20 AASTAT GRUUSIA-ABHAASIA SÕJAST: Tallinna ülikooli etnoloog Aivar Jürgenson räägib Musta mere äärse väikeriigi Abhaasia saatusest, kus põhitooni annavad Gruusia ja Venemaa pidevad rüüstamised.
14. augustil möödus Gruusia-Abhaasia sõja algusest 20 aastat. Sõja käigus toodi Eestisse mitu lennukitäit Kaukaasia eestlasi, mitmete kunagiste eesti külade kohal on nüüd vaid varemed või elavad seal uued elanikud. Gruusia-Abhaasia sõda on meil valgustatud vähe ja sedagi peamiselt Gruusia vaatevinklist. Arusaadav ju ka: meie vaenlase vaenlane on meie sõber ja kui sel siis juhtub olema mõni vaenlane lisaks, oleme me sõbraga automaatselt solidaarsed. Nii on meil kirjutatud abhaaside veristest tegudest ja juurutatud sellega mägilase metslase-stereotüüpi, aga meil pole mingit põhjust väita, et grusiinid olid tolle sõja ajal vähem verised. Üksikuid sõja episoode võimendades võib ju öelda mida iganes. Üks asi on selle sõja puhul aga päris selge: seda alustas Gruusia, okupeerides Abhaasia kui oma mässumeelse separatistliku piirkonna. Gruusia korrutab, et Abhaasia on tema „jagamatu osa“, samas ei kuulu abhaasi keel isegi gruusia keelega ühte keelegruppi ning on sellele täiesti võõras.
Gruusia koloniaalvõim abhaaside üle
Kaukaasia ajalugu on domineerimise ja vastupanu lugu: enamasti võitlused võõraste vastu, aga ka omavahelistel sõdadel on pikk traditsioon. Sageli on nendegi taga võõrvõimu manipulatsioonid. Nõukogudeaegsetel administratiivreformidel olid Kaukaasias pärast riigi kokkuvarisemist traagilised tagajärjed.
Kaukaasias tekitab tänaseni lahendamata pingeid armeenlastega Karabahhi liitmine Aserbaidžaaniga, Osseetia jagamine kaheks, kui lõunaosa sai Gruusia ja põhjaosa Vene Föderatsioon. Abhaasia sai esialgu NSV-ks, mis on liidulepingus Gruusia NSV-ga. 1931. aastal langetati Abhaasia staatust ja muudeti see grusiin Stalini mahitusel ANSV-ks Gruusia NSV koosseisus.
Kui Nõukogude Liit 1980. aasta lõpul oma kauaoodatud surmaagoonias viskles, vallandusid ka Kaukaasias pika aja jooksul kogunenud pinged. Ilmselt mäletame veel 1989. aasta 9. aprilli veriseid sündmusi Thbilisis, kui Nõukogude üksused surusid julmalt maha grusiinide meeleavalduse. Ohvreid oli palju ja maailma avalikkus häälestus ühemõtteliselt Gruusia lainele. Miitinguliste peamine nõudmine oli Gruusia väljaastumine Nõukogude Liidust, kuid Gruusia võime ja rahvast kutsuti üles ka takistama Abhaasia eraldumist Gruusiast. Abhaasid, keelelt ja kultuurilt grusiinidest täiesti eraldiseisev rahvas, eelistasid oma tulevikku näha lahus Gruusiast. Gruusias oli aga pea saja aasta jooksul juurutatud šovinistlikku mõtet, et abhaasid on tegelikult grusiinid, kuigi nad seda ise ei tea.
1991. aasta 31. märtsiks oli määratud referendum Gruusia iseseisvuse küsimuses, mis pidi otsustama Gruusia lahkumise Nõukogude Liidu koosseisust koos Abhaasiaga. Seega siis ühe rahva õigus enesemääramisele pidi ühtlasi otsustama küsimuse koloniaalvõimust teise rahva üle. Arusaadavalt ei soovinud abhaasid sellel referendumil osaleda. Selle asemel võeti osa hoopis teisest rahvahääletusest – üleliidulisest, mis toimus 17. märtsil Nõukogude Liidu säilitamise küsimuses. Enamus Abhaasia elanikest hääletas Nõukogude Liidu säilitamise poolt. Toetuti üleliidulisele seadusele 3. aprillist 1990, mis sätestas, et liiduvabariigi väljaastumise korral Nõukogude Liidust on selle koosseisus oleval autonoomsel vabariigil õigus iseseisvalt otsustada oma kuulumise küsimus Nõukogude Liidu koosseisu.
Gruusia seda referendumit boikoteeris ja oma 31. märtsi referendumile toetudes kuulutas Gruusia Ülemnõukogu 9. aprillil 1991 Gruusia iseseisvaks. Abhaasiat käsitati loomulikult Gruusia osana. Pinged kasvasid ja 23. juulil 1992 võttis Abhaasia Ülemnõukogu vastu otsuse muuta Abhaasi ANSV 1978. aasta põhiseadust ja minna üle 1925. aasta põhiseadusele, mis käsitas Abhaasiat suveräänse riigina.
1991, 14. august: Gruusia ründab Abhaasiat
Nüüd otsustas Gruusia rünnata. 14. augusti ööl kell 3.30 sisenesid Gruusia väed Abhaasia territooriumile. Rünnakut toetasid õhujõud ja merevägi. Ettekääne oli „kaitsta raudteed diversantlike gruppide eest“. Selleks puudus aga igasugune alus, sest Taga-Kaukaasia raudtee Abhaasia lõik funktsioneeris normaalselt. Kui märtsist alates oli näiteks Megreelia territooriumil avastatud 16 diversioonigruppi, siis Abhaasias mitte ühtegi. Tegelik rünnaku põhjus oli lahendada lõplikult sõnakuulmatu Abhaasia küsimus.
Vägede sisenemist saatis vägivald abhaaside ja teiste mitte-grusiinide kallal. Esialgu ei kohanud Gruusia väed erilist vastupanu. Maitsi liiguti pealinna Suhhumi peale, mis vallutati 16. augustil, rünnakut toetas meredessant Tsandrõpši, mille tagajärjel hõivati piirkond vastu Venemaa piiri.
Vastuseks Gruusia rünnakule mobiliseerusid abhaasid koos etniliselt lähedaste Põhja-Kaukaasia rahvastega. Kaukaasia Mägirahvaste Konföderatsiooni parlamendi ja Lõuna-Vene kasakkonna vahel sõlmiti leping sõjalise abi osutamiseks Abhaasiale. Abhaasid said tuge eelkõige tšetšeenidelt. Tasub märkida, et Venemaa mängis konfliktis vastuolulist rolli: osa vene militaar- ja julgeolekujõududest ning parlamendiliikmetest toetas Abhaasiat, samas toetas Venemaa ka Ševardnadzet võitluses siseopositsiooniga Gruusias. Relvi müüsid venelased väidetavalt mõlemale poolele.
25. augustil 1992 teatas Gruusia okupatsioonivägede juhataja Abhaasias polkovnik G. Karkarashvili televisioonis esinedes: „Kui läbirääkimised ei anna tulemusi, võin ma neile separatistidele kinnitada, et kui ka kogu rahvastikust langeb sada tuhat grusiini, siis teie hulgast hukkuvad kõik 97 000.“ Muide, peagi andis Shevardnadze Karkarashvilile kindrali auastme ja nimetas Gruusia kaitseministriks.
Abhaasia vasturünnak ja võit
Gruusia okupandid ei vägivallatsenud mitte üksnes abhaasi rahva kallal, vaid tekitasid hindamatut kahju ka rahvuslikule kultuurile.
Mu abhaasidest kolleegid Abhaasia Humanitaarteaduste Instituudist rääkisid, kuidas 22. oktoobril 1993 sisenesid gruusia sõdurid üheaegselt Abhaasia Riiklikusse Keskarhiivi, kus säilitati fonde alates aastast 1810, ja maailma ainsasse abhaasi-uurimise keskusse – Abhaasia Keele, Kirjanduse ja Ajaloo Instituuti. Ilma igasuguse sõjalise vajaduseta muudeti poole päeva jooksul tuhahunnikuteks unikaalsed arhiividokumendid, käsikirjad, raamatud. Nii kaitsesid Gruusia sõjajõud Abhaasia raudteed. Alles palju aastaid pärast sõja lõppu on Abhaasia rahvusteadused šokist toibumas.
Sõja esimeses faasis kaotas Abhaasia enamiku oma territooriumist, kuid juba oktoobris aeti grusiinid välja Gagrast ja Psou jõega markeeritud piiril heisati taas Abhaasia lipp. Järgmise, 1993. aasta juunis leidsid aset ulatuslikud ja edukad vasturünnakud, mida saatsid arveteõiendamised grusiinidest tsiviilelanike kallal.
Otsustav võit saabus septembris. 20.–21. septembril võeti pealinn Suhhumi piiramisrõngasse. 27. septembril jõudsid abhaasi väed Suhhumi südalinna, edasi liiguti lõuna poole, kus kuu lõpul vabastati Otshamtshõra, Gal ja teised asulad. 30. septembri õhtuks jõuti välja Inguri jõeni, Abhaasia-Gruusia piirini. Sõda oli lõppenud.
Sõja tagajärjel lahkus Abhaasiast suurem osa gruusia kogukonnast, kokku eri poolte andmetel 130 000 – 200 000 inimest ja see on jäänud peamiseks tüliteemaks Gruusia ja Abhaasia vahel viimaseks kahekümneks aastaks.
Abhaasia poole väitel lahkusid grusiinid Abhaasiast sõja käigus ja selle järel ise, Gruusia väitel sunniti nad lahkuma. Tegemist on ulatusliku kontingendiga, keda Gruusia esitab põgenikena, Abhaasia aga lahkunud gruusia kolonistide-okupantidena.
Abhaasia perspektiivitus Läänes
Abhaasia traagika on see, et viimase paari sajandi jooksul pole tal olnud just palju valikuid. Ühel pool on Venemaa, teisel pool Gruusia, mõlemad on näidanud end äärmiselt halbade naabritena. Valida saab aga vaid nende kahe vahel.
Abhaasia võimud on tagajärjetult üritanud saavutada mingitki rahvusvahelist tunnustust, kuid edutult. Tänaseks on Abhaasia riiklikku suveräänsust tunnustanud Venemaa, Nicaragua, Venezuela, Nauru, Vanuatu, Tuvalu. Jah, formaaljuriidiliselt tähendab see tunnustamine, et Abhaasia puhul saab rääkida riigist. Rahvusvahelises õiguses ei ole määratletud, kui mitme riigi tunnustus on vajalik, et saaks rääkida riigist. Kuid rahvusvahelisest läbimurdest on asi veel kaugel.
Abhaasiale võiks ju ette heita, et ta apelleerib Venemaale, kuid mis tal antud olukorras muud üle jääb? Gruusia pakub Abhaasiale viimastel aastatel küll autonoomiat, kuid mitte iseseisvust. Samuti teeb ta rahvusvahelist lobitööd Läänes, et seal austataks tema territoriaalset terviklikkust. Ka nõuab ta gruusia põgenike tagasilubamist Abhaasiasse. See aga tähendaks abhaasi etnosele ilmselget kadu – taas jäädaks oma põlisel kodumaal arvulisse vähemusse. On elementaarne, et ükski rahvas ei püüdle väljasuremise poole. Mõned aastad tagasi uurisin tollaselt Abhaasia asevälisministrilt riigi perspektiivide kohta rahvusvahelisel areenil. Pikalt rääkis ta jõupingutustest, mida on tehtud, et saavutada tunnustust, kuid seda pole tulnud. Ega tulegi ilmselt seni, kuni Gruusia on USA ustavaimast ustav liitlane.
2009. aastal ütles USA presidendi nõunik Kaukaasia ja Kesk-Aasia küsimustes ühes intervjuus raadiojaamale Eho Moskvõ, et erinevalt Baltikumist ei hakka USA Abhaasiat (ja Lõuna-Osseetiat) iialgi tunnustama.
Abhaasia ei taha Gruusiat ega Venet
Teine naaber Venemaa on küll Abhaasiat tunnustanud, kuid vaid selleks, et oma mõju regioonis kasvatada ja mängida oma rahvusvahelisi mänge. Juba 2006. aastal hoiatas Putin, et Venemaa tunnustab Abhaasiat ja Lõuna-Osseetiat, kui Lääs tunnustab Kosovot. Nii läks, Lääs ei arvestatud Serbia hala oma territoriaalsest terviklikkusest.
Venemaa on asunud Abhaasiat alla neelama – nii majanduslikult, poliitiliselt kui ka militaarselt on Abhaasia järjest sõltuvam Venemaast. Ei maksa arvata, et rahvuslikud abhaasid selliseid arenguid tervitavad. Kui mõne kuu eest vestlesin Suhhumis ühe abhaasi kolleegiga riigi perspektiivide üle, viskas ta õhku kirgliku retoorilise küsimuse: „Kas me selle pärast pidasime Gruusiaga maha sõja, et nüüd Venemaaga ühineda?“ Abhaasidel ei ole Venemaa suhtes illusioone: suurima rahvusliku tragöödia, rahva enamuse küüditamise 19. sajandil korraldasid ju venelased, massilist kolonisatsiooni Abhaasiasse teostas nii tsaari- kui nõukogude võim. Veel 1990. aastatel, sõja lõpus ja selle järel, korraldasid Venemaa ühelt ja Gruusia teiselt poolt Abhaasia vastu majandusblokaadi. Suhtlus välismaailmaga sai toimuda vaid meritsi, kui Türgi saatis Abhaasiale humanitaarabi.
Hetkel näibki olevatki ainus jõud, kes Abhaasia kahe halva naabri omavahelisi arveteklaarimisi pisutki neutraliseerib, Türgi. Türgi valitsusjuht T. Erdogan on esinenud initsiatiiviga tagada Kaukaasias stabiilsust ja koostööd riikide vahel. Seda initsiatiivi on tervitanud praktiliselt kõik regiooni riigid. On toimunud mitmeid Türgi ja Abhaasia valitsustegelaste vastastikuseid visiite. Abhaasid loodavad, et see sillutab teed Abhaasia tunnustamisele Türgi poolt. Türgi ajakirjanduses on spekuleeritud võimalusega, et Abhaasia tunnustamine Türgi poolt võiks tuua vastusammuna kaasa Põhja-Küprose Türgi Vabariigi tunnustamise Venemaa poolt. Lehmakauplemiseta ei saa siingi, kuid abhaasidele poleks see mitte kõige halvem võimalus.
Abhaasia võiks olla jätkusuutlik
Igatahes võiks Abhaasia riigina olla jätkusuutlik. Kui näiteks Lõuna-Osseetial puudub ligipääs merele ja mingidki olulised majanduslikud ressursid, siis Abhaasia on geostrateegiliselt palju paremas seisus: riik asub Musta mere rannikul, tal on 220 km rannajoont ja mitmed olulised sadamad, on kivisütt ja naftat. Ja muidugi kuurordid.
Ka Lääne asjatundjad on hinnanud Abhaasia võimalusi riigina hoopis suuremaks kui Lõuna-Osseetial. Ja leitakse, et stsenaariume on hetkel tegelikult kaks: kas jäädakse märkamatuks Venemaa vasalliks või väljutakse venelaste domineerimise alt. Meil siin lääne pool tuleks aga ära mõistatada, mis imelik asi see Gruusia territoriaalne terviklikkus on.
Välja
Tänaseks on Abhaasia riiklikku suveräänsust tunnustanud Venemaa, Nicaragua, Venezuela, Nauru, Vanuatu ja Tuvalu.
Gruusia polkovnik Karkarashvili: „Kui läbirääkimised ei anna tulemusi, võin abhaasidele kinnitada, et teie hulgast hukkuvad kõik 97 000!
Kuidas Abhaasia koloniseeriti
VÕÕRAD OMAL MAAL: Arvestatav kolonisatsioon Abhaasiasse algas juba 19. sajandil, mil regioonis tõusis oluliseks tegijaks Venemaa. Aivar Jürgenson kaardistab abhaaside edasist saatust.
Esmalt, aastal 1801, alistus Kaukaasia piirkonnas tsaaririigile Gruusia, järgmise kümnendi jooksul sisuliselt ka Aserbaidžaan ja Armeenia, kuid Põhja-Kaukaasiaga venelastel nii kergelt ei läinud. See etniliselt kirju kant alistati alles 1860. aastatel, millele järgnesid ulatuslikud küüditamised. Täielikult aeti oma põlistelt aladelt 1864. aastal minema tšerkessid (adõgeed), aga deporteerimised puudutasid ka teisi, sh abhaase, kellest 1860.–70. aastatel aeti ära või põgenes ise üle kolme neljandiku. Suurem osa neist lahkus Türgisse.
Miks Abhaasia Gruusiale N. Liitu eelistas
1860. aastate teisel poolel saabusid tühjaks jäänud Abhaasia aladele esimesed kolonistid. Esmalt kavatseti maa asustada venelastega, aga kuna venelastest soovijaid oli vähe, võimaldati maad saada ka mittevenelastel. Aktiivseks muutus kolonisatsioon 1870. aastate lõpul. Abhaasiasse saabusid kreeklased, moldaavlased, armeenlased, grusiinid (eelkõige mengreelid), sakslased, ka eestlased. 1880. aastal keelati etnilistel abhaasidel asuda Kodori ja Aapsta vahelisel alal, põllumajanduslikult viljakas piirkonnas, ka rannikualadel. Nad tunnistati „ajutiseks elanikkonnaks“ omaenda maal. Türki asunud abhaasid üritasid 1880. aastate algul korduvalt Abhaasiasse naasta, kuid tsaarivõimud saatsid nad alati sadamast laevadega tagasi.
Suurem Gruusia ümberasujate laine saabus Abhaasiasse 20. sajandi algul, eriti aktiivseks muutus kolonisatsioon pärast Gruusia Demokraatliku Vabariigi loomist 1918. aastal. 19. juunil 1918 tungisid Gruusia väed Abhaasiasse ja okupeerisid selle. Kohe asus Gruusia võim organiseerima gruusia talupoegade ümberasumist mitmetest Gruusia piirkondadest. Loodi spetsiaalsed ümberasumisosakonnad Thbilisis ja Suhhumis, mida finantseeris Gruusia valitsus. Kiirkorras mõõdeti ümberasujatele välja maatükid. Kui 1921. aastal kehtestati Kaukaasias nõukogude võim, nägid abhaasid selles võimalust vabaneda grusiinidest. Kuid nagu eespool öeldud, liideti juba 1931. aastal Abhaasia NSV autonoomse vabariigina Gruusia NSV-ga. See tähendas tõsist tagasilööki abhaasi rahvuskultuurile ja jätkuvat grusiinide kolonisatsiooni.
Abhaasia rahvuslik katastroof
1937. aastal viidi abhaasi latiniseeritud kirjaviis üle gruusia kirjaviisile, mis ignoreeris abhaasi keele vajadusi. Sama aasta sügisel algas massiline sisseränd Abhaasiasse Lääne-Gruusiast. Selle initsiaatoriks oli Gruusia kommunistide liider Lavrenti Beria, muidugi Stalini toetusel. 1945. aasta kevadel algas abhaasi koolide „reorganiseerimine“, mis tähendas nende üleviimist gruusia keelele. Ühemõtteline pealetung abhaasi keelele ja kultuurile kogus tuure. Selle hoog rauges pisut pärast Stalini surma ja Beria arreteerimist, kuid kolonisatsioon Gruusiast jätkus.
Ajavahemikus 1926–1959 kasvas grusiinide arv Abhaasias 90 700 võrra, tõustes 158 200 inimeseni. Abhaaside arvukus kasvas selles vahemikus vaid 5000 inimese võrra. 1989. aastal elas Abhaasias 93 000 abhaasi, mis moodustas vaid 17% Abhaasia elanikkonnast. Grusiine oli 45%, venelasi ja armeenlasi kokku üle 30%.
2003. aasta andmeil oli rahvaarv langenud poole peale: enamus grusiine oli lahkunud 1993. aasta septembris. 2009. aastal elas Abhaasias 30 000 – 55 000 etnilist grusiini, peamiselt Gruusiaga piirnevas Gali rajoonis. Täpset arvu on raske öelda, sest suure osa moodustavad hooajatöölised, kes harivad seal põldu, elades talvekuudel Zugdidi piirkonnas Gruusias.
