MERELIIVAKÕRVAST: Sel suvel avab Pärnu Muuseum koostöös Aleksandr Vassiljevi Fondiga uksed kuurordimaailma, kus üks ajastu järgneb teisele, krinoliin muutub turnüüriks ja turnüür vabaks korsetita riietuseks, pikast ja raskest kleidist saab revolutsiooniline minikleit. Tiit Kask soovitab.
Esimesed teated suvitajatest ja meresuplustest Läänemeres pärinevad 18. sajandi lõpust. Eesti- ja Liivimaa mereäärsed linnad ning looduskaunid paigad kujunesid suvitus- ja supelkohtadeks 19. sajandi esimesel poolel. Atraktiivse miljöö, ravi- ja tervistusvõimaluste kõrval sai kuurordi valikul määravaks ka hea ühendus (juurdepääsetavus) ning sealse suvise seltskonnaelu „tase“ ja sisukus.Väljasõidud-jalutuskäigud mere äärde ja tervistavad suplused meres muutusid peagi tollase eliidi jõudeelu lahutamatuks osaks.
Suvitajate saabumine
Vaatamata tõsiasjale, et esimesed „suvitajad“ saabusid Pärnu jõe kallastele ligi 11 000 aastat tagasi, sai Pärnu kui suvituskoha lugu alguse 1830-ndatel. Tollase justiitsbürgermeister Carl Weinhold Goldmanni initsiatiivil rajati kindluslinnast väljapoole Pärnu esimene park – Goldmanni ehk Vana park. Seal asusid Pärnu Puhkeseltsi (MusseGesellschaft) suvesalong, lehtlad, keeglirajad ning toimusid suvemuusika kontserdid, tantsuõhtud, näitetruppide esinemised ja muud seltskondlikud ettevõtmised.
- aastal esitati Pärnu magistraadile palvekiri supelasutuse ehitamiseks. Mere äärde rajatud puidust vannimaja võttis esimesed külastajad vastu juba 1838. aasta 28. juunil (10. juulil ukj). Suvel pakuti „sooje vanne“ ja „külmi“ meresuplusi, talvel aga tegutses supelasutus ajuti ka saunana. Kaks kindluslinnast otse mere äärde viivat teed (praegused Supeluse tänav ja Mere puiestee) ühendasid Goldmanni pargi (suvine seltsielu keskus), kindluslinna (majutus) ja supelasutuse (kümblus) ühtseks tervikuks – esialgu küll pigem sümboolselt. Lõunasse avatud kuldse liivarannaga ääristatud madalaveelise lahe ääres asuvat väikelinna ootas ees pöördeliste muutuste ning uuenduste ajastu. Ajastu, mille kestel kujunes suletud kindluslinnast avatud ning „rohelusse uppuv“ mereäärne kuurort.
Kohalik eliit
1860-ndatel alguse saanud kindlustuste lammutamise tulemusel kujunes kesklinnatuumiku ümber siiani Pärnu linnaruumi mõjusalt ilmestav parkide ja alleede vöönd. Tollase linnapea Alexander Brackmanni (Pärnu linnapea aastatel 1879–1915 ja 1918) initsiatiivil alustati 1882. aastal mere äärde esimese vabakujulise looduspargi (praeguneRannapark) rajamist. Linna tellimusel koostas Riia parkide direktor, maastikuarhitekt ja dendroloog Georg Friedrich Ferdinand Kuphaldt ulatusliku parkide ja alleede laiendamise plaani. 19. sajandi lõpuks ühendati kindluslinna ümbritsev roheline vöönd, mere äärde suunduvad alleed, haljasalad ja pargid terviklikuks kuurortpiirkonnaks.
Kohalik eliit innustus üha rohkem Pärnu kui suvitus- ja supellinna ideest. Teadaolevalt ehitati esimene suvemõis Pärnus praeguse Supeluse (25) tänava äärde 1857. Mõisa 1876. aastal ostnud Friedrich Oscar Woldemar von Bööcke järgi tuntakse seda kui Bööckenhofi suvemõisa. Selle klassitsistlikus laadis peahoone on säilinud tänaseni.
Hoogsamaks muutus villade ehitamine Pärnus alles 1890-ndatel. Kindluslinnast mere poole kerkis õhuliste ja avarate verandade, rohke puitpitsdekooriga historitsistlike suvilate ja pansionite ning varjuliste alleede ja parkidega kuurort-eeslinn. Linnavalitsuse algatatud edumeelsed uuendused kuurordielu korralduses kujundasid 1900-ndatel Pärnust kaasaegse ravibaasiga tuntud ja tunnustatud tervisekuurordi. Peamiselt Moskvast, Peterburist ning Eesti- ja Liivimaalt pärit suurtsugu suvekülalised kutsusid Pärnut hellitlevalt „hurmavaks Läänemere Tuhkatriinuks“.
Supelusparadiis
„Kuurordielu kulgeb siin väikese vaikse kuurorti raames … asjatu oleks siit otsida suuri kärarikkaid lõbustusi, elegantsete rikkalike tualettidega publikut … kõik meelelahutused sissesõitnute tarvis korraldatakse ilma suuremate pretensioonideta ja need kannavad pigem perekondliku ajaveetmise suunitlust,“ kirjutas ajaleht Praktitšeski Vratš 1913. aastal.
1920-ndatel Eestisse jõudnud päevitamise ja aktiivse rannapuhkuse mood andis kuurordile uue sisu ja ilme. Rannapildis domineerisid üha päevitunumad ja napimas riietuses suvitajad. Pärnust sai Eesti Vabariigi populaarseim ning esinduslikem puhke- ja ravikuurort – Eesti suvepealinn ja suvenautlejate paradiis.
„Pärnu jäi meelde Eesti linnade sarjast ühena kõige ilusaimast, täis oma erilist ilmet – seiklushimu ja mereigatsust, mis ikka omane sadamalinnadele, ja samas – täis peaaegu sisemaist rahu, intiimset kaitset, mida hoovab puiestikkude ja istutiste haruldasest rohkusest,“ ütles Aino Kallas (Pärnu supelusalmanak, 1931).
Uus modern esteetika
1930-ndate Eesti supelarhitektuuris sai domineerivaks funktsionalistlik elegants ja praktilisus. Peamised funktsionalismi põhimõtted – valguse, õhu- ja päikeseküllus – sobisid igati kokku tollaste rannakultuuri suundumustega. Eriti esinduslikuks ning siiani linnapilti ilmestavaks kujunes Pärnu supelfunktsionalism.
Uue moodsa elulaadiga kaasneva modernistliku esteetika silmapaistvamaks rakendajaks Eestis oli Olev Siinmaa (Pärnu linnaarhitekt aastatel 1925–40). 1934 valmis riigivanema Konstantin Pätsi eestkostel Pärnu kuurordi väljaehitamise „viisaastaku“ arengukava. Tegemist oli ambitsioonika visiooniga Pärnust kui Eesti esikuurordist – „suurilma supellinnast“. Kuigi kavandatu realiseerus vaid osaliselt, omandas Pärnu keskrand 1930-ndate lõpuks oma põhijoontes tänapäevase ilme. Pärnust sai Eesti Vabariigi esinduslikem ning rahvusvaheliselt tuntuim puhke- ja ravikuurort – „suvenautlejate paradiis“. Eesti suvise pealinna edulugu kulmineerus 1939. aasta suvel, mil tähistati suurejooneliselt kuurordi 100. aastapäeva.
„Suvise pealinna rannaliivalt. … Mõne aasta eest sai Pärnu suvise pealinna nime, sest seal peeti Vabariigi Valitsuse koosolekuid, kuna enamus valitsusliikmeid siirdus Pärnu suvituspuhkusele. Nüüd pole küll Pärnus enam Vabariigi Valitsuse koosolekuid peetud, kuid suvise pealinna nimetus on talle jäänud ja ega ta sellest lahti saa. Ja ei tahagi lahti saada, seda nime ei saa iga kuurort enesele,“ kirjutas ajakiri Maret 1937.
Kuurortlinn staatuseta
Nõukogude ajal kujunes Pärnust aasta läbi toimiv sanatoorne ravikuurort ja populaarne suvituskoht. See toimus keerulistes oludes, mis kandsid endas repressioonide, ühiskonnaelu kõikehaarava sovetiseerimise ja sellega kaasnenud kommunistliku propaganda vohamise pitserit. Tollaseid arenguid kajastades möönis ajakirjandus, et „Pärnu on kuurortlinnana nagu kroonimata kuningas: üleliiduline puhkajate meka on ta ametliku kuurortlinna staatuseta“. Selles kontekstis omandas eelnenud perioodidel loodud kuurordimiljöö nostalgilise ideaalmaastiku tähenduse, mis kandis endas sõnumit suvepealinna kunagisest hiilgusest.
Alates 1996. aastast kannab Pärnu taas Eesti suvepealinna tiitlit. Tiitlit, mis ei ole enam ammugi kitsalt hooajalise sisu ja tähendusega turismiturunduslik kaubamärk, vaid on saanud Pärnu sünonüümiks.
Kuurordi tekkeks on eelkõige vaja soodsat asukohta, looduslikke tingimusi ja ligipääsu nendele ning kindlasti ka ettevõtlikke inimesi. Aga kuurordielu tõeliseks käivitajaks olid, on ja jäävad suvitajad-supelsaksad. Kuurort ongi eelkõige kohaliku kogukonna ja suvitajate-supelsakste ühiselt loodud atraktiivne ning romantiline ideaalmaastik, mille sisu ja olemus, moed ja kombed on olnud pidevas muutumises.
Peegeldades päikest.
150 aastat kuurordimoodi
Sel suvel avab Pärnu Muuseum koostöös Aleksandr Vassiljevi Fondiga uksed kuurordimaailma, kus üks ajastu järgneb teisele, krinoliin muutub turnüüriks ja turnüür vabaks korsetita riietuseks, pikast ja raskest kleidist saab revolutsiooniline minikleit. Vaatleme neid muutusi läbi erinevate ajastute ja sündmuste: tööstusrevolutsioon, filmikunsti tehnoloogiline areng, ülemaailmne majanduskriis, esimene ja teine maailmasõda ning 1960-ndate seksuaalrevolutsioon. Lisaks on näitusel väljas mõned väga haruldased meeste ja laste kostüümid.
Hoolikalt valitud väljapanek koosneb 110 kostüümist, 272 aksessuaarist ja eri ajastute portreedest ning hõlmab perioodi 1850-ndatest 2000-ndateni. Aleksandr Vassiljevi Fondile kuuluv näitus on üks suuremaid omasarnaseid Euroopas ja Aleksandr Vassiljev ise kuulub maailma silmapaistvaimate moekollektsionääride hulka. Sellist kollektsiooni esitletakse Eestis esmakordselt ja milline koht oleks selleks parem kui pika ajalooga kuurortlinn – suvepealinn Pärnu?