GEOMEETRILINE KUNST: Näitus „Elektromagnetiline” Kumus uurib moodsa kunsti trende
Hiljuti Norras ja nüüd Eestis avatud väljapanek „Elektromagnetiline. Põhjamaade moodne kunst 1918-1931“ toob esimest korda Euroopa vaataja ette kirjeldatud kunstilähenemise ilmingud nii Lääne- kui ka Ida-Euroopas. Ühtlasi on tegemist taas ühe väikese sammuga pikal teel, mille lõpus ootab Eesti kunstiajaloo orgaaniline integreerimine Euroopa kunstilukku, kust see praegu on suuresti välja jäetud. Jagatud narratiivid – praegusel juhul geomeetrilise kunsti levik ka siin – on selleks üks võimalustest.Wholesale Cheap Snapback Hats for Australia. Uus maailmanägemise viis 1920. aastatel hakkasid mitmed Eesti kunstnikud viljelema geomeetrilist kunsti. Need polnud lihtsalt maalid ringide, kolmnurkade ja rombidega. See oli terve uus maailmanägemise viis, mis uskus tehnoloogiliste uuenduste võimalustesse inimelu paremaks muutmisel ja asetas rõhu elukeskkonna ümberkujundamisele.white snapback hats. Lisaks muutunud elurütmi tajumisele maalides hakati looma ka uut tüüpi lavakujundusi, mööblidisaini ja kujundusgraafikat. Vaid veidi vähem kui kümnendi aktiivselt tegutsenud Eesti Kunstnikkude Rühm oli esimene avangardistlik kunstirühmitus Eestis, mis ei leidnud kunagi laialdast poolehoidu publiku seas, küll aga on jätnud jõulise ning olulise jälje siinsesse kunstiajalukku. Ent loomulikult ei olnud geomeetrilise kunsti puhul tegemist kohaliku leiutisega. Läti kolleegide kaudu saadi mõjutusi prantsuse kunstist, kuid sarnaseid ilminguid oli üle kogu Euroopa. Nii ka Põhjamaades. Näituse pealkiri on pärit Blaise Cendrarsi 1918. aasta luuletusest „Le Panama ou les aventures de mes sept oncles” („Panama ehk mu seitsme onu seiklused”), mis kirjeldab revolutsioonidest, rahutustest ja avastamiskihust kantud ajavaimu ning optimismi, mida tekitas teaduse ja tehnoloogia kiire areng. Näitus „Elektromagnetiline” uurib moodsa kunsti trende Põhja-Euroopa riikides pärast Esimest maailmasõda. black snapback hat.Skandinaavia ja Balti riikide tollases kunstis mängis rolli erinevate poliitiliste ja kultuuriliste ideoloogiate pidev koosmõju, Nõukogude Liidu, Berliini ja Pariisi loomingulisest õitsengust tingitud kunstnike ränne ning kunstnike soov neis esteetilistes sulatuskateldes „iseendaks” saada. 1920. aastate kunstis lõikub sirgjooneline radikaalsus vastuolude, kompromisside ja küsimuste lookleva joonega. Modernsust võib selles kontekstis määratleda konstruktiivse katsena olevikule tähendust omistada. Põhjamaade originaalsus 1923. aasta paiku liikusid paljud väliskunstnikud
Sel kümnendil pälvisid Baltimaade ja Skandinaavia kunstnikud rahvusvahelisel areenil tähelepanu tänu osalemisele olulistel näitustel. Nad tegid väärtuslikku kaastööd mitmele ajalehele ja ajakirjale, mis mängisid olulist rolli nende kunstnike esilekerkimisel ning lõid võimaluse ennast arendada ja saavutada tuntust nii kohalikul kui ka rahvusvahelisel tasandil. Põhjamaade kunstnikel õnnestus selles kontekstis luua originaalset kunsti. Kodumaal jätkatud looming lõi aluse kohaliku moodsa kunsti arengule, kuid jäi tihti ilma omaaegse avalikkuse tunnustusest. Näitusel „Elektromagnetiline” osalevad kunstnikud kehtestasid ennast selles kultuuri sulatuskatlas kas ühe või teise meetodi või visuaalteooria kasuks otsustades, nendega kohanedes või neid kõrvale lükates ja eelkõige neid isikupärasel viisil kombineerides. Põhjamaade tõeline originaalsus seisneb sünteesis ja iga kunstniku eriomases lähenemises. Skandinaavia Enamik Skandinaavia kunstnikke õppis Pariisi akadeemiates, kunstnikud näitasid Pariisi galeriides ja salongides oma töid ning moodustasid oma rahvus- või stuudiokaaslastega rühmitusi. „Modernsuse” kõrval sai paljude kunstnike jaoks Prantsusmaal oluliseks märksõnaks „sõltumatus”. Berliiniga võrreldes omandas Pariisis töötavate kunstnike sõltumatuse ja eneseväljenduse püüe täiesti erineva väljundi: poliitikast hoidudes keskenduti revolutsioonile kunstis. Kunstilise legitiimsuse saavutamiseks pidas valdav enamus
Konkreetse kunsti suunas Püüdlustel abstraktsuse suunas oli mitu allikat. Mõned olid hingelised ja filosoofilised, seotud neljanda mõõtme ehk ajaga, teised aga formaalsemad ja sünteesivamad, suhestudes muusika kui ajalise kunstiga – abstraktsiooni peamise näitega. Kolmandatel oli sotsiaalne mõõde, eesmärgiga väljendada modernistliku vaimu totaalsust ja masside nimel töötamise ideaali. Mittekujutava konkreetse kunsti esimesed ilmingud tekkisid 1920. aastate lõpus. Kunstiteos kehtestas ennast täielikult eneseküllasena: formaalse puhta ruumina, tihti isegi aegruumilisena. Rühmitus Art Concret pooldas radikaalset mittekujutavat kunsti, mis peab enne teostamist olema ideena täielikult välja töötatud, välistades lüürilisuse, dramaatika ja sümbolismi. Lisaks kunsti sõltumatusele kinnitasid nad välise maailma viidetest ja igasugusest vaimsusest vabastatud kunsti täielikku autonoomiat. **** Konkreetse maali alus Theo van Doesburg, 1930 1. Kunst on universaalne. 2. Kunstiteos peab enne teostamist olema ideena vaimus täielikult välja töötatud. Temas ei tohi olla loomulikke vorme, meelelisust ega tundelisust. Tahame välja jätta lüürilisuse, dramaatika, sümbolismi jm. 3. Maal peab olema loodud ainult puhastest elementidest, see tähendab pindadest ja värvidest. Pildielemendil ei ole muud tähendust peale selle, mida ta kujutab, järelikult ei ole maalil muud tähendust peale iseenda. 4. Maali ja selle elementide ülesehitus peab olema lihtne ja kujutamisviis range. 5. Tehnika peab olema mehaaniline, see tähendab täpne ja mitte-impressionistlik. 6. Tuleb püüelda absoluutse selguse poole. Lise Kleven Grevstad, Norra suursaadik Eestis: Näitus „Elektromagnetiline. Põhjamaade moodne kunst 1918–1931“ on Eesti ja Norra tähtsate kunstikeskuste – Kumu Kunstimuuseumi ja Henie Onstad Art Centeri – vahelise koostöö teretulnud peegeldus. 1920-ndad ehk periood, mis on näituse fookuses, oli Euroopa kunstis dünaamiline aeg. Eesti, Läti ja Leedu olid deklareerinud oma iseseisvuse (1918) ning järgmiste aastate jooksul reisisid noored kunstnikud nii
Balti kui ka Skandinaavia riikidest uute impulsside otsingul väga palju. Elavat interaktsiooni oli rohkelt – uued ideed levisid kiiresti ja Euroopa kunstnike vahel arenesid inspireerivad debatid. Oleme väga õnnelikud, et alates Eesti, Läti ja Leedu taasiseseisvumisest (1991) ühinesid siinsed kultuuriringkonnad uuesti oma Põhjamaade ja teiste riikide kolleegidega ideede ja visioonide dünaamiliseks vahetamiseks. Näitus „Elektromagnetiline. Põhjamaade moodne kunst 1918–1931“ on minu jaoks taas kord särav tõend sellest, et me kuulume ja oleme alati kuulunud samasse kultuurisfääri. Me oleme samameelsed riigid, me jagame samu väärtusi ja koostöö puhul on ühised arusaamad kergesti saavutatavad.
