UNUSTATUD RAAMAT: Olavi Ruitlane kirjeldab Issanda Jumala ning Charles Darwini valusat kokkupõrget, mis on jõhkram kui mõni tavaline ohvritega liiklusõnnetus Tallinna-Tartu trassil. Targutus Toora ja darvinismi ainetel seitsmes lühiosas.
Mõte kirjutada üks valgustav lugu mõnest unustatud raamatust oli juba algusest peale läbi kukkuma määratud.
Esiteks
Alateadvust tunnistades pole minu jaoks olemas raamatut, mida ma läbi lugenud olles unustada võiksin. Võib-olla ainult eeldus, milles ma sätin üles kahtluse, et ülejäänud inimesed selle või teise teose on ära unustanud. Ma ei taha hinnata teiste inimeste haridust või harimatust, seega võtan kirjutada neist raamatutest, mida inimesed on kuigipalju lugenud ka juhul, kui nad neid üldse lugenud ei ole.
Esimene raamat on mu varase lapsepõlve esimene pikem lugemine “Charles Darwini ümbermaailmareis purjekal Beagle” ja ülejäänud on Vanast Testamendist Toora nime all kokkuvõetavad Moosese raamatud.
Ehk ühisosa moslemite, kristlaste ja juutide juures. Ainsana neist raamatutest olen ma otsast lõpuni läbi lugenud ümbermaailmareisi loo, seega olen valitud teemas paduloll, ka Charles Darwinist on teatavasti saanud lolli sünonüüm; moslemid, kristlased ja juudid ei suuda siiamaani kokku leppida, kes neist loll on, seega ongi täiesti lollil seda teemat kõige targem lahata.
Teiseks
Darwini ümbermaailmareisi lugesin viimati 14-aastaselt, raamat avaldas mulle sügavat muljet, ostsin ta endale antikvariaadist tagasi eelmisel aastal ning uuesti võtan ta lugemiseks, täpsemalt ettelugemiseks, siis, kui mu praegu 6-aastane pisipoeg nendeks tõestisündinud lugudeks valmis on. “Charles Darwini ümbermaailmareis purjekal Beagle” alustab hr Darwini nooruspõlvest, veel ei paista tulevane loll kuidagi erinevat tavalisest noorukist, paugutab toas jahipüssi, mille jätab igaks juhuks haavlitega laadimata, sihib küünalt ja kui püssitorust välja tormav kuum juga selle ära kustutab, saab tulevane suur loodusteadlane aru, et lask oli täpne.
Tavaline nooruk, kõik noorukid armastavad pauku teha. See selleks. Veidi hiljem on ta juba teadlane, saab uurimisreisiks vajaliku klotsi kokku ja alustab mitmeaastast ümbermaailmareisi jumala poolt valmis putitatud territooriumil, mille see kuue päevaga lõi.
Kolmandaks
Loll Darwin teadis, mis ta teeb, jumal maailma luues mitte – tema ainult niisama katsetas. Esimesel päeval lõi ta valguse ja lahutas selle pimedusest ning alles siis nägi, et päev ja öö head on. Teisel päeval lõi ta taevalaotuse ja jäi ka sellega rahule, kolmandal nimetas kuiva pinna maaks ja veekogu mereks, lasi halja rohu ja viljapuud võrsuma ja seemet kandma ning tõdes jälle, et see täitsa okei on. Neljandal päeval tegeles jumal päikese ja kuu ehk valgustusega ning nägi jälle, et see väga hea sai.
Viienda päeva pühendas ta mereloomadele ja lindudele ning kuuendal leiutas maismaaloomad ja inimesed ning andis oma kuupäevase rabelemise eest endale jällegi hindeks: väga hea.
Ja seitsmendast, hingamispäevast hakkas käsutama, neljas käsk sätendab selgelt: pea meeles, et sa pead hingamispäeva pühitsema!
Neljandaks
Sellise maailma loomise järeldus on, et päev ja öö tekkisid enne päikese taevasse ilmumist ning taimed ja viljapuud said lokkama hakata enne, kui fotosüntees võimalikuks sai. Ei ole kirjas ka seda, mismoodi jumal saudidele õliväljad lõi, enne kolmanda päeva toimetamise lõpetamist ei saanud fossiilkütuste teke kuidagimoodi võimalik olla ja nafta tootmine võtnuks igal juhul ka jumalal üle kuue päeva.
Ka on suur küsimus, kuidas kolmandal päeval istutatud taimed ja viljapuud terve ööpäeva mitmesaja kraadises miinuses vastu pidasid, sest rannailmad said võimalikuks alles neljandast päevast, seoses päikese loomisega. Tõenäoliselt hiljemgi, sest selle külma lauda üleskütmiseks läks ka omajagu aega.
Sestap mõjuvadki Charles Darwini kirjeldused jumala loomingu kohta oluliselt jumalikumatena. Loogilised, detailsed ülevaated ja arutlused, loomade, taimede, toonaste inimeste ja nende elulaadide kohta. Maooride enesearmistamised, inimesed tulemaalaste toidulaual, vampiirid, sitikad-satikad.
Viiendaks
Aga tuleme Moosese juurde tagasi. Kui su vend, su ema poeg, või su oma poeg või tütar või naine, sõber, ahvatleb sind, öeldes “Lähme ja teenime teisi jumalaid!”, siis viska ta kividega surnuks.
Kui kellelgi on kangekaelne ja tõrges poeg, kes ei kuula oma isa ja ema sõna, siis visaku kõik ta linna mehed ta kividega surnuks.
Kui see on tõsi, et neitsipõlve märke ei ole tütarlapselt leitud, siis viidagu tütarlaps oma isakoja ukse ette ja linna mehed visaku ta kividega surnuks.
Kui mees leitakse magamas naisega, kes on teise mehe abielunaine, siis peavad ka nemad mõlemad surema.
Värdjas ei tohi tulla Issanda kogudusse, isegi mitte ta kümnes põlv ei tohi tulla Issanda kogudusse.
Neetud olgu, kes magab oma isa naise juures.
Neetud olgu, kes ühtib mõne loomaga.
Neetud olgu, kes magab oma õe, oma isa või ema tütre või oma ämma juures.
Kuuendaks
Muistsete ajalooliste juriidiliste tekstidena pole Moosese raamatutel niivõttes ju häda miskit, siin pole midagi rumalat, omas ajas täiesti mõistlikud tekstid.
Millega sa ikka kurjamit karistaks, kui mitte surmaga, jumal ei hakka kelleltki ju vanemlikke õigusi ära võtma või pärimisasju lahendama. Käsud on vanemad kui meie, käsu olemus on siililegi selge, pole imestada, et Vana Testamendi see osa ka juutidel, moslemitel ja kristlastel ühisosaks sai, käsk on selline asi, mille eiramise eest saab alati mingil kindlal kujul molli ja nii lihtne see ongi.
Käskude esitaja väidab alati, et need tulevad kõrgemalt ja käskude täitmise eest tasub samuti see kõrgem, pühakirja puhul siis oivaliste elutingimustega paradiisis. Poliitikas ei lähe mitte kunagi mitte midagi seadusandja taskust.
Seitsmendaks
Kui võtta, et Moosese käsuraamatud on hoidnud iidsetest aegadest inimesi lapsepilastamisest, veresugulastega ühte heitmisest, korruptsioonist, ilma põhjuseta vägivallast ja tapmisest, siis pole lihtne tuletada, et tõenäoliselt tänu Toorale oligi nii Charles Darwinil kui ka siinkirjutajal võimalik nii masendavalt loll olla.
Ja paljud väärt käsud võiks ka täna uuendatul kujul välja lasta. Näiteks, et värdjas ei tohi tulla valitsuskabinetti ega riigikokku, isegi mitte ta kümnes põlv ei tohi sinna tulla. Ja vaataks siis, kui palju neid parlamenti kokku saab.
Nii et ma ei suutnud ümber lükata ei pühakirja ega Charles Darwini praktilist jumalikkust. Inimesed koosnevad lugudest, pühatekstide loopõhine osa on see, mis on võimaldanud rahvaluule ja lugude kirja panemise oskuse ning ilukirjanduse sünni, tänu millele sai aastatuhandeid hiljem võimalikuks Gutenbergi edulugu, Charles Darwini ümbermaailmareisi kirjapanek ning ka see minu suhteliselt primitiivne ülevaade sellest, millest ta iganes siin sai.