KIRI EUROOPA KESKPUNKTIST: Seltsimeestes pettunud saksa sots prof. dr. Ulrike Birkenbach kirjutab sellest, mis juhtub ja mis ei juhtu siis, kui Angela Merkel septembris ameti maha paneb.
Saksamaa poliitikasuvi on olnud kuum – 26. septembril ootavad riiki ees liidupäeva valimised ning valimiskampaania on täies hoos. Tugeva tõuke selle veelgi kirglikumaks muutmisele on andnud nii juuli keskpaigas toimunud 177 hukkunuga üleujutused ja koroonakriis kui ka läbikukkumine Afganistanis. Kuid selle asemel, et sukelduda oma kodumaa sisepoliitika peensustesse ning arutleda selle üle, kellel kuidas läheb, on sobilikum heita olukorrale laiem vaade. Tähendavad ju eelseisvad valimised ühe epohhi lõppu Saksamaa liitvabariigi ja seega Euroopa ajaloos. Nimelt saab siis otsa Angela Merkeli 15 ja pool aastat kestnud ajastu ning liitvabariiki asub juhtima keegi teine.
See on Mitte-Merkel!
Võib-olla polegi liiga tähtis, kes see keegi teine on. Kõnekas on juba asjaolu, et see on Mitte-Merkel. Lõpuks on Euroopas vaid kolm riiki, kus on praeguseks üles kasvanud terve põlvkond inimesi, kes ei mäleta ühtki muud valitsejat peale praeguse. Need riigid on Venemaa, Valgevene ja Saksamaa. Niisiis on Merkeli jälg Saksa ühiskonnale ja poliitikale väga tugev. Võime aimata, et see avaldub veel pikalt ning valdkondades ja moel, mida me aimatagi ei oska.
Parteipoliitikale on see oma jõulise jälje juba jätnud. Ei ole mõtet arutleda selle üle, kas proua Merkeli rändepoliitika aitas AfD tõusule kaasa või mitte (arvan, et aitas küll), vaid vaatleme hoopis liidukantsleri mõju oma koduerakonnale. Ka kaks ja pool aastat pärast seda, mil Angela Merkel loobus Kristlik-Sotsiaalse Liidu (CDU) esinaise kohast, lasub tema vari endiselt partei kohal. Kriitilised hääled on juhtinud tähelepanu tõigale, et Merkel tasalülitas partei, tõrjus sealt välja või vaigistas häälekad kriitikud, kes ei läinud kaasa tema propageeritud (vasak)tsentristliku suunaga. Tõsi, nagu oleme viimase paari aasta jooksul näinud, on olukord muutumas, nii mõnigi Merkeli kriitik on tagasi ning erakonnas toimuvat võib nimetada „dünaamiliseks“. Või kui olla veidi kriitilisem, siis võib öelda, et erakonnas toimub vaikne õõnestustegevus, mis ei ole võtnud avaliku mässu mõõtmeid lihtsalt seetõttu, et see pole CDU stiil… Meeldib see meile või mitte – see partei on kohanemisvõimeline.
Kuidas Mamma Merkeliga asju ajada
Igatahes on selge, et selle aasta algusest parteid juhtiv Põhja-Rein-Vestfaali peaminister Armin Laschet ei ole sattunud mugavale kohale ning kui ta peaks valimised võitma ja tõmbama selga Merkeli mantli, on tema tegutsemisruum alguses üsna piiratud. Seda põhjusel, et kui Laschet soovib säilitada nii iseenda kui oma partei võimu, peab ta käituma ettevaatlikult, et mitte välja vihastada parteisiseseid kriitikuid nii vasemal kui ka paremal tiival.
Kuid see, et järgmine liidukantsler ei kutsuks ise esile suuri muutusi, ei tähenda seda, et neid ometi ei toimuks. Sest peale selle, et terve põlvkond noori sakslasi elab teadmises, et liidukantsler võrdub Merkel, on ka terve hulk maailma riigijuhte harjunud nõnda mõtlema. Putinist kuni Macronini – kõik teavad, kuidas ajada asju Mamma Merkeliga. Olgu Venemaa suhted läänega kui halvad tahes, on saksa keele oskaja Putin ikka ja jälle helistanud vene keele oskajale Merkelile, kes on alati leidnud jõudu suhelda endale isiklikult ebameeldiva partneriga. Mida siis veel rääkida riikidest, kellel on liitvabariigiga head suhted?
Kui ka Berliin ise sooviks praegustes ebakindlates oludes jätkata senisel ettevaatlikul kursil, ei ole see nii lihtne. Osa Saksamaa partnereid tõttab ära kasutama juba varem küpsenud ootusi ja (poolikuid) lubadusi, teine osa loodab lõigata kasu võimuvahetusega kaasnevast peataolekust.
Kui peataolek üldse tekib.
Juhtkonnavahetus Berliinis
Võib-olla järgnev ongi kõige olulisem ning välismaal tihti kõige alahinnatum aspekt: nimelt ei ole Saksamaa liidukantsler monarh-president nagu Putin Venemaal, Macron Prantsusmaal või Joe Biden USA-s. Liidukantsler on föderaalse ja parlamentaarse riigi peaminister. Tema võimu piiravad korraga nii Saksamaa liidumaad – osariigid – kui ka riigi kahekojaline parlament. Rääkimata muudest huvirühmadest ja teguritest. Jah, nominaalselt peaks välispoliitika alluma Berliinile, kuid katsuge seda selgitada rikastele ja enesekesksetele baierlastele või miks mitte ka minu koduliidumaa Hesseni juhtkonnale, kelle taga seisavad Frankfurdi globaalsete huvidega pangandusringkonnad!
Igasugune juhtkonnavahetus Berliinis on niisiis alati miski, mille ulatust tasakaalustavad riigi teised ametlikud ja mitteametlikud võimukeskused. See peaks tegelikult julgustama meie piiritaguseid partnereid. Jah, liitvabariigi välispoliitika ei pruugi meeldida paljudele (see ei meeldi ka paljudele sakslastele – alates neist, kes pole rahul meie ulatusliku relvaekspordiga kuni nendeni, kelle meelest gaasiäri Venemaaga oma praegusel kujul on lubamatu, ebaeetiline ja egoistlik), kuid vähemalt on ta üsna etteennustatav ja järjepidev. Seda sõltumata isikust, kes parasjagu Bundeskanzleramt’is istub. Ja sellel peaks olema praegusel ebaselge tulevikuga perioodil juba iseväärtus.
