MÕTTETUTE RIIKIDE AABITS: Geograaf Toomas Kümmel tutvustab maamuna imelikke riike. Pealesurutud riigiks olemise alandavad tingimused on austerlastesse kõvasti pähe istutatud. Austria peaks olema Eesti poliitikutele lähedane seetõttu, et ka seal ei suudetud äsja kuidagi presidenti ära valida.
Püüda rääkida Austriast ja Saksamaast eraldi on nagu meie idanaabri suure juhi Putini üleskutse: „Kotletid eraldi, kärbsed eraldi“. Nii nagu Venemaal on võimatu eristada kärbseid kotlettidest, ei saa Austria käekäiku eristada Saksamaast. Austria riik poleks nii arusaamatu, kui ta ei oleks 20. sajandil otseselt osalenud kahe suure maailmasõja puhkemises.
Kui nad Ferdinandi tapsid
Esmalt Esimene maailmasõda. Maailm oli suuresti Suurbritannia ja Prantsusmaa kontrolli all, suurriigiks pürgiv Saksamaa tahtis ka ühel hetkel suuremat tükki. Saksamaa liitlane Austria-Ungari ihkas selle varjus väikest tükikest ka endale. Annekteerinud 1908. aastal Bosnia ja Hertsegoviina, ihkas Austria-Ungari Serbiat ja Montenegrot. See ei sobinud aga Suurbritannia ja Prantsusmaa telge toetama kaldunud Venemaale, kes tahtis mõjuvõimu Balkanil – ja ajada Austria-Ungari minema Galiitsiast. Selles ambitsioonide virvarris tappis Serbia salaorganisatsiooni terrorist Gavrilo Princip 28. juunil 1914 Sarajevos Austria troonipärija Franz Ferdinandi. Kuna Saksamaa oli suureks ümberjagamissõjaks valmis, anti kohe Viini signaal: „Mitte viivitada väljaastumisega!“
25 päeva pärast atentaati esitas Austria-Ungari Serbiale ultimaatumi, milles nõuti Austria-Ungari vastase propaganda ja õõnestustegevuse lõpetamist ning vastavate ametiisikute lubamist Serbia pinnale uurima atentaadi asjaolusid. Võib-olla polekski sellest kasvanud suurt sõda, kui Venemaa ei oleks kategooriliselt vastu olnud ja lubanud Serbia vendadi igati toetada. Serbia lükkas Austria-Ungari nõudmised tagasi ja kuulutas välja mobilisatsiooni. Venemaa kuulutas samuti mobilisatsiooni välja, aga vaid impeeriumi läänepoolsetes sõjaväeringkondades noorematele reservväelastele. Selles olukorras kuulutas Austria-Ungari 28. juulil 1914 Serbiale sõja. Ja läkski lahti, 1. augustil teatasid Prantsusmaa ja Saksamaa tunnise vahega üldmobilisatsiooni väljakuulutamisest ning Saksamaa andis Venemaale üle noodi sõjakuulutusega.
Et ainus veider olevus on olnud Adolf Hitler*
Sõja lõpp ja Saksamaa ebaedu päädisid 1918. aastal revolutsiooniga. Oktoobri lõpul 1918 lõid Austria-Ungari keisririigist lahku Ungari ja Tšehhoslovakkia, 3. novembril kapituleerus Austria. Rahulepingutega võeti Austria-Ungarilt ka lõunaslaavi alad. Need liitusid koos Serbia ja Montenegroga Serbia-Horvaatia-Sloveenia ning hiljem Jugoslaavia kuningriigiks.
Nii tekkis jäänukriik Austria, sõja võitnud liitlaste kapriis. Nn austerlased ise, kes muidugi on sakslased ja räägivad saksa keele murret, tahtsid pärast Austria-Ungari kokkuvarisemist liituda Saksamaaga. (Tegelikult) räägitakse Austria igas üheksas liidumaas oma dialekti, mida teised alati ei mõista.) Lääneliitlased omakorda soovisid Saksamaad võimalikult palju nõrgendada ja takistasid igati Austria ühinemist Saksamaaga. 1920.–21. aastal toimusid mitmes Austria liidumaas rahvahääletused, kus 98% elanikest pooldas ühinemist Saksamaaga, kuid liitlased ähvardasid lausa majandusblokaadiga sellest mõttest loobuma. Veel 1928. aastal teatas Austria liidukantsler avalikult, et rahvahääletuse korral pooldaks 99% kodanikke ühinemist.
Asjad läksid halvaks, kui austerlane Adolf Hitler Saksamaal võimule sai ja oma natsijama järgi asju hakkas ajama. Muidugi rändas Hitleri pilk esimesena Austriale, kuid esinatsi haiges ajus ei olnud esikohal Austria ühendamine, vaid naaberriigi natsifitseerimine ja alles seejärel liitmine. Jõuga selle plaani järgi tehtigi. Kogu selle liitmise tegi Austria jaoks segasemaks veel seegi tõsiasi, et samal ajal olid kommunistid ja sotsialistid iseseisvuse poolt! Anšluss on tsiviliseeritud maailmas miinusmärgiga ajaloosündmus nagu aastakümneid hiljem Krimmi liitmine Venemaaga. Aga anšlussi teisest poolest räägitakse hoopis vähem. Selle tarbeks on isegi termin Der Blumenkrieg (Lillesõda), mis märkis tõsiasja, et austerlased tervitasid riiki marssinud Saksa okupatsioonisõdureid lillede, haakristilippude ja natsitervitusega. Vägede kannul ületas piiripunkti Hitler isiklikult, et külastada oma sünnikodu.
Mõttetute jututubade tanner
Niisiis oli Austria ka Teise maailmasõja lõppemisel valel poolel ja tema saatust kujundasid sõja võitjad. Nagu ka Saksamaal, kujundati Austrias ja Viinis pärast sõja lõppu neli (Nõukogude Liit, USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa) okupatsioonitsooni. Riik elas okupatsioonivõimude range kontrolli all, taastati riigi 1919. aasta põhiseadus. Ellu viidi totaalne denatsifitseerimine, sest Hitleri natsiparteisse oli kuulunud 600 000 austerlast, meeste sõdimiskõlblikud aastakäigud aga võidelnud Wehrmachtis. Loomulikult hakkas Stalin kohe koos kohalike kommunistidega tekki endale rebima, et ka Austriast kujundada kommunismilaagri lõbus barakk.
Tänu Stalini surmale ja Nikita Hruštšovi ajutisele sulale pääses Austria kommunismi haardest. Austria riigijuhid suutsid 1955. aasta sügisel välja kaubelda nn riigilepingu. Nõukogude okupatsiooniväed lahkusid ja riik kindlustas suveräänsuse, kuid tingimuseks oli täielik neutraalsus. Pealesurutud riigiks olemise alandavad tingimused on austerlastesse kõvasti pähe istutatud. Sest ei võeta neid ju eriti tõsiselt ning seetõttu sai riigi funktsiooniks esimese külma sõja ajal vedada mõttetuid rahvusvahelisi organisatsioone, põhiliselt kahe vaenupoole jututubasid või kannatada oma pinnal erinevate poolte spioonide läbirääkimisi ja rahulikku poolavalikku tegutsemist.
Austria ei sega oma neutraliteediga kedagi, kuid oma rõõmsameelse, ajaloo kujundatud kergemeelsusega suudab tekitada igasuguseid poliitilisi jamasid. Tõsi, ka need teisi eriti ei sega.
Ei suudeta presidenti valida
Viimasel ajal kerkib Austria tavaliselt rahvusvaheliste meediakanalite huviorbiiti siis, kui riigi sisepoliitikas mingi kurioosne jama on tekkinud. Sel aastal näiteks seetõttu, et kuidagi ei suudeta presidenti ära valida.
Austria on presidendita alates 8. juulist. Austria ülemkohus tühistas mais toimunud valimiste tulemused protseduuriliste rikkumiste kohta. Siis tuli aga ka 2. oktoobrile määratud kordusvalimised edasi lükata 4. detsembrile, kuna selgus, et posti teel saadetavate hääletussedelite liim ei kleebi. Tüüpiline Austria. Tseremoniaalse presidendi valimised ise olid ka kummalised, sest teises voorus kandideerisid roheline Alexander van der Bellen ja Norbert Hofer paremkonservatiivsest Vabadusparteist. Mõlemad on Austria olemuse kirjeldamisel sümboolse väärtusega persoonid. Esimene on jälg Saksa ajaloost, sest tema esivanemad tegutsesid Pihkvas Venemaa riigiametites. Teine kehastab aga austerlaste skisofreenilist süütunnet kahe maailmasõja, eriti muidugi viimase pärast.
Vabaduspartei võidukäik algas 1999. aastal. Vabaduspartei mõningad väljaütlemised on põhjustanud neile pidevat natsisildi külgekleepimist. See tipnes 2000. aastal, kui Jörg Haideri juhitud Vabaduspartei moodustas koalitsioonivalitsuse. Asi jõudis sellise hüsteeriani, et Euroopa Liidu mõned riigid kehtestasid Austria vastu sanktsioonid.
Kui viimane juhtum välja arvata, kulgeb Austria oma kõigutamatus kergemeelsuses. Presidendivalimiste sedeli liimi kõrval on tähtsamateks küsimusteks Viini ooperi kava, lumeolud suusakuurortides ja koerte suukorvi kandmise tingimused ühistranspordis. Aeg on austerlased muretuks teinud ja nad isegi ei esita endale enam küsimust – Austria, milleks?
* Üks lapsesuu on lausunud,
et oled loll kui saabas,
kui usud kurje vaimusid
või kanget kivi Kaabas.
Et vaime pole olemas
ja Jumalat ka mitte,
et ainus veider olevus
on olnud Adolf Hitler
Hando Runnel
Lõplik mõte mõttetusele
Austria ajalugu on Saksamaa kujunemise ajalugu, kuid geopoliitiliste asjaolude ja saatuse kummaliste keerdkäikude tahtel on temast ometi saanud iseseisev riik.
Üldse on paljude riikide kujunemine täis arusaamatut mõttetust, ka Euroopas. On ju ka rumeenlastel ja albaanlastel tänaseks kokku kaks riiki ja keegi ei imesta!
Selline jäänuk nagu Austria on ka looduslikult juhuslik maa-ala. Enam kui kolm viiendikku riigi territooriumist asub Alpide eelmäestikus ja peaahelikel, ülejäänu Pannoonia madalikul ja Doonau orus. Mäestikukliima tõttu on Austria kinkinud maailmale talikuurordid ja jääballeti.
Austria ajalugu on üks osa Saksa killustatud vürstiriikide omavahelisest nägelemisest. Väidetavalt kuulis maailm Austriast esmakordselt 996. aastal, kui kroonik pani kirja, et Baierile kingitud maalapp asus Ostarrichiks kutsutud valdustes. Euroopas hakatigi seda piirkonda nimetama Ost-Reichiks ehk idariigiks, 12. sajandil levis ladinakeelne nimetus Austria. 1156. aastal ülendas Saksa-Rooma riigi keiser Austria margi hertsogiriigiks oma koosseisus. 1282 said said idariigi hertsogiteks Habsburgid. Siit edasi oli see maa-ala koos hilisemate laiendatud vallutustega Habsburgide dünastia valdus, ühe suguvõsa riik. Habsburgid olid Saksa kuninga ja Saksa-Rooma (Austria) keisri troonil kolmeaastase vaheajaga 18. sajandi keskel 1438–1918. Viin on olnud ligi kümme korda kauem Saksamaa alade pealinn kui Berliin. Ainult ajavahemikul 1806–1815 ja 1866–1938 ei olnud Austria riiklikul tasandil Saksamaaga koos.
Habsburgide kergemeelsus ühes ooperi, valsi ja lõbujanuga põrkas Saksamaa kokkuõmblemisel isikliku maadejagamise tüli näol Hohenzollernite suguvõsa ning Preisi tanksaabastes rivisammu raskemeelse ornungiga. Habsburgide ja Hohenzollernite vaen jättiski Austria eemale Saksamaa ühinemisest 1871. aastal. Kotlette ja kärbseid lahutas ka usutunnistuse lõhenemine katoliiklasteks ja protestantideks, kus Austria jäi katoliiklikuks. Lõpliku mõtte mõttetusele andis Austria kujundamine Austria-Ungari impeeriumiks, kus rahvastiku valdava osa moodustasid hoopis slaavlased. Seetõttu pole imestada, et Austria ajaloolise eksisteerimise ainus kandev mõte oligi impeerium.
See teadmine elab austerlaste alateadvuses edasi. Viimaste jalgpalli Euroopa meistrivõistluste ajal vaadati ühes Viini kohvikus mängu Austria ja Ungari vahel. Kohvikusse sisenes ka üks vanadaam, vaatas suurele ekraanile ja päris: „Kes mängivad?“ Fännid teatasid kooris, et Austria-Ungari. „Seda küll, aga kellega nad mängivad?“ küsis vanadaam.