KELLEL ON JA KELLEL POLE. RAHA, MA MÕTLEN! Imelike Filmide Festivali (IFF) esiprodutsent Harly Kirspuu räägib tänases kirjatükis, kuidas ja mismoodi on võimalik filmi rahastada. Eriti siis, kui ekvivalenti napib.
Aga kuidas ikkagi filmi teha? No kui on üks natukenegi viisakas käsikiri olemas, siis hakkame rääkima rahast. Käsikiri võib olla kõige imelisem maailmas, aga kui pole raha, mis selle kinni maksaks, siis filmi ei ole ega tule.
Siinkohal vaatlemegi mõnda põnevat kinotükki, mille plussiks või miinuseks sai just nimelt rahaline osa.
Postuumselt postuumsed
Üheks klassikaliseks näiteks on nullindatel tekkinud Vene propagandafilminduse kuulsamaid näiteid “28 panfilovlast” (2016), mille sünnilugu ei ole kerge ja seda peamiselt rahalistel põhjustel. Kinnitamata andmetel ei olnud algne käsikiri isegi selline räige hurraapatriotism, nagu lõpptulemuses näha võis. Seletame natuke tausta.
Venemaa on samast hetkest, kui Putin võimule tuli, teinud täiesti lollakaid sõjafilme, millel ei ole objektiivse reaalsusega midagi ühist. Näiteks üks, kus Venemaa Föderatsiooni sõjaväelane satub ajas tagasi keset Punaarmee lahingut natsidega, annab nõu, vennastub ja punaarmeelased on kõik õnnelikud, et tuli mingi võõras mees kuskilt seinast või maa alt, vormil Vene trikoloor, ja keegi ei lasegi teda peale esimest kahte minutit vlassovlasena maha (mis oleks olnud Vene trikoloori kandmise tegelik tulemus).
Teisest küljest on Punaarmee propagandas terve hulk väljamõeldisi ja poolväljamõeldisi. Tallinna inimesed mäletavad, kus asus vanasti Nõukogude madruse Jevgeni Nikonovi kuju. Olevat surnud kangelassurma 1941, mis absoluutselt ei takistanud tal tükk aega hiljem Maarjamäele oma surma mälestavale üritusele minemast ja väidetavalt isegi raadiole intervjuud andmast sellest, kuidas fašistid ta surnuks piinasid.
Samasugune kräpp on legend 28 panfilovlasest, kes väidetavalt kaitsesid Moskva lahingu ajal 1941. aastal linna 54 pealetuleva Saksa tanki eest ja surid kangelassurma. See jutt oli auguline nagu šveitsi juust, sest üks kangelassurma surnutest võeti allaandmise eest kinni 1942, teine tabati Kirgiisi NSV-s kahtlustatuna vaenlasega koostöö tegemises 1947, kolmas pani Moskva võimud seitsmekümnendatel hapusse olukorda, kui ta leiti miilitsa poolt linna peal kerjamas ja nii edasi. Viimane kangelassõdur nägi postuumselt ära ka Jeltsini aja ning suri – seekord päriselt – 1996. aasta detsembris.
Kinnimakstud muusika
Ilmselgelt absoluutselt kõik teadsid, et panfilovlaste jutt on fabrikatsioon ja kuuldavasti pidi filmi esimene käsikiri seda ka kajastama. Teose režissöör-stsenarist-produtsent Andrei Šalopa üritas raha saada siit ja sealt, käies läbi kõik ühisrahastusplatvormid, mis meelde tulid. Sealt ei tulnud aga rublagi.
Mispeale lülitusid tegevusse Venemaa ja Kasahstani valitsused, kes olid nõus kogu värgi kinni maksma. Üks oluline teema filmide rahastamisel: see, kes maksab, tellib muusika. Käsikiri tehti ümber nii, et lõpptulemus vastab üks ühele sellele, mida omal ajal levitas Nõukogude sõjapropaganda. Kõik olid kangelased, ellu ei jäänud kedagi.
Müstilistel põhjustel näidati toda lõpptulemust ka Eesti kinodes ning veel müstilisematel põhjustel käidi seda isegi vaatamas. Kohalikud vene natsid hõiskasid, et nii äge ja patriootlik film, keegi ei esitanud seda küsimust, et miks sellist saasta Eesti inimeste silmade ette lasta.
Tuletame meelde – aasta siis oli 2016, mil Ukrainas rohelised mehikesed juba paar aastat laamendasid.
Postuumselt elluärganud
Aga on ka selliseid näiteid, mis kas ei leia oma õiget aega või leiavad selle hiljem. Varem olen juba rääkinud isehakanud kliimaaktivistist ja sügavalt amatöörlikust filmimehest James Nguyenist, kes lasi maailmas valla teosed “Birdemic” ja “Birdemic 2”, tehes põhimõtteliselt ühte filmi kaks korda – mitte mingit erinevust ei süžees, tegevuses ega näitlemis- või filmitegevusoskustes pole. Nguyen üritas alguses teha kolmandat osa ühisrahastusega, aga publikul oli ilmselt siiber ning sealt sai ta paarkümmend dollarit.
Läks aega edasi peaaegu kümnendi jagu, James võttis kätte ja proovis uuesti kolmandat osa ühiselt rahastada. Seekord õnnestus, sest “Birdemic 3” sai endale veel isegi 2022 copyright’i – kuigi enne käesoleva aasta algust todasinast kuskil näha ei saanud – hoolimata sellest, et keegi asjassepuutuvaist isikutest ei olnud vahepeal jõudnud näitlemistunde võtta ega filmikoolitusel käia ning kolmanda osa sisu on ka põhimõtteliselt sama mis kahel esimesel.
Kellel raha on…
Samas – kui endal raha on ja ei taha, et mõni teine tuleks ütlema, mida ja kuidas näidata, on võimalik oma filmilindile asetatavat vaimusünnitist ka ise rahastada. Legendaarseim näide on segase taustaga, aga väidetavalt Poolas sündinud Ameerika kolefilmindusklassik Tommy Wiseau, kes kirjutas valmis traagilise armastusloo tavalisest mehest, kelle kihlatu petab teda oma parima sõbraga. Algne mõte oli kirjutada raamat. Too sai valmis, aga keegi avaldada ei tahtnud. Siis kirjutati asi ümber näidendiks, mida samuti ükski teater oma lavale ei lubanud.
Lõpuks võttis ilma igasuguse filmihariduseta Wiseau kätte ning sündis nullfilmiklassika nimega “The Room” (2003), mis Tommyle läks maksma väidetavalt 6 miljonit dollarit.
Esmane piletitulu? Natuke alla 2000 dollari – ühesõnaga, see hävis alguses täiega. Naispeaosatäitja Juliette Danielle, kellele see oli esimene filmiroll, olles enda sõnul just Texasest Hollywoodi jõudnud, kaasas suured unistused, sõitis sellise hävimise peale kiiresti koju tagasi ja muutus 20 aastaks nähtamatuks.
Kuna “The Roomist” sai kultusfilm ning sealt on nii Tommy Wiseau kui ka meeskõrvalosatäitja kaks korda Eestiski käinud ja kolmandat korda tagasi tulla tahtev Greg Sestero endale paralleelfilmimaailmas karjääri ehitanud, andis ka Danielle alla ning hakkas avalikel esinemistel kaasas käima.
Ja kellel raha pole…
Kui ikkagi ei taha teiste pilli järgi tantsida, aga pole kuut miljonit – ega mistahes muud suuremat summat – käepärast, aga filmi tahaks hirmsasti teha, on alati võimalik saada hakkama sisuliselt ilma eelarveta. See teema on mulle eriti südamelähedane, sest ma ise teen just selliseid filme ja Imelike Filmide Festivalile on tekkinud juurde põhimõtteliselt oma filmistuudio. Siinkohal võtangi näiteks iseenda mitte eriti tagasihoidliku isiku.
Aasta oli 2015, kui lugupeetav koolivend Julius Kits kinkis mulle sünnipäevaks viieminutilise lühifilmi “Zombies of the Reich”, mis pole siiani avalikult saadaval. Sealt edasi tekkis mõte, et ehk peaks antud lühilugu edasi arendama; võtsime kaenlasse Eret Kuuse, kes erinevalt meist on isegi filmialase haridusega ja kõikvõimalikud kodanikud veel, viiekesi klopsisime kokku stsenaariumi ning 2019 valmiski “Reich of the Dead”, eelarvega 150 eurot. Esmaesitlus oli Haapsalus, kaks nädalat hiljem tuli välja sõber Toomas Aria “Õiglus”. Kuskil olid jutud, et miskine transnaine Susanna Šmanjov keevitab ka mingit käsikirja kirjutada, aga teda me ei teadnud.
Ja kel raha pole… Teine osa
Ühel hetkel 2020. aasta alguses kutsusime meie operaator Sofja Ždanovaga endale külla armastatud poeedi Jürgen Rooste ning mahitasime tema uuele zombifilmile järge kirjutama. Jürgen tegi paari nädalaga asja valmis. Natuke hiljem sadas kuskilt sisse vabariigi staarfeminist Nika Kalantar, kes näitas mulle Susanna Šmanjovi “Rikutud hing. Viirus” nime kandva vaimusünnitise treilereid ning ma sain aru, et kui mina seda levitama ei hakka, teeb seda keegi teine. Seega otsisin ta üles ja nüüdseks levitame tema filme vähemalt kuni 2031. aasta lõpuni.
Susanna film esilinastus HÕFF-il 2021, Jürgeni kirjutatud ja Patarei vanglas filmitud “Reich of the Reich” samas eelmisel aastal, aprilli lõpus tuleb Haapsallu Susanna uus film “Nõiad otse põrgust”, PÖFF-ile tuleb minu tehtav Linnar Priimäe “Medeia”, järgmisel aastal saab valmis Joel Jansi kirjutatud ja Juliuse tehtav “Dead of the Dead” ning Susanna “Metsik must roos”. Kuue filmi eelarve kokku? Ehk 2000 eurot tuleb ära.
Nagu näha, on filmirahastus väga mitmepalgeline, väga paljude heade ja halbade variantidega.
Järgmises osas räägime näitlejatest.
