NELJAS SÜŽEE
Suur argentina kirjanik ja filosoof Jorge Luis Borges kinnitas, et kirjanduses on vaid neli süžeed, veel enam, tema arvates võis kaks neist kokku liita, niisiis jäi vaid kolm. „Ja kui palju meile ka aega ei jääks, jutustame me neid ikka ümber, ühel või teisel viisil,” kirjutas ta. Võtsin ette jutustada teile kakskümmend neli lugu, mis selle kauni paradoksi ümber lükkavad.
Franz Kafka daltonism
NELJAS SÜŽEE, 8. LUGU: Jelena Skulskaja kirjandusklassika sarja uus lugu keskendub Franz Kafkale, kes ei suutnud teha vahet elul ja surmal.
Austria kirjanikul Franz Kafkal oli iseäralik daltonismi vorm – ta ei suutnud vahet teha elul ja surmal. Teda oleksid lõpmata ärritanud krigin ja kopsimine, mis saadavad ettevalmistusi tema üle kohtumõistmiseks. Kui ettevalmistused oleksid toimunud seina taga ja vaikselt, ei oleks need teda seganud. Temale pühendatud romaanides – näiteks Elias Canetti Kafka biograafias – muundub õudus abiellumise ees, hirm kullast kroonide ees laitmatul hambareal, hauakivina rõhuv korralik mööbel kirjalikul kujul romaaniks „Protsess“, jutustusteks „Karistuskoloonias“ ja „Metamorfoos“. Kuid selline arutluskäik on liiga lihtne: praegusel ajal peaksime Kafkat vaid äpardunud armastajaks, kes komade ja mõttepunktidega oma läbikukkumiste jälgi varjab. Kuid ka biograafiaga paralleelide otsimisest loobumine ei anna midagi – kõigist püüdlustest hoolimata ei suuda me tema teoste unenäolisi painajaid lahus hoida tegelikust elust, mille all ta kannatas, nagu teised kannatavad haiguste all. Ühesõnaga, ei nägemine ega kirjanikuvaist aidanud tal elul ja surmal vahet teha…
Kafka vend
Franz Kafka pidas Fjodor Dostojevskit oma õpetajaks ja „vennaks“. Ja mõnes mõttes on Kafka kõige kuulsam romaan „Protsess“ võrreldav Dostojevski „Kuritöö ja karistusega“. Kuid Dostojevskil on üks detail, mis on mind alati häirinud: millegipärast paneb ta liiakasuvõtja Aljona Ivanovna korterisse ilmuma ka tolle raseda õe just sel hetkel, kui Rodion Raskolnikov tapatööd sooritab. Mulle tundub, et Dostojevski ei olnud kindel, kas lugeja reageerib kõlbeliselt õigesti – hakkaks lugejal ikka kahju võidunud rotipatsikesega jäledast vanamutist? Või tunneks kaasa tudengile, kes maailma jõletisest vabastas? Kuid kes ei poetaks pisara, kui hukkub juhuslikult kuriteopaigale sattunud õnnetu käima peal naisterahvas? Ja toimepandu eest maksab Raskolnikov sunnitööga („Sunnitöö, milline õndsus!“ kirjutas 1924. aastal Boriss Pasternak poeemis „Leitnant Schmidt“, aga aasta pärast nägi ilmavalgust Kafka romaan „Protsess“).
Kuigi Kafka küll pöördus Dostojevski poole, ilmutas ta absoluutset kartmatust – ta ei kasutanud kedagi, et kutsuda välja kaastunnet ohvri vastu, ning ohver ja kurjategija osutuvad üheks isikuks. Kellegi K. üle mõistetakse kohut kuriteo pärast, millest ta mitte midagi ei tea, isegi ei aima, milles ta süüdi on, ometi langeb talle osaks mitte sunnitöö, vaid surmanuhtlus kõige koletislikumal moel: „Siis avas üks härra oma saterkuue hõlmad ja võttis tupest, mis vesti peale tõmmatud vöö küljes rippus, pika, õhukese, mõlemalt poolt vahedaks ihutud lihunikunoa, hoidis seda vastu valgust ja proovis selle tera. Jälle algasid vastikud viisakused, üks ulatas noa üle K. pea teise kätte, see ulatas selle jälle üle tema pea tagasi. K. teadis väga hästi, et tema kohus oleks nüüd pea kohal käest kätte käiv nuga ära rabada ja ise endale rindu suruda. Aga ta ei teinud seda, vaid pööras kaela, mis võis veel liikuda, ja vaatas ringi. Ametivõime täielikult nende tööst vabastada, nagu talt oodati, ta siiski ei suutnud, vastutust selle viimase puuduse eest kandis see, kes talle enam selleks vajalikku jõudu polnud jätnud. Tema pilk rändas kivimurru ääres asuva maja ülemisele korrusele. Nii nagu sähvataks äkki valgus, paiskusid seal ühe akna mõlemad pooled lahti ja üks inimene, suures kauguses ja kõrguses habras ja kleenuke, küünitus kaugele aknast välja ja sirutas käed veel kaugemale ette. Kes see oli? Mõni sõber? Mõni hea inimene? Keegi, kes kaasa tundis? Keegi, kes aidata tahtis? Kas tema üksi? Või ehk kõik? Kas oli veel abi loota? Kas oli argumente, mis olid ununenud? Neid pidi olema. Loogika on küll vankumatu, kuid inimesele, kes elada tahab, ei suuda ta vastu panna. Kus on kohtunik, keda ta iialgi ei olnud näinud? Ta tõstis käed ja ajas kõik sõrmed harali.
Aga juba laskusid ühe härra käed tema kõrile, kuna teine talle noa sügavale südamesse torkas ja seal kaks korda ringi pööras. K. kustuvad silmad nägid veel, kuidas härrad otse tema näo kohal, põsk vastu põske, lõppu jälgisid. „Nagu koer!“ ütles ta, ja oli, nagu jääks häbi temast kauem elama.“
Ettenägija
Oma loengutes Kafkat põhjates kirjutas Vladimir Nabokov kümme aastat pärast „Protsessi“ ilmumist romaani „Kutse tapalavale“ (olen seda juba võrrelnud Anderseni „Inetu pardipojaga“, kuid sel kuulsal romaanil on ka muid allikaid), kus 30aastane (nagu ka Kafka tegelane) Cincinnatus mõistetakse surma „läbipaistmatuse“ pärast. Ja romaanis on ilusa vene näoga vangivalvur Rodion (kas pole see põgus vihje Rodion Raskolnikovile, kuigi Nabokov pidas Dostojevskit teisejärguliseks kirjanikuks, kes on võimeline vaid odavaid detektiivromaane kirjutama?) ning mõistatuslik süüdistus on täielikult Kafkalt laenatud, kuid see-eest pääseb Cincinnatus nii sunnitööst kui ka surmast, kui lõhub pseudoinimeste teatraliseeritud papist valitsemise.
Võib öelda, et Franz Kafkal oli ainulaadne selgeltnägija võime ja ta nägi ette stalinliku terrori lummutislikke protsesse, kui inimesed rebiti ilma igasuguse loogika ja mõtteta juurtega elust välja, ning tapeti neid kui koeri või sigu, uputades verre hiigelsuure maa. Ning nagu ka Kafkal, uskusid ümbritsevad inimesed, kuni neid endid ei arreteeritud, et kohtud on õiglased, samuti juurdlused, mida tegelikult ei olnudki – inimesed ei teadnud, mille eest neid tapetakse, nad püüdsid ennast iga hinna eest õigustada, kuid süüd tundmata ei teadnud nad, milles ennast süüdi tunnistada. Kui neile aga ette öeldi, võtsid nad nende pihta suunatud laimu vastu ja nõustusid, nii oli lihtsam. Aga kui ei nõustunud (nagu K.), hävitati nad ikkagi.
Jumalatelt varastatud ilm
„Protsessi“ süžee unikaalsus seisneb väga paljus: võimatuses toimuvat ette kujutada ja samal ajal kõikide sündmuste usutavuse tajumises; puudub tegelik finaal, kus saaksime teada, mille pärast K.-d siis ikkagi piinati ja ta lõpuks hukati, ja samal ajal ei ole mingit teatud täielikku ilmselgust, lausa materialiseerumist – kahju, et kreeklastel pole Nemesise tüüpkuju –, kes maksaks kätte ilmale tuleku fakti, nagu oleks see ilm jumalatelt varastatud. Kõigepealt jukerdab lihtsalt maks, kuni me ühest instantsist teise käime, võimetuna toimuvast aru saama, ja siis torkab keegi lihunikunoa kerre, aga enne seda peatub hetkeks – äkki hakkad ilmale tulekut kahetsema ja torkad ise enese surnuks?
Kuritegu pole, kuid on karistus. Kafka õpetaja avaldas oma romaani 1866. aastal. Kafka hakkas „Protsessi“ kirjutama 1914. aastal.
Dostojevski näitas, et süümepiinad on igasugusest sunnitööst hirmsamad, sest need ei luba tõeliselt kahetseda, Kafka näitas, et ei ole midagi õudsemat pealesurutud kannatustest, kui südametunnistusel pole millegi pärast piinelda…
Veider oleks mitte kirjutada „Metamorfoosi“ süžeest, kus proovireisija Gregor Samsa ärkab ühel hommikul putukaks muutununa. Jällegi selgitas entomoloog Nabokov kadedusest puretuna (geeniused on samuti kadedad, Lev Tolstoi siunas Shakespeare’i ja põdes, et piibel on paremini kirjutatud kui tema teosed, Puškin kinnitas, et kadedus on healoomuline tunne…), et putukaid halvasti tundev Kafka kirjeldas isendit, keda looduses olemas pole, ja kirjeldas väga valesti – kui ma ei eksi – kiletiibu. Ei suuda uskuda, et hingepõhjas ei mõistnud Nabokov, et „Metamorfoosi“ õudus seisneb just nimelt selles, et seda putukat on võimatu endale ette kujutada, et kogu sündmuse argisuse juures on see vaid metafoor mittearmastatud lapsest perekonnas, kes iga hinna eest püüab saavutada vanemate ja õe armastust.
Filmid ja etendused petavad olmeliste üksikasjadega: putukas ei armasta värsket toitu, sööb ainult kõdunenut ja riknenut, räägib „nagu loom“ ja keegi ei mõista tema kõnet, ronib voodi alla peitu, kui õde tuleb tuba koristama, roomab pruuni plekina mööda seinu, isa viskab teda õunaga ja õun jääb ta selja külge kinni… Isegi kõige paremad artistid hakkavad lastehommikutel kükitama ja hüplema nagu lapsed, kes jäljendavad konni. „Metamorfoos“ on kirjanduslik metafoor, mis ei võimalda otsest ületoomist teistest kunstiliikidest, nagu „Meistri ja Margarita“ Peemotit ei saa mängida ei dresseeritud kass, üleskeeratav nukk ega näitleja. „Metamorfoosi“ sõnalised kujundid võivad muutuda visuaalseks ainult siis, kui mõista ja selgelt tajuda lapse ihalust vanemate armastuse järele, asjatut soovi meele järele olla, meeldida, soosingut välja teenida, millele vastab ainult põlastus. Jällegi meenub Anderseni „Inetu pardipoeg“, kes algul unistab sarnanemisest oma vendade-pardipoegadega ja siis ujub surma otsides kauniste luikede juurde. Väljapääsmatu konflikt isaga läbis Franz Kafka loomingut ja kinkis maailmakirjandusele veel ühe uue süžee.
Kafkat ümber ei jutusta
Jaapani režissöör Kōji Yamamura tegi animatsioonifilmi Kafka jutustuse „Maa-arst“ ainetel. Ja tõestas veel kord, et kunstiliigid on kui paralleelsed jooned, mis lõikuvad lõpmatuses. Aga lõpmatuseni on liiga kauge maa, et üksainus režisöör sinna jõuaks, nii nagu ei jõua mõistatusliku sihini maa-arst. Praegusel juhul petab Kafka meid juba ainuüksi süžeega: arst kutsutakse haige juurde, kuid hobune kärvab, mitte keegi ei taha hobust laenata ning järsku ilmub eikusagilt salapärane võõras kahe imelise hobusega ja saadab arsti teele. Tõsi, võõras jääb arsti majja ja kipub noore teenijanna kallale, isegi hammustab teda ja jätab neiu nahale kaherealiste hammaste jälje; teenijanna peidab ennast majja, kuid see variseb võõra surve all kokku. Aga haige poiss on tegelikult terve, kuigi palub, et tal lastaks surra. Ent kui arst ennast tagasiteele asutab, avaneb poisi puusal hiiglaslik haav, mis kihiseb veristest ja valgeid päid tõstvatest vakladest. Nüüd palub poiss, et arst ta terveks teeks, aga külaelanikud laulavad mõnitavaid laulukesi, riietavad arsti millegipärast lahti ja panevad ta haige kõrvale voodisse haavapoolsesse külge. Arst soovitab poisile haav kirvega välja raiuda – nagu puid raiutakse. Pärast seda ronib paljalt aknast välja, aga hobused, kes ta enne välkkiirelt kohale tõid, veavad vaevu jalgu järele, ja pääsu ei ole.
Õieti on see Kafka põhivõte – kokku põimida vastuvõetav sellega, mida ei saa ette kujutada. Ilmsi ja ulmsi, argipäev ja jube ilmutis, võimalik ja mõeldamatu, ettekujuteldav ja see, milleni ettekujutlus ei küündi. Haav on ainuke asi, mis poisile-patsiendile vanematelt jäi, ainus, mis nad talle kinkida said, haav, milles kihavad vaglad, isegi kui neid esimesel pilguheidul näha pole. Haav, kahe rea hammaste jälg teenijanna põsel, on ainus asi, mida too ustava teenistuse eest sai, arst ei suutnud teda kaitsta. Kõik lükkavad oma süüd teiste õlgadele, ning keegi pole kaitstud mittearmastuse eest, mis söövitab, lõhub maja, suretab ränduri teel. Kafka rõhutab, et vanemad on õnnelikud, kui näevad poja haava. Kui haav on olemas, tähendab, et arst hakkab ravima, see on tema kohus. Ja jälle on ema, isa ja õde nagu „Metamorfoosis“.
Arst võrdleb poissi puudega metsas. Pane külg kirve alla ja saad terveks. Kas puu olla on kergem kui olla putukas? Põhimõtteliselt on puust – kelleks last võib muuta tema enda nõusolekul – lahti öelda veel kergem kui putukast…
Ja poiss nõustub puuks muutuma; seni on ta vaid kuulnud kirve helisid metsas, kuid nüüd on see raiumine, löögid teravnurga all tema enda suhtes; ta sureb, nagu surevad puud, võib-olla midagi tundmata. Nii et tuleb välja, et see on süžee poisist, kes nõustub muutuma puuks, et surra. „Paljud inimesed lähevad kirve alla, eriti kui raiutakse puid, ümberringi midagi tähele panemata. „Kas sa räägid tõtt või sonid?“ Nii see on, annan sulle arsti ausõna. Ja ta jäi uskuma ja vaikis lõpuks.“
„Väravast välja sööstnud, jooksis ta üle tänava, kiirustades jõe äärde. Juba klammerdus ta näljaselt piirdesse, viskas jalad üle, sest noorpõlves oli ta vanemate uhkuseks hea võimleja. Nõrkevate kätega piirdest kinni hoides ootas ta, kuni tuli autobuss, mis tema langemise heli summutaks, ning sosistas: „Mu armsad vanemad, ma ikkagi armastasin teid,“ – ja lasi käed lahti.“ Nii lõpeb jutustus „Otsus“, kus varsti abielluv poeg kirjutab süütu kirja sõbrale Peterburi ja isa mõistab ta hukule uppumise läbi. Ja kuigi poeg saab suurepäraselt aru, et isa on aru kaotanud, hüsteeriline, et tema sõnades pole mõtet ega loogikat, täidab ta ikka momentaalselt tema tahet, kuuletudes põlevate silmadega sammaldunud äti hullumeelsetele sõnadele. Georg ihales vanemate armastust, mõistmist ja heakskiitu, ja seda saamata, kannatades küpse eani välja nende mittearmastuse, annab ta alla hetkel, kui võiks arvestada armastusega, mis tuleb neiult, pruudilt, oma uuelt perelt.
Ja nüüd tuleme uuesti tagasi küsimuse juurde, kui dokumenteeritud on Kafka, ja selle juurde, et tema konflikt isaga, kellele ta ei suutnudki midagi selgitada, rikastas maailmakirjandust uute süžeedega, mida täidavad tegelikud tragöödiad ja juubeldavad pettused, mis eksitavad lugejat, kes otsivad mõtet, hoides kinni Ariadne lõngast – kes tahab lihtsalt lapse kampsunit üles harutada, mitte labürindist välja viia.
