DŽÄSSITORM TULEB: Ivo Heinloo istub Anne Ermiga Jazzkaare kontoris ajal, mil aasta tähtsaima džässisündmuseni on veel mõned nädalad aega. See on vaikus enne tormi ning mõtted on juba juubelifestivali juures. Anne Erm sirvib erinevate aastate festivalibuklette, iga esineja kohta on tal mingi lugu rääkida, mälestusi on veerandsajandiga kogunenud palju.HAT NEWS.
Eesti publik on saanud näha kümneid ja kümneid džäss-staare, kuigi sõna „staar“ ühe džässmuusiku kirjeldamiseks justkui ei passikski. Ja samuti on Eesti džäss kasvanud ja arenenud koos Jazzkaarega – festivaliga, mis sündis ülikeerulistes ja tänapäeva mugavustega harjunud inimese jaoks kujutlematutes tingimustes ning millest on ajapikku saanud hinnatud bränd, mis on võitnud publiku usalduse.
Kui päris algusesse tagasi minna, siis milline oli see pinnas, millest võrsusid kõigepealt Jazzi ja Bluusi Päevad ja hiljem ka juba Jazzkaar?
Eks iga algus on raske ja palju oleneb juhuste kokkulangemisest, et mingi asi saaks sündida. Olin juba õppinud armastama džässmuusikat, laulsin ansamblis Kollaaž ja käisin mööda Nõukogude Liidu džässifestivale. Ikka kripeldas südames, et miks meil selliseid ei toimu. 1989. aasta Thbilisi festivalil, mis oli suur ja uhke ja mille sarnast polnud ma varem kuulnud ega näinud, küsiti mu käest korduvalt, et Tallinn oli ju Eesti džässipealinn, miks meil festivali ei ole. 1967. aasta kuulsusrikast festivali mäletati hästi. Eestis oli tollal Fiesta Pärnus juba alanud ja nii mõnigi arvas, et veel üht festivali poleks enam vaja. Aga just sellesama kuulsusrikka ajaloo tõttu oli üldine suur soov festivalitraditsiooni taastada.NFL SNAPBACKS 2015.
Tõuke andis tõepoolest see, et Gruusia bluusibänd avaldas soovi Tallinnasse esinema tulla. Nii õnnestus Oleg Sapožniniga kokku leppida, et teeme Jazzi ja Bluusi Päevad. See kasvas ootamatult suureks. Linnahallis toimusid galakontserdid-bluusiparaadid, „Naised jazzis“. Täis Linnahall siiski polnud, kusagil 1500 inimest, mida oli siiski ka juba palju.
Festivali algusaegadel sai uskumatuid asju tehtud. Koputasin sinna ja tänna ustele, et raha saada, esialgu Kultuurkapitali ju polnud. Tasapisi hakkasid asjad arenema. Paar esimest festivali korraldasime koostöös Eesti Kontserdiga, mina muretsesin artistid ja raha, nemad kontserdipaigad ja hotellid. Kui kultuuriministriks sai Lepo Sumera, siis just tema soovitas meil teha oma ühing või firma. Järgmised aastad olid üsna rasked. Pangad läksid pankrotti ja meiegi raha jäi sinna.
Algusaastatest jäi ka võlgu: mul polnud ju mingit organiseerimiskogemust, tegin nii hästi, kui oskasin. Mäletan, et aastal 1992 pidin äärepealt trellide taha sattuma. Pidime esinema võtma sellise lauljatari nagu Anita O’Day, aga kuna läbirääkimiste käigus hind tõusis, siis ütlesime ära ja võtsime tema asemel festivali kavva hoopis fusion’i-mehe Jeff Lorberi. Aga siis saatis O’Day Rootsi mänedžer mingi kurja grusiinlase raadiomaja ukse taha, kes kõik läbi sõimas ja lubas mind vangi panna. Õnneks vangi siiski minna ei tulnud.Cheap Hats.
Tähelepanuväärne on, et juba esimeste festivalide esinejate nimekirjast leiab mitmeid avangardsemaid nimesid – Steve Lacy, Leroy Jenkins, kelle kohta olen kuulnud, et publikut nad külmaks ei jätnud, kuni mõne kontserdikülastaja saalist väljamarssimiseni välja…
See oli minust väga suur julgustükk panna selliseid uue muusika artiste üksinda suurele lavale mängima. Minu jaoks olid need suured nimed, aga publikule ei öelnud ilmselt midagi, nii et inimesi oli üsna hõredalt. Aga need olid väga vajalikud muusikud, põnevad isiksused, meie muusikaõppurid said sealt suurt innustust. Jaak Sooäär peab siiani Steve Lacyt oma suureks mõjutajaks. Lacyga oli selline lugu, et teda kuulsin Amsterdam October Meetingul, puhvetis rääkisime ja siis ta ütles naljatades, et on nõus karvamütsi eest meile tulema. Karusloomakasvatus oli juba pankrotti läinud, nii et karvamütsi polnud kusagilt võtta, see oli eriline defitsiit. Lõpuks vist üks Prantsuse firma toetas meid tema kinnimaksmisel.
Kujutan ette, et igasugused ootamatused on ühe festivalikorraldaja jaoks igapäevane rutiin.
Kes teeb, sellel juhtub. Seiklusi on palju olnud – kes jääb lennukist maha, kelle pillid ei mahu lennukisse, kes on dokumendid koju unustanud. Nils Wogram näiteks ei pääsenud üldse lennukisse, sest arvas, et siia saab niisama, ilma dokumentideta, ja pidi koju tagasi minema. Nii juhtus, et Aki Takase bänd mängis kontserdi ilma tromboonita.NEW SNAPBACK HATS.
Eriliselt jääb muidugi meelde Pronkssõduri aasta. Siis hakkasime ka jazziauhindu välja andma. Andy Bey kontserdi ajal pidin tegema kübaratriki ja muretsema Ojos de Brujo ansambli trummarile eralennuki. Hakkasin telefonikõnesid tegema ja mees jõudiski Soomest samal õhtul kell kümme alanud kontserdile. Christian McBride’ile vahetasime kolm korda päeva jooksul lennupileteid ja tal ikka ei õnnestunud kuidagi festivalile jõuda.
Lõbusaid või vähem lõbusaid lugusid meenub veel palju. 1997. aasta festivalil tähistasime 30 aasta möödumist „Tallinn 1967-st“. Tagasi sai kutsutud Charles Lloyd. Kontserdi algus venis pikalt, Lloydi trummar oli pulgad unustanud riietusruumi ja võti oli Lloydi taskus. Lõpuks siiski toodi pulgad ja kontsert sai alata.
Jan Garbareki kontserdile Kaarli kirikus müüsime pileteid üle ja sinna ei mahtunud inimesed ära. See oli õppetund, pärast mida hakkasime Kaarli kirikus kohti lugema ja ridasid nummerdama. Ei uskunud tollal oma silmi, kui nägime, et järjekord Garbarekit kuulama tulnud inimestest ulatus Vabaduse väljakuni.
Tagantjärele on põnev vaadata, kes meil kõik on käinud, tihtipeale ei mäletagi, kes peale liidrite bändide koosseisudes on olnud. Paljud on ka kuulsaks saanud hiljem ja on praegu juba palju kallimad kui tollal. Näiteks kui Brad Mehldau käis, siis meil eriti teda ei tuntud ja seetõttu sai kontserdi ette organiseeritud pianistide gala. Mehldaule meie Sakala keskuse klaver ei sobinud, mänedžer ütles, et ärge teda klaveri juurde laskegi, muidu ta ütleb, et ei mängi. Ta magas viimase hetkeni hotellis, tuli siis saali, pani näpu klahvile ja ütles, et klaver pole hääles. Olgugi et häälestaja oli terve päeva töötanud. Eks siis tuli veel kümme minutit häälestada…
Mis on olnud parimad esinemispaigad Jazzkaare festivali ajaloos?
Ma online casino arvan, et Sakala keskus ikkagi. See oli festivali korraldamiseks ideaalne – seal oli palju saale, salongiosa, hea akustika džässile, piisavalt ruumi… Mäletan, et 2004 oli viimane kord Sakalas, Sakala nägi väsinud välja ja pidime esimesele poolele saalist põranda ostma – toolid olid välja rebitud, tunda oli hävingu hõngu… Pärast seda olimegi mõnda aega linna peal laiali. Rock Cafe pidime tegema kontserdisaaliks, et Bad Plus saaks seal mängida, aga inimesi oli ikkagi vähevõitu.
Mida olete läbi aastate programmi kokkupanemisel silmas pidanud?
Oleme ikka püüdnud pakkuda midagi erinevatele huvigruppidele – klubimuusikat, etnot jne. Free jazz suures saalis ei lähe, seda peab väiksemasse saali panema. Tühjale saalile kontserti pole mõtet teha. Eesti on niivõrd väike, Londonis oleks ka selline free jazz’i festival kahe päevaga välja müüdud. Tõsiseid džässitegijaid, tõusvaid tähti, kes pole veel võib-olla eriti tuntud, ei kipu publik nii kergesti vastu võtma.
Kas te ise langetate otsused programmi osas või usaldate ka teiste maitset?
Põhimõtteliselt ikka ise valin. Käin erinevatel festivalidel ja midagi jääb siit-sealt kõrva. Või siis vahel saan hea plaadi ja tuleb välja, et sama artist on ka mõne meie muusiku lemmik.
Rahaline külg on kindlasti määrav…
Mul on see põhimõte olnud, et iga artist peaks tooma tagasi vähemasti oma honorarisumma. Grammyd on need, mis lisavad honoraridele nulle. Paljud artistid on praegu läinud oluliselt kallimaks kui siis, kui nad Eestis käisid. Üks selline näide hiljutisest on Gregory Porter.
Saalid, hotellid ja reklaamid – neid toetavad meie sponsorid ja Kultuurkapital. Ilma nende toetuseta kasvaks kulud liiga suureks.
Kas enamik džässartiste, kellega olete kokku puutunud, on olnud ikka vastutulelikud ja sõbralikud?
Ma arvan, et popartistide nõudmiste ja hoiakutega ei saa džässirahvast kindlasti võrrelda. Mida suurem artist, seda suurema südamega ta reeglina on. Teinekord tuleb lihtsalt aru saada, et kui artistil on iga päev kontsert, siis ta ei taha enam intervjuusid anda. Näiteks selleaastase peaesineja, kauaoodatud Pat Metheny esinemisgraafik on nii tihe, et ma ei saa aru, kuidas ta küll jõuab…
Kas pakkumisi festivalile tuleb rohkem, kui jõuate läbi lugeda?
Postkast on pakkumisi täis, teisalt pean ka ise otsima. Saatkondadega on olnud väga hea koostöö. Ma ei jõua kõiki kirju läbi lugeda, kustutan ära, kui midagi tuttavat ette ei tule. Kümnest ühte uurin lähemalt. Pole enam nii palju aega, et kõiki lugusid kuulata, mida saadetakse.
Oleme siin muudkui rääkinud maailma tippudest, aga ometi on Jazzkaare olulisemaid rolle olnud just Eesti džässi arendamine ja innustamine. Olgem ausad: just Jazzkaar on olnud see liikumapanev jõud, mis on pannud aluse paljudele edukatele siinsetele džässikollektiividele ja -projektidele.
See jutt kehtib võib-olla varasema aja kohta, praegu on siiski ka Jazzliidu roll suur. Aga just selle mõttega oleme lisaks festivalile hooajakontserte teinud. Nüüd teevad ka juba teised ümberringi.
Ma ütleks nii, et meil on olnud õnn noppida üles värsked kavad, et sama muusik ei tuleks jälle sama asjaga välja. Näiteks Kristjan Randalule ütlesin tänavu lihtsalt, et mitu aastat on mööda läinud ning et oleks juba aeg koos Vaiko Eplikuga oma eelmisele kavale järg teha. Nüüd tulebki neil „Lahkhelide” kontsert. Ka rahvusvahelisi koostööprojekte olen ise välja pakkunud. Aga paljud on iseenesest tekkinud: Dhafer Youssef kuulas Niguliste kiriku ukse taga Vox Clamantist ja sealt sai alguse nende koostöö. Kultuuripealinna-aastal musitseerisid meie muusikud koos Dave Liebmaniga, kahjuks jäid talle küll tugevasti alla.
Eesti džässi suur osakaal festivali kavas on enesestmõistetav. Selles mõttes on teie programmipoliitika erinev festivalidest näiteks Balkanimaades, kus raha on palju ja programm tihedalt maailma tippe täis, aga ma ei tea väga paljusid rahvusvaheliselt tunnustatud džässmuusikuid sellest piirkonnast…
Neil on muusikuid, aga nad on jäänud mainstream-tasemele, mängitakse ikka sedasama „Caravani“ ja bossanoovat. Nende jaoks on džässiklubi meelelahutusasutus, aga meil on see koht, kus saab kuulata uut muusikat.
Meil võis 1990. aastate alguses pilt sarnane olla selles mõttes, et mängiti ikka rohkem standardeid?
Kadunud Helmut Aniko ütles ikka ühe või teise asja kohta, et see pole džäss. Õnneks on džässi mõiste nii avar, et keegi ei pane pahaks, kui me praegu Jazzkaare kavasse ka klubi- ja etnomuusikat paneme. Alles hiljuti oli Londoni džässifestivali peahitt Alison Krauss ja tema on ju kantrimuusik!
****
Immo Mihkelson:
Hea mitu aastat tagasi küsisin Valter Ojakäärult kommentaari Anne Ermi kohta. Ta tõmbas kopsud tugevasti õhku täis ja purskas valjusti: „Anne Erm on see kange mutt, kes päästis Eesti džässi madalseisust!” Valter selgitas, et Jazzkaare muutmine traditsiooniks ja seejärel festivali maine rahvusvahelisele nivoole kergitamine on see, mida ta silmas peab.
Täna teab vist küll igaüks, et Jazzkaare kaaretipu kõrgus on suhestunud põhiliselt ühe inimese visiooni ja jõupingutusega. Anne Erm on selle asja ajamisel olnud isemoodi järjekindel ja isetult jonnakas. Kui sellist jonni oleks rohkem, oleks Eesti veel toredam koht elamiseks kui praegu. Mitte virisemise ja teistele jala ette panemise jonn pole Jazzkaare-Anne sees olnud, vaid kõigist takistustest üle ronimise ja möödahiilimise visadus – ikka muusikasse kätketud ilu ja rõõmu poole.
Vesta Uuetoa:
Mina jõudsin Jazzkaare juurde seoses teletööga ja kui Annel tuli utoopiline idee džässifestivali hakata korraldama, siis võtsime esimesed kümme aastat televisioonis kõik pealava artistid üles.
Et täielikult mõista kõike toimunut, peab muidugi rääkima sellest, millised olid olud. Iga asjaga oli alguses peavalu. Kuidas üldse artistide või agentuuridega tollal ühendust võeti? Kaugekõned välismaale telliti Moskva kaudu. Arvuteid ei olnud, faksiaparaat huugas kogu aeg. Väljamaa artistile ei saanud maksta Vene rublades, vaja oli valuutat. Valuutavahetuspunktides polnud piisavalt valuutat ning kassapidaja käis ümber Viru hotelli, üritades raha vahetada. Kui saime esinejatelt raideri, siis vaatasime seda tihti kui imeasja ega osanud alati päris täpselt tellida kõiki neid vahendeid, mis raideris kirjas. See oli täiesti sürreaalne ettevõtmine ja sellise asjaga saab pihta hakata ilmselt ainult noores eas ja sinisilmselt.
Anne kohta pole ükski positiivne epiteet üleliigne. Temast rääkides tooksin eriliselt välja kaks asja. Kõigepealt – ta suudab keskenduda ühel ajal sajale asjale. Ta loeb meile, samal ajal heliseb telefon, mingi plaat mängib, keegi kõrvalt küsib midagi ja ta suudab kõigele adekvaatselt reageerida. Seda annet pole kõigile antud. Just selsamal põhjusel võib ta jätta esmapilgul hajevil mulje. Samas olen aastate jooksul tähele pannud ka seda, et Anne ei ole kõige tugevam ülesannete delegeerimises, ta peab alati isiklikult viimseni üle kontrollima ja kindlaks tegema, et kõik asjad oleksid tehtud.
Nii palju fantaasiat polnud 1990. aastate algul ka Annel, et ette kujutada aega, mil saame festivali 25. aastat tähistada. Õigupoolest mõtles ta alguses kogu aeg, et teeb festivali kümme aastat ja siis on kõik. Aga süües kasvab isu. Et see festival sellisel kujul sai sündida, oli juhuste ja suure tahtmise õnnelik koosmõju.
