ZA-TO! KUI PÄÄSTEV MEEM: Etnoloogiadoktor Aimar Ventsel imestab naaberrahva imelise osavuse üle kasutada rahvuslikult suunavaid hüüdlauseid. Enimlevinuks neist võib pidada väljendit „a za-to“ (aga selle eest), mis sobib jutujätkuks täitsa suvalisse kohta.
Oli aasta 2014 ja ma olin täiesti juhuslikult Moskvas, kui president Putin kuulutas välja Krimmi ühendamise Emakese Venemaaga. Järgmisel päeval kuulutati välja esimene ring sanktsioone ja Rossija pank lülitati paariks päevaks välja Visa ja Masteri süsteemist. Juubeldavad inimesed, kellega oli juhus kokku sattuda, ei lasknud ennast sellest häirida. „Selle eest on Krimm meie oma!“ (За то Крым наш!).
Krimmi „za-to“
Neid „za-tosid“ on Venemaal tekkinud juba palju ja need uuenevad reeglipäraselt. Väga suur, kui mitte keskne roll taoliste meemide tekkel ja levikul on muidugi televiisoril. Kui te kohtate Venemaa kolmes eri punktis inimesi, kes ajavad ühte juttu ning kasutavad samu argumente, siis võite olla kindel, et sama jura ajab ka enamik Venemaa elanikke Kaliningradist Kuriilideni ja et tolle tarkuse allikaks on pildikast. Ent asi pole selles. „Za-to“-meemide tekkimises ja kadumises võib täheldada teatud loogikat ja seaduspära.
Märts 2014. Aeg, kui Venemaal räägiti omavahel natukenegi poliitikast. Ühel hetkel hakkasid inimesed massiliselt kordama „Selle eest on Krimm meie oma!“ ja „Selle eest 1990-ndad olid veel hullemad!“.
Venemaa sattus esimest korda ajaloos sanktsioonide alla. (Nojah, Magnitski nimekiri ja sellised asjad on ju ka tegelikult sanktsioonid, ent neist ei räägita eriti ega nimetata ka sanktsioonideks.) Too märtsikuu oli Venemaal tegelikult suure ebakindluse aeg. Muidugi, inimesed rõõmustasid, et „ajalooline õiglus seati jalule“ ning „põline vene ala naasis kodusadamasse“, ent samas valitses suur ebakindlus. Pealtnäha läks elu edasi, ent Venemaal igikestvas paranoilises igapäevas on inimesed ikkagi kroonilised pessimistid ja ootavad, et asjad lähevad pigem halvemaks kui paremaks.
1990-ndate „za-to“
1990-ndad olid Venemaal väga karm aeg. Palka ei makstud kuude kaupa, tänavail lasti pidevalt inimesi maha, rahvas nälgis ja ükski seadus ega riigiamet ei töötanud korralikult. Põhimõtteliselt on 90-ndad venemaalastele põrgu alumise ringi võrdkuju, sitemaks enam minna ei saa. Seega võetigi tsentraliseeritult kasutusse narratiiv „Elasime üle 90-ndad, saame ka nüüd hakkama“.
Asja teine pool oli muidugi see, et 2014. aasta oli Venemaal siiski pigem hea aasta. Nii alates 2010 hakkas elujärg Venemaal pidevalt paranema. Elu oli stabiilne ja etteaimatav. Inimesed ei kujutanud lihtsalt ette, et see kõik võiks kaduda. Nüüdseks aga on see „za-to“ (et 90-ndatel oli hullem) kadunud. Jah, 1990-ndad pole veel õnneks naasenud, aga sinna suunda on libisemine küll.
Erinevates Venemaa regioonides toimuvad protestid, kus inimesed nõuavad kuude kaupa maksmata palkade maksmist (Venemaal toimub aastas üldse ca 500 protestiaktsiooni, valdavas enamuses on need majanduslikku laadi. Keegi seda eriti aga ei tea, kuna sellest ei räägita). Moskvas on toimunud juba päris mitu kuritegelike gruppide omavahelist arveteklaarimist. Suletakse polikliinikuid ja haiglaid.
Ja lõppkokkuvõttes – plahvatused Piiteri metroos, mille taga seisvatest jõududest ei saada ilmselt iialgi selget sotti.
Põllumajanduse „za-to“
2014. aasta augustis kuulutas Putin välja vastusanktsioonid ja keelas Venemaale sanktsioonid kehtestanud riikide toiduainete sisseveo. Ühel hetkel avastas patriootiliselt meelestatud elanikkond, et nad pole kunagi armastanud „vaenulikku“ juustu või õunu ning on ainult unistanud sellest, et minna üle Valgevene piimatoodetele ja Kesk-Aasia puuviljadele. Kõikjal pasundati importaseainest ja raporteeriti uutest töövõitudest kodumaise mascarpone ja mozzarella arendamise rindel.
2015. aasta jaanuaris korraldasin ma Jakutskis importaseaine degustatsiooni ja ostsin kuhja Tuula, Smolenski või Adõgee päritolu juustu. Enamik neist olid parema puudusel täitsa söödavad. Märgatav oli aga see, et toiduained olid tuntavalt kallinenud: 2014. aasta lõpuks kallinesid piimatooted Venemaal 70–100%, muu aga umbes 30–40%. Paari kuu pärast algas Vene netifoorumites kaeblemine palmiõli üle. Ma ei saanud asjale esiteks pihta, kuni ma 2015. aasta oktoobris sain oma esimese palmiõlist valmistatud juustu mürgituse. Samal ajal ilmus ringlusse uus meem, uus „za-to“: „Selle eest areneb põllumajandus!“
Statistiliselt põllumajanduse maht kasvaski – umbes 5%. Selle eest („za-to!“) kasvasid reaalselt hinnad, Kubani farmerid tahtsid korraldada traktoritega protestimarsi Moskvasse (see peksti laiali), müstiliselt kadusid müügilt kodumaised mascarpone’d ja praktiliselt kõigi toiduainete kvaliteet kukkus kolksuga veelgi. Viimane uudis oli, et nüüdsest minnakse Venemaal leiva valmistamisel üle madalama sordi jahule – sellele, mis on tegelikult ette nähtud loomasööda valmistamiseks. Äkki kadus optimistlik meem põllumajanduse arengust kasutuselt.
Eepiline lõpupala
Möödunud aastal Vladivostokis tõstatasin kolleegide ringis küsimuse, et milline funktsioon on nendel „za-to“-meemidel tegelikult.
Palusin kolleegide arvamust selle kohta, et kas neid korrates üritavad venelased veenda, et kõik on hästi a) mind, b) iseennast, c) mind ja iseennast.
Diskussioon oli väga huvitav, ent mu vene kolleegid jõudsid lõpuks konsensuslikult suhteliselt mõrule nendingule: „za-to“-meemide peamine funktsioon on sisendada „positiivi“ venelastesse endisse. Põhimõtteliselt on tegemist ülisuure grupiteraapiaga, sest televiisorist edastatava ja reaalselt eksisteeriva elu vahel valitsevad järjest suuremad käärid. Et kollektiivselt depressioonist mitte otsad anda, klammerduvadki inimesed nende fraaside külge, et säilitada mingitki lootust eluolu paranemise suhtes.
Kui panna „za-to“-meemid laiemasse konteksti, siis nende vaheldumine on otseses seoses reaalse eluga. Ühesõnaga, kust king kõige enam pigistab, seda üritatakse endale helgeks rääkida. See, kui kähku selline meem aga aktuaalsuse kaotab, et teha ruumi järgnevale, demonstreerib hoopis tõika, et eneselohutamine töötab vaid piiratult. Probleemid ei kao kuhugi, kerkib esile vaid uus ja akuutne.
Ma võin küll eksida, kuid on tunne, et entusiastlike argumentide aeg on läbi. Pigem paistab nii, et mingeid argumente olukorra ilusaks rääkimiseks pole enam alles jäänud, isegi telepropagandistide ajudes. Kõige populaarsem „za-to“ Venemaal on praegu „Selle eest on sanktsioonid Euroopale kahjulikumad kui Venemaale!“.
Ent jah, täiesti võimalik on kruvide hoogsam kinnikeeramine pärast Piiteri metrooplahvatusi (ennäe, justkui juhuslikult viibis sel ajal Piiteris ka president!) ning sellele järgnev „za-to“: elame suletud süsteemis küll, aga „za-to“ ei pääse enam fašistid ja terroristid tembutama.
Eesriie!
Põhimõtteliselt on tegemist ülisuure grupiteraapiaga, sest televiisorist edastatava ja reaalselt eksisteeriva elu vahel valitsevad järjest suuremad käärid.
Pärast Piiteri plahvatusi ja kruvide kinnikeeramist järgnes „za-to“: elame vanglas küll, aga „za-to“ ei pääse enam fašistid ja terroristid tembutama.