SIGNAAL: Kümme aastat tagasi teatas dalai-laama, et loobub kõigist poliitilistest rollidest, millega sai sillutatud tee ainulaadsele eksiilparlamendile. Kes on sikyong ja mis on Tiibeti eksiilparlament? Andres Herkel kirjutab Tiibeti pagulaste uuest valitsusjuhist ning pagulaspartei koosseisust.
Umbes suve alguses tuli mulle BNS-is välisuudiseid vormistades üle hulga aja ette üks Tiibeti värk. Nimelt olid Tiibeti pagulased üle ilma valinud uue valitsusjuhi ja pagulasparlamendi koosseisu. Austusest tagakiusatud väikerahva vastu tegin selle sõnumi isegi pisut pikemaks, kui Associated Pressi (AP) esialgne variant ette nägi. Uudis sündis selline:
DHARAMSALA, 14. mai, AP-BNS – Endine Tiibeti eksiilparlamendi esimees Penpa Tsering valiti uueks pagulasvalitsuse juhiks, teatas valimiskomisjon.
Ta vahetab sel kohal välja Lobsang Sangay, kelle teine viieaastane ametiaeg täitub mai lõpus, teatas valimiskomisjoni juht Wangdu Tsering Põhja-Indiast Dharamsalast, kus asub Tiibeti pagulaste peakeskus juba alates sellest ajast, mil usujuht dalai-laama 1959. aastal eksiili asus.
Ligi 64 000 tiibetlast, kes elavad paguluses Indias, Nepalis, Põhja-Ameerikas, Euroopas, Austraalias ja mujal, osalesid kahevoorulisel hääletusel, mis kestis jaanuarist aprillini.
Tegemist on kolmanda korraga, mil tiibetlased pärast dalai-laama loobumist kõigist poliitilistest rollidest hääletasid eksiilvalitsuse juhti. Esmakordselt tehti seda 2011. aastal.
53-aastane Penpa Tsering sai eksiilparlamendi liikmeks 1996. aastal ning alates 2008. aastast on ta olnud parlamendi esimees.
Tiibeti pagulasparlamendis on 45 liiget. Kõiki kolme Tiibeti provintsi – Ü-Tsangi, Khami ja Amdod – esindab kümme saadikut igast. Viite usuringkonda – nelja budistlikku koolkonda ja rahvausundit böni – esindab kõiki kaks saadikut. Veel viis parlamendiliiget valitakse Põhja-Ameerika, Euroopa ja Australaasia pagulaskogukondadest.
- aastal loodud Tiibeti pagulasvalitsusel, mida nimetatakse ka Tiibeti Keskadministratsiooniks, on nii täidesaatev, seadusandlik kui ka kohtuharu.
Hiina väidab, et Tiibet on olnud tema osa alates 13. sajandist ning Hiina kompartei on valitsenud piirkonda alates 1951. aastast.
Tiibetlased seevastu leiavad, et nad on olnud iseseisvad enamuse oma ajaloo jooksul ning Hiina valitsuse soov on kontroll ressursirikka piirkonna üle. Selle nimel käib ka tiibeti kultuuri hävitamine.
Hiina ei tunnista Tiibeti eksiilvalitsust ning on alates 2010. aastast keeldunud dialoogist dalai-laama esindajatega. India tunnustab Tiibetit Hiina osana, kuid annab sellest hoolimata varju Tiibeti pagulastele.
Hiina on süüdistanud dalai-laamat püüdluses Hiinast lahku lüüa, ehkki ta on kõnelenud viimastel aastakümnetel üksnes autonoomiast. Penpa Tsering jagab dalai-laama seisukohti.
AP – Baltic News Service
Mis on pagulasparlament?
Saatsin sama sõnumi teadmiseks tosinale Tiibeti-sõbrale. Sven Grünberg vastas ja avaldas kahetsust, et dalai-laamat endiselt “Tiibeti usujuhiks” nimetatakse, kuna õigem on öelda “vaimne juht”. Pidin endale tuhka pähe raputama, sest isegi kui inglise keeles oli “usujuht”, olnuks mul täielik voli parandus teha, aga ma ei teinud.
Mõtlesin, et pagulasvalitsuse juhist sikyong’ist, kellele dalai-laama kümne aasta eest poliitilise võimu üle andis, ma ju natuke tean, olen isegi äsja ametist lahkunud Lobsang Sangayd põgusalt kohanud.
Aga mis õieti on pagulasparlament? See harukordne institutsioon pani juurdlema. Näiteks Eesti, Läti ja Leedu pagulastel tegutsesid Nõukogude okupatsiooni ajal eksiilvalitsused, kuid mitte eksiilparlamendid.
Tiibeti pagulasparlament on unikaalne
Vürtsikas näide on Hiina parlamendi kunagine sundkolimine Taiwanile. Mandri-Hiinas 1947. aastal valitud rahvaesindajate volitused aina pikenesid, sest uusi valimisi ei saanud kommunistide võimu all läbi viia. Paarkümmend aastat hiljem hakati surnud parlamendiliikmete asemel Taiwanil ikkagi uusi valima, aga kes kauem elasid, püsisid ühtejärge ametis üle 40 aasta. Kuid see kummaline Hiina parlament ei tegutsenud paguluses, vaid Taiwanil, sarnanedes rohkem Briti lordide kojaga kui valitud rahvaesindusega.
Lõin lahti Stefan Marshalli klassikalise ülevaateraamatu “Parlamentarism” (eesti keeles Tallinn, 2012), aga pidin pettuma. Seal on pööratud palju tähelepanu näiteks ebademokraatlike riikide “parlamentaarsele fassaadile”, kuid eksiilparlamentide asjus valitseb haudvaikus.
BNS-i elektroonilises välisuudiste arhiivis esinevad “eksiilparlamendi” ja “pagulasparlamendi” mõisted viimase paarikümne aasta jooksul eranditult Tiibetiga seoses. Varem on siiski räägitud Somaalia eksiilparlamendist Djiboutis, samuti Palestiina Vabastusorganisatsiooni, kurdide ja tšetšeenide eksiilparlamentidest.
Ajaloos on neid veel olnud, aga pikaealisus ja järjepidev töö muudavad Tiibeti pagulasparlamendi unikaalseks.
Vanameelse kogukonna ootused
Kui dalai-laama 1959. aastal Tiibetist Indiasse asus, võttis ta kohe käsile demokraatlikud reformid, veendes pagulaskonda demokraatlikult toimiva poliitilise süsteemi vajalikkuses. Sellepärast loodi Tiibeti Keskadministratsiooni juurde Dharamsalas juba 1960. aastal seadusandlik võimuharu ehk Tiibeti Rahvaesinduskomisjon. Algselt oli see vaid 13-liikmeline, tiibeti budismi koolkondade ja ajalooliste piirkondade esindajad said seal kohad ex officio, aga formaalselt nimetas nad ametisse dalai-laama. Rahvaesinduskomisjoni liikmed andsid 2. septembril 1960 ametivande ja seda tähistatakse siiani “Tiibeti demokraatiapäevana”.
- aastal võeti nimena kasutusele Tiibeti Saadikute Assamblee. Tegelikult oli alles 14. assamblee (2006–2011) esimene, kus polnud ühtegi dalai-laama otse nimetatud liiget. 14. assamblee tegevusaja lõpus nimetati see juba ametlikult ümber Tiibeti Eksiilparlamendiks.
Algse rahvaesinduskomisjoni pädevus oli üpris vähene ning valimiste asemel ootas vanameelne kogukond, et dalai-laama ise määraks kõige au- ja usaldusväärsemaid isikuid. Tema omakorda püüdis juurutada segasüsteemi. Veel 1980. aastate keskel päädis pagulaste sisevaidlus sellega, et valimispõhimõttes ei jõutud kokkuleppele ja nii tuli dalai-laamal 9. assamblee kõik liikmed ise nimetada.
Dalai-laama loobumine poliitilistest rollidest
- aastal tegi dalai-laama aga uue katse demokraatiat tuua, rõhutades, et ka Tiibeti keskadministratsiooni juht tuleb otse valida, milleks kõigepealt oli vaja muuta põhiseadust. Tiibetlased pidasid oma pühendumust dalai-laamale palju kindlamaks ankruks kui demokraatlikke reforme, aga nad olid silmitsi olukorraga, kus reforme nõudis just see, kellesse nad kõige enam uskusid. Muutused algatati, kuid dalai-laamal tuli anda lubadus oma juhirollist mitte loobuda.
Siin tuleb mõistagi see märkus teha, et kõiki neid otsuseid ei teinud abstraktne dalai-laama, vaid konkreetne maailmamees Tenzin Gjatso, Tema Pühadus XIV dalai-laama, kes on muu hulgas kolmel korral (1991, 2001 ja 2011) ka Eestis käinud.
- aastal toimus esmakordselt administratsioonijuhi otsevalimine. Lhasa ülestõusu 52. aastapäeval 10. märtsil 2011 teatas dalai-laama, et loobub kõigist poliitilistest rollidest ja need lähevad täielikult üle Tiibeti keskadministratsiooni juhile. Aasta hiljem sai värskelt administratsioonijuhiks tõusnud Lobsang Sangay uue tiitli sikyong. Sikyong on “poliitiline juht” või isegi “president” ja see kõlab uhkemalt kui “peaminister” (kalön tripa).
Uue tiitliga püüti Lobsang Sangayle teed sillutada, et tal oleks võimalikult tugev positsioon dalai-laama poliitiliseks asendamiseks rahvusvahelisel areenil. Siiski oli see katse ette nurjumisele määratud – võrdluses dalai-laamaga ei saanud Harvardi rahvusvahelise õiguse doktori puhul parimagi tahtmise korral võrreldavast kaalukusest kõnelda.
Ettenägelikud sammud versus võimuvaakum
Ometi võib katseid nii sikyong’i kui ka eksiilparlamendi võimestamisest pidada ettenägelikeks sammudeks, sest ilma selleta tähendaks praeguse dalai-laama lahkumine siit ilmast tiibeti pagulaskogukonna jaoks väga keerulist võimuvaakumit. Seda enam, et uue dalai-laama kehastuse määramisel võib ees oodata uus tüli Hiinaga, kes suure tõenäosusega asub otsima ja üles kasvatama endale sobivat dalai-laamat. Praegune dalai-laama seevastu on kinnitanud, et ta ei pruugigi enam ümber sündida, aga kui see ikkagi juhtub, siis ei toimu see Hiina kommunistide mõjupiirkonnas, vaid paguluses.
Aga isegi sellisel juhul oleks probleeme küllaga, sest dalai-laama üleskasvamise ajal tekib võimuvaakum, mida on varem ajaloos täitnud ainuvalitsejast regent. Valimised, toimiv parlament ja valitsus (kashag) tagaksid just sellise võimutasakaalu, mis võiks XXI sajandile omane olla.
Nagu eespool vahendatud uudisest selgub, on eksiilparlamendil praegu 45 liiget ja nad valitakse erinevaid usuharusid ning Tiibeti ajaloolisi piirkondi aluseks võttes. Ehkki kohati võib tunduda, et Tiibeti erinevad usuharud on justkui erinevad parteid, ei puudu eksiilparlamendis ka päris erakonnad.
Dalai-laama innustusel kasvas 1990-ndatel Tiibeti Noorsookongressist välja Rahvuslik Demokraatlik Partei ja 2011. aastal loodi pluralistliku demokraatia edendamiseks ja opositsiooni rolli täitmiseks Rahvapartei. Seda võib esialgu üsna mänguliseks, et mitte öelda kunstlikuks demokraatiaalgeks pidada.
Kuidas vaba Tiibet asju korraldaks?
Kuid ega kashag ja eksiilparlament ei saagi tegeleda riigivalitsemisega, tegemist on pagulasesindustega ja eksiilparlament võtab enamasti vastu avaldusi, mitte seadusi. Sellegipoolest ei maksa tema rolli alahinnata, eksiilparlamendi olemasolu on signaal tiibetlastele ja tegelikult kogu maailmale, et me aru saaksime, kuidas Tiibet vabaks saades riigiasju tahab korraldada.
Ja mine tea, vahest on Hiina kustumatu vaen dalai-laama vastu just sellega seotud, et mees, kellel oli oma rahva silmis ainuisikuline võimuvoli, osutus veendunud demokraadiks. Sellest on kommunistidel väga raske aru saada.
Ja lõppmärkus. 31. mail vastas välisminister Eva-Maria Liimets riigikogus EKRE saadikute arupärimisele inimõiguste kohta Tiibetis. Sellega haakusid mõned Isamaa saadikud, ülejäänud erakonnad vaikisid. Ministri vastused polnud kuigi veenvad ning ajal, mil Leedu ilmutab Hiina suhtes otsustavust, on Eesti positsioon lödi. Varasemast tuleb aga esile tõsta peaminister Mart Laari ja president Toomas Hendrik Ilvese kohtumisi dalai-laamaga vastavalt 2001. ja 2011. aastal.
Tiibeti ja Eesti parlamentide tegevuse kohta vt ka https://tibetanparliament.org/ ja https://stenogrammid.riigikogu.ee/et/202105311500.
