KAS MEIEGA TEHAKSE NALJA? Täpselt nii tunneb ennast Tristan Priimägi, kui ta vaatab Ulrich Seidli paradiisi-triloogiat. Seidl on tüüp, kes nõuab suhet.
Eelmisel aastal Cannes’is, paradiisi-triloogia esimese osa „Paradiis: armastus „ esilinastusel saatsid smokingis Ulrich Seidlit korpulentsed daamid-seksituristid-näitlejad filmist. Punase vaibaga kaetud trepi ülemisel astmel lõi Seidl kaamerate sähvimise all järsku lahti tantsu, keerutades oma puusi, nõtkutades põlvi, nipsutades sõrmi ja üleüldse ennast igati nautides. Veidi kõhklevalt ühinesid tema kekutamisega ka naised, saamata täpselt aru, mis toimub. Kas meie üle tehakse nalja? Hiljem filmi vaadates tabas selle stseeni ilu mind külma välgunoolena otse lagipähe, nähes libaseksikaid tantsustseene filmi peategelase Teresa (Margarete Tiesel) ja tema Kenya armukese vahel. Seidli looming on nagu pidev mäng reaalsuse ja kunstilisuse, dokumentaalsuse ja fiktsiooni, hea ja halva maitse ning nalja ja tõsiduse piirimail. Seidl on lõpuni provokaator ja naudib segadust rohkem kui midagi muud.
Kompositsioonid liikumatu kaameraga
Kui nüüdseks on ühtses Euroopas enam-vähem ühiselt kokku lepitud, et Seidli kaasmaalane, austerlane Michael Haneke on mitteametlikult kroonitud tänase Euroopa väikekodanliku filmikunsti kuningaks, koos sellega kaasneva majesteetliku igavusega, siis Seidl on sellesama õukonna õuenarr – see, kellel on õukonnas õigus ja voli siniverelistele tõtt näkku öelda. „Troonide mängu” fännidele: kui Haneke on Tywin Lannister, siis Seidl on Tyrion. Mõistukõnes suhtlev skeemitaja, kelle pealtnäha küünilise maski taga on (väga varjatult) peidus humanist. See vast eristabki pealtnäha sarnaseid kompatrioote Haneket ja Seidlit. Kui Haneke on nii püüdlikult sotsiaalkriitiline ja analüütiline, et tema karakterid (et mitte öelda patsiendid) on filmides nagu surnuks lahatud konnad, siis Seidlil on temast erinevalt alati tuntav ka mänguline huumoriaspekt. Võib-olla tuleneb see tema dokumentalistitaustast, et ta suudab näha situatsioonikoomikat ka seal, kust seda raske leida on.
Seidli filme õiges võtmes vaadates mõjuvad teatud mõttes koomilisena juba need tema tsentrisse asetatud kompositsioonid liikumatu kaameraga, mis on vahel minimalistlikud, vahel baroksete detailidega üle külvatud. Seidli filmides pole kunagi kaugel ka ilu – puhas esteetika, mida filmiKUNST võiks ju ka vahel edasi anda. Kui Seidlit võrrelda kunstiga, siis on tema kaadrid kindlasti klassitsistlikud oma ranguses, piltide tegelased aga pärit pigem mingist koomilisest näitemängust ja suurest eludraamast ühekorraga.
Lolliks jääd sa ise
Üks Euroopa filmikunsti suurnimesid, kellega Ulrich Seidlit ehk veel tunnetuse mõttes võrrelda võiks, on Lars von Trier. Nende mõlema maailma sisenedes – kas siis vaataja, kommenteerija või kasvõi lihtsa lehelugejana – tekib tunne, et sinuga mängitakse sellest hetkest alates, kui sa üldse vaevud millegi osas sõna võtma. Arva, kui julged: lolliks jääd lõpuks ikkagi sina ise. Selgelt on Seidl enda rinna kriitikanoolte ees paljastanud just eetikaküsimustes. Kas see, millega ta tegeleb, on ikka päris kosher või mitte? Seidli naljad on julmad ja seal, kus iga teine pieteeditundega režissöör kaamera kinni paneks, laseb tema sellel veel kaua edasi käia. Tekivad olukorrad, kus sul on lihtsalt karjuvalt piinlik ja iseennast kõrvalt vaadates imestad, et miks? See on ju ainult film…
Paradiisi-triloogia kõik kolm osa suudavad vaataja visa järjekindlusega ikka ja jälle sellesse piirsituatsiooni viia, kus sa küll ei taha ekraanil toimuvat vaadata, aga olukorra hüpnotiseeriva veidruse tõttu ei suuda pilku eemale ka keerata. Selge see, et Seidl on metsikult ebamugav. Mis veel siis peaksid olema huumori eest kaitstud teemad kui mitte usk, lootus ja armastus, mis „jäävad püsima kõige lõpuks”, nagu ütleb piiblitsitaat Pauluse kirjast korintlastele.
Soov tegelasi lunastada
Seidl ründab oma triloogias Austriat valitsevat kodanlik-kapitalistlik-protestantlikku heaoluühiskonda, kus need kolm kunagi puhast, siivsat ja puutumatut mõistet on muutunud mingiks tarbimisühiskonna kõverpeegelduseks – tootemisambaks, mille tegelik tähendus on kõigil juba meelest läinud. „Armastuses” maksavad Teresa ja tema sõbrannad esimese ja kolmanda maailma vahelises love / hate suhtes tagasi valgete karmavõlga musta mandri okupeerimise ja orjastamise eest. Kõik kasutavad kõiki ära ja sisimas saavad kõik sellest ka aru; ainus, mis muutub, on jõupositsioon, eriti võimsalt filmi lõpus, kus must mees lihtsalt ostetakse ära, nagu see kunagi ikka kombeks oli. „Usus” on Teresa õde Anna Maria (Maria Hofstätter) lootusetult eksinud rituaalide rägastikku, mis aja jooksul on tema jaoks hakanud sümboliseerima usku. Samas on ta võimetu üles näitama kõige lihtsamat kristlikku mõistmist oma moslemist eksabikaasa teistsuguste uskumiste suhtes. Ei jää üle muud kui (Seidli moodi tüüpiliselt) täiesti üle vindi vanainimeste kätš ja karvakatkumine.
„Lootus” on (nagu pealkirigi ütleb) minu meelest neist kolmest kõige helgem. Teresa tütar Melanie (Melanie Lentz, märkate, kuidas kõik tegelased kehastavad omanimelisi tegelasi ehk siis mingis mõttes ju ka iseend?) satub ülekaalulise teismelisena dieedilaagrisse, kus teda ootab ees esimene õnnetu armastus, ja vaataja saab nautida üht kämp-perversset stseeni teise järel. Melanie on oma eluga teel samasse rappa, kuhu on jõudnud enne teda nii Teresa kui ka Maria, aga ometi on selles kõiges ka mingit valgust ja lootust – ehk ei suuda sootsium Melaniet ikkagi alla neelata. Kõige olulisem: kõigi kolme halenaljakaid emotsionaalseid tõmblusi tundub ikkagi helge aupaistena valgustavat Seidli empaatiavõime. Muidugi naeruvääristab ta oma tegelasi, aga samas paistab tema filmidest soov oma tegelased lunastada selles inimlikus draamas, kuhu nad oma järjega jõudnud on. Süüdi on maailm, milles me elame. Inimesed on ainult selle ohvrid, kui iganes pentsikud või veidrad nad meile ka ei tundu.
Ulrich Seidl on tänase Euroopa kinematograafilise konnatiigi üks huvitavamaid režissööre. Suhe temasse võib olla ambivalentne, aga suhte puudumine temaga mõnes mõttes isegi lubamatu.
Užupise põhiseadus
september 5, 2013