ROHKEM KUI ÕHUS: Jelena Skulskaja käis vaatamas filmi „Dovlatov“ ning nuusutab nõukogude 1970. aastaid, hetki, mis viivad tagasi epohhi, mis lõhnas sõnade, kunsti, kirjanduse ja odava tubaka järele.
Igal ajastul on oma eksimatu lõhn. 1970-ndad lõhnasid odavate sigarettide järele: meie, noored, tegime filtriga suitsu, veidi vanemad tõmbasid filtrita sigarette ning sülitasid tänavaile suhutikkuvat tubakat, korjasid huultelt tubakatükke (vananevad tüdrukud võõpasid end uuesti hiljem paksult huulepulgaga); veel eakamad aga kimusid paberosse ning vajutasid papist hülsti enne lapikuks, et kibedat mahorkat mitte keelele tõmmata.
Sigarette rulliti enne süütamist näppude vahel, sest need olid niisked ja liialt täis topitud, kuivatati radiaatori peal, kui juhtus päris lige pakk olema; kissitati suitsuhaisust ja läppunud-liikumatust vinest silmi, hingati kähisedes, köhiti; igaüks köhis erineval viisil – mõni siis, kui naerma hakkas, mõni trepist üles minnes, mõni aga köhis pidevalt ning tõmbas kohe uue mahvi, köha koos suitsuga alla neelata püüdes.
Nimetissõrme ja keskmise sõrme sisekülgedel olid kõigil kadumatud sigaretijäljed, pruunikaskollakas vagu; suitsu tõmmati ahnelt ja sügavalt ning läideti üks sigaret teise järel. Suitsupuuduse päevi tuli ette kogu aeg: siis korjati suitsukonisid tänavailt, kallati öösiti tuhatoose pahempidi, isegi õhtuti (kui toimusid kõige olulisemad vestlused); tassiti korjatud konid koju, pudistati sealt tubakas välja ja keerati ajalehtedesse, mudides endale sel moel veel ühe suitsu.
*
See kõik oli tähtis suhtlemise osa – nagu viingi, mis andis märku teatud heaolust, kui seda sai alla lonksata pisikese sakuska saatel, see tähendas ikkagi mingit üleolekut, sest kõik tuli valmistada omaenda kätega; või odav vein, mis markeeris mingit laadi üksindust trepikojas, sinna juurde hammustati kolme peale ühte kompvekki; lonksati portveini, mis tekitas seltskonnas tumedat ning tabamatut igatsust. Aga konjakit timmiti hallides ülikondades, närides peale soolaseid mandleid kallites baarides ja imeti ameerika sigarette, mil oli õnnelik maitse; neid sai osta fartsude käest, ehkki samu fartse andsid rahulolevad ostjad aegajalt ise organitele üles.
Ja veel – ajastu juurde kuulus öö lõhn, insomnia, valgusetus ning põhjatu hämarus, läbikukkunud ja õnnetu hommik, mil uniseid lapsi tiriti lasteaedadesse. Sel ajal oli täiesti selge, et elu ainsaid väärtusi kujutavad kirjandus, kunst, muusika, aga siiski oli üle kõige nende kirjandus.
Ajalugu – see on lõhn ja rituaalid, mis selle lõhnaga seotud olid, ja kõik, mis tundus pisarateni hindamatu.
*
Kord rääkis Sergei Dovlatov mulle, kuidas ta kohtas naist, kes kirus varjamatult võimu, tegi seda õelalt, otse, sarkastiliselt ning targalt. Dovlatov armus temasse kohe. Ta läks kohtamisele ning kuulis seal, kuidas sama naine lobises oma sõbrannaga, rääkis katkematult kümme minutit sellest, millist imelist teeserviisi parasjagu komisjonipoes müüakse. Ja Dovlatov armus temast kohe lahti, kõik läks üle. Ka see on ajastu märk, kuna ka sõnad lõhnasid. Ja leidus sõnu, mis lõhnasid rumalalt, ebameeldivalt – „raha“, „serviis“, „pühapäevakleit; olid õelad ning kurjad sõnad – „partei“, „nõukogude võim“; aga olid ka sõnad, mis pakatasid armastusest – luuleread Mandelštamilt, Pasternakilt, Brodskilt; leidus sõnu, mida öeldi salaja, sissepoole pööratult, mis lõhnasid kui mingi keemiline ühend, vaikselt lõhnasid ja peaaegu kuulmatult kõlasid „kohus“, „vangla“, „laager“, „kong“, „maalt väljasaatmine“.
*
Räägin sellest praegu, kuna Aleksei German juuniori film „Dovlatov“, mida ka Eestis eduga näidati, on just nende samade lõhnade kogum, kvintessents; õigemini, teos edastas, visandas ja kujundas ekraanil kõike seda, mis reaalsuses ju ei lõhna.
Ajalugu on loomulikult müüt, mis põhineb surmastatistikal, kuritegude- ja ohvrite koguarvul, ent mida ilma kõrge kunstita ometi ei eksisteeri. Kui poleks kunsti, mis kõigest jõust tehnoloogilist progressi pidurdab, ning mis ei tõestaks, et inimene, kes peseb oma hambaid elektrilise harjaga ei erine millegi poolest inimesest, kes lõi oma hammaste metallkroonid läikima hambapulbriga, poleks ka mingit ajalugu vaja, ilma ajalootagi võetaks rõõmsalt kasutusele uued tehnoloogiad. Aga et mäletada ajastute lõhnu, on vaja elusaid tunnistajaid, kes peavad neist lõhnadest teistele rääkima, et inimene oskaks teha vahet rõõmul ja kurbusel.
Sigaretisuitsus ja hommikuses pohmellis, vaesuses ning meeleheites sünnib arusaam oma kuuluvusest, lähedastest, lähedusest ja klannist, kus ei ole vaja millegi üle vaielda.
Just esimese 100 ja viimase 400 grammi vahel sündisid purunematud sõprused, mis lagunesid lõppkokkuvõttes ometi sama lihtsalt kui kõik teised. Ent sellest hoolimata olid need erilised – seal tähendasid sõnad palju rohkem kui teod. Me oleme sõnade lapsed, me koosneme sõnadest, see on ainus materiaalne baas, mis meil meie ajastus oli.
*
Mul on kahju, et film „Dovlatov“, oli pigem tasane – vaikiv. Jah, ta kannab endas ajastu iseloomu, igatsust vabaduse järele, soovi kohtuda lugejaga, soovi näha jälgijaid, vaadata otsa publikule. Ent paraku ei anna ta edasi kogu epohhi sõnu, millest epohh ju tegelikult peamiselt koosnes. Me ei teinud sel ajal muud, kui lugesime ja rääkisime vaid sellest, mida lugesime. Me ei teinud sel ajal muud, kui kirjutasime ning pajatasime üksteisele üksteise tekstidest, olles kindlad, ent nende aeg on veel ees. Me uskusime, et lugeja ei saa ilma meieta hakkama. Ja mul on hea meel, et Dovlatov selles ei eksinud, ehkki ta ise seda kunagi teada ei saanud.
*
Terve oma elu jooksul pole mul olnud ainsatki unistust, mille saaks kätte raha eest. Ning ka see kuulub ajastu lõhnade hulka.
Me hindasime sõprust armastusest kõrgemaks. Mul on alles palju kirju toonastelt, ning tänaseks tuntuks saanud kirjanikelt ja kunstnikelt, mis räägivad just sellest, et meid seob eelkõige sõprus ning ma olen neid hoidnud, nendega uhkustanud, ehkki taipan, et tänasel päeval kõlab see imelikult, napakalt, ärplevalt; veel täpsemalt – eikuidagi. Seda enam, et keegi meie seltskonnast ei elanud mingit pühakuelu ega evinud vagasid vaateid. Ent sõprade tunnustus oli suurim ja tõestas, et omad võimet kasutada sõna tema kõrgeimas vormis.
(Armastus tähendas midagi hoopis muud, see oli sõbra korteri võtmed, kuhu sa sõitsid oma armukesega hiilides ja trammiga, lõunavaheajal, ise kui varas ettevaatlikult ringi piiludes ja pärast justkui surma eest tagasi tööle tormasid; käigupealt riideid kohendades ülemustele valetasid, et sind pidas kinni kohtumine, mille sama ülemus sulle määranud oli. Sest hotelli ega kuhugi mujale ilma templita passis, mis tõendas seaduslikku abielu, sa ei pääsenud. Isegi kuurordis ei saanud tuba ilma tõestamata, et oled legaalses ja täisväärtuslikus abielus…)
*
Aitäh „Dovaltovi“ filmile ajastu lõhna eest; kohati paistis isegi, et tunnen näitlejais ära oma noorepõlvesõbrad, need olid tõesti samad näod.
Peterburis toimunud filmiesitlusel oli küllaltki palju vindiseid inimesi. Ühele noorele naisele tehti seal seetõttu märkus.
Ja ta vastas: „Jah, olen küll joonud! Aga see-eest olen lugenud ka Dovlatovit, tean teda peast ning praegu, selle filmi vältel, mõtlen ma temale. Aga teie, ise kaine, vahite vaid lolli näoga ekraani.“
Kunstiteos ei pea sugugi edastama mingit elutõde või lihtsalt tõde elust, sest seda tõde pole olemas.
Aga ajastu tunnistaja on kui vana mantel: ta on täis mahorka põletatud auke, ta lõhnab üksinduse, ängi ja odava tubaka järele, aga tema taskus on õnnelik kompvek.
Minu arvates on ka see tähtis…
