AJALUKKU VAJUNUD TARTU: Jaak Juske pani Euroopa kultuuripealinna aastaks kirja Tartu vanad legendid ja kummituslood. Nii sündis raamat “Tartu saladuste mägi. Toomemäe põnevad lood”. Neist suurem osa koondub Toomele. Järgnevalt edastab Jaak mõned põnevad pajatused.
Toomemäe kadunud maailm
Kui jalutame Toomemäe kaunis pargis suurte põlispuude all, on vaja päris palju fantaasiat, kujutamaks ette, milline see keskajal välja nägi.
- aastal saab 790 aastat Toomemäel asunud Tartu piiskopilossi esmamainimisest. Kokku ilmestas see eestlaste muinaslinnuse asemele ehitatud keskaja Eesti üks suurimaid kindlusi Emajõe-linna pea 500 aastat. Sellest üle kolme sajandi oli ta mõjuvõimsa Tartu piiskopi residentsiks.
Me ei tea, milline piiskopiloss omal ajal täpselt välja nägi. Kõige vanemad on Rootsi ajast pärit linnakaardid ja mõned joonistused, mis annavad pildi lossi üldplaanist. Lisaks mõned kroonikakatked ning Toomel tehtud arheoloogiliste kaevamiste tulemused.
Praeguse tähetorni kohal asus võimsa suurtükitorniga pealinnus, mis koosnes kolmest hoonetiivast ümber ebakorrapärase neljakandilise sisehoovi. Pealinnust ühendas eeslinnusega pikk kivist sild. See viis üle loodusliku vagumuse, mis lahutas linnuseaset ülejäänud Toomemäest ja mille asemele ehitati 18. sajandi teises pooles püssirohukelder. Teisel pool silda, praeguse ülikooli sotsiaalteaduste õppehoone kohal, asus suur majandushoonetega eeslinnus. Seda kaitses võimas Valge torn.
Toomemäe teises otsas oli toona lisaks Eesti keskaja suurimale pühakojale toomkirikule veel surnuaed ja toomhärrade majad. Just kirik ja toomid andsid mäele nime. Kogu mäge ümbritses kõrge kaitsemüür Toomvärava ja mitme torniga, nende seas väravat kaitsva Söetorni ning Tartu oma Pika Hermanni (ka Kuiv- ja Kuraditorn) ja Kiek in de (ka die) Köki torniga. Nende asukohad on praegu Toomel kivitahvlitega tähistatud.
Keskaegne Toomemägi meenutas paljuski Tallinna tihedalt hoonestatud Toompead. Suur vahe on aga selles, et kui Tallinnas kasutati ehituskivina paekivi, siis Tartus peamiselt tellist ja maakivi.
Oma praeguse kuju ehk päris omaette mäeks sai Toomemägi aga Rootsi aja teises pooles, mil asuti vaenlase üha tugevama suurtükitule kaitseks rajama muldkindlustusi – bastione. Ümber Toome jõuti enne Põhjasõda ehitada neli bastioni, millele anti toonaste Rootsi kuningate nimed.
Karl IX bastion paiknes Toomemäe kaguservas keskaegse Riia värava ja Piiskopitorni vahel, nüüdse Vallikraavi ja Ülikooli tänava nurgal. Osa bastionist kasutasid linnaelanikud 18. sajandil ehitusmaterjalina. 19. sajandil ehitati Vallikraavi tänava äärse nõlva kaitseks tugimüür.
Karl X Gustavi bastion rajati Toomemäe lõunaküljele, sinna ehitati hiljem ülikooli arhitekti Johann Wilhelm Krause projekti järgi aastatel 1803–1805 Vana Anatoomikum.
Gustav II Adolfi bastion asus Toomemäe edelaküljel, kunagise Kiek in de Köki ja Pika Hermanni torni vahel. Neljas, Karl XI bastion, kerkis Toomemäe loodeküljele. See oli viimane bastion, mis enne Põhjasõda enam-vähem valmis sai, ehkki idaosas jäid mullatööd pooleli.
Kindlustusehitise üks osa olid poternid, maa-alused võlvitud salakäigud, mille kaudu jõudsid linnamüüri kaitsvale bastionile püssi kandvad sõdurid ning laskemoon. Just need käigud on andnud alust juttudele, et Toomemäelt alguse saav salakäik viib Emajõe alt läbi.
Poterne leiab Toomelt tänapäevalgi, kuigi mitmed neist on muudetud siin asuvate hoonete keldriruumideks. Tervikuna on neist säilinud vaid üks – see asub toomkiriku põhjatorni lähistel. Kuigi selle sissepääsud on laudadega kinni löödud ja osaliselt mäega ühte sulanud, leiab need kergesti üles. Tulevikus võiks sellest poternist taas läbi kõndida.
Põhjasõjas varemeteks muudetud piiskopilossi müürid tõmmati aga valdavas osas maha 18. sajandi kuuendal kümnendil, kui Vene võimud hakkasid Tartut kindluslinnaks ehitama. Nüüd tuletab kadunud linnust meelde Toomele kulgev Lossi tänav.
Kahe eksootilise eluka kohtumine Toomel
Tartu piiskop oli keskajal mitte ainult kohalik kirikujuht, vaid ka ilmalik valitseja. Nii tuli tal võtta vastu teiste maade saadikuid.
Ameerika ehk Uue Maailma avastamise tagajärjel jõudis poole tuhande aasta eest Euroopasse hulk eksootilisi loomi ja linde, keda kasutasid valitsejad üksteisele ka kingituste tegemisel. Tartus kohtusid kaks taolist eksootilist elukat hiliskeskajal aastal 1534.
Tartu piiskop saatis toona Moskvasse vürst Glinskile Ameerikast Euroopasse toodud kalkuni, sest Vene valitseja oli talle omakorda kinkinud kaameli. Kalkunit kirjeldati kui vaga ja hea loomuga lindu, mis on järjekordne näide sellest, et loomadele-lindudele omistati kristlikke voorusi. Lahtiseks jääb, kas Tartu piiskopil võis oma loomakollektsioon olla – ehk koguni väike loomapark, kus eksootilisi olevusi hoida ja eksponeerida.
Praegu elavad Toome pargis linnud ja vahetevahel näeb seal inimesi koertega jalutamas. Isegi hobuseid võib harva kohata. Kaamel ja kalkun vaevalt et enam Tartus kohtuvad, kuid ajalugu võib ju ka korduda.
Miks toomkirik varemeis on?
Toomemäel kõrguvad keskaegse Vana-Liivimaa suurima kristliku pühakoja Tartu toomkiriku varemed koos ülikooli muuseumiga.
Toomkiriku ehitamist alustati 13. sajandil kohe pärast Tartu vallutamist sakslaste poolt, kuid seda täiendati kuni 16. sajandi alguseni. Uhke gooti stiilis tellishoonena oli sel lõpuks kolm löövi, lisaks veel kaks kabelilöövi. Kiriku massiivne kaksiktornidega läänekülg valmis 15. sajandi lõpul või 16. sajandi algul. Võimalik, et neid kasutati sõja korral ka kaitsetornidena. Igal juhul oli võrreldes praegusega tornide kiviosa umbes kolmandiku võrra kõrgem, lisaks veel teravad tornikiivrid. Nii oli toomkirik toona Eesti ja Läti alade suurima pühakojana võimas maamärk, mis kõrgus linna kohal ning näitas Tartu piiskopi ja tema riigi võimu.
Tartu piiskopkonna peakirik, katedraal, pühitseti kristluse olulistele usuisadele Peetrusele ja Paulusele. Need 1. sajandil elanud ja ristikirikule aluse pannud mehed on ka Tartu linna kaitsepühakud. Nende sümbolid võtme ja mõõga leiab täna Tartu vapilt ning 29. juunil tähistatakse peeterpaulipäeva Tartu linna päevana. Kirikus oli aga hoiul ka oluline reliikvia – 4. sajandil elanud Püha Blasiuse safiiriks muutunud pöial. See läks paraku kaduma juba 16. sajandi alguses.
Toomkiriku kalmistu ei olnud koguduse surnuaed, nagu näiteks Jaani kiriku kalmistu, vaid keskaja ühiskonna eliidi matmispaik. Toona maeti nii kirikusse kui kirikuaeda. Pühakoja põhjaküljel asub praegu tõenäoliselt Vene-Liivi sõja eelsest ajast pärinev kivirist.
Reformatsiooni ajal 10. jaanuaril 1525 kannatas toomkirik pildirüüste all, mil linnakodanikud tungisid kirikusse, purustasid pühakute kujusid ja krutsifikse. Reformatsiooni järel jäi kirik tühjaks ja hakkas lagunema. Liivi sõja käigus laastasid seda 1558. aastal veel omakorda venelased.
Linnarahvas mattis küll jätkuvalt oma surnuid kiriku varemetesse ja selle ümbrusesse ka edaspidi, kuid pärast piiskop Hermann II Weseli Venemaale küüditamist 23. augustil 1558 toomkirikut kirikuna enam ei kasutatud. Ka matmispaigana pruukisid varemeid eelkõige linna vaesem lihtrahvas ja linna põgenenud maaelanikud, kes arvatavasti ei kuulunud linna kogudustesse.
- aasta järel, mil Tartu langes poolakate kätte, tehti plaane toomkiriku renoveerimiseks ja uuesti kasutuselevõtuks, kuid järgnenud Poola-Rootsi sõjad nurjasid need kavad.
Rootsi võimu ajal lagunes toomkirik edasi. Tõsist kahju sündis ka ühest suurest lõkkest. Nimelt olid lossiteenrid lubanud 1624. aastal tartlastele enneolematu jaanitule teha. “Aegsasti hakkas linlasi jaanitule paigale kogunema. Juba hakkas torupillimees lugusid puhuma. “Aeg käes jaanituld põlema süüdata,” hüüdis üks lossivalvur ja ruttas esimest tõrvavaati süütama. Pea põles see lõhinal. Seejärel teine, kolmas, järgmised. Varsti pisteti ka puuriit põlema. Hele valgus paistis kaugele ümbrusesse, tuul ajas paksu musta suitsu toomkiriku poole. Pool tundi võis tants, torupillimäng ja laul juba kestnud olla, kui korraga keegi hüüdis: “Tulekahju!”– “Kirik põleb! Toomkirik põleb!” karjusid nüüd paljud. Ammuli suuga vaatas rahvas päält, kuidas Tartu ilu ja toredus põles,” on kirjutanud rahvaluuleteadlane Matthias Johann Eisen Tartu toomkiriku põlemisest jaanipäeval 1624.
Matusepaigana jäi kirik kasutusele veel kuni 18. sajandini. Toomkirikust on leitud eriti ohtralt just Rootsi-aegseid matmispaiku, mille juures oli sageli panustena münte. Lisaks matusepaigale kasutati kirikut ka heinaküüni ja kuurina. 1760. aastatel lammutati kiriku kõrged kaksiktornid kuni pikihoone kõrguseni, kuna need hakkasid Toomemäel toimunud kindlustustööde tõttu lääne poole kalduma. Samuti müüriti kinni toomkiriku peauks.
- aasta järel, kui keiser Aleksander I lubas Tartusse taasrajada ülikooli, otsustas arhitekt Johann Wilhelm Krause toomkiriku kooriossa rajada ülikooli raamatukogu. Raamatukogu ehitati sinna aastatel 1804–1807. Krause plaanis endise pühakoja tornidesse rajada ka observatooriumi, kuid see jäi siiski teostamata. Mõnevõrra taastati ka ülejäänud toomkirikut. Krause ajast on toomkirikust leitud palju keraamikat ja tuleasemeid, mille tegid varemetesse tõenäoliselt raamatukogu ehitavad töölised. 19. sajandi lõpus rajati toomkiriku põhjatorni veetorn.
- aastatel ehitati ülikooli raamatukokku keskküttesüsteem, raamatukogu ehitati ümber ka 1960. aastatel. Muide, aastatel 1889–1979 täitis kiriku põhjatorn veetorni otstarvet.
Ülikooli päris eakad õppejõud pidid tõusma peahoone juurest Toomele raamatukokku mööda järsku pargiteed, mida hakati seetõttu kutsuma “aeglaseks surmaks”. Pärast ülikooli raamatukogu uue hoone valmimist 1981. aastal koliti toomkiriku kooriossa aga Tartu ülikooli ajaloomuuseum. Seda ehitati põhjalikumalt ümber 1985. aastal, mil osaliselt taastati 19. sajandi ruumide kujundus.
Seni viimaseks suuremaks muudatuseks oli toomkiriku tornide korrastamine, misjärel need 2005. aastal huvilistele avati. Varasemalt oli tornides ronimine väga ohtlik, samas aga põnev tegevus. On kõlanud ka ülekutsed terve kirik taastada, kuid seda takistab esmajoones tõsiasi, et pole teada, milline see keskajal täpselt välja nägi.
Küll aga saab külastada sealset väga põnevat ülikooli muuseumi. Selle fuajees nähtav hauaplaat leiti toomkiriku varemete põhjalöövist 2008. aastal. Ajaloolane Anu Mänd on hinnanud, et see pärineb tõenäoliselt 15. sajandi esimesest poolest ning tähistas vikaar Stephanus de Velde hauda. Praegu on see paigutatud keskaegse toomkiriku põrandapinnaga samale kõrgusele.
Hauaplaadi all on näha 2013. aastal avastatud hauakast. Sinna maetud inimese kohta võib öelda, et tegu pidi olema kõrgkihist pärineva mehega, sest ta oli sängitatud otse kiriku kooriruumi ette. Täpsemaid allikaid tema kohta säilinud pole, kuid luude põhjal teame, et ta oli 40–50 aasta vanune.
Seejärel saab kaeda läbi seitsme korruse kulgevat muuseumi ekspositsiooni, külastada kaunist Valget saali ning avastada Morgensterni saali salapärast maailma. Üks põnevamaid ruume on Saladuste kamber, kus on võimalus tutvuda Toomemäe legendidega. Seal saab muude lugude kõrval teada ka seda, et 2001. aastal leiti kiriku tornide juurest iseäralik luustik. Enam kui 50-aastasele mehele kuulunud skeletil oli pea maha löödud. Luude vigastused viitavad aga sellele, et hukatu tegeles mõõgavõitluse ja ratsutamisega.
Kiriku ja Toome lugu tutvustavad lisaks veel mitmed infotahvlid õues muuseumi naabruses. Läbi saab teha tervet mäge hõlmava Toome teaduslinna tuuri.
Toomkiriku kooriosa lähedal on vana kaevukoht. On arvatud, et kaev asus seal juba keskajal, kui kiriku lähedal olid toomkapiitli liikmete elamud. Järgnenud sõjaaegadel kaev unustati ja see mattus kinni. 1803. aastal puhastati kaev prahist ja ülikooli arhitekt Johann Wilhelm Krause ehitas sinna veetõsteseade, mis ammutas vett 23 meetri sügavusest. Toonane kaevukoda pole säilinud. Aastal 1861 uuendas arhitekt Karl Rathaus kaevu raketise ja ehitas praeguseni püsinud tellistest kaevumaja. Üks legend räägib, et sealt läheb käik Riiga. Eks tuleb lähemalt uurida.
Kinnimüüritud neiu ja Toome varandus
Aegade jooksul on pandud kirja terve rida Toomega seotud põnevaid legende, millest osa on omavahel põimunud. Igal juhul on aeg nendega tutvust teha.
Kui keskajal toomkirikut ehitama asuti, ei saanud see kuidagi edeneda, sest päeval kerkinud müür lükati öösel ümber ja valmis pandud tellisedki löödi puruks.
Nii päevast päeva, kuni ehitajatel kadus igasugune lootus kirik valmis saada. Lõpuks andis üks tark nõu leida kirikule priitahtlik võtmehoidja, noor ja nägus neiu. Kui see piiga ukse kõrvale seina sisse müürida, küll siis ehitus kerkima hakkab.
Talle pandi sissemüürimisel kaela kuldne rist. Selle abil saavat talutüdruk igal uusaastaööl võimaluse hingena müürist välja tulla, et leida endale “mantlipärija”, kellele kuldne rist kaela riputada ja kelle hing nõnda enda kohale naelutada.
Teise legendi järgi otsib toomkirikusse kinnimüüritud Rootsi printsess võimalust Toomemäel jalutavate naistega kohad vahetada. Selleks võtvat printsess koera kuju. Just meestel tasub aga Toomemäel kohatud koerale järgneda. Koera kuju võtnud kummitus, olgu ta siis Rootsi printsess või naiivne talutüdruk, juhatab mehed väidetavalt suure varanduseni.
Rahva seas on pikalt ringelnud ka jutt Toomemäe all peituvast keldrist, mille uks iga 50 aasta järel avaneb, et selles varjuv ilus naisterahvas saaks möödujaid peibutada. Üks toapoiss näinud kord koopa sügavuses kahte hirmsat elajat põhjatu suurt vaskkasti valvamas. Naisterahva käest kuldtukati vastu võtnud toapoiss olla aga end peagi Toome peal üles poonud.
Sama näitsikuga kohtunud vene soldat pääsenud aga terve nahaga, sest osanud säilitada vajalikku külma verd. Küll palunud naine, et soldat talle oma mõõga otsaga kolm risti selja peale tõmbaks, aga nõiduse väge kahtlustanud soldat polevat liimile läinud.
Varandust jagavat heldel käel ka Toome kuningas, kuid seda üksnes jaaniööl. Sel tegelasel olevat meeldiv komme panna inimeste mütsi sisse mulda, mis pärast vastuvõtmist üllatuslikult kullaks muutub.
Üks võimalus olevat veel toomkiriku varemetes peituva varanduse omanikuks saada. Nimelt peate talvistepüha õhtul kolm korda ümber varemete käima, must kass kotiga kaasas. Koti suu peab olema 99 sõlmega kinni seotud ja iga sõlm aameniga kinnitatud.
Siis tuleb keegi varemeist ja küsib: “Mees, mis müüa?” Selle peale tuleb kass jäneseks öelda ning saadud rahaga kiiresti jalga lasta. Pärast võib saadud raha eest kõike osta, kuid alati tuleb kaupmehelt peenraha tagasi võtta. Nii kasvab kulutatud osa kohemaid teie rahakotti tagasi.
Ülikooli muuseumil on aga oma kummitus. Aeg-ajalt kostvat muuseumi treppidel raskeid samme. Kord ei pidanud ühe uue, äsja tööle võetud valvuri närvid vastu ja ta tormas majast välja. Vanemad olijad on direktrissi kinnitusel kutsumata külalise olemasoluga harjunud ega lase tal ennast häirida.