SUVITAJA HAARAB SULE: Mart Raudsaar pajatab hiiglasuurest lõunamaisest koerast.
Ma hakkan juba uskuma oma poja juttu. Ta väitis, et meie Hispaania maja terrassil oli seisnud kits, kes jõllitas teda otse teisel pool ust. Jutt ei tundugi mulle enam ilmvõimatu, sest kenal maikuu hommikul avasin ise ukse ning teisel pool jõllitas mind koer, kes oli põhimõtteliselt sama suur kui kits. Ainult et sarvi tal ei olnud.
Musta-valgekirju koera lottis silmaalused olid verd täis valgunud. Ta oli lihtsalt hiiglaslik. Ma olen kohanud vaid ühe korra sarnase suurusega koera lähedalt. See oli 1993. aasta novembris kadunud Rein Kaarepere kodus, kelle hiiglaslik koer suutis hüpata peaaegu laeni.
Koer vahtis mind ja mul tekkis tunne, et ta on pisut kohtlane. Taganesin koridori, võtsin vihmavarju ja tegin ennast suureks. Midagi sellist on õpetatud inimestele puhuks, kui metsas osutub möödapääsmatuks karuga kohtumine.
Koer taganes, kuid tema silmad olid endiselt verd täis valgunud.
Majas tegutsesid kaks töömeest ning ma küsisin nende käest igaks juhuks, ega see nende koer pole. Siin on ju peaaegu igaühel mingisugune koer. Oliivimehel on pisike koer ning veemehel on veel väiksem, lausa miniatuurne koer, kes kardab mind, kuid laseb end siiski viimaks sügada.
Kuigi töömehed kinnitasid, et neil ei ole koera kaasas, kutsusin nad siiski igaks juhuks välja, äkki on siiski tegemist kellegi koeraga, kes on talle truult kilomeetreid järgnenud ja tahab mingi sõnumi edastada.
Ei, see ei ole meie koer, ütlesid töömehed. Oli näha, et koer avaldas neile muljet. Võib-olla isegi hirmutas neid, aga seda ei kõlba – eriti mingi gringo juuresolekul – välja näidata. Oli aeg minulgi vaprust ilmutada.
“Tõmba uttu!” käsutasin koera.
Koerale see ei meeldinud. Mul käib siin mõnikord üks teine, väiksem, karvane ja nunnu koer, kellele olen alati jätnud kaussi veidi vett. See vesi seevastu hiigelkoerale meeldis, ta pööras ennast kausi poole nagu sammuv ekskavaator ning järgneva paari sekundi jooksul oli kauss tühi. Pool veest lendas põskede lotendades terrassi telliskivipõrandale.
Võtsin julguse kokku ning nügisin koera vihmavarjuga.
Koer isegi liikus.
Karjusin koera peale, vihmavarjuga vehkides. Seekord loom ehmatas ning taganes sissesõidutee suunas. Teame sõjasündmustest, et edukat ofensiivi ei tohi pooleli jätta ning nii puksisin koera sihikindlalt värava ja sõidutee suunas. (Väravad on Hispaanias väga olulised, kuigi sageli on neist olemas vaid väravapostid ilma igasuguste väravateta. Nii on ka minul väravaks kaks kõrget posti, mille otsas kasvavad pottides agaavid.)
Koer taganes veelgi ning proovisin tempot tõsta. Olime juba peaaegu tänavani jõudnud.
Korraga läksid koera tagajalad vedelaks ja ta potsatas istuma, nagu oleks jook nüüd mõjuma hakanud. Toksisin teda vihmavarjuga ning tõstsin vihmavarju sanga abi õhku ühe ta lödi jala. Käpp oli hiigelsuur ja ma mõtlesin, mis siis juhtub, kui koerale see kõik ühel hetkel enam üldse ei meeldi.
Aga mida tegi koer? Ta heitis pikali ja teeskles surnut.
Väga hästi teeskles, esialgu ma mõtlesingi, et äkki temaga midagi juhtus. Näiteks sai ta rabanduse, et tal on kuuma tõttu vedelikupuudus või siis on ta mõnes hullus haiguses, mistõttu ta jalad enam ei liigu korralikult, vaid üksnes tõmblevad veidi. Mulle tuli meelde millegipärast Lukašenka.
Koer ei olnud surnud. Koer oli kaval.
Ta piilus mind ühe silmalau vahelt, et mida ma teen. Õigupoolest ei osanud ma midagi teha. Vihmavarjuga togimine enam ei toiminud, tagumisi käppasid pidi lohistamiseks tundus koer liiga raske (kas olete kunagi proovinud vasikat lohistada?) ning ma ei tahtnud ka looma kannatust proovile panna.
Püüdsin teda veenda nii eesti kui ka hispaania keeles lahkuma. Kuid koer oli surnud, mis surnud. Muerto.
Mulle meenus Farley Mowati bestseller “Ära hüüa hunti!”, mis ilmus 1960. aastate lõpul Horisondis, kus ta kirjeldas värvikalt huntidega suhtlemist ja kuidas ta ennast nende silmis kehtestas.
Proovime. Avasin püksiluku ning märgistasin joaga territooriumi, millest ületulek oleks ebasoovitav. Piiriprotseduure teostades vaatasin igaks juhuks ümberringi, ega mõni naaber mind teelt või teiselt poolt aeda ei jälgi. Kuna lamavat koera varjas kivimüür, oleks minu tegevus küllap tundunud arusaamatu, ehk isegi veider. Kuid mine neid eestlasi tea, äkki nad nii enda ümbrust märgistavadki?
Õnneks kedagi ei möödunud ega kusagil passinud, territoorium sai lõhnakupitsa ja mulle jäi mulje, et koer sai sõnumist aru. Igatahes ta ei liigutanud. Väga ebameeldiv, kui ta peaks ära surema. Eelmisel aastal lebas oliivipuude all üks surnud koer, kuumas juba punsunud ning nägime koos Rafaeliga (kes käib mõnikord mul abiks) kurja vaeva haua kaevamisega. Õnneks oli majapidamises suur kirka, mida maja eelmine omanik isegi veel tagantjärgi otsimas käis, kuid toona me seda õnneks ei leidnud. Järelikult on sarnaseid seiku ette tulnud ja ilmselt tuleb veelgi, loogiline. Ilma kirkata ei saa kedagi oliivipuude vahele matta, kui maapind on päikeses kivikõvaks kuivanud. Raiusime kirkaga tolmavat maad, kaevamaks hauda. Rohkem vestern enam olla ei saagi. Silmapiiril ergas tulikuum päike.
Ma mõtlesin, kui keeruline saab olema selle koera matmine ja olin tänulik, et mõned päevad on olnud suurt sadu. Maapind on oluliselt pehmem ning võib-olla pole kirkat vajagi.
Jätsin koera rahule ning ajasin vahepeal linnas omi asju.
Jõudsin koju tagasi, kui juba hämardus. Avasin autoukse ning kusagilt terrassil virnas seisvate toolide ja mauri-stiilis laua vahelt volksas välja tuttav hiiglaslik koer. Ma ei olnud ülearu rõõmus teda nähes ning mõtlesin, kuhu vajadusel parem oleks taganeda, autosse või majja. Koer oli mind nähes üsna rõõmus, ülearu rõõmus. Õnneks ta ei hüpanud, nagu oli kombeks minipuudlil minu Tartu majas, ta oleks võinud hüpates panna mulle käpad õlgadele ja mind maha paisata.
Pühkisin koera ila ning valasin talle kastekannust vett. Taas oli kauss mõne sekundiga tühjaks joodud. Nii võib ju vaeseks jääda kaugel lõunamaal, kus vesi maksab rasket raha.
Koer – kutsume teda edaspidi näiteks lihtsalt Perro (hispaania keeles “koer”) – vallutas teisele koerale mõeldud madratsi ning heitis pikali nagu õige mees. Välised tunnused – taas hiiglaslikud – ei jätnud selles küsimuses vähimatki kahtlusruumi.
Valasin endale veini ning mõtlesin, mis saab edasi. Mulle meeldib sõna perro, sest meenutab lõunaeesti ütlust “kaeme perra”. Kõlab sarnaselt.
Väljast kostis haukumist. Vaatasin uksest välja ning nägin laternavalgel koera mustavalgekirjusid kannikaid oliivipuude vahel välkumas. Kes iganes seal oli, tegi ta endal püksid täis. Oliivipuude vahel elavatest jänestest oleks mul muidugi kahju, kuid õnneks kannavad nad traksidega pükse ainult lasteraamatutes. Uskuge mind, ma ei ole kordagi vastupidist pilti näinud.
Ma ei mäleta, kas ma nägin järgnenud öösel und jänestest või koertest või mõlemast korraga. Igatahes, kui koitis uus päev, kirjutasin naabruses elavale inglasele mureliku kirja ja saatsin talle WhatsAppiga koera pildi. Kas ta teab, kelle koer see on?
Pole teada, vastas inglane, aga see koer jõlkuvat pidevalt Las Viñase (mis on meie küla nimi) vahet ja mis siin salata, tekitab elanikele mõningaid probleeme. Kui ma soovin, saadetakse minu juurde üks probleemikorraldaja, pakkus inglane. Mulle see mõte meeldis.
Nagu ikka sellistel juhtudel, oli koer kadunud, kui ma õue tulin. Vaatasin igaks juhuks nurga taha, piilusin basseinimajakesse ning kiikasin oliivipuude vahele. Kusagil ei paistnud jälgegi.
Unustasin juba selle vahejuhtumi, kuni mu õue keeras punane džiip. Kirjutasin parajasti ühte kolumni (vist oli teemaks peksmine koolides) ning olles loost sisse võetud, olin valmis halvimaks. Tavaliselt mulle siia džiibid sisse ei keera, pealegi veel punast värvi. Äkki ongi tegemist probleemikorraldajaga ning nagu kratt kunagi, kui probleemi pole, peab peremees maksma?
Märkasin autos karke ning probleemikorraldaja teema tundus ebatõenäoline. Ilmnes, et tegemist on minu naabriga üle tee olevast väikesest majast. Ometigi hakkas ta rääkima Perrost, ja kuigi tal on ka endal koerad (los perros), sain ma kohe aru, et jutt käib sellest Perrost.
Ma ei saanud temast kohe õigesti aru, kuid jutu arenedes mõistsin, et Perro on tulnud tema juurde ning sööb ja joob seal mõnuga.
“Ega ma teda endale võtta ei tahaks?” tundis naaber huvi.
Loobusin sellest ettepanekust viisakalt. Esiteks, koera saab pidada see, kes on pidevalt kohal. Teiseks see, kellel on selleks piisavalt raha (arvestades koera suurust väga oluline argument!). Ning kolmandaks see, kelle külalised suuri koeri ei karda (arvestades koera suurust samuti väga oluline argument!). Ja üleüldse, see ei ole olnud minu koer.
Naaber muutus pisut kurvaks. “Ka mina ei saa seda koera endale jätta,” kostis ta. “Ta läheb minu koertega kaklema” (se pegan, võib ka tõlkida kui et nad lähevad omavahel peksma – ongi peksmise teema, palun väga).
Uurisin, kas Osunas on koerte varjupaika. Perro oli ju ilus!
Ei, sellist asutust Osunas ei ole, vastas naaber. Nii et ma ei teagi, mida ta selle koeraga siis peale hakkab. Kardetavasti ei lõppe see kõik kuigi hästi.
Täna hommikul, kui ma seda lugu kirjutan, kuulsin naabri oliivipuude vahel haukumist. Naabri auto pole mitu päeva liikunud. Õnneks on tema territoorium piisavalt kõrge aiavõrguga piiratud. Aga kui homme on auto samal kohal, siis ma vist soovitan politseil igaks juhuks sealt läbi astuda.
