EESTI LÄÄNE- JA PÕHJARANNIKU LOOD: Pärimusmuusik ja Naissaare rannarootslaste suguvõsast pärinev Sofia Joons võttis kätte Viktor Amani põhjaliku uurimuse, mis tutvustab meile eestirootslaste värvikat rahvakildu ning väikesi põnevaid lugusid ajas. Sofia teeb autoriga kaasa rännaku hästitalletatud minevikust tänase päevani.
Tutvusin Viktor Amani uurimusega Eestimaa rootslastest esimest korda 1990ndate keskel, otsides infot eestirootslaste pärimusmuusika ja mu enda suguvõsa, esivanemate ning nende kodu, Naissaare kohta.
Tookord lugesin rootsi keeles ja noppisin andmeid nii, nagu väike laps nopib rosinaid saiast. Kui ma sel kevadel juba eesti keeles trükitud raamatut nägin, tundus esialgu, et tegemist on täiesti teise asjaga. Ivar Rüütli tõlge on äärmiselt täpne ja korrektne, aga siiski jäi mul seekord kogu nähtusest hoopis teistsugune mulje. Eestikeelsena toimib raamat nimelt mitte ainult eestirootslaste kultuuriloo, vaid ka Eesti kultuuriloo baastekstina.
Rootsist pärit Eesti kultuurikontekst
Millega on siis tegu? Kõne all on Svenska Odlingens Vänner’i (Eesti Hariduse Sõbrad) eestirootslaste kultuuriloosarja neljanda osaga. Varasemad osad on keskendunud rahvakultuurile, geograafiale, eestirootslaste varasemale ajaloole ja murretele. Neljanda osa eesmärk on vaadelda eestirootslaste elu ja kultuuri 1850.–1930. aastatel, siin käsitletakse usulisi ärkamisliikumisi, rahvuslikku ärkamist, venestamist eestirootsi saartel ja aladel ning eestirootslaste osa Eesti vabariigi igapäevaelus. Sarja esimesed osad on olulised teatmikulaadsed baastekstid eestirootslastele, kuna need toovad välja meie ajaloolise ja kultuurilise omapära ja moodustavad olulise teadmistepõhja erinevate identiteetide ja suguvõsade kohta. Kuna paljud eestirootslaste järeltulijad Eestis ei valda rootsi keelt, on raamatu eestikeelne tõlge neile väga oluline.
Ometi kipun arvama, et selle raamatu tõlkel peaks olema palju laiem lugejaskond. Võibolla just seepärast, et Eestimaa üldine kultuurikontekst on eesti lugejale rohkem tuttav ja teada kui rootsi haridussüsteemist läbi käinud inimesele – mis paneb mind mõtlema, et üks oluline eesti kultuuriloo baastekst on leidnud endale äärmiselt sobiva kodupaiga.
Paaris kohas on ka näha, kuidas autor püüab eesti ajaloo konteksti teha rootsi lugejale söödavamaks – siis, kui ta võrdleb eesti ajaloolisi olusid samaaegsete Rootsi oludega.
- detsembril 1873. aastal väljusid näiteks kiirrongid Stockholmist igal hommikul kell 6.06 ja saabusid Göteborgi kell 19.35. Need kohad võivad eesti lugejale olla pigem segadust tekitavad kui selgitavad, aga aitavad meeles pidada, kus ja millal raamat on koostatud.
Avatud arhiiv
Viktor Aman alustas tööd koos Elmar Nymani ja Edvin Lagmaniga, kes kahjuks lahkusid manalateele nii varakult, et kogu töö kavandatud raamatuga jäi Amani kanda. Raamatu allikateks on Rootsis ja Soomes asuvad avalikud ja erakogud ning eestirootsi informandid, kes aitasid arhiivimaterjali täiendada ja hinnata. Ainus, mis on puudu, on Eesti arhiivimaterjal ja ma arvan, et just see seletab ära raamatu erakordse avatuse. Raamatu koostamine toimus mitte ainult eestlaste, vaid ka eestirootslaste jaoks ettearvamatul ja paljutõotaval ajal, mil paralleelselt eestlaste ühislaulmisega korraldati esimesi eestirootslaste külaskäike nende endistesse kodukohtadesse. Lõpuks taasiseseisvus Eesti Vabariik ja kindlasti oli Amanil tunne, et kohe, kohe on võimalik täiendada olemasolevat materjali Eesti arhiivimaterjaliga. Kindlasti oli tal ka tunne, et seda tööd peavad jätkama nooremad põlvkonnad. Raamatut lugedes jääb tihti mulje, et autor tahab jagada absoluutselt kõike, mis tal on ja mida ta teab. Et kultuuriloouuringu hetkeseisu oleks kerge tabada ja et oleks kerge edasi minna. Kuna raamatusse on kaasatud väga suurel määral lõike otse rootsikeelsetest allikatest, pakub raamat eesti lugejale erakordse võimaluse tutvuda muidu raskesti „söödava“ rootsikeelse materjaliga.
Raamat on seadnud eesmärgiks suurte arengujoonte ja üldisemate tendentside kõrval välja tuua ka eestirootsi juhtkujud ja peale selle ka vaadata väikeste inimeste elu. Isegi raamatut põgusalt lehitsedes saab aru, et üldistada ei saa. Igal saarel ja külal oma lugu ja areng, kuigi ajalooline kontekst muutus neil kõigil ühel ajal. Ja üldisemate protsesside keerises elavad värvikad isiksused nii riigirootsi misjonäride ja õpetajate, ka kohalike eestirootsi juhtkujude, lauluseppade või kaebajate näol. Veel toob Aman mängu etnoloogide ja keeleuurijate hinnanguid eestirootsi oludele ja kultuurile. Eriti jäävad meelde need kohad, kus erinevad ja vastuolulised allikad pannakse üksteisega suhestuma, see tuletab meelde, et kuigi rannarootslaste arv pole kunagi olnud väga suur, on seisukohti ikka olnud kui mitte jalaga segada, siis vähemalt niipalju, et kahte leeri jagada.
Kaebajad, parunid ja lepitajad
Kuigi raamat ei ole ilukirjanduslik, on selle mõju tihtipeale just ilukirjanduslik ning seikluslik. Kaasatud arhiivimaterjalide detailirikkus toob esile palju elulisi ja huvitavaid seiku ja nii on koos raamatuga väga lihtne eestirootsi kultuuriloos ringi tuiata.
Aman võtab näiteks lugeja kaasa Noarootsi aastal 1903, mil oli just trükitud esimene eestirootslaste kalender. Selles oli artikkel, mis tõi välja, et osmussaarlaste ja Suur-Pakri talupoegade vabadus tugines Rootsi kuningate kaitsekirjadele. Noarootsis aga olid nii kaitsekirjad kui ka teadmine neist unustusse vajunud. Suvel 1903 liikus Noarootsis jutt, et rätsep Anders Talback olla käinud Stockholmis, et saata Rootsi kuninga vahendusel Vene keisrile palvekiri. Ja nii see tõepoolest ka oli. Kirjas pöördutakse „ülima kuulekuse ja alandlikkusega meie suure riigi isa“ keister Nikolai II poole, saamaks kaitset Noarootsi karmi aadlivõimu vastu. Palvekiri sisaldas veel täpsustusi parun Taube ebaõiglase tegutsemise kohta Noarootsi külades. Iga küla väärkohtlemised olid eraldi välja toodud ja alla olid kirjutanud üks või rohkem iga küla talupoegadest. Kuningaga kohtuda ei õnnestunud ja missioon läks aia taha, kuid palvekiri avaldati rootsi ajalehes Stockholms-Tidningen.
Noarootsi õpetaja ja hiljem eestirootslaste pealikuks kutsutud peenetundelise diplomaatilise närviga Hans Pöhl viibis samal ajal Stockholmis. Tema kirjutas ajalehele veel ühe kirja, milles rõhutab, et Talback ei esinda kõiki Eestimaa rootslasi ning et ta on eluvõõras ja närviline. Rootslastel ei sobi jätta muljet, nagu oleksid nad Vene riigi suhtes truudusetud, kuid samas soovivad nad hoida oma emakeelt. Nad on täiesti veendunud, et Rootsi ei saa Venemaa siseasjadesse sekkuda. Kui Talback tagasi Eestisse jõudis, arreteeriti ta Haapsalus. Tema poeg ajas kokku 40 meest, kes läksid Talbacki vabastama. Ja imede ime – Talback saigi arestikambrist välja; ainsaks karistuseks jäi väike rahatrahv selle eest, et ta oli ületanud piiri ilma passita. Ülekuulamisel uuriti, kas palvekirja andmed on õiged, aga üsna pea lõpetati kogu uurimine. Urjadnik oli tol ajal Hara külast pärit Gustaf Zeisig, kes pärast sõjaväeteenistust oli saanud politseikonstaabliks Narvas ja pärast seda tõusnud urjadnikuks Riguldis. Ta töötas hiljem Nõmme politseiülemana ja rääkis 1917. aastal, et Talbacki küsimus oli lõpetatud parun Taube palvel. Mõisnik ei soovinud oma mainet rohkem kahjustada.
Pidev hindamine ja võrdlemine
Läbi aegade on eestirootslaste saarte ja alade elulaad köitnud vaatlejaid väljastpoolt Eestit ja eestirootslaste kogukondi. Ja kunagi ei jõua nad vastu seista kiusatusele anda kultuurile ja rahvakillule omapoolseid hinnanguid.
On väga tänuväärne, et Aman on võtnud mängu palju erinevate aegade ja vaatlejate hinnanguid. Niimoodi muutub hinnangutel põhinev pilt eestirootslaste kultuurist – mis erivaatlejate piltides kipub olema kas must või valge – dünaamilisemaks ja ajaks muutuvamaks. Vaatame näiteks, kuidas erinevad kirjalikud allikad hindavad Vormsi olusid. 1879. aastal olla selle saare rootslasi tuntud kui avameelseid ja ausaid inimesi, kes on tagasihoidlikud ja kiindunud suure andumusega oma mälestustesse ja vabadusse. Nende kombed on head – joovastavaid jooke ei kasutata üldse ja abielu hoitakse suures pühaduses.
- aastal külastab Vormsit Noarootsi köster Nymann, kes arvatavasti Noarootsi oludega võrreldes leiab, et Hullo küla näeb välja kui väike alev või linn: kaks kauplust, kohtumaja, kaks koolimaja – õigeusu ja luteri oma, vene kirik koos preestrimaja ja köstrimajaga. Seevastu leiab Gideon Danell 1909. aastal, et vormsilased seisavad eestlaste seas kõige madalamal. Siin valitseb joomine ja ebaausus. Veel jätab nende alandlik ja piiblikeelega segatud kõne ülimalt piinliku mulje.
Eksootika või vaesus
Läbi raamatu ja läbi aja on näha, kuidas erinevad väljastpoolt pärit silmapaarid otsivad ning ka leiavad tõendusmaterjali eksootilisest ja puutumatust vanast rootsi kultuurist ning vaesusest. Viimast toovad esile nii eestirootslased ise kui ka Rootsist ja Soomest pärit humanitaarabistajad 20. sajandi esimestel aastakümnetel.
Huvitav kokkupõrge leiab aset keeleteemal. Nimelt soovivad eestirootslased 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses tõsta oma emakeele oskuse taset. Emakeel oli nende jaoks hariduse kontekstis rootsi kirjakeel. Eestirootslasi külastanud keeleuurijad on aga läbi aegade pigem olnud huvitatud nende arhailistest murretest. Eriti värvikas on Visbys elava keeleprofessori Carl Säve venna kokkupuutumine Sutlepa külast pärit Matts Mattson Klanmaniga. Matts oli koos teiste omaküla meestega läinud Visbysse 1854. aastal, Krimmi sõja ajal, mil käidi Soome asemel Gotlandil soola ja muud hädavajalikku kaupa toomas. Matts ja tema paatkond ootasid Visbys 12 ööpäeva (novembrikuus) purjetamiseks tuult. Reis sinna oli võtnud viis päeva ja kuus ööd, ilm oli lumetuisune ja külm. Ka Visbys ei saanud mehed korralikult puhata. Öösiti olid nad vana purje all paadis. Õhtuti käis Säve neil külas ja Matts rääkis talle, kuidas neil elu Noarootsis on. Säve kuulas ja kirjutas kõik üles. Ta ise kirjutas, et veetis terved õhtud seal, mõnikord üle kesköö. Kui mehed ära seilasid, lõpetas Säve oma üleskirjutamise sõnadega „Issand kaitsku ja hoidku neid“.
Muuseas, ise jäin seda lugedes mõtlema, miks ta ei pakkunud neile öömaja ja sooja.
Emakeeleõpet takistas vaesus ja nii oldi sunnitud pöörduma Rootsi ja Soome poole, et saada oma küladesse ja saartele raamatuid ja õpetajaid. Seega ei saa öelda, et eestirootslased oleksid per se konservatiivse hoiakuga oma kultuuri ja keele suhtes. Argipäevakeeleks olid neil oma murded, mis erinesid üksteisest koguni sedavõrd palju, et näiteks noarootslane ei pruukinud mõista ruhnlasi – aga kiriku-, kooli- ja kirjakeeleks oli neil rootsi nn kõrgkeel. Mis muidugi ei tähenda, et ei leidunud kirjaseppadest pärle, nagu näiteks Mats Ekman (1865–1934) ehk Ätsve-Mats, kes kindla keelevaistuga pani enda aja mõtteid, hoiakuid ja ühiskondliku kliima oma murdekeelelistesse lauludesse.
- aastate haridusjanu pani Mats kirja nõnda:
Me oleme siin ilmas maha jäänud:
noorus, kiirusta nüüd õppima!
Rahvas vajab rohkem valgust,
rootslased ei taha laisad olla.
Aga siiski. Rootsi kõrgkeeleoskusel oli suur tähtsus eestirootslastele ja juba Eesti Vabariigi iseseisvusmanifestis lubatud kultuuriautonoomia sisaldas muuseas võimaluse saata rannarootslastest õpetajad koolitusele Rootsis ja Soomes.
Puudest saab mets
Viktori Aman palub lugeja oma töötuppa ja paneb ta mugavalt tugitooli istuma. Nõnda on ta valmis koos lugejaga liikuma üldistamiste poole, et arutada teemasid nagu eestirootsi rahvuslik ärkamine, eestirootsi identiteedi teke ja nende positsioon Eesti Vabariigis ajaloolise vähemusena.
Mulle tundub, et ta oleks tegelikult tahtnud kuulata eesti lugeja arvamusi ja arusaamu rohkem kui lihtsalt peale suruda enda analüüsi ja järeldusi. Ma olen ka päris kindel, et ta oleks vaadanud viimaste kümnendite arengut suure ja avatud huvi ning uudishimuga – kuidas eestirootslased on taastanud oma kultuuriautonoomia ning ikka veel mäletavad oma minevikku, hoolivad oma juurtest ja hoiavad ning arendavad oma kultuuri Eesti ja Rootsi kogukondades.
