JATS KAEVAB ENNAST VÄLJA: Džäss näikse Eestis siirduvat üha rohkem festivalilavalt rohujuuretasandile, mida tõestab ilmekalt regulaarsete džässiõhtute rohkus ning vaikselt tärkavad džässiklubid. Värskeima jatsuklubi Philly Joe’si kaasasutaja Reigo „Ahven“ Ahvenaga vestles Eesti jatsu hetkeseisust ja uue klubi loomise tagamaadest jatsu-DJ Boris Kass.
1967. aastal raputas Tallinn Nõukogude Liidu alustalasid esimese siinmail toimunud rahvusvahelise džässifestivaliga. Kuid ühtegi n-ö päris selle õige tundega džässiklubi polegi püsivalt esile kerkinud – mäletatakse küll veel 1990-ndatel Viru tänaval tegutsenud Roosat Klaverit, on toimunud üritusi NO99-s ja Taff Clubis, kuid regulaarselt ainult džässile keskendunud klubina on praegu esile kerkimas aadressil Tatari 4 asuv Philly Joe’s (siinkohal veel kord kaastundeavaldus kõigile muusikasõpradele Clazzi kaotuse puhul!). Samas on džässitegevus võtmas epideemilisi mõõtmeid just Tallinnast väljaspool – haldusreformi rindejoonelt laekuvad regulaarsed sõnumid üliedukatest džässiüritustest Tartus, Viljandis ja suisa Narvaski.
Sama lainepikkus
Reigo Ahvena sõnul ongi džässi edenemiseks vaja hoogsalt edasi liikuda. „Muusikud teavad ülihästi, et mistahes esinemiskõlbliku tasemeni jõudmiseks tuleb mängida terveid kilomeetreid partituure – ja seda mitte ainult turvalises proovisaalis, vaid just lahingkeskkonnas publiku ees,“ räägib Eesti aktiivseim trummar silmade põledes.
„Kui Eestis on vaid kolm avalikku kohta uute kavadega esinemiseks, siis sellest ei piisa kõigi meie muusikute jaoks – seepärast saigi Philly Joe’s loodud, et nii noored kui ka kogenumad tegijad saaksid kokku tulla, koos harjutada, jämmida, plaate esitleda, arutleda, uusi kooslusi moodustada ja niisama omavahel suhelda.“
Džässiklubi tegemisel ei pea Ahven esmatähtsaks majanduslikku tulusust. „Ei, meid (Philly Joe’si klubil on kolm osanikku – toim.) ei huvita rentaablus. Ei huvita, et teised on pildilt kadunud. Et kõik asjaolud ja aastaajad ja majandustingimused ei pruugi sobida. NENDEST reeglitest me küll ei kavatse kinni pidada!“ on ise letitaguses toimetamises kaasalööv trummar-baaripidaja särtsu täis. „Philly Joe’s ei olegi klubi päris igaühe jaoks, see on siiski selline hingega koht, mis ühendab omavahel samal lainepikkusel võnkuvaid inimesi – see ehk piirabki seltskonna arvu. Piirangud kehtivad vaid inimeste endi sees, kuid eeldame kõikidelt külastajatelt austust artistide vastu ning huvitumist sellest, mis laval sünnib.“
Põhjamaise variatsiooniga helipilt
Oma tee Tallinna lavadele on leidnud üsna mitmed välismaised džässiartistid, keda võib üha tihedamini kohata Eesti klubides üles astumas.
Kuid ega maha ei jää ka Eesti esinejate võõrsil esinemiste loetelu – näiteks noor klaverigeenius Holger Marjamaa käis äsja USA-s Kevin Walkeri plaadil gastroleerimas, Kadri Voorandi hiljutine esinemine rahvusvahelisel festivalil Jazz Baltical pälvis seal kõrgeid hindeid ning Peedu Kass on pidevalt Eestist ära, tuuritamas kõikvõimalike tuntud nimedega.
Ka Eesti džässi showcase Londonis tekitas inimestes huvi põhjamaise variatsiooniga helipildi vastu. „Kuskilt tuleb alustada – seetõttu ei tohi hetkekski suhtuda halvustavalt nendesse klassikaliste standarditega pikitud džässiduo-õhtutesse, millega erinevad veinibaarid Tallinnas inimesi rõõmustavad. See on kasvulava, kust sirguvad tulevased improviseerijad ning sellised üritused aitavad läbida üleminekufaasi suuremate ülesastumisteni,“ ütleb Kass.
Plaadistamine, intiimne asi
Eesti džässi võidukäigust kõneleb seegi toekas tõsiasi, et üha rohkem antakse välja plaate Eesti muusikaga. Rahvusvaheliste pisiplaadifirmade kaudu on jõudnud vinüülplaatidele näiteks Jaan Kumani ja Tõnu Naissoo heliteosed.
Plaadistamisest on saanud üpris intiimne asi, mis ei sõltu plaadifirma ettekirjutustest. Hooandja kaudu on plaadi välja andnud või andmas näiteks Pae Kollektiiv, Mart Soo ja mitmed teised. Ka Philly Joe’si Estonia klaveri sissemakse koguti rekordtempos just Hooandja toel.
„Hooandja on selles mõttes hea keskkond, et iga esineja saab täieliku kontrolli oma väljaantava plaadi loomingu üle – puudub ühendav firma, mis annaks tsentraliseeritult plaate välja. Näeme võimalust hakata ka Philly Joe’si egiidi alt välja andma meie klubis toimunud kontsertide salvestusi või aidata muusikutel oma plaate toota – oleksime justkui vihmavari, et aidata kulusid optimeerida ja oskusteavet jagada. Aga see on küll tulevikumuusika,“ nendib suurelt unistav džässiheerold.
Ei, meid ei huvita rentaablus. Ei huvita, et teised on pildilt kadunud. Et kõik asjaolud, aastaajad ja majandustingimused ei
