleigh ja Charles Waterton ning hiljem tuntud loodusteadlased David Attenborough ja Gerald Durell. 2008. aastal tegi BBC Guyana puutumata loodusest kolmeosalise dokumentaalfilmi “Jaaguari kadunud maa”, milles näeb loomastiku tohutut mitmekesisust, sealhulgas esmaavastatud ja haruldasi liike nagu hiidsaarmas ja harpüiakotkas. Hiidsaarmas on Lõuna-Ameerika endeem, kes hävimisohus liigina on kantud rahvusvahelisse punasesse raamatusse. Harpüiakotkas on üks suurimaid kotkaliike maailmas. 2009. aastal sõlmisid Guyana ja Norra riikidevahelise kokkuleppe summas 250 miljonit dollarit, mille Norra riik annab pikema perioodi vältel Guyanale looduslike elupaikade kaitseks ja säilitamiseks.

Säärastele Lõuna-Ameerika loodusmaastikele on iseloomulikud suured jõed. Neid leidub ka Guyanas. Neli pikemat jõge on Esseguibo pikkusega 1010 km, Courentyne (724 km), Berbice (595 km) ja Demerara (346 km). Courentyne on ka Guyana ja Suriname piirijõgi. Essequibo suudmes asuvad mitmed suured saared, mis on merikilpkonnade ja muude metsloomade oluline pesitsusala.

Kliima on Guyanas troopiline, kuum ja niiske, ehkki seda mahendavad rannikul kulgevad kirdepassaadid. Rannikul on aasta keskmised temperatuurid 26‒27,5 °С, aastas tuleb maha 2000–2500 mm sademeid. Sisemaal on kuumem ja kuivem. On kaks vihmaperioodi, esimene maist augusti keskpaigani, teine novembri keskpaigast jaanuari keskpaigani.

Briti Guyana

Guyana dokumenteeritud ajalugu algab 1499. aastast, kui Hispaania maadeavastaja ja konkistadoor Alonso de Ojeda maabus Guyana rannikul Essequibo jõe suudmes. Enne seda elas Guyana alal üheksa indiaani põlishõimu. Jahipidamise kõrval tegelesid paljud ka põlluharimisega. Arvatakse, et kaks peamist hõimu, aravakid ja kariibid, saabusid Guyana alale lõunast, Orinoco jõe valgala savannidest ning liikusid seejärel edasi ka Kariibi mere saartele.

Ehkki Guyana ranniku esmaavastamise au kuulus hispaanlastele, rajasid seal esimesed kolooniad hollandlased: Pomeroon 1581., Essequibo 1616., Berbice 1627. ja Demerara 1752. aastal. Kui alguses oli hollandlaste põhitegevuseks kaubavahetus Kariibi piirkonnas, siis peagi muutus põhieesmärgiks maaviljelus. Põllumaade pindala kiire suurenemisega ei jätkunud kolooniates enam töökäsi. Kohalikud indiaani hõimud ei kohanenud tööks istandustes, pealegi olid nad väga vastuvõtlikud eurooplaste toodud haigustele. Hollandi Lääne-India kompanii hakkas kolooniatesse Aafrikast orje sisse vedama.

Orjade tööjõu kasutamisega kaasnes nende kõrge suremus ja ülestõusud. 1746. aastal lubasid Hollandi koloniaalvõimud Demerara jõe piirkonda asuda immigrantidel Suurbritanniast. Brittide sissevool muutus nii ulatuslikuks, et juba 1760. aastaks moodustasid nad koloonia rahvastikust enamuse. 1786. aastal hakkasid juba Briti kolonistid ise koloonia siseelu korraldama. Pärast seda, kui Holland tunnustas USA iseseisvust, kuulutas Suurbritannia 1780. aastal Hollandile sõja. Briti väed okupeerisid Essequibo, Berbice ja Demerara. Prantsusmaa sõlmis sõjalise liidu Hollandiga ja võttis kolooniad oma kontrolli alla. Kahe aasta jooksul, mil kolooniad kuulusid sisuliselt Prantsusmaale, rajas uus koloniaalvõim Demerara jõe suudmesse uue keskuse. Kui hollandlased said need alad 1784. aastal tagasi, viisid nad oma valduste keskuse prantslaste rajatud linna ja selle nimeks sai Lääne-India kompanii presidendi Nicholas Geelvincki auks Stabroek.

1795. aastal okupeeris Prantsusmaa Hollandi. Selle peale kuulutasid britid Prantsusmaale sõja ja saatsid 1796. aastal oma ekspeditsioonikorpuse Barbadoselt Guyana alasid üle võtma. Brittide sissetung toimus veretult, varasem omavalitsus jätkas sisuliselt tegevust. Edasiste sündmuste taustaks oli Prantsuse revolutsioon 18. sajandi lõpuaastatel ja sellele järgnenud Napoleoni sõjad. Briti okupatsioon Berbice’is ning Demerara ja Essequibo ühendkoloonias kestis kuus aastat kuni 1802. aastani. Amiens’i rahuga Prantsusmaa ja Suurbritannia vahel tagastati kolooniad Hollandile. Kuid vaherahu Prantsusmaa ja Suurbritannia vahel kestis vaid aasta. 1803. aastal okupeerisid Briti väed uuesti Hollandi asumaad. Enam Suurbritannia seda piirkonda käest ei andnud. 1814. aastal sõlmisid Suurbritannia ja vormiliselt Prantsuse impeeriumi osa Holland kokkulepe Hollandile kolooniate tagastamiseks. Kuid Holland ei saanud tagasi mitte kõiki kolooniaid ja just nende viimaste hulka kuulusid Demerara ning Essequibo ja Berbice. Hollandlastele jäid seal küll alles õigused kaubandusele. Juba 1812. aastal nimetasid britid hollandlaste keskuse kuningas George III auks Georgetowniks. 1831. aastal ühendati Demerara ning Essequibo ja Berbice üheks Briti Guyanaks.

Iseseisvumine

Guyana tee iseseisvusele on tüüpiline Briti koloonia saatus, emamaa reageering maailmas muutunud oludele ja väärtushinnangutele. 1928. aastal sai Briti Guyana sisemise omavalitsuse, sealt edasi toimus järkjärguline liberaliseerimine, millega kohalikud elanikud said riigiasjade otsustamisel aina enam õigusi. Pärast Teist maailmasõda asutati Briti Guyanas peamised poliitilised parteid. 1950. aastal sündis India päritolu Cheddi Jagani asutatud Rahva Progressiivne Partei (PPP), mis hakkas nõudma iseseisvust. Koloniaalvõimud pidasid parteid liialt vasakäärmuslikuks, tühistasid kehtiva põhiseaduse ja arreteerisid Cheddi Jagani ning tema juudisoost abikaasa Janet Jagani. Jagani ülistas Hiina kommunistlikku juhti Mao Zedongi, hiljem Kuuba revolutsionääri Fidel Castrot.

1957. aastal partei lõhenes, sealt lahkus Forbes Burnham koos oma mõttekaaslastega ja asutas uue läänemeelse partei Rahva Rahvuskongress (PNC). 1961. aasta omavalitsuse valimised toimusid tingimustes, kus taastati 1953. aasta omavalitsuse võimuulatuse tase. Teravalt konkureerisid PPP, PNC ja ühendatud konservatiivsed jõud. Valimised võitis Jagani PPP, kelle eeskujuks sai Kuubas toimunud revolutsioon. Jagani võimu ajal langes elatustase ja toimusid mitmed suured tööliste rahutused. 1964. aasta valimised võitis küll taas napilt Jagani PPP, kuid PNC moodustas koalitsiooni konservatiivsete parteidega, peaministriks sai Burnham. Olukord riigis hakkas stabiliseeruma, katkestati sidemed Kuubaga, riiki hakkas tulema väliskapital. Kui Guyana sai 1966. aastal iseseisvuse, kasvas riigis majandus, ühiskonnas olid pinged alanenud. 1968. aasta valimised võitis juba ülekaalukalt Burnhami PNC. 1970. aastal kuulutas Guyana end kooperatiivseks vabariigiks, kaotati Briti kindral-kuberneri ametikoht, selle asemel sai riigipeaks president.

Burnhami võimupartei vaated muutusid sealt alates vasakpoolsemaks, ilmnesid tendentsid autoritaarse võimu poole liikumiseks.

Autoritaarsusesse kaldunud Burnhami ametiaeg peaministrina lõppes 1980. aastal. Enne seda jõudis tema valitsus aga vastu võtta uue põhiseaduse, millega laiendati oluliselt presidendi võimutäiust. Ning oh seda üllatust, presidendiks sai Burnham, kes veetis sellel ametikohal mõnusalt aega kuni 1985. aastani. 1985. aastal vajas Burnham kõrioperatsiooni. Kuuba arstide järelevalve all ta suri. Üks ajastu Guyana poliitikaelus oli lõppenud.

1992. aastal toimunud parlamendivalimised tunnistati rahvusvaheliselt esimest korda vabadeks ja ausateks. Presidendiks sai Guyana teine poliitsaurus Cheddi Jagan. Sellega murti ka mustanahalise elanikkonna võimumonopol. Jagan suri 1997. aastal, uueks presidendiks valiti tema lesk Janet Jagan. 1999. aastal pani ta halvenenud tervise tõttu ameti maha. Kui kahe suure partei, PPP ja PNC asemel kasutada Eesti kirjandusklassikast pärit tegelaskujusid, võib Guyana edasist poliitilist elu kirjeldada nii: kord Vestmann all ja Piibeleht peal, siis jälle Piibeleht all ja Vestmann peal.

Rassiline ja etniline kirevus

Briti impeeriumis keelustati orjakaubandus 1807. aastal. Läks veel 30 aastat, kui Briti Guyanas lõpetati 1837. aastal orjapidamine. See tõi kaasa suuri muutusi, mis praeguseks kajastuvad riigi rahvastiku äärmiselt kirevas koosseisus. Pärast vabanemist lahkusid orjad viivitamatult istandustest linnadesse ja küladesse, sest nende arvates ei käinud maaharimine kokku vabadusega. Mõned aafriklased suutsid koondada ühised jõupingutused ja osta maad ning luua oma külad.

Aafriklaste lahkumine põhjustas eriti suhkrurooistandustes terava tööjõupuuduse. Terve 19. sajandi tegid istanduste omanikud pikki, aga ebaõnnestunud katseid meelitada töölisteks portugallasi Madeiralt. Kuid portugallased ei läinud istandustesse, vaid kohanesid hästi valdavalt kaubanduses. Aastatel 1853–1914 toodi istandustesse 14 000 hiinlasest töölist. Nendega läks samuti nagu portugallastega, nad vahetasid kiiresti töö istandustes kaubanduses tegutsemise vastu. Viimases hädas hakkas Briti administratsioon värbama töökäsi suhkrurooistandustesse Indiast. Nendega sõlmiti küll pikaajalised lepingud ja pärast nende lõppu pidid nad suhkrurooistandustes töötatud tasu eest kodumaale Indiasse tagasi minema. See leevendas küll tööjõuprobleemi, kuid lisas Guyana ühiskonda veel ühe olulise etnilise grupi, sest paljud hindud kodumaale tagasi enam ei pöördunud.

Viimase rahvaloenduse andmeil moodustasid Indiast pärit inimeste järeltulijad indo-guyanalased 40%, Aafrikast pärit orjade järeltulijad afro-guyanalased 30%, segapäritolu elanikud 20%, indiaani hõimude järeltulijad 10,5% ja ülejäänud, peamiselt hiinlaste ja eurooplaste (põhiliselt portugallaste) järeltulijad 1,5% riigi rahvastikust. Selle kirevuse tõttu ei võrdsusta guyanalased ka oma rahvust rassi ja etnilise kuuluvusega, vaid kodakondsusega.

Etnilise ja rassilise kirevuse kõrval iseloomustab samasugune värvirikas palett ka usulise kuuluvuse mosaiiki. 63% Guyana elanikest on kristlased, 25% hinduistid ja 7% moslemid. Kristlastest on enim nelipühilasi (17%), katoliiklasi (8%), anglikaane (7%) ja seitsmenda päeva adventiste (5%). Usutunnistus on Guyanas identiteedi oluline aspekt ning peegeldab kolonialismiperioodi ning immigratsioonilainete välismõjusid.

Umbes 90% Guyana 818 000 elanikust elab kitsal rannikuribal Essequibo jõe suudmes ja sellest loodes, mille laius on 16–64 km. See kitsas rannikuriba moodustab 10% Guyana territooriumist ja seal Essequibo jõe suudmes asub ka pealinn Georgetown, kus elab 120 000 inimest. Asustuse territoriaalne paigutus on kujunenud klassikalise kolonialismi pärandina.

Guyana rahvastik on noor, üle kolmandiku rahvastikust on alla 15-aastased lapsed, vanemad kui 65-aastased moodustavad rahvastikust vaid 4,3%. Guyana rahvastik kasvab mõõdukas tempos.

Guyana on ainus riik Lõuna-Ameerikas, kus ametlikuks riigikeeleks on inglise keel. Laialdaselt räägitakse Guyana kreooli keelt, mis on Aafrika ja India järeltulijate kasutatav mitme teise keele mõjutustega inglise keel. Üha laialdasemalt kasutatakse Guyanas teise keelena portugali keelt, eriti maa lõunaosas Brasiilia piiri lähedal. Hollandi ja prantsuse keelt räägivad inimesed, kellel on tihedad sidemed Surinames ja Prantsuse Guyanas. Koolides õpetatakse laialdaselt teise võõrkeelena prantsuse ja hispaania keelt.

Naftal põhinev Guyana majandusime

Guyana lähiajaloo võib jaotada ajaks enne 2015. aastat ja pärast seda. Just 2015. aastal avastati suur naftaleiukoht ja aasta hiljem veel kaks leiukohta. Enne seda põhines Guyana majandus kulla ja boksiidi kaevandamisel ning suhkrurool. Samas importis Guyana kõik vajalikud tööstusseadmed ja transpordivahendid, samuti ehitusmaterjalid, kütuse ja suure osa toiduainetest. Nafta leiukohtade rakendamises on jäme ots ameeriklaste Exxon Mobile’i käes, kuid kaasatud on ka teisi kompaniisid nagu hiinlaste CNOOC ja ameeriklaste Chevron. Prognooside kohaselt võib Guyana ammutada 2027. aastaks kuni 1,2 barrelit naftat päevas.

Enne 2015. aastat kuulus Guyana läänepoolkera vaesemate riikide hulka, mida SKT mahult edestasid näiteks sellised riigid nagu Tšaad, Malawi, Kõrgõzstan ja Jamaica. IMF-i tabeli alusel oli Guyana SKT elaniku kohta 2023. aastal 189 toodud riigi seas aga koguni 22. kohal (61 099 dollarit elaniku kohta). Selle näitajaga jättis Guyana kaugele selja taha valdava osa Lõuna-Ameerika riike. Aastatel 2021–2022 kasvas Guyana SKT kogumahult kaks korda. Juba räägitakse isegi Guyana majandusimest, mis muidugi põhineb ainuüksi naftal. Jääb oodata, kuidas see naftal põhinev majandusime kajastub guyanalaste elujärje paranemises.