VAHETU ENESEKINDLUSEGA: Aimar Ventsel ajab paar sõna juttu Foy Vance and Bandiga – iirlastest muusikutega, kes jalgpallile viskit eelistavad.
See oli sügaval nõukogude ajal, kui Põhja-Iirimaa seostus pommide, pideva kodusõja ja vabadusvõitlusega, mille tagamaad jäid igale lugejale hämaraks. Siis kadus Põhja-Iirimaa Eesti lugeja jaoks pildilt ja sellest kandist polnud midagi kuulda. Me ei tea, mida nad seal jumalast unustatud ilmanurgas teevad ja võib-olla ainus asi, mida suvaline mees-naine tänavalt Põhja-Iirimaast teab, on see, et Belfasti linn on müüriga jagatud kaheks – katoliiklaste ja protestantide linnaks. Seda kiiduväärsem on, et keegi viitsib Põhja-Iirimaalt tuua Eestisse bändi, mis on ajakohane ja ajatu, lahe ning kiiksuga – Foy Vance and Band ja hiljuti andsid nad avapaugu üritusele Bushmills Live.
Kikkvuntsid, soni ja viski
Klubi Sinilind uksel tabas mind mänedžeri kõne, et intervjuu on poolteist tundi edasi lükatud. Nojah, kuna oli promoüritus, sai aega täidetud Bushmillsi viskiga. Järjekordsel retkel uue klaasi järele tabas mind ka mänedzeri kõne teatega, et Foy Vance olla intervjuuks valmis. Liikudes Sinilinnu kohvikupoolele, kohtasin ma aga vaid bändi asjaajajat ja mitte ühtegi iirlast. Iirlased seisid tänaval ja tegid suitsu. Nojah, haarasin oma sigareti näppu ja läksin neid kaema.
Foy Vance on kikkvuntside, soni ja punaste Doc Martensi saabastega kutt ning meie keskustelu tänaval laabus nii hästi, et ma kraamisin oma diktofoni välja ning otsustasin asjale ametliku ilme anda. Vajutasin „Record“ ja esitasin esimese küsimuse: „Mis teil Bushmillsi viskiga on? Niipalju, kui ma aru saan, pole see esimene Bushmillsi kontsert?“ (Internetis on paar ülesvõtet, kus nad mängivad Bushmillsi pruulimiskojas.)
Foy: „Bushmills on meie perekonna traditsioon. Mu isa jõi Bushmillsi, mu vanaisa jõi Bushmillsi ja mu vanavanaisa jõi Bushmillsi. Mina joon ka Bushmillsi.” Ning võttis lonksu A Le Coqi.
Mina: „Seega, viski on teie perekonnas nagu jalgpall, mille fännamine antakse põlvest põlve edasi?“
Foy: „Jah, nagu jalgpall inglastel. Iirlased pole kunagi nii hullud jalgpallifännid olnud.“
Mina: „Sa oled iirlane, britt ja ka ameeriklane (Foy isa kolis USA-sse, kui Foy oli veel teismeline, ning Foy kasvas üles lõunaosariikides), kas seda kõike on keeruline kokku viia?”
Foy: „Tead, ei ole. Ma kasvasin üles Põhja-Iirimaal, ma olen töölisklassi iirlane ja siis tuli punk. Punk andis meile kõigile uue platvormi. Äkki olid mu sõprade seas protestandid, keskklassi lapsed, kes iganes. Ühel hetkel huvitas meid vaid muusika ning mitte see, mis kellegi päritolu oli. Punk vabastas! Pärast seda pole grupikuuluvus minu jaoks enam oluline.“
„Armastuslaulud pole laulud ainult tüdrukutest”
Ta uuris tükk aega oma õllepudelit ja küsis äkki: „Kas see on Eesti õlu?“ Pärast minu jaatavat vastust ütles Foy: „Tallinn on väga lahe linn. Me tulime alles täna ja meil oli vähe aega siin ringi vaadata. Aga see, mida ma nägin, on väga muljetavaldav. Vanalinn on tõesti imeilus ja restoranid on teil head.“ Ta võttis uue lonksu ning lõpetas: „Ma väga loodan, et me saame siia kunagi tagasi tulla!“
Pärast lühikursust Tallinna ajalukku läksin ma edasi oma intervjuuga ja küsisin, et mis värk tal on armastuslauludega. Isegi Foy Vance’i ametlik koduleht teatab, et enamik tema lauludest on „songs about love“. Kas see pole natuke cheesy, pärisin ma edasi.
Foy: „Igaüks armastab midagi või kedagi. Armastuslaulud pole ainult laulud tüdrukutest. Me armastame vanemaid, kodumaad, meil on konflikte seoses kõige sellega. Tegelikult on väga raske teha häid laule armastusest.“
Saabus mänedžer ja vedas Foy minema. Ma jäin edasi bassimehe ja trummariga, kahe suvaliselt riietatud iiri pässiga. Edasises vestluses sain teada, et kogu bänd on pärit ühest ja samast Põhja-Iiri väikelinnast – Bangorist – ning on lapsepõlvesõbrad. Ka seda, et nad võtavad tuuritamist parajalt lõdvalt, umbes nagu makstud puhkust.
Staaritsemiseta karisma
Ja siis tuli hetk, kui bänd läks lavale. Edasine oli meeldiv üllatus. Tegemist oli seguga soul’ist ja folkrokist. Foy laulis akustilise kitarri saatel ning teda saatsid vaid basskitarr ja trummid. Kes teab sellist Kanada bändi nagu Violent Femmes, see saab ka Foy Vance and Bandi helikeelest aru. Iga looga läks ansambel järjest rohkem muusikasse sisse. Foy laulis kirglikult ning ennastunustavalt, bassist rikastas kõike lummavalt monotoonsete dub-reggae-bassikäikudega… ning kohalekutsutud „väga tähtsate inimeste“ seltskond sulas silmnähtavalt. Kusjuures polnud vahet, kas lauldi oma lugusid või esitati versioone üldtuntult lugudest, kõik kõlas nii, nagu oleks tegu ansambli originaalloominguga. Kui kõlama hakkasid U2 loo „I Still Haven’t Found What I’m Looking For“ avaakordid, läks rahvas pöördesse. Aga lugu ise kanti ette nii karismaatiliselt, et U2 ei meenunud minul vähemalt kordagi.
Mul tuli meelde Foy pikk tiraad armastuse olulisusest ja laiast tõlgendusväljast. Tõesti, ma pole kunagi selle peale tulnud, et U2 on armastuslaule vorpiv bänd. Ent Foy Vance and Bandi tõlgenduses, rikastatuna hüpnootilise bassi ning optimistliku trummiga, tundus see lugu äkki väga spirituaalsena. Võiks öelda, et pärast seda lugu oli rahvas bändil peos. Ent mis mulle muljet avaldas, oli see, et iirlased ei üritanud popstaare mängida. Nad olid nagu tüüpiline pubibänd, vahetu ja kompleksivaba. Iga sekund oli näha, et see kolmik teeb muusikat, mis neile endile meeldib.
Ma ei hakka pikalt heietama sellest üritusest ja bändist. Foy Vance and Bandi tasub silmas pidada ja igal moodsal inimesel on vahendeid, et seda teha. Silma tasub peal hoida ka Bushmills Live’il. Nagu ütles mulle vastutav isik, on tegu üritustesarjaga, „kus me püüame pakkuda pigem alternatiivset kui peavoolulist muusikat. Mõtteid on, konkreetseid nimesid veel ei nimeta. Aga sihil on pigem indie– või folkbändid kui… (eetilistel kaalutlustel järgnevad bändinimed nimetamist ei leia – Toim.)“ Niisiis, idee järgi peaks asi toimuma kord paari kuu jooksul ja vähemalt ambitsioonid on organiseerijatel olemas. Hoiame siis pöialt, et need ka teoks saaksid.
