EUROOPA KUTT: Vilde muuseumi juhataja Kairi Tilga sai hakkama raamatuga meie esimesest reisikirjanikust Eduard Vildest. „Tossutäkuga Euroopasse“ räägib kirjaniku ohtratest teekondadest mööda XX sajandi algupoole maailma.
Nagu pala läänemaisust eesti punutud põhjaga toolil – nõnda mäletas kolleeg Vildet Karl Ast Rumor, kellega koos töötati 1904. aastal Tartus sotsiaaldemokraatliku ajalehe Uudised toimetuses. „Vilde oli teiste toimetajate hulgas justkui oma isikliku maailmaga ümbritsetud. /–/ Kõneldes kallutas jutuaine välismaistele nähtudele. Ei noppinud näiteid Venest, vaid Šveitsist, Saksa- ning Prantsusmaalt.“
See on Vilde kohta tabavalt öeldud. Ta oli tõepoolest juba 20. sajandi alguses tõeline eurooplane, laias ilmas orienteeruv mees. Siinsed olud olid sageli justkui kitsad tema jaoks, kohalik vaimu- ja kultuurielu pisike konnatiik, kus pigem üksteist loobiti sopaga kui arutleti, analüüsiti arenenud maailma kombel. Ent kogu selle loomuliku euroopluse juures armastas Vilde jäägitult oma keelt, oma rahvakultuuri, hiljem oma riiklust. Ka pikki aastaid võõrsil elades hingas ta alati kodumaal toimuvaga samas rütmis, võttes sageli kõike väga hingegi.
Elu kohvri otsas
Vilde on elanud 20 aastat Eestist kaugemal. Reisimist on ta jumaldanud ja vaimselt vajanud, ent ei saa unustada, et sellest ajast tuli 11 aastat olla „reisil“ ka pagulasena. Elu kohvrite otsas, pidevalt liikumine kodu ja rahupaiga leidmise poole, on Vilde reiside traagiline pool.
Vilde on pea kõikjalt kirjutanud reisikirju, sekka ka poliitilisi ringvaateid siit ja sealt. Lisaks tungile kirjutada oli see ka eluliselt vajalik, sest sulg oli ainuke, mis kõikidel rännakutel sissetuleku andis.
Vilde reisikirju seniajani üldiselt ei ole peetud märkimisväärselt huvitavaks, veel vähem kunstiväärtuslikuks loominguks. See on sageli kirjutatud vahetult pärast reisi teostumist või lausa reisilt. Seal puudub lihvitus, ajaline distants ja ehk selline filosoofilisus, mis sageli teksti kunstiväärtuslikuks muudab (see viimane polegi Vilde tekstile omane). Aga tegelikult peegeldubki just vahetus tekstis autentsemalt ajastuvaim, reisimisvõimalused ning kirjaniku enese ja keeleline areng. Just reisi praktilisemast poolest, teel olemisest ja põnevatest reisiolukordadest pajatamine ongi Vildele omane.
Ja muidugi vildelik huumor, mis varieerub laginal naermisest peene irooniani. Vilde reisikirjas on pea alati põimunud Vilde kui ajakirjanik ja Vilde kui ilukirjanik. Tema tekst areneb käsikäes lugeja arenemisega. Vilde kirjutab alati oma aja inimesele ja seetõttu ta nii palavalt armastatud oligi.
Rongimaailmad
Vilde reisikirjades on märkimisväärne roll rongidel. Sageli algaski tema reis juba rongis ja seetõttu on see ka üks püsivamaid „tegevuspaiku“ Vilde reisikirjades. Pea kõik kirjaniku reisid said alguse Balti jaamast Tallinnast. Laia ilma jõudmiseks tuli „tossutäkuga“ läbi Riia Berliini jõuda. See oli keskpunkt, kust sai kõikjale mujale.
Muide on huvitav, et 20. sajandi alguse Euroopast, v.a Vene- ja Türgimaalt, sai risti-rästi läbi sõita ilma, et passe oleks eriti kontrollitud. Piiripunktides tuli passi vaid nähtaval hoida. Rong on pisut nagu ühiskonna peegel. Rongi olemuse, reisijate ja rongis nähtu-kuuldu põhjal sai vägagi hea pildi riigist, mille pinnal reisiti. Nii peegeldus Vilde jaoks 1904. aastal läbi Venemaa Krimmi poole loksudes juba rongis nähtu põhjal selle riigi mahajäämus, inimeste vaesus, kurnatus ja murepõlv.
Või millal iganes Saksamaal sõites valitses rongis laitmatu puhtus, rongid oli täpsed ja kiired.
Või 1903. aastal Türgi poole sõites sai Vilde juba rongis aimu türgi rahva lahkusest ja avatusest.
Meie esimene eurooplane
Muidugi tuleb mõista, et rongiga sõitmine tähendas sageli ka katsumusi. See oli aegavõttev ja enamasti ebamugav liikumisviis. „Kes kuus tuhat versta (rohkem kui 6000 km – K. T) tossutäkuga ära on sõitnud, kes kaks kuud väheste vaheaegadega raudteevagunite piinapinkisid on koormanud, see saab aru, missuguste tingimustega ja missugusel olekul ma koju tagasi jõudsin,“ ohkab Vilde 1900. aasta Kesk-Euroopa reisilt naastes. Pikematel reisidel tuli taluda läpatavat palavust, kitsust, varguste hirmu, lastekisa ja kultuurieripärasid. „Ma ei saanud ülepea aru, kuidas nii tillukesed elukad, kes pealegi nii kõvasti mähkmeisse olid pakitud, et nad meenutasid sigareid, – kuis võisid nad nii mõrtsukalist kisa teha! Kõik neli röökisid nõnda, et olid näost sinised kui jõhvikad! Ja see kestis terve tee /–/ 14 tundi!“ mõtiskleb Vilde Krimmi sõites. Türgi pinnale jõudes 1903. aastal tuli aga taluda sealse kultuuri omapära – meeste kõrilaulu. „Oh, armas lugeja, see oli kontsert, et jookse otseteed põrgusse. Teised vähemasti pidasivad minu ihu- ja vaimutervise tulul vaheaegasid, aga noor egiptlane, see sarviku vennapoeg, määgis ja ulgus tundide kaupa peatamata edasi.“
Äsja ilmunud Vilde reisikirjade kogumik „Tossutäkuga Euroopasse“ avabki senitundmatu Vilde. Reisi-Vilde. Kahekümne aasta jooksul „reisidel“ olemist ei saa klassiku elust eraldiseisvana käsitleda. Selles mõttes võib reisikirjade kogumikku ka omamoodi Vilde elulooraamatuna vaadata. Vildele on omistatud ilus tiitel: Eesti esimene tõeline eurooplane. Ehk avabki kogumik Vilde eurooplaseks kasvamise loo.
Vildele on omistatud ilus tiitel: Eesti esimene tõeline eurooplane. Ehk avabki kogumik Vilde eurooplaseks kasvamise loo.
Kairi Tilga toob näiteid, mida kirjutas Eduard Vilde oma lõputuilt reisidelt.
Pariis 1900
Sajandivahetuse Pariisi elamusi vahendav reisikiri „Kaks kuud Kesk-Euroopas“ (ilmus Eesti Postimehe lisas) on põneva taustainfoga kirjutis. Vilde oli siinsete võimude jaoks „probleemne“ (sh liiga julge ütlemisega) isik ja vaatamata reisi teostumiseks saadud loale ei lubatud lehe peatoimetajal Vilde vahetuid reisikirju avaldada. Vilde soov anda siinsele lugejale ajakirjanduslik kogupilt Õhtu-Euroopa elust, läks luhta, tsensuur keelas käsitleda Euroopa ühiskondlikke-poliitilisi valupunkte. Vilde pidi reisikirja kirjutama n-ö neutraalse turismitekstina.
Enda reisiseltsilisena manab ta lugeja ette tüüpilise „maamatsi“, Tõnu Põllu, kes oma kohmetuses, äpardumistes ja võhikluses peegeldab tüüpilist eesti „talupoega“, kes veel kodu laadaplatsilt kaugemal pole käinud ja suurtest tähtsatest maailma asjadest midagi ei tea. Vilde paistis muidugi taolise tegelaskuju kõrva kogenud ilmarändurina, kogenud eurooplasena.
Me olime Pariisis! Tõesti Pariisis! Veri hakkas südames surisema ja tõusis palaval vool põske. Ma tõmbasin Tõnu Põllu oma rinna vastu ning andsin talle suud. Ta vaatas mulle uniste silmadega näkku ja küsis, kas ma teel salaja puhvetis olen käinud või kas Miitavi kooliõpetaja pika kaelaga pudel mu lähedal on olnud.
„Ma ei musuta mitte teid, ma musutan maailma südant, maailma aju!“ hüüdsin mina.
Seda murelikumalt hakkas aga Tõnu mind vahtima.
„Räägitakse, et üleliigne rõõm inimese mõistuse segi võib ajada,“ ütles ta. „Teie rõõmustasite nii väga Pariisi näha saada.“
„Vait, eestlane, talupoeg! Ärge rikkuge minu pühalikku tuju, teie külm, kalk konn! Seisab see tursk Pariisi Põhjavaksalis ega nutagi vaimustuse pärast! Ära minu silmist!“ Ja mulle tikkusid pisarad silma.
Tõnu aga vaatas ringi ja pomises midagi tohtrist, keda varem vaja üles otsida kui võõrastemajas.
Ma jätsin ta maha muretsema ja vaatasin ringi, et mõnele prantslasele kaela langeda ja „Vive la France!“ hüüda. Et aga naisterahvad mu ümber kõik vanaldased olid ja kõige lähemal tihedad mustad vurrud nina all, siis otsustasin paremat silmapilku ootama jääda, seda enam, et tolliametnikud mind mu luuletujust keset igapäevast „kainendit“ kihutasid. („Tossutäkuga Euroopasse“, lk 69)
Teekond Türki 1903
Vilde teekond Türki viis teda läbi mässulise Balkani. Marsruut oli sihilikult valitud, sest reisi eesmärk oligi lehelugejale (Vilde töötas ajalehes Teataja) anda ülevaade käärivast Kagu-Euroopast, kus Türgit ähvardas albaanlaste ja makedoonlaste iseseisvusmäss, Ungari ja Bulgaaria olid poliitilises kriisis, Serbias olid rahvas ja sõjavägi oma valitseja vastu üles tõusnud.
Ette võetud reis oli tegelikult väga tõsine ja ohtlikki. Belgradist saadik oli Vilde pidevalt salapolitsei jälgimise all. Piltlikult öeldes, igal nurgalt peeti ta kinni dokumentide kontrolliks ja reisikohvri läbiotsimiseks. Eurooplase välimusega, hästi riides ja saksa keelt kõneleva Vildega oleks võinud teel mida iganes juhtuda. Võimatu poleks olnud mässuliste kätte sattumine, paljaks varastamine vms. Seda Vilde ka väga kartis. Reisikirjas „Mööda maad ja merd“ peegeldub lisaks muule huvitavale ka Vilde esmakordne Euroopa vaimsest ja füüsilisest ruumist väljapoole jõudmise kogemus. Tekst on vürtsitatud tihedalt vildeliku muigega, mis pakub tänaselegi lugejale piisavalt lugemislusti.
Minu reisiseltskond vagunis oli mitmekesine ja välimuse poolest kirju, nagu kunagi. Mida enam lõuna poole jõudsime, seda rohkem hakkas jaamadest tõmmude, osalt metsikute nägudega inimesi vagunisse tulema. Üksipäini võhivõõraste, kohutava välimusega võllanägude seas olla, kelle keelt sa ei mõista, kelle iseloomu ja kombeid sa ei tunne – tõe poolest, see polnud lõbus!
Revolver oli mul püksitaskus; ma olin ta aegsaste kohvrist välja võtnud, et teda Türgi tollirevideerijate eest peita; olin ju kuulda saanud, et sõjariistade sissevedu Türgimaale kõvaste keelatud on. Aga mida aitas mulle revolver? Esmalt ei oska ma revolvriga lasta – vähemast pole ma seda iialgi katsunud – teiseks oli minu vaenlaste ülemvõim liig suur: lased kuus maha, kuusteistkümmend jäävad ikka elusse, ja siis oled ometi vagaks tehtud! Minu lähem kartus oli see, et nad mu raha ära röövivad ja mu kas elusalt või surnult vagunist välja viskavad. („Tossutäkuga Euroopasse“, lk 101)
