VEEL ÜKS PÕLISRAHVASTE TRAAGIKA: Etnoloogiadoktor Aimar Ventsel väidab, et riigid ja poliitikud, kes on tegelikult Arktikas huvitatud maavaradest, uutest transpordikoridoridest, aga ka geopoliitilistest mängudest, ei oska tegelikult põlisrahvastega suurt midagi peale hakata.
Arktikas susiseb, ja juba kaua aega. Ühel hetkel avastasid mitmed riigid, et nad omavad seal huvisid. Peale Eesti on nüüd otsustanud Arktikaga tegelema hakata sellised riigid nagu Singapur, India ja Hiina. Mida kõik need riigid Arktikast otsivad või leida soovivad, pole selle artikli teema. Kuid on midagi, millega paljud oma suusad Arktikasse suunanud riigid peavad arvestama ja see on sealsed põlisrahvad.
Kokkuleppeline regioon
Arktika põlisrahvad on kummaline teema. Riigid ja poliitikud, kes on tegelikult Arktikas huvitatud maavaradest, uutest transpordikoridoridest või ka geopoliitilistest mängudest, ei oska tegelikult põlisrahvastega suurt midagi peale hakata. Sissejuhatavalt võib öelda, et Arktika rahvaid on vähe, kuid nad on aastakümnetega suutnud ennast tähtsaks teha. Ja sellega peab arvestama, sest tänapäeval on Arktika rahvaste katusorganisatsioonidel kindel positsioon nii ÜRO-s kui Arktika Nõukogus. Samas on põlisrahvad Arktikas vihastamaajavalt väikesed. On vaid üks regioon – Gröönimaa –, kus põlisrahvad moodustavad enamuse elanikkonnast, mujal on nende osakaal vaid pisike protsent üldisest rahvastiku arvust.
Põhjus, miks Arktika põlisrahvad nüüd kangust täis on, peitub ajaloos. Arktikaks loetakse kokkuleppeliselt regiooni, mis asub põhjapool põhjapolaarjoont. Seal on läbi aegade erinevates regioonides toimetanud erinevad riigid – Taani, Rootsi, Soome, Venemaa/Nõukogude Liit, USA ja Kanada. Nii paradoksaalne kui see ka pole, käis põlisrahvastega kõige viisakamalt ümber Nõukogude Liit. Nõukogulased vaatasid põhjarahvastele ka nagu mahajäänud ja taandarenenud rahvastele, ent vähemalt ametlikult ei kuulutatud lipukirjaks põlisrahvaste kultuuride hävitamist ja inimeste assimileerimist. See, et põhjarahvaste “tsiviliseerimine” sellest kõigest väga kaugel ei olnud, on omaette teema.
Kultuurigenotsiid ja genotsiid
Ühesõnaga, erinevad riigid käisid erinevatest Arktika rahvastest erinevate rehadega üle, ent põhjarahvaid – antud juhul saame – üritasid ümberrahvastada isegi täitsa normaalsena tunduvad norralased. See, mis toimus USA-s ja Kanadas, aga sarnanes 19. ja 20. sajandil kultuurigenotsiidiga, mis teatud juhtudel läks üle isegi päris genotsiidiks.
- aastal lõi laineid uudis, et Kanadas avastati endiste põliselanike internaatkoolide juures unustatud hauad, kust leiti enam kui 1300 lapse säilmed. Nagu hiljem välja tuli, siis elutingimused neis koolides olid nii õõvastavad, et veerand lastest suri haigustesse ja jõhkra kohtlemise tagajärjel. Ehkki koole pidas riik, haldas neid tegelikult katoliku kirik ja loogilise järjena vabandas paavst Franciscus 2022. aastal Kanada põlisrahvaste ees.
On ka vähem dramaatilisi lugusid. Näiteks Soome ja Rootsi suhtusid sadakond ja enam aastat tagasi saamidesse kui kummalisse eluvormi, mis asus kusagil looma ja inimese vahel. Kuna selliste tunnetesse ei olnud vaja pieteeditundega suhtuda, siis rüüstasid antropoloogid saamide haudu, et sealt varastatud pealuude abil kinnitada evolutsiooniteooriaid. Enamik nendest säilmetest on siiani Rootsi ja Soome teadusasutuste keldrites kastides.
Endeemiline kibestumine
Kui kõik see kokku panna, siis on meil tegemist endeemilise kibestumisega, mida vürtsitatakse ajalooliste traumade elushoidmise ning põlvkonnalt põlvkonnale edasiandmisega.
Kui me räägime Arktika põlisrahvastest, siis Eestis mõeldakse selle all automaatselt Siberi rahvaid. Tegelikult on aga globaalses Arktika rahvaste liikumises Venemaa rahvastel väike roll mängida. Kõige aktiivsemad on tegelikult Kanada, USA, Gröönimaa ja Skandinaavia riikide põlisrahvad. Üks põhjus on kasvõi selles, et neil on Venemaa rahvaste ees mitmekümneaastane edumaa. Kui Venemaal hakkasid põhjarahvad organiseeruma Nõukogude Liidu kokkuvarisemise viimastel aastatel – luues Venemaa Põhjarahvaste Assotsiatsiooni, mida tuntakse selle ingliskeelse lühendi RAIPON järgi –, siis Lääne-Arktika rahvad hakkasid oma õiguste eest võitlema 1960-ndail, kui mitte isegi enne. Ning tänaseks on need pisikesed lokaalsed organisatsioonid koondunud rahvusvahelisteks katusorganisatsioonideks nagu Innuiti Tsirkumpolaarne Nõukogu (grööni Inuit Issittormiut Siunnersuisooqatigiiffiat, ingl Inuit Circumpolar Council) või Saami Nõukogu (Sámiráđđi, ingl Saami Council).
Teine ja väga oluline asi on see, et Kanadas, USA-s ja osas Skandinaavia riikides on põhjarahvad järjest enam suurendanud oma autonoomiat, mis praktikas väljendub selles, et kogukonnad saavad üha enam otsustada, kes ja mida nende maadel või asulates teeb. Ning see viimane on väga oluline.
Räägime dekoloniseerimisest
Muutustest suhtumises Arktika põlisrahvastesse on räägitud ja kirjutatud juba aastakümneid, ent nüüd on käes see aeg, kus võib väita, et muutused on käes ja ennekõike seetõttu, et põhjarahvad on ise need muutused läbi surunud. On üks sõna – kolonisatsioon –, mis viimasel ajal ajab Eestis mitmeid küpses keskeas tervemõistuslikke inimesi tagajalgadele. Minu kaastunne neile, sest koloniseerimisest ja koloniseerimise diskursusest pole Arktika põlisrahvastega tegeledes pääsu. Lühidalt tähendab dekoloniseerimine Arktikas, et väikerahvad vaatavad kardinaalselt ümber oma suhted dominantühiskonnaga. Üks asi, mida dekoloniseerimine praktikas tähendab, on ajaloolise ebaõigluse heakstegemine. Näiteks tähtsate kultuuriobjektide kättesaamine muuseumitest. Ent see on tegelikult vaid jäämäe veepealne osa.
Kõige olulisem osa dekoloniseerimisest tähendab seda, et põlisrahvaste kogukonnad otsustavad järjest rohkem, kellega nad asju ajavad. Ühesõnaga, kui tahta mõnes saami või innuiti kogukonnas teha uurimistööd või kasvõi katsuda oma heategevusliku MTÜ-ga jalg maha saada, siis tuleb saada selleks kogukonnalt luba. Ehk nagu ütles kolleeg Liivo Niglas, kes on kunagi USA indiaanlaste juures hõimunõukogu ees seisnud: “Seisad seal nagu koolipoiss ja õigustad oma tegevust.” Ning kui nõukogu otsustab, et sinu tegevusest pole kogukonnale kasu, siis võid minna sinna, kust sa tulid.
Suhteliselt karm olukord
Ilma naljata, asi on suhteliselt karm. Nimelt – ja õigusega – väidavad Arktika põlisrahvad, et neil on kopp ees kõikidest valgetest meestest või naistest, kes tulevad jälle neid uurima või aitama. Kõik need üllad aktsioonid ei ole uuritavaid ja abistatavaid rahvaid eriti aidanud. Teadlased on kirjutanud raamatukogutäied raamatuid ja kümneid tonne artikleid, ent see kõik on jäänud kogukonna piiride taha.
Nüüd nõuavad Arktika rahvad, et nemad saaksid uurimistulemustest otseselt kasu ja et kogutud materjal antaks ka nende käsutusse. Selleks on kogukonnad ja esindusorganisatsioonid loonud terve hunniku eeskirju, kus on kirjas põlisrahvastega suhtlemise ja nende seas uurimistöö tegemise eetilised alused. Need kipuvad olema suhteliselt konkreetsed ja piiritlevad teadlaste ning heategevuslike organisatsioonide tegevust kogukondades.
Kui nüüd tahta Arktikas midagi teha, siis tuleb põlisrahvaste tahtega üha enam arvestada. Ega see paljudele meeldi – eriti neile, kes on väljas puhtalt majandusliku tegevuse peal, ent sellest ei saa üle ega ümber. Arktika rahvad on globaalse väikerahvaste organisatsioonide võrgustiku liikmed ja kõik see kokku on väga mõjuv lobigrupp, mis suudab vajaduse korral väga operatiivselt lärmi lüüa.
