AKADEEMILINE KESKUS: KesKus’i sari Eesti akadeemikutest. Karl Pajusalu usub, et riigi suurus peitub kultuuriliste eripärade rohkuses. Kirjutas Margus Maidla.
Karl Pajusalu (s 20. juunil 1963 Pärnus) sai varakult kogeda toonase, 1960.–70. aastatel levinud kasvatussüsteemi karmust. See süsteem nägi ette muuhulgas „õige“ käega söömist, kirjutamist ja töötegemist. Vasakukäeline Karl möönab: „Eks see oli ka osalt minu jonnakus, aga igatahes keeldusin ma lasteaias suppi söömast parema käega ja seetõttu jäi mul „lasteaed lõpetamata““.
Bioloogia, matemaatika, ajalugu ja keel
Edasi tegelesid Karli hoidmise ja kasvatamisega vanavanemad ja lähemad peretuttavad. Üks neist rääkis talle oma klassivennast, Kilingi-Nõmme kandis sündinud Pent Nurmekunnast (Pent Nurmekund (1906–1996), eesti keeleteadlane ja polüglott, Tartu ülikooli dotsent. Väidetavalt oli ta võimeline tõlkima ligi 80 keelest ning neist paljusid ka rääkima).
Karl: „Mäletan üsna selgelt seda vestlust, võisin siis olla vast 5-aastane. Hiljem juba Tartu ülikoolis õppides ja isiklikult Pent Nurmekunnaga tuttavaks saades meenus mulle see lapsepõlvevestlus; saime vastastikku vahetada mõtteid meie kasvukeskkondadest ja sellest, mis meid elus mõjutanud on. Mina kujunesin siiski Nurmekunnast üsna erinevaks teadlaseks. Tema oli ennekõike keelte õppija ja õpetaja, polüglott, ennast pean ma rohkem analüütiliseks keeleuurijaks, keda huvitavad keele olemuse ja kasutuse seaduspärasused.“
Karl meenutab noorust Tahkurannas vanaema juures: „Väidetavalt olevat just tema valinud mulle nime, seda oma noorima venna järgi, kelle eesnimi oli Karl Robert, mis oli ärkamisaegses vaimus pandud Karl Robert Jakobsoni järgi.“
Karl lõpetas Pärnu 1. keskkooli. Kõigepealt kaldus ta huvi bioloogia poole, looduse teemadel sai tehtud esimesi õpilasuurimusi ja osaletud olümpiaadidel, seda juba põhikooli ajal. Oma esimese teadustöö metodoloogiat järgiva uurimistöö tegi Karl Tahkuranna lindudest – ta püüab nüüdki aeg-ajalt kirjutada mõne loo Eesti Loodusesse, käsitledes loodust küll keeleteaduse vaatenurgast.
Keskkooli ajal hakkas Karli järjest rohkem paeluma kirjandus ja filosoofia, kogu vaimuga seonduv maailm. Karl: „Ega mul olnud ülikooli minnes lihtne valida, sest kuigi mind paelus vaimuilm, oli mul kõige lihtsam õppida hoopis reaalteadusi – matemaatikat, füüsikat, keemiat, kust head hinded tulid kergemaltki kui humanitaarainetes. Ka nendel aladel sai olümpiaadidel käidud. Ükskord arutlesime oma instituudi (Tartu ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituut) õppejõududega matemaatika tähtsuse üle ja selgus, et peaaegu kõik meie õppejõud on kooli ajal kas osalenud matemaatika olümpiaadidel või pärit matemaatika eriklassist. Tõsi, minu valiku tegi veel keerulisemaks see, et olin edukalt esinenud ka vabariiklikel ajaloo-olümpiaadidel ja mulle anti keskkoolist kaasa soovituskiri astumaks ülikooli ajaloo erialale, kuid mingil hetkel kartsin, kas seal pole mitte liialt palju sunnitud, ideoloogiaga seotud aineid.“
Pärast keskkooli lõpetamist 1981 läks Karl lõpuks üsna veendunult Tartu ülikooli eesti keelt ja kirjandust õppima. Karl: „Üsna peatselt öeldi mulle, et ma sobin oma andetüübilt siiski rohkem keelde kui kirjandusse, sest ma armastavat oma töödes kõike süstematiseerida ja läbi arvutada.“
Keelelabor teisel pool ookeani
Soojade sõnadega meenutab Karl ülikooli õppejõududest oma esimest juhendajat dotsent Aino Valmetit, kes viis ta murrete muutumise uurimise juurde. Karl: „Aino Valmet tõi mulle lugeda terve kuhja soome murdeuurimusi ja veenis mind eesti murrete dünaamikat uurima – et igal pool sellega tegeldakse, aga Eestis veel mitte. Kuna see oli otsapidi seotud ka sotsiolingvistikaga ehk ühiskonna ja keele suhete uurimisega, siis ma nõustusin teema käsile võtma. Kindlasti ei saa mainimata jätta minu valdkonna tookordset juhti ülikoolis akadeemik Huno Rätsepat (vt Akadeemiline Keskus 1/2010), kes oli õppejõuna väga särav, temast sai minu doktoritöö esimene juhendaja, kellega mul on jäänud läbi aastakümnete head suhted.“
Kui Karl aastal 1986 Tartu ülikooli lõpetas, öeldi talle, et paraku on kõik (aspirantuuri) kohad täis ja ta töötas paar aastat Tartu 1. keskkoolis, praeguses Hugo Treffneri gümnaasiumis õpetajana, kuniks õnnestus saada aspirandi koht toonases Eesti Keele ja Kirjanduse Instituudis, tänases Eesti Keele Instituudis. Aspirantuuris jätkas ta eesti keele murrete muutumise uurimist, et sellel teemal koostada oma kandidaaditöö. Täiesti ootamatult anti talle 1990. aasta alguses teada võimalusest kandideerida külalisteaduri kohale Ameerika Ühendriikides. Kandideerimisvõimalus oli niivõrd soodus, et võis suisa valida ülikooli, kuhu minna.
Karl: „Leidsin, et professor William Labov, kvantitatiivse sotsiolingvistika alusepanija, töötab Pennsylvania ülikoolis, kus on väga hästi sisustatud labor, milles uuritakse just nimelt keele varieerumisega seotud nähtusi. Kirjutasin avalduse ja nad olidki nõus mind vastu võtma. Töötasin ja õppisin seal 1990–1991. Labovi labor on praegugi üks juhtivamaid sotsiolingvistika keskusi, kuid toona oli see täiesti keskne koht.“
Niisiis võitis Karl noore teadlasena Pennsylvania ülikooli minnes täieliku jackpot’i. Seal nägi ta esimest korda elus, milline saab olla eksperimentaalse keeleteaduse labori sisseseade ja puutus esmakordselt kokku mitmesuguse tarkvaraga, mis on loodud lingvistiliseks uurimistööks. Paar nädalat enne Moskva putši jõudis ta tagasi Eestisse pere juurde, üsna kindla plaaniga peatselt tagasi Ameerikasse suunduda.
„Aga peaaegu kohe, kui ma tagasi jõudsin, tehti mulle Turu ülikoolist ettepanek minna sinna doktorantuuri ja pakuti ka eesti keele lektori kohta.“
Aastatel 1992–1996 oli Karl Turu ülikooli eesti keele lektor ja doktorant ning aastal 1997 kaitses ta sealsamas oma doktoritöö, mis käsitleb Lõuna-Eesti läänepoolse osa ehk siis Mulgimaa murdekeele varieerumist ja keelekontakte. Karl: „Mulgimaa on selles mõttes huvitav, et see on mitmeti olnud piiriala, seal on mõjutusi nii Põhja- ja Lõuna-Eestist kui ka Lätist ning omapäraseid eriarenguid.“
Mis on keele taga
Karl on olnud aastatel 2005–2008 keeleteaduse ja -tehnoloogia doktorikooli juhataja ja alates aastast 2009 keeleteaduse, filosoofia ja semiootika doktorikooli nõukogu esimees. Karli hinnatakse tema loengute pidamise metoodika pärast: üldiselt ei ole eesti keele ajalugu just fantaasiarikas aine, kuid Karl oskab selle huvitavaks rääkida.
Karl: „Minu kui murrete professori kohta võiks ju öelda, et ma nagu polegi päris eesti keele professor, sest uurin mitte normikeelt, vaid murdeid, kuid ma arvan, et murded ja rahvapärane keel ongi see õige eesti keel, kirjakeel on sellest välja arenenud ja aretatud.“
Need kümmekond noort teadlast, kes on Karli juhendamisel doktoritöö kaitsnud, on leidnud endale ka erialase töökoha.
Kui Karl loeb ilukirjandust, jälgib ta sealgi, mis on kirjaniku öeldud keele taga. Talle sümpatiseerivad rohkem keeletundlikud kirjanikud. Eestikeelsete loojate hulgast toob ta välja Jaan Kaplinskikui äärmiselt keeletundliku kirjaniku. Karl: „Eriti Kaplinski luule on oma parimas ehe, ma ütleks, et päriskeelne. Sellises luules on vorm, keel loomuomaselt osa sisust. Keskkooli ajast mäletan, et kui oli vaja üheks järjekordseks kirjanduse olümpiaadiks valmistuda, tuli läbi lugeda Mats Traadi looming. Tema raamatus „Puud olid, puud olid hellad velled“ oli kasutatud dialoogis Otepää murrakut. Mäletan siiani, et nende dialoogide lugemine oli minu jaoks avastuslik, äratades kestva huvi lõunaeesti keele vastu. Mats Traadi loomingut püüan ikka jõudumööda lugeda, minu jaoks on ta Tammsaare mõõtu kirjanik. Usun, et tema loomingu tõelise suuruse tajumiseks on lihtsalt vaja pikemat ajalist distantsi.“
Muusika kuulamise koha pealt tunnistab Karl, et olles üles kasvanud Yesi ja Genesise helide saatel, on ta suhteliselt kõigekuulaja, aga ka siin lööb erialane kiiks välja. Karl: „Viimasel ajal olen ma näiteks Zetosid kuulanud ja ka nende plaate ostnud. Mind paelub nende ja teistegi lõunaeesti ning liivi muusikute puhul, kuidas nad oma eripärase keele muusikas kõlama on saanud. Erinevad muusikalised etnotöötlused köidavad mu huvi üldisemalt, ka siis, kui tegu on kaugemate keelte ja kultuuridega.“
Väikeolemise hirmu ei maksa üle hinnata
Kui küsida Karli lemmiktoidu kohta, vastab akadeemik kõhklematult: „Kala. Erinevas vormis. Ma olen mereäärne poiss ja siin on selles osas tugevad juured. Kui üht lemmikut tahate, siis värskelt soolatud vimb. Selline, mis on ainult mõne tunni soolas olnud, see on eriti hea.“
Lemmikjoogi kohta tuleb ka kõhklematu vastus: „Tahkuranna selge kaevuvesi. Kuigi ma mõistan, et küsimus on alkohoolse suunitlusega… Kuid väike alkoholitarbija. Minust jääb vastuvõttude pokaali sisu enamasti järele. Tegelikult teeb mulle muret eestlaste liialt suur alkoholilembus. Paljudes peredes on see üks suuremaid pingeallikaid.“
Eesti kohta on Karlil kosta järgmist: „Eestil on minu silmis selle poolest suur väärtus, et riik ei suru ennast oma kodanikele väga peale ja üldiselt tänane Eesti just selline ongi. Kuid sellel on ka teine pool. Tõenäoliselt meie väiksusest tulenevalt on valitsemas mõningad hirmud, millel ei ole tegelikkuses minu arvates küllalt alust, näiteks suurema eluõiguse andmisel murdekeeltele, arvatakse, et see justkui killustaks meid. Usun, et sellisteks kartusteks pole põhjust: Eesti on oma keelelise ja kultuurilise mitmekesisuse poolest suurem kui mitmes muus mõttes ja seda ei ole küll vaja maha salata. Riik peaks enda kehtestamisel alati jälgima, et ei kahjustataks seda, mis on õrn ja vajab toetust. Ja kultuuris on palju seda, mis on väga õrn. Piirkondlike keelte kadumine nõrgestab ka kultuuripärandit, teeb Eestit senisest veel pisemaks. Eesti riigi missiooniks ei peaks olema ainult eesti kirjakeele hoidmine, vaid kogu ajaloolise keelelise rikkuse hoidmine.“
Karl Pajusalu teadustöö põhisuundadeks on olnud eesti keele ja sugulaskeelte ning nende murrete ajaloolise kujunemise, keelevarieerumise ja -dünaamika uurimine. Ta on avaldanud rahvusvahelise levikuga publikatsioone pea kõigi keeletasandite kohta ja teda võib pidada eesti ajaloolise keeleteaduse ja dialektoloogia üheks peamiseks moderniseerijaks viimastel kümnenditel. Karlilt pärineb Eesti murrete uusim üldklassifikatsioon ja eesti keele ajaloo põhietappide periodiseering. Tema juhtimisel on koostatud esimene eesti murrete ja kohanimede kõrgkooliõpik.
Akadeemik Pajusalu on osalenud ka mitmetes rahvusvahelistes koostööprojektides. Ta juhib rahvusvahelist soome-ugri keelte sõnaprosoodia projekti. Ta osaleb 7. raamprogrammi projekti ELDIA (Euroopa keeleline mitmekesisus kõigile: individuaalse ja ühiskondliku mitmekeelsuse ümberkavandamine, edendamine ja ümberhindamine)ühe osa juhina. Selles projektis uurivad eri maade keeleteadlased koos soome-ugri rahvaste mitmekeelsust kaheksas Euroopa riigis.
Karl: „Selle projekti raames jälgime, mida väikeste keelte, antud juhul siis soome-ugri vähemuskeelte jaoks tähendab keeleline mitmekesisus TEGELIKULT. Euroopas üsna levinud arusaama järgi tähendab mitmekeelsus pahatihti vaid seda, et väikesed rahvad peavad õppima suurema kõnelejaskonnaga rahvaste keeli, samas kui suured rahvad ise võivad olla rahulikult ükskeelsed, neid nagu mitme keele oskuse nõue ei puudutakski. Me otsustasime vaadata, kuidas soome-ugri väikerahvad kasutavad erinevaid keeli Euroopas ja mis mõju see nende emakeeltele avaldab. Uurime niisiis, kuidas kasutavad erinevaid keeli mitmekeelsed soome-ugri kogukonnad, näiteks kuidas saamlased või Eesti näitel setud ja võrokesed omavahel ja naabritega suheldud saavad; kuidas tulevad keeleliselt toime eestlased Soomes ja Saksamaal või ungarlased Sloveenias jne. Äärmiselt huvitav kogemus, sest soome-ugri areaal hõlmab Euroopaski tuhandeid kilomeetreid, alates Jäämerest kuni pea Vahemereni välja.“
Et Karl on võtnud osa humanitaarvaldkonna prioriteetide ja rahajaotusmehhanismide väljatöötamisest ja pidanud olema ka jagaja rollis, on paslik uurida, mida ta arvab pidevast küsimusest, et humanitaarvaldkonda ei anta piisavalt raha. Karl seda kurtmist päriselt ei jaga: „Alarahastatus on Eesti teaduses üldine probleem, mitte humanitaaria eripära. Ning veel laiemalt vaadates tuleb tõdeda, et ega Eesti situatsioonis võrreldes ülejäänud maailmagagi ei ole midagi ainulaadset, väikeste humanitaaralade rahastamine on probleemiks pea kõikjal. Eesti-suguses väikeriigis, kus võimalused on üldiselt kitsamad, võib see tekitada tunde, et ehk keegi astub kellelegi jala peale või on lausa tegu vandenõuga, kuid tegelikult on probleemi tuum palju sügavamal.“
Karl Pajusalu
TEADUSALA
Keeleteadus
UURIMISTÖÖ PEASUUNAD
Eesti keele ja selle murrete ning sugulaskeelte ajaloolise kujunemise, varieerumise ja dünaamika uurimine (põhirõhk hääliku- ja vormivaheldustel). Eesti ajaloolise keeleteaduse ja eriti dialektoloogia peamisi moderniseerijaid viimastel kümnenditel, eesti sotsio- ja etnodialektoloogia rajaja, kvantitatiivse sotsiolingvistika ja lingvistilise optimaalsusteooria meetodite esmarakendaja Eestis; eesti murrete uusima üldklassifikatsiooni ja eesti keele ajaloo põhietappide periodiseeringu autor.
VALITUD AKADEEMIASSE
Detsember 2011
AKADEEMIA OSAKOND
Humanitaar- ja sotsiaalteaduste osakond
SÜNNIAEG ja -KOHT
20. juuni 1963, Pärnu
TÖÖKOHT
Tartu Ülikooli eesti keele ajaloo ja murrete professor (alates 2000)
HARIDUS
1981 Pärnu 1. Keskkool
1986 Tartu Ülikool
TEADUSKRAAD
1997 PhD (soome-ugri keeleteadus), Turu Ülikool, teema: „MultipleLinguisticContactsinSouth Estonian: Variation of Verb Inflectionin Karksi”
TEENISTUSKÄIK
1986−1987 Tartu 1. Keskkooli õpetaja
1987−1990 TÜ eesti keele kateedri õppeülesande täitja
1990−1991 Pennsylvania Ülikooli külalisteadur
1992−1996 Turu Ülikooli eesti keele lektor
1998−2000 TÜ eesti keele vanemteadur, dotsent
2000… eesti keele ajaloo ja murrete professor
2001-2003 Helsingi Ülikooli eesti keele ja kultuuri külalisprofessor
2011-2012 Helsingi Ülikooli eesti keele ja kultuuri külalisprofessor
TUNNUSTUSED
1997 Eesti Vabariigi teaduspreemia humanitaarteaduste alal
2000−2002 USA rahvuslike teadusuuringute fondi kaksikgrant (koos prof Paul Kiparskyga)
1987, 2001 ajakirja Keel ja Kirjandus aastapreemia
2005 Helsingi Ülikooli läänemeresoome keelte dotsent
TEGEVUS TEADUSLIKE VÄLJAANNETE TOIMETUSTES
EESTIS:
Ajakirja Keel ja Kirjandus toimetuskolleegiumi liige
Ajakirja LinguisticaUralica toimetuskolleegiumi liige
MUJAL:
Ajakirja Virittäjä toimetuskolleegiumi liige
Ajakirja Sananjalkatoimetuskolleegiumi liige
PUBLIKATSIOONID
TEADUSTÖÖDE ÜLDARV: 115
MONOGRAAFIAD:
Lehiste, I.; Aasmäe, N.; Meister, E.; Pajusalu, K.; Teras, P.; Viitso, T.-R. 2003. ErzyaProsody. Helsinki: Suomalais-UgrilaisenSeura
Lehiste, I.; Teras, P.; Help, T.; Lippus, P.; Meister, E.; Pajusalu, K.; Viitso, T.-R. 2005. Meadow Mari prosody. Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus
Lehiste, I.; Teras, P.; Ernštreits, V.; Lippus, P.; Pajusalu, K.; Tuisk, T.; Viitso, T.-R. 2008. Livonianprosody. Helsinki: Suomalais-UgrilaisenSeura
Winkler, E., Pajusalu, K. 2009. Salis-livischesWörterbuch. LinguisticaUralica. Suppl. Series, Vol. 3. Tallinn
Blumberga, R., Mäkeläinen, T., Pajusalu, K (koost.). 2011. Liivlased. Ajalugu, keel ja kultuur. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. 436 lk
ÕPIKUD:
Pajusalu, K., Hennoste, T., Niit, E., Päll, P., Viikberg, J. Eesti murded ja kohanimed. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2002, 320 lk.; 2. täiend. tr. 2009
HOBID
Luule, rahvakultuur, matkamine