KIRI EUROOPA KESKPUNKTIST: Seltsimeestes pettunud saksa sots prof. dr. Ulrike Birkenbach kirjutab sellest, mis juhtub ja mis ei juhtu siis, kui Angela Merkel septembris ameti maha paneb.
Saksamaa poliitikasuvi on kuum – 26. septembril ootavad riiki ees liidupäeva valimised ning valimiskampaania on täies hoos. Kuid selle asemel, et sukelduda oma kodumaa sisepoliitika finessidesse ning arutleda selle üle, kellel praegu kuidas läheb, on sobilikum heita olukorrale avaram vaade. Sest olukord väärib seda vägagi. Tähendavad ju eelseisvad valimised ühe epohhi lõppu Saksamaa liitvabariigi ja selle kaudu ka Euroopa ajaloos. Nimelt saab siis otsa Angela Merkeli viisteist ja pool aastat kestnud ajastu ning liitvabariiki asub juhtima keegi teine.
Merkeli tasalülitatud partei
Võib-olla polegi liiga tähtis, kes see keegi teine on. Kõnekas on juba asjaolu, et see on Mitte-Merkel. Lõppude lõpuks on Euroopas vaid kolm riiki, kus on praeguseks üles kasvanud terve põlvkond inimesi, kes ei mäleta ühtki muud valitsejat peale praeguse. Need riigid on Venemaa, Valgevene ja Saksamaa. Niisiis on Merkeli jälg Saksa ühiskonnale ja poliitikale väga tugev. Võime aimata, et see avaldub veel pikalt ning valdkondades ja moel, mida me päriselt aimatagi ei oska.
Parteipoliitikale on see jõuliselt oma jälje juba jätnud. Ei ole mõtet arutleda selle üle, kas Angela Merkeli rändepoliitika aitas AfD tõusule kaasa või mitte (arvan, et aitas küll), kuid vaatleme hoopis proua Merkeli mõju oma koduerakonnale. Ka kaks ja pool aastat pärast seda, kui Merkel loobus Kristlik-Sotsiaalse Liidu (CDU) esinaise kohast, lasub tema vari endiselt partei kohal. Kriitilised hääled on juhtinud tähelepanu tõigale, et Merkel tasalülitas partei, tõrjus sealt välja või vaigistas häälekad kriitikud, kes ei läinud kaasa tema propageeritud (vasak)tsentristliku suunaga. Tõsi, nagu oleme viimase paari aasta jooksul näinud, on olukord hakanud muutuma: nii mõnigi Merkeli kriitik on tagasi ning erakonnas toimuvat võiks nimetada „dünaamiliseks“. Või kui olla veidi kriitilisem, siis võiks öelda, et erakonnas toimub vaikne õõnestustegevus, mis ei ole võtnud avaliku mässu mõõtmeid lihtsalt seetõttu, et see pole CDU stiil… Meeldib see meile või mitte – see partei on kohanemisvõimeline.
Ettevaatlik kurss pole lihtsaim tee
Igatahes on selge, et tänavu aasta algusest parteid juhtiv Põhja-Rein-Vestfaali peaminister Armin Laschet ei ole sattunud mugavale kohale ning kui ta peaks valimised võitma ja võtma üle Merkeli mantli, on tema tegutsemisruum alguses üsna piiratud. Seda põhjusel, et kui Laschet soovib säilitada nii iseenda kui ka oma partei võimu, peab ta käituma ettevaatlikult, vihastades muidu välja parteisisesed kriitikud nii vasemal kui ka paremal tiival.
Kuid see, et järgmine liidukantsler ise suuri muutusi esile ei kutsuks, ei tähenda seda, et neid ometi ei toimuks. Sest peale selle, et terve põlvkond noori sakslasi elab teadmises, et liidukantsler võrdub Merkel, vaid ka terve hulk maailma riigijuhte on harjunud nõnda mõtlema. Putinist kuni Macronini – kõik teavad, kuidas ajada asju proua Merkeliga. Olgu Venemaa suhted läänega olnud kuitahes halvad, on saksa keele oskaja Putin ikka ja jälle helistanud vene keele oskajale Merkelile, kes on alati leidnud endas jõudu suhelda endale isiklikult üsna ebameeldiva partneriga. Mida siis veel rääkida riikidest, kellel on liitvabariigiga head suhted?
Aga kui ka Berliin ise sooviks praegustes ebakindlates oludes jätkata senisel ettevaatlikul kursil, ei ole see nii lihtne. Osa Saksamaa partnereid tõttab ära kasutama juba varem küpsenud ootusi ja (poolikuid) lubadusi, teine osa loodab lõigata kasu võimuvahetusega kaasnevast peataolekust.
Kui selline peataolek üldse tekib.
Ette ennustatav ja järjepidev poliitika
Võib-olla järgnev ongi kõige olulisem ning välismaal tihti kõige alahinnatum aspekt: nimelt ei ole Saksamaa liidukantsler monarh-president nagu Putin Venemaal, Macron Prantsusmaal või John Biden USA-s. Liidukantsler on föderaalse ja parlamentaarse riigi peaminister. Ehk siis: tema võimu piiravad korraga nii Saksamaa liidumaad, osariigid kui ka riigi kahekojaline parlament. Rääkimata muudest huvirühmadest ja teguritest. Jah, nominaalselt peaks välispoliitika alluma Berliinile, kuid katsuge seda selgitada rikastele ja enesekesksetele baierlastele või miks mitte ka minu koduliidumaa Hesseni juhtkonnale, kelle taga seisavad Frankfurdi globaalsete huvidega äriringkonnad!
Igasugune juhtkonnavahetus Berliinis on niisiis alati miski, mille ulatust tasakaalustavad riigi teised ametlikud ja mitteametlikud võimukeskused. See peaks tegelikult julgustama meie piiritaguseid partnereid. Jah, meie välispoliitika ei pruugi paljudele meeldida (aga see ei meeldi paljudele ka liitvabariigis endas – alates neist, kes pole rahul meie ulatusliku relvaekspordiga kuni nendeni, kelle meelest gaasiäri Venemaaga oma praegusel kujul on lubamatu, ebaeetiline ja egoistlik), kuid vähemalt on ta ette ennustatav ja järjepidev. Seda sõltumata isikust, kes parasjagu Bundeskanzleramt’is istub. Ja sellel peaks olema praegusel ebaselge tulevikuga perioodil juba omaette väärtus.
