MÕTTETUTE RIIKIDE AABITS: Toomas Kümmeli sari mõttetutest riikidest planeedil. Mööndusega, et mõttekaid nagu ei olegi. Aserbaidžaan on ajalooliselt juhuslik eksitus, paljude kummaliste asjaolude suvaline kokkulangemine.
Enne XX sajandi esimest kümnendit polnud mitte mingisugust Aserbaidžaani üldse olemas. Kui sellist nimetust ka kasutati, viitas see pigem piirkonnale praeguses Iraani loodeosas. Tänast Aserbaidžaani, üleminekuala Kaukaasia mägialalt lauskmaale, valitsesid kuni 1820. aastani türgikeelsed moslemikhaanid. Kõik need khaaniriigikesed olid omakorda Pärsia kontrolli all, mis püüdis lõigata kasu positsioonist olulisel rahvusvahelisel kaubateel Kesk-Aasia ja läänemaailma vahel. Lõpuks alistusid nad kõik Vene impeeriumile, mis tõmbas juba ise vallutatud aladel halduspiire nagu jumal ja Allah juhatasid ning juhm vene bürokraatia seda vajalikuks pidas.
Sulandumised ja mitmed tähestikud
Ehkki aserbaidžaanlased või aserid räägivad türgi keelega väga lähedases suguluses olevat keelt, on nad kultuuriliselt läbi imbunud Pärsia mõjutustest, mis avalduvad igas eluvaldkonnas. Kõige rasvasem tempel selle väite kinnituseks on muidugi nende usutunnistus. Kui Türgis on valdav sunniitlus, siis aserid on nagu pärslasedki (iraanlased) šiiidid.
Aserbaidžaani keele kui eraldi türgi keele haruga on läbi ajaloo olnud halvasti. Aserbaidžaani keele iseseisva arengu alguseks loetakse 15. sajandit, kui see kandis veel ühtse türgi keele iseloomu. Kirjakeele traditsioonid 12 dialekti baasil põhinesid tabrizi dialektil praeguse Loode-Iraani elanike jaoks. Aserbaidžaani kirjakeel hakkas lähenema suhtluskeelele alles 19. sajandi teisel poolel.
- sajandi jooksul muutus kirjakeel neljal korral. Kuni 1922. aastani kasutasid aserid araabia tähestikku, mis oli täiendatud türgi keelele iseloomulike tähemärkidega. 1920. aastatel asendati kirjakeel esmalt ladina tähestikuga, seejärel kirillitsaga, mida 1958. aastal modifitseeriti suupärasemaks lisatähtedega. 1991. aastal läks Aserbaidžaani kirjakeel uuesti üle ladina tähestikule, tänapäevane variant loodi türgi keele eeskujul. Samal ajal kasutatakse Iraani-Aserbaidžaanis endiselt araabia tähestikku, Dagestanis elavad aserid kasutavad aga kirillitsat.
Üldse arvatakse maailmas elavat 30–35 miljonit aserit. Kui palju räägitakse sellest, et väljaspool oma kodumaad elab rohkem armeenlasi kui Armeenias, siis aseritega on sama lugu. Aserbaidžaanis elab neid üle 8 miljoni, Iraani loodeosas 15–20 miljonit. Lisaks elab üle 130 000 aseri Dagestanis, üle 200 000 Georgias ning üle 600 000 Venemaal, lisaks on arvestatav hulk asereid Türgis, Kasahstanis, Ukrainas ja Afganistanis.
Kui Venemaa valitsejatel poleks tulnud imelikku ideed selle Pärsia kultuuriga türgi rahvast omaette haldusüksust luua ja kui sealt poleks hiljem naftat leitud, vaevalt sellist riiki üldse eksisteeriks. Piirid tõmmati mööda suvalisi jooni, millel puudusid igasugused ajaloolised eelkäijad. Seega võib öelda, et Aserbaidžaan on ajalooliselt juhuslik eksitus, paljude kummaliste asjaolude suvaline kokkulangemine.
Kaukaasia Albaania
Muistsel ajal elasid praeguse Aserbaidžaani alal Kaukaasia albaanlased, kes rääkisid kaukaasia lesgi (lesgiini) haru keeltes, Nahhitševanis aga pärsia keelt kõnelev rahvas. Praegu on lesgid taandunud üheks Dagestani rahvusgrupiks. 2. sajandil eKr lõid Kaukaasia albaanlased oma kuningriigi. Selle kohta on 1. sajandist kirjalik allikas, mis pajatab seal elanud 26 hõimust, kes kõik rääkisid oma dialekti ja seetõttu oli igal neist oma kuningas, mis tegi teadagi suhtlemise raskeks.
Piirkonna islamiseerimine kulges kuni 12. sajandini loiult. Türklaste-oguuside – tänapäeva türklaste, aserite, gagauuside ja türkmeenide eelkäijad – imbumise järel Ida-Kaukaasiasse 11.–13. sajandil hakkas tekkima türgikeelne aserite etnos.
- sajandi alul vallutasid selle piirkonna mongolid. 16. sajandil võitlesid ülemvõimu pärast selles piirkonnas Pärsia ja Osmani impeerium. See periood on läinud ajalukku võitlusena šiiitide ja sunniitide pealejäämise nimel Türgi-Pärsia sõdadena. See kestis kuni 18. sajandini, mil Arrani ja Širvani alal tekkis arvukalt väikesi khaaniriike türgikeelsete dünastiate valitsemisel.
Venemaa võtab kõik
Pärast Georgia idaosa Karthli-Kahheetia kuningriigi okupeerimist 1801. aastal pööras Venemaa oma Kaukaasia vallutustes pilgud Kaspia mere poole. Ümberkaudsed khaaniriigid otsisid tuge Pärsialt. 1804. aastal vallutasid Vene Kaukaasia armee väed Gandža khaaniriigi tänapäeva Aserbaidžaani alal. Khaaniriigi pealinn nimetati tsaar Aleksander I abikaasa auks Jelizavetpoliks ja seda nime kandis ta kuni 1918. aastani. Lühikeseks ajaks iseseisvunud Aserbaidžaani riik andis muidugi tagasi Gandža nime, kuid 1935. aastal nimetasid kommunistid linna Kirovobadiks ja alles 1989. aastal muudeti Bakuu järel suuruselt teise linna nimi uuesti tagasi Gandžaks.
Paari aasta pärast alustas Vene armee uut pealetungi. Vallutati Širvani khaaniriik ning liiguti edasi Bakuu peale. Bakuu khaan käitus pealetungijatega salakavalalt. Pärsia šahhi truu liitlane lubas Vene vägede juhile Pavel Tsitsianovile, et alistub meeleldi, ratsutab linnamüüridest välja ja kapituleerub isiklikult avalikult tsaari esindaja ees. Kui Tsitsianov talle vastu ratsutas, avasid khaani püssimehed ootamatult tule ja haavasid kindralit surmavalt. Vene armee taganes rutakalt, Bakuu khaan aga lasi kindral Tsitsianovi laibalt pea ja käed maha raiuda ning saatis need trofeedena Teherani, kus tollal resideeris Pärsia šahh.
Sama aasta teisel poolel korraldasid venelased aga uue sõjakäigu ja alistasid Bakuu ning vallutasid Kaspia mere rannikul strateegilise Derbendi. Pikemas ajaloolises kontekstis jätsid venelased Derbendi endale ja see on tänapäeval Venemaa kõige lõunapoolsem linn, mis asub Dagestanis. Praegugi on kolmandik linna rahvastikust aserid.
Venemaa kindlustas siiski oma valdustena Georgia kuningriigid Kharthli-Kahheetia ja Imerethi, Dagestanis ja praeguse Aserbaidžaani alal Karabahhi, Gandža, Šahhi, Širvani, Derbendi, Bakuu ja Quba khaaniriigid. Pärsia mõju alla jäi vaid Nahhitševani khaaniriik praegusest Aserbaidžaanist. Mitmetest suurtest ülestõusudest Venemaa vastu jäid Aserbaidžaani ala šiiidid kõrvale või suhtusid vastupanusse lausa vaenulikult. Näiteks legendaarse Šamili juhitud vastupanu suhtes venelastele 19. sajandi keskpaigas ja Põhja-Kaukaasias kujunenud riigitaolise moodustise suhtes olid šiiidid lausa vaenulikud.
Esimene moslemite parlamentaarne vabariik maailmas
Bolševike võimuhaaramine Petrogradis 1917. aasta oktoobris lõi Lõuna-Kaukaasias täiesti uue olukorra. Lõuna-Kaukaasia kubermangude ja piirkondade juhid moodustasid ühise komissariaadi, kust suudeti kohalikud bolševikud välja jätta.
- aasta aprillis kuulutati lühiajaliselt välja Lõuna-Kaukaasia Demokraatlik Föderatiivne Vabariik ja juba kuu aega hiljem läksid värske vabariigi kolm erinevat osa, endised kubermangud, oma teed ja nimetati ümber Armeeniaks, Aserbaidžaaniks ja Georgiaks. Maailmakaardile ilmus uus tundmatu nimega riik Aserbaidžaan, muuseas maailma esimene moslemite parlamentaarne vabariik.
Moslemitest intellektuaalid olid juba 19. sajandi lõpust tegelenud mitmete kultuuriliste ettevõtmistega, mis olid suunatud Kaukaasia kaguosa türgikeelsete rahvaste rahvusteadvuse õhutamisele. Need olid rahvad, keda võõrad nimetasid järjekindlalt tatarlasteks. Poliitiliselt oli rahvuslike parteide seas Esimese maailmasõja ajaks kujunenud mõjukamaks Müsavat (Võrdsus). See oli menševike partei – vormilt sotsialistlik, sisult rahvuslik. Nad võtsid Vene tsaaririigi kahe kubermangu, Bakuu ja Jelizavetpoli rahvusliku nimetusena kasutusele Aserbaidžaani nime. Valitses ka idealistlik lootus Saksamaa või Türgi kaitse all liituda Pärsia loodeosaga, kus oli veelgi suurem türgikeelsete šiiitide kogukond. Kuid Pärsia nn Aserbaidžaanis tegeleti ainult oma probleemidega ja 1920. aasta suvel kuulutati välja oma riik Azadistan, mis eksisteeris vaid mõni kuu. Selleks ajaks oli aga Aserbaidžaani Vabariik juba bolševike poolt likvideeritud.
- oktoobril 1918 allkirjastas Osmani impeerium lääneliitlastega relvarahuleppe, mille tulemusena Briti väed okupeerisid Bakuu. Briti okupatsioonivõimud ei tunnustanud Aserbaidžaani iseseisvat vabariiki. 1920. aasta aprillis Briti väed lahkusid ja seejärel vallutasid Aserbaidžaani bolševikud. Sellega oli iseseisvus lõppenud. Aserbaidžaani tarvis välja mõeldud riigilipp, sini-rohelise-punase trikoloori värvid pidid sümboliseerima riigi erinevaid geopoliitilisi püüdlusi. Sinine tähendas Türgi tsivilisatsiooni, roheline islamit ja punane Euroopa sotsialismi. Kena kompott küll!
Kommunistid piire tõmbamas
Nagu me Nõukogude Liidu võikast ajaloost teame, ei ole midagi jubedamat kui lasta kommunistid piire tõmbama. 1922. aastal moodustati taas ühine Taga-Kaukaasia Nõukogude Föderatiivne Sotsialistlik Vabariik (NSV) Nõukogude Liidu koosseisus pealinnaga Thbilisis. 1936. aastal tehti Georgiast, Armeeniast ja Aserbaidžaanist eraldi liiduvabariigid. Aserbaidžaani koosseisu lülitati kaks territoriaalset enklaavi. Mägi-Karabahhi piirkond Armeenia piiri lähedal pealinnaga Hankendis (praegu Stepanakert) sai autonoomia, samuti Nahhitševan, mida eraldas ülejäänud Aserbaidžaanist Armeenia osaks tehtud Zangezuri piirkond. See veider etniline võileib pidi muutuma ja muutuski 1980. aastate lõpul teravate konfliktide allikaks: tükk ülejäänud vabariigist eraldatud Aserbaidžaani (Nahhitševan) lääneosas, viil Armeenia territooriumi (Zangezur) keskel ja tükk armeenlaste enamusega piirkonda Aserbaidžaani territooriumil (Mägi-Karabahh) idaosas; Armeenia ja Mägi-Karabahhi autonoomia vahele jäeti igaks juhuks viil Aserbaidžaani territooriumi.
Praktiliselt kõik Nõukogude Liidu kokkuvarisemise järel toimunud relvakonfliktid toimusid Kaukaasias, neist Mägi-Karabahhi konflikt oli ainus riikidevaheline sõda, kus sealsed armeenlased püüdsid Armeenia abil Aserbaidžaanist lahku lüüa. Viimase sõjaeelse usaldusväärse rahvaloenduse andmeil elas Mägi-Karabahhis 76% armeenlasi. Nagu juba ajaloos varem, kaasnesid segaste aegade ja iseseisvusliikumisega Aserbaidžaanis armeenlaste-vastased pogrommid. Nõukogude Liidu nõrgenedes juhtus see jälle – 1988. aastal Sumgaitis ja 1990. aastal Bakuus. Armeenlastele meenutas see osmanite aegset genotsiidi: 1989. aastal põgenes Aserbaidžaanist üle 180 000 armeenlase. Asereid tegid ärevaks etnilised puhastused Jerevanis ja teistes Armeenia linnades, samuti Armeeniast lähtuv oht nende territoriaalsele terviklikkusele.
- aastal võtsid veel Armeenia NSV ülemnõukogu ja Mägi-Karabahhi autonoomse oblasti nõukogu vastu ühisdeklaratsiooni kahe haldusüksuse ühendamise kohta. Mägi-Karabahhi armeenlased hakkasid moodustama poolsõjaväelisi üksusi. Aserbaidžaan sundevakueeris Armeenia piiri lähedal asunud külade elanikud ja kehtestas autonoomse oblasti ja hiljem kogu Armeenia suhtes raudteeblokaadi.
- aasta septembris kuulutasid armeenlased keskuses Stepanakertis välja iseseisva Mägi-Karabahhi Vabariigi, mida kinnitati hiljem iseseisvusdeklaratsiooniga. Sellele järgnes täiemahuline sõda Aserbaidžaani ja Armeenia vahel. 1992. aasta keskpaigaks avasid Mägi-Karabahhi väed Armeeniasse territoriaalse ühenduskoridori. Armeenlasi saatis sõjaline edu. Selle käigus toimusid veresaunad kohalike aserite asulates, eriti kurikuulus oli veresaun Hodžali külas. Armeenlaste 1993. aastal toimunud pealetung tekitas endise Aserbaidžaanile kuulunud autonoomse oblasti ümber puhvertsooni ja viis suurema osa sellest alast armeenlaste kontrolli alla. Sõjalise operatsiooni käigus puhastati ala ka aseri elanikkonnast. 1994. aastal suudeti küll kehtestada suhteline vaherahu, kuid konflikt on jäänud lahenduseta tänaseni ja ei ole võimalik ennustada, millal see uuesti puhkeda võib.
Aserbaidžaani vaevab idee Mägi-Karabahhi ja selle ümbruse Armeenia poolt okupeeritud alade sõjalisest tagasivallutamisest. Ehkki Aserbaidžaani armee ületab tänu naftarahadele ja Venemaalt ostetud ohtrale relvastusele Armeenia armee võimsuselt mitu korda, pole nad siiski söandanud sõjalise operatsiooniga alustada. Lääne allikad räägivad Aserbaidžaani armee madalast võitlusvõimest, mille põhjuseks on sõjaväes vohav onupojapoliitika ja korruptsioon. Ohvitseride ametikohad on suuresti ostetud või saadud sugulassidemete abil ja kardetakse, et sel viisil juhitud armee on lihtsalt võitlusvõimetu. Täitsa mõttetu värk.
Alyjevite dünastia võim
Pärast Aserbaidžaani iseseisvumist 1991. aastal vahetus riigi eesotsas kiiresti mitu presidenti.
Esimene president, nõukogudeaegse kompartei juht Ayas Mutallibov oli ebaedu tõttu Mägi-Karabahhi kaitsmisel sunnitud peagi tagasi astuma. 1992. aasta presidendivalimistel võitnud Rahvarinde juht Abulfaz Eltshibey andis lootust riigi demokraatliku arengutee valiku suhtes, kuid jätkuv ebaedu Mägi-Karabahhis, suur põgenikevool Armeenia poolt okupeeritud aladelt ja lõpuks veel ka 1993. aasta suvel puhkenud valitsusvastane relvastatud mäss polkovnik Suret Huseynovi juhtimisel, viisid ka tema kiiresti ametist.
Ettekäändel vältida kodusõda kutsuti riiki juhtima Heydar Alyjev. Sealt algas Aserbaidžaanis Alyjevi klanni juhitud autoritaarse, demokraatlikke põhimõtteid jalge alla tallav võimutsemine, mis iga aastaga on ainult süvenenud. Tänaseks opositsiooni ja vaba ajakirjandust Aserbaidžaanis praktiliselt enam ei eksisteeri, kogu kontroll riigi üle on perekond Alyjevite käes. Kui Heydar Alyjev 2003. aastal suri, läks võim üle tema pojale Ilham Alyjevile, kes võitis järjekordsed presidendivalimised sellel aastal.
Aserbaidžaan ajab küll koostöös lääneriikidega avatud uste majanduspoliitikat, mis sageli käib Venemaa huvide vastu, ent toetab rahvusvaheliselt pea alati Venemaad ka kõige avantüristlikumates ettevõtmistes. Aserbaidžaani perekondliku võimuladviku rahapesuskeemid ja Euroopa poliitikute äraostmine oma huvide esindamiseks on selle riigi igapäevane praktika.
Lisaks pingelistele suhetele Armeeniaga on Aserbaidžaanil territoriaalseid vaidlusküsimusi ka teiste naabritega. Eelkõige Georgiaga ja Kahheetia lõunaosa talikarjamaadega, mis nõukogude ajal Georgialt ära võeti ja aseritele anti. Õnnetuseks läks niimoodi Aserbaidžaanile Georgia jaoks märgilise tähendusega osa David Gareja ajaloolisest kloostrite kompleksist. Jutt käib kristliku ja islami maailma piiril asuvast sümboolsest piirkonnast. Samas – nii uskumatu, kui see ka ei ole – on Venemaa teinud territoriaalseid loovutusi just Aserbaidžaanile. 2010. aastal andis Venemaa Aserbaidžaanile üle kaks lesgidega (lesgiinidega) asustatud küla Dagestanis. 2013. aastal sai Aserbaidžaan Venemaalt Dagestanilt lisaks kolm talikarjamaade piirkonda.
Nafta, kõikide asjade allikas
Niikaua kuniks Aserbaidžaanil jätkub naftat, ei ole ette näha mingeid muutusi riigi sise- ja välispoliitikas.
Aserbaidžaani majanduse ja riikliku jõukuse aluseks on naftatööstus. Nafta olemasolust seal teati juba keskajal. Esimese naftabuumi ajal 19. sajandi lõpul pandi alus tööstuslikule naftapuurimisele ja ümbertöötlemisele. Uute naftakompaniide omanike seas olid ka vennad Nobelid, kes alustasid selle äriga 1873. aastal. 20. sajandi alul tegutses Bakuus 167 naftakompaniid, millest 55 kuulus armeenia ärimeestele, 49 aseri, 21 vene, 17 juudi, 6 grusiinidest ja 19 mujalt välismaalt pärit ärimeestele. Tollel ajal oli Bakuu rahvuslik koosseis väga mitmepalgeline, asereid oli 31,3%, venelasi 28,3%, armeenlasi 15,2%, pärslasi 14,7% ja juute 5,7%. Nõukogude perioodil viidi Aserbaidžaani NSVs ametlikult ellu naftatööstuse rahvusliku kaadri juurutamist.
Teise maailmasõja ajal toodeti Aserbaidžaanis 80% kogu Nõukogude Liidu kütusest.
Iseseisvunud Aserbaidžaani jaoks oli otsustava tähtsusega 20. septembril 1994 sõlmitud nn sajandi leping. See nägi ette hiigelinvesteeringuid naftaleiukohtade kasutuselevõtuks ja töötlemiseks ning õigusest Kaspia mere sügavusest ammutatava nafta jagamise kohta kaheksa riigi (Aserbaidžaan, Türgi, USA, Jaapan, Suurbritannia, Norra, Venemaa, Saudi Araabia) 13 suurkorporatsiooni vahel. Investeeringute mahuks nähti ette 11,5 miljardit dollarit. „Sajandi tehingu“ leping nägi ette, et 80% naftapuurimisest saadavast puhaskasumist jääb Aserbaidžaanile ja 20% välismaistele investoritele.
Naftadollarid pimestavad silmi niivõrd, et inimõiguste olukorra üle Aserbaidžaanis küll aegajalt kobisetakse rahvusvahelistes organisatsioonides ja erinevates raportites, kuid tõsisema reaktsiooni suhtes jäävad lääne silmad siiski suletuks. Tehku perefirma Alyjev & Co pealegi Aserbaidžaanis mis tahavad, peaasi, et nafta sealt edasi voolaks.
Mis mõte sellisel riigil üldse on?
