RAHUSOBITAMISE MÄNGUD (2): Kui parafraseerida vana tõde, et kindlaim tee uue sõjani on rahuleping, siis pole see kunagi tabavam olnud kui Budapesti memorandumi puhul, ütleb kolumnist Arvi Tapver. Kuidas juhtus, et memorandum, millesse keegi niikuinii ei uskunud, omandas siiski “ametliku dimensiooni”? Ja millest hoolimata kestab täna sõda.
Budapesti memorandum julgeolekutagatiste kohta on Ungari pealinnas Budapestis 1994. aasta 5. detsembrilAmeerika Ühendriikide, Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi ning Venemaa Föderatsiooni poolt allkirjastatud kokkulepe Ukrainale antavate julgeolekutagatiste kohta seoses Ukraina liitumisega tuumarelvade leviku tõkestamise lepinguga. Hiljem ühinesid memorandumiga Hiina ja Prantsusmaa.
USA, Venemaa ja Suurbritannia kohustusid, kooskõlas Helsingi lõppaktiga, austama Ukraina sõltumatust, suveräänsust ja olemasolevaid piire. Memorandumi tulemusena loovutas Ukraina aastatel 1994 kuni 1996 Venemaale oma territooriumil asunud tuumarelvade varud, mis olid 1994. aastal maailmas suuruselt kolmandal kohal.
- aasta Krimmi kriisi järel teatasid USA ja Suurbritannia eraldi avaldustes, et Venemaa sekkumise näol on tegemist memorandumiga võetud kohustuste rikkumisega ning Ukraina suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse selge rikkumisega. Venemaa väidab, et lepingu kohaselt ei tohi ta vaid Ukraina vastu tuumarelva kasutada.
Kohe, kui oli selge, et NATO Vilniuse kohtumine Ukraina tulevast võtmist allianssi ehk ajakava isegi ei aruta, teatas Võimas Seitsmik ehk G7 riigid julgeolekutagatistest praeguse ja hilisemate agressioonide vastu. Peagi ühines lubadustega veel kuus Euroopa riiki.
Tegemist on raamistikuga, mis käsitleb relvastuse ja muu abi andmist sõdivale riigile justkui hüvitiseks selle eest, et NATO uksed ei avane veel niipea.
Budapest vs Minsk ehk tagatisteta deklaratsioonid ja sümboolsed raamid
Kuna kõik need riigid on pea pooleteise aasta jooksul niigi Ukraina kaitsesõda rahastanud ja varustanud, siis midagi erilist või uut selles deklaratsioonis pole. Võinuks jääda ka tegemata, sest tegelikult puudus isegi Ukrainal illusioon kohe (seda enam veel sõdides) NATO-sse pääseda, ent oli lootus perspektiivile. Deklaratsiooni väärtus seisneb siiski selles, et allakirjutanud ei saa päevapealt enam abiandmist katkestada. See on üks suuremaid hirme sõjakoldes ja siinmail ning vast üks suurimaid lootusi Venemaal: ükspäev võib lääne maksumaksja tüdineda võõrasse sõtta raha tampimisest.
Deklaratsioon aga peaks tagama, et see stsenaarium ei realiseeruks.
Tegelikult on Ukraina juba ühed julgeoleku tagatised lääne suurriikidelt (ja Venemaalt) saanud ning see dokument on kaudselt hoopis sõtta viinud.
Budapesti memorandumi(te)ga loobusid kolm endist N. Liidu vabariiki – Ukraina, Valgevene ja Kasahstan – 1994. aastal oma tuumarelvadest tagatiste vastu, et keegi allakirjutanutest nende riiklikku territooriumi ei ohusta.
Kui praegune deklaratsioon on paljuski sümboolne, sest need riigid annavad juba selletagi mitmekülgset sõjalist abi, siis Budapesti memorandum jäigi deklaratsiooniks, aga sümboolsust on seal kuhjaga. Sümboolne oli juba see, et Valgevenes polnud toona tuumarelvi ja sai seetõttu loobuda vaid nende laskeseadelistest, praegu aga on Venemaa väidetavasti neid relvasüsteeme sinna tarninud.
Teiseks on Venemaa süüdistanud nii USA-d kui ka Ukrainat Budapesti leppe rikkumises ning USA ja Ukraina omakorda on süüdistanud sellessamas Venemaad. Ametlikult pole keegi memost siiski taganenud, kuigi on seda ähvardanud teha.
Kolmandaks pole memos praktilisi hoobasid, millega riigid seda julgeolekut tegelikult tagavad peale tühipaljaste sõnade.
Tagatipuks on sümboolne seegi, et alla kirjutas Budapesti deklaratsioonile USA eest suursaadik Donald Blinken, praeguse välisministri Antony Blinkeni isa.
Filosoofiliselt lähenedes on huvitav küsimus, kas rohkem on sisu deklaratiivses memos julgeolekutagatistele, mida ei taga miski (on jäänud seal märkimata) või julgeolekutagatiste deklaratsioon, mis sisaldab vaid senise abi jätkamist ning ei käsitle juriidiliselt ühtegi uut meedet.
Ajaloolisest vaatenurgast on huvitav, et peagi täitub Budapesti memorandumi allakirjutamisest 30 aastat ja samal ajal täitub kümme aastat Minski lepetest, mille ajendiks olid väidetavalt Budapesti memo rikkumised.
Uus ja juba jaburamaiguline pööre tuli 2022. aasta veebruaris, kui Venemaa väitis, et Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi sõnavõtust Münchenis julgeolekukonverentsil, kus too väitis, et Budapesti memorandum ei taga riigile iseolemist ja seega ei kehti, võib välja lugeda ähvardust taastuumarelvastumisele. Seega on justkui Ukraina rikkunud või rikkumas memot ja hakkab tuumarelva ehitama.
Sisult puhtalt demagoogiline ja vormilt propagandistlik ettekääne andis lisaõigustust paar päeva hiljem alanud sissetungile Ukrainasse.
Seejuures teatas Venemaa, et Minski lepped ei kehti, Budapesti memorandum aga on pelgalt poliitiline deklaratsioon.
Edasine sündmuste käik on teada.
Lehmakauplemine tuumarelvaga
Budapesti memorandumiga käis kaasas paras lehmakauplemine nagu idamaa turul, millest vaid osa puudutas julgeolekut sõjalises või poliitilises mõttes.
Kuna Ukraina oli sisuliselt pankroti äärel, siis pidid tuumariigid vastutasuks relvadest loobumise eest toetama Kiievi majandust: USA luhvtitas miljardeid ja Venemaa kustutas gaasivõlga ning vahetas tuumapeade uraaniumi eest aatomienergiajaamades kasutatavat tuumakütust.
Raamistiku allakirjutamine läks suhteliselt libedalt, ent detailsema “kaup kauba vastu” kokkuleppimisel tekkis rida tõrkeid, mille käigus kaalus raada ka osalise tuumavõimsuse säilitamist, mis ei sobinud muidugi Washingtonile.
Tegelikult polnud Ukrainal tuumarelva kasutamiseks mingit võimalust, kuigi pommid asusid riigi territooriumil. Väljatulistamiseks vajalikud koodid ja elektroonilised seadmed olid Kremli käes.
See tõik peaks rahustama neid, kes kardavad Venemaa lagunemisel tuumarelvade sattumist erinevate piraadi-riigikeste kätte, mis võivad seejärel üksteist pommitades tuumasõda alustada. Relv üksi annab võimaluse halvimal juhul iseend kohapeal õhku lasta. Naabri kaela seda saata saab vaid see, kelle käes on tuumakohver võtmete ja muu atribuutikaga. Suure tõenäosusega jääb see Kremli või kindralstaabi valitsejale.
Lühidalt: Ukraina ei tahtnud loobuda relvadest enne, kui venelane oma lubadused täidab, ja Kreml ei tahtnud maksta, sest pelgas, et siis võivad ka Valgevene ning Kasahstan tahta hüvitust. Kasahstan oli juba loobunud oma tuumaarsenalist vastutasuta. Valgevenel olid vaid mobiilsed platvormid rakettide väljatulistamiseks, ent mitte ühtegi tuumarelva. Sellest hoolimata olid memorandumi tekstid kõigi kolme riigiga identsed.
Lõpuks pidi USA toonane president Bill Clinton teel Moskvasse väisama Kiievis sealset presidenti Leonid Kravtšuki,veenmaks teda leppest kinni pidama.
Viimaks oli kaup koos: USA firma sai tellimuse Venemaal Ukraina tuumapeade lahtivõtmiseks. Kokku oli neid üle paarisaja ja vast rohkemgi.
Tõlkes kaduma läinud
Tekkis veel üks huvitav, kuigi pealtnäha tühine juriidiline dilemma sõnastuse üle ehk selle üle, milliste sõnadega Ukrainale julgeolekut lubada. Ingliskeelses sõnastuses oli valida mõistete “security guarantee” ja “security assurance” vahel. Üks sõna tagab, teine pelgalt kinnitab/lubab ehk tunnistab riigi õigust oma puutumatusele. Garantii andnuks Ukrainale midagi NATO 5. artikli “vihmavarju” taolist ehk allakirjutanud kohustunuks sõjaliselt kaitsma riiki agressiooni eest. Praegu oleks seda Ukrainale hädasti vaja. Tagantjärele oleks huvitav kujutada ette, kuidas USA, Suurbritannia ja Venemaa ühiselt Ukraina kaitseks välja astunuks ja kelle vastu.
Budapestis oli lääneriikidel ilmselt tuli takus, et ilmakaardil oleks üks tuumariik kui potentsiaalne oht vähem. Seetõttu pöörasid juristid ja diplomaadid proportsionaalselt vähem tähelepanu ohule, mis tulenes endise N. Liidu vabariikide omavahelistest suhetest või ka väljapoole, ainult ilma tuumarelvata.
Seetõttu jäi sõnastusse too “assurance” – ligikaudses tähenduses möönav, isegi rahustav, kuid sisult tühi. Tegelikult oli seda sama Ukrainale juba lubanud Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon. Seega, midagi juurde siit ei tulnud.
Keda saab tuumaleppest taganemises süüdistada?
Kui kedagi tuumleppest taganemises süüdistada, siis eelkõige neid, kellel see relv olemas. Seda on teinud nii USA kui ka Venemaa. Jutt on lühi- ja keskmaa rakettide paigutamist piiravast leppest, millest 2019. aastal taganes esialgu USA ja siis ka Venemaa.
Jänkid panid Venemaale süüks uue 9M729 raketi väljatöötamist, mis kriteeriumite järgi paigutus keskmaaraketiks. Venemaa lahkus samuti leppest, ent kuulutas oma otsusele ühepoolse moratooriumi, s.o pärast lepet võiks paigutada rakette oma tahtmist mööda, aga ei tee seda mitte. Hiljuti teatas Kreml ka moratooriumist taganemise plaanist seoses USA käitumisega Aasia Vaikse ookeani piirkonnas (Taiwan, Hiina, Jaapan, Põhja- ja Lõuna-Korea).
Mõlemad riigid on taganenud ka START tuumaleppest, mis tähendab, et kumbki suurriik ei luba teise relvastuskontrolli inspektoritel oma sõjalisi rajatisi kontrollida, ei nõustu kahepoolse nõuandekomisjoni kohtumistega ega saada andmeid oma strateegiliste tuumarelvajõudude seisu kohta.
Kui lisada siia, et Venemaa lahkub novembris Euroopa tavarelvastuse leppest, jääb õhku küsimus, milleks lepped, mis pole väärt paberitki, millel poolte allkirjad seisavad.
Seegi lepe on N. Liidu lõpuaegadest (allkirjad sai 1992. aastal) ja selleski osalemise on Venemaa kui õigusjärglane peatanud.
Sõlmisid selle toonased 16 NATO liikmesriiki ja kunagised Varssavi pakti ehk Idabloki kuus riiki, s.h Nõukogude Liit.
Leping tuli ümber teha, kui Varssavi Lepingu Organisatsioon ja N. Liit lagunesid – kõigi osalistega eraldi. Muu hulgas sisaldab selle leppe 1999. aasta redaktsioon Venemaa kohustust oma väed Gruusia ja Moldova territooriumilt välja viia. Pole ta aga teinud kumbagi.
