INIMÕIGUSTE INSTITUUDI AASTAKONVERENTS: Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse ja inimõiguste magistriõppe tudengite ülevaadete põhjal koostas konverentsist kaardi Inimõiguste Instituudi tegevjuht Aet Kukk.
8.–9. veebruaril toimus Tallinnas iga-aastane inimõiguste konverents, mille üldpealkirjaks oli seekord “Demokraatia vs autokraatia”. Juba 15. aastat peetava konverentsi fookuses olid sel aastal demokraatia olukord, inimõigused ja nendega seotud teemad tänapäeva maailmas. Konverentsi kesksed teemad olid desinformatsioon, meediavabadus ning see, mis tegelikult toimub Venemaal, kus inimesel puudub õigus vaikida. Arutelud võeti kokku küsimusega: mis saab edasi?
Konverentsi vestlusringide vahele näidati suurel ekraanil katkendeid Aleksandr Sokurovi 2022. aastal valminud (ja Venemaal muidugi keelatud) filmist “Skazka” (“Muinasjutt”), mis rõhutab inimkonna võimetust ajaloost õppida ning näitab halastamatult, et diktaatoritest massimõrvarite Stalini ja Hitleri haiged ambitsioonid ei ole koos nendega teise ilma kadunud.
Konverentsi avas Vabariigi President Alar Karis, kes on ka inimõiguste aastakonverentsi patroon. Karis rõhutas oma kõnes, et demokraatia säilitamine nõuab pidevat pingutust ning selles on oluline roll kodanikuühiskonnal. “Sõnavabadusega kaasneb vastutus ning meie valikud mõjutavad ühiskonna tulevikku. Autoritaarsed režiimid kasutavad sõna relvana, kuid me saame neile vastu seista, teadvustades inimeste vastupanuvõimet ja toetades vaba meediat. Demokraatia seisab väljakutsete ees, kuid meie ülesanne on tõestada, et demokraatia ja vabadus on alati tugevamad. Eesti valib inimõiguste ja vabaduse kaitsja poole,” ütles Karis konverentsi sisse juhatades.
Esimene paneel: “Desinformatsioon teadliku vale ja teadvustamata tõeväänamise vahel”
Osalejad:
Neeme Raud, paneeli juht
Siim Kumpas, strateegilise kommunikatsiooni ekspert, East StratCom Task Force
Ellina Šnurko-Tabakova, Ukraina arvamusliider ja strateegilise kommunikatsiooni ekspert
Arnold Sinisalu, õigusteadlane ja endine kõrge Eesti riigiametnik
Daniel Braun, Euroopa Komisjoni väärtuste ja läbipaistvuse asepresidendi Věra Jourová kabinetiülem
Jussi M. Hanhimäki, soome rahvusvahelise ajaloo ja poliitika professor, õpetab Genfis Graduate Institute’is (HEID)
Vestlusringi juhatas sisse justiitsminister Kalle Laanet, kes ütles: “Desinformatsioon on teadlikult esitatud vale, mis on teatud olukorras ja viisil levitatav. Kuigi mõnikord võib kasutada eufemisme, et vähendada vale kaalu, jääb desinformatsioon siiski valeks. Ajaloos on palju näiteid desinformatsioonist, alates Trooja hobusest kuni ideoloogiani okupatsiooniperioodil. Abraham Lincoln on öelnud, et kõiki inimesi ei saa lollitada kogu aeg, mis näitab desinformatsiooni piire. Terminid nagu “alternatiivsed faktid” ja “tõejärgne ühiskond” on desinformatsiooni näited. Desinformatsioon ja tõeväänamine on teemad, mis vajavad lahkamist ja uurimist.”
Raud: Mida uskuda ja mida mitte uskuda?
Šnurko-Tabakova: Venemaalt tulev desinformatsioon Ukrainas ulatub 19. sajandisse, kuid tänapäeval kasutatakse selle levitamiseks uusi tehnoloogiaid. Oluline on kaitsta inimesi propaganda eest, sest valeinfo võib olla otseselt seotud inimõigusega elule. Tähtis on tagada inimestele õigus korrektsele teabele ja seeläbi ka õigus elule.
Sinisalu: Desinformatsiooni tuleb vaadelda infosõja kontekstis, mitte eraldi ohuna. Peavoolumeedia mõju on vähenenud ja desinformatsioon levib peamiselt sotsiaalmeedias. Oluline on arvestada rahva huviga, sest sisu blokeerimine ei pruugi olla efektiivne. Arvamusliidrid, nagu kultuuri- ja teaduseksperdid, peaksid pakkuma selgitusi ja teavet. Peavoolumeedia juhid peaksid faktide kontrollimisele rohkem tähelepanu pöörama ja investeerima või laskma riigil investeerida. Lisaks tuleks Euroopa Liidus tugevdada julgeolekurolli.
Kumpas: Desinformatsioon on viimane lüli protsessis, enne kui see jõuab inimesteni. Selleks peab olema kellegi huvi vale välja tuua, see luua ja seejärel levitada. Riikide, nagu Venemaa ja Hiina, käitumine ei piirdu ainult valede levitamisega, vaid hõlmab ka teabe manipuleerimist ohuna.
Braun: See hõlmab nii valitsuste, tehnoloogiaettevõtete, meediaväljaannete kui ka üksikisikute jõupingutusi. On oluline parandada meediakirjaoskust, kriitilist mõtlemist ja allikate kontrollimist, et aidata ära hoida desinformatsiooni levikut. Samuti tuleks suurendada läbipaistvust ja vastutustundlikkust omavahelises suhtluses, et ehitada usaldust ühiskonnas. Ainult üheskoos töötades saame tõrjuda valeinformatsiooni ja säilitada õiglase ja informatiivse ühiskonna.
Hanhimäki: Võltsuudised mõjutavad meid iga päev. Uus on nende ulatus ja levik. Oluline on eristada tõde võltsinfost, kuid miski pole absoluutselt tõene. Manipuleerimine on veelgi ohtlikum kui võltsuudised.
Mida öeldi teema kokkuvõtteks?
Võltsuudiste ja -propaganda levik on muutunud laialdaseks ning manipuleerimine on ohtlikum kui võltsuudised. Kuigi EL nõuab avaldatud info vastavust seadustele, jääb platvormide reageerimine ja sisu tähistamine nende endi otsustada. Selleks, et kriitiliselt analüüsida infovoogu, on oluline haridus. Venemaa desinformatsioonisõda on keeruline teema, kus tõde võib olla moonutatud. Oluline on pöörata tähelepanu desinformatsiooni andmete kogumisele, tagades nende kättesaadavuse, toetades ametiasutusi ja õppides minevikust. Infokasutus on emotsionaalne ja kuigi võime sisu kritiseerida, desinformatsioon ei kao ning kogu infot on võimatu kontrollida.
Teine paneel: “Kuidas garanteerida vabadus nii enne kui pärast sõna?”
Osalejad:
Maris Hellrand, paneeli juht
Sally-Ann Wilson, konsultatiivvõrgustiku kaasesinaine, MFC kodanikuühiskonna partner (Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriik)
Natalia Alkviadou, vanemteadur, Future of Free Speech, Justitia/Vanderbilt University (Taani/Ameerika Ühendriigid)
Marie Frenay, Euroopa Komisjoni väärtuste ja läbipaistvuse asepresidendi Věra Jourová kabineti liige
Väino Koorberg, meediaekspert, Eesti Meediaettevõtete Liidu (EML) tegevjuht
Vestlusringi juhatas sisse välisministeeriumi kantsler Joonatan Vseviov, kes ütles: “Meediavabadus on oluline ja Eesti on otsustanud võidelda selle eest, aidates ajakirjanikke ja meediaväljaandeid, kes seisavad vastu vaigistamisele ja desinformatsioonile. Meediavabaduse tagamine on pikk ja keeruline protsess, kuid ühised jõupingutused on hädavajalikud selle saavutamiseks. Eesti on pühendunud selle eesmärgi saavutamisele ning seisab jätkuvalt nende eest, kes seisavad tõe ja õigluse eest.”
Sally-Ann Wilson: Me peame jätkama võitlust nii kliima- kui inimõiguste kriisiga ning tugevdama demokraatiat ja meediavabadust. Eesti peaks jätkama ajakirjanikele turvalise varjupaiga pakkumist ja olema eeskujuks teistele riikidele. Teadlikud kodanikud ja usaldusväärne teave on olulised esindusdemokraatia toimimiseks. Meie tuleviku ja vabaduse huvides peame olema aktiivsed ja jälgima hoolikalt 2024. aastal toimuvaid valimisi.
Natalia Alkviadou: Samuti tuleb mõista, et vihakõne probleem hõlmab paljusid aspekte ja seetõttu on oluline arvestada erinevate huvirühmade seisukohti ning luua tasakaalustatud lähenemine vihakõne vastu võitlemiseks. Kõikide osapoolte kaasamine ja arvestamine on oluline, et tagada efektiivne ja õiglane vihakõne tõkestamise süsteem. Lisaks on vaja pöörata tähelepanu ka hariduse ja teadlikkuse tõstmisele, et ennetada vihakõne levikut ning edendada sallivust ja austust erinevate vaadete ja identiteetide suhtes. Kokkuvõttes peame püüdlema tasakaalustatud, efektiivse ja humaanse lähenemisviisi poole vihakõne vastu võitlemisel.
Marie Frenay: EL tegutseb pidevalt meediavabaduse ja ajakirjanike kaitsel. Komisjon kavatseb võidelda desinformatsiooniga ning kaitsta ajakirjandusvabadust kogu EL-is. Selleks on käivitatud mitu algatust, sealhulgas vaigistuskaebuste ehk SLAPP-i vastu suunatud direktiivi väljatöötamine ja meediavabaduse seaduse ettepanek. Digiteenuste määrus DSA kehtestab veebiplatvormidele kohustused ebaseadusliku sisu eemaldamiseks, säilitades samal ajal tasakaalu seadusliku sisu kaitsega. Need meetmed on olulised ajakirjanike ja meediavabaduse kaitsmisel kogu Euroopa Liidus.
Väino Koorberg: Eesti on langenud maailma kõige vabama meediaga riikide seas neljandalt kaheksandale kohale, peamiselt erameedia rahaliste piirangute ja avalik-õigusliku meedia ebapiisava rahastamise tõttu. See mõjutab kvaliteetse sisu tootmist ja ajakirjanike tegevusvõimalusi. Meediavabaduse hindamine ei peaks olema rahast sõltuv, ning väiksemad väljaanded peavad jääma ellu, et säilitada mitmekülgne meediasektor.
Mida öeldi teema kokkuvõtteks?
Meediapädevus on oluline ning avalik meedia on pluralistlikus maailmas väärtuslik. Ajakirjanike elu tuleb kaitsta ning veebikeskkonnad turvalisemaks muuta. EL pakub abi ajakirjanikele ning võitleb võrguvägivalla ja autoriõiguste eest. Meediasektori jätkusuutlikkuse tagamine ja vihakõne regulatsioonid on olulised, kuid vajavad edasist arutelu. Meedia ja ajakirjanike kaitsmiseks on vajalikud tugevad institutsioonid. Oluline on ka meediaharidus ning võitlus valeinfo ja vihkamisega – ilma sõnavabadust piiramata. Poliitikud peaksid toetama ajakirjanikke ja seisma tõe ning ajakirjanduse vabaduse eest, vältides ajakirjanike alandamist või solvamist. Diskussiooni käigus toodi välja ka poliitikute vastutus meedia ees ning rõhutati vajadust luua tasakaalustatud suhted ajakirjanike ja valitsuse vahel. Samuti arutati meediaeetikat ja selle tähtsust usaldusväärse teabe levitamisel. Ühiste jõupingutuste vajadust demokraatia tugevdamiseks rõhutati korduvalt ning leiti, et dialoog osapoolte vahel on võtmetähtsusega.
Kolmas paneel: “Inimõigused ja “inimõigused”
Paneeli neli osalejat jäävad turvalisuse kaalutlustel anonüümseks.
Vestlusringi juhatas sisse ÜRO eriraportöör inimõiguste olukorra küsimustes Vene Föderatsioonis Mariana Katzarova, kes keskendus kultuurilistele, religioossetele ja poliitilistele aspektidele seoses Ukraina konfliktiga. Ta tõi välja konflikti mitmekihilise olemuse, mis ulatub territoriaalsetest vaidlustest kaugemale. Ta rääkis totalitaarsete režiimide inimõiguste rikkumistest ja LGBTQ+ kogukonna repressioonidest, tuues paralleele praeguste ja nõukogudeaegsete repressioonitaktikate vahel ning tõstis esile ajakirjanike julgust konfliktipiirkondades. Olukord ei ole tema sõnul mitte pelgalt piirkondlik konflikt, vaid laiaulatuslik rünnak inimkonna ja rahu enda vastu.
Esimene kõneleja hoiatas Stalini austamise suundumuse eest Venemaal ning võimu konsolideerumise ohu eest, mis võib ulatuda Ukrainast väljapoole. Ta rõhutas kodanike võimu võtmise olulisust ning väljendas muret fašismi ja diktatuuri leviku ning tsensuuri võimaluste pärast platvormidel nagu YouTube ja Wikipedia.
Teine kõneleja tõi välja Eisensteini antistalinistlike näidendite tänapäevase olulisuse ja intelligentse propaganda kadumise kurbuse. Ta kiitis Eisensteini võimet põimida oma filmidesse erinevaid sügavaid teemasid ning tõi näite Ivan Julmaga seotud filmi loomisest, mis pidi õigustama türanni poliitikat. Kõneleja rõhutas filmiprojekti vastuolulisust ja sellele järgnenud tsensuuri ning tõi esile Venemaa kaasaegsete sündmuste ja ajaloolise arengu sarnasuse, avaldades muret autoritaarsete režiimide ohtude eiramise üle.
Kolmas kõneleja rääkis olukorrast, kus kirik on autoritaarse režiimi teenistuses ning väljendas muret selle suundumuse pärast, mis kaldub kõrvale Uue Testamendi aluspõhimõtetest. Ta tõstis esile inimeste reaktsiooni vägivallale ning märkis, et mõned õigustavad vägivallatsejat, eriti postsovetlikul Venemaal, kus riiklike huvide tähtsustamine võib ohustada riiklike ja usuliste väärtuste tasakaalu.
Neljas kõneleja juhtis tähelepanu riigi ja rahva vastuolulistele suhetele ning diktaatorite võimu tekkimisele väljakujunenud riikides. Ta tõi esile Nõukogude võimu katseid diskrediteerida organisatsioone ja rõhutas, et riik ise on kõrvale kaldunud tõest. Ta tõi esile ka tänapäeva ühiskondade rahutu reaalsuse, kus suursugusus on sageli rajatud vägivalla ja hirmu vundamendile.
Saalist esitatud küsimusele, millist rolli mängisid denonsseerimised repressioonides, vastasid osalejad, et denonsseerimised on alati olnud osa repressioonidest ning tegutsenud arveteklaarimise tasemel. Kõige rohkem repressioone toimus 1937. aastal, kuid nüüd on denonsseerimist rohkem kui repressioone. Inimesed on alati sarnased ning denonsseerimise eest vastutavad võimud, seega riik ei peaks neid arvestama. Denonsseerimisel on ajalooline tähtsus ning mida rohkem neid kirjutatakse, seda tõenäolisemalt need ajalukku jäävad.
Mida öeldi teema kokkuvõtteks?
Vestlus tõi esile olulisi teemasid seoses Venemaa sotsiaalpoliitiliste oludega, sealhulgas Ukraina konflikt, Stalini pärand, rahvuslikud väärtused, intelligentne propaganda, kiriku roll, repressioonid ning filmide mõju ühiskonnale. Esinejad avaldasid muret ajalooliste mustrite kordumise ning autoritaarsete režiimide mõju üle ja rõhutasid olulisust jätkata nende teemade arutamist ja analüüsimist.
Neljas paneel: “Mis saab edasi? – What next?”
Osalejad:
Liisu Lass, paneeli juht
Mariana Katzarova, ÜRO eriraportöör inimõiguste olukorra küsimustes Vene Föderatsioonis
Dunja Mijatović, Euroopa Nõukogu inimõiguste volinik
Toomas Hendrik Ilves, Eesti Vabariigi president 2006–2016, Tartu ülikooli külalisprofessor
Lass: Täna oleme rääkinud sõnavabadusest ja inimõigustest, aga mis saab edasi? Mis on meie järgmine samm? Inimõigused on inimlikkuse, inimeste küsimus. Inimesed vajavad lootust. Üksiku inimese aitamine võib aidata terve maailma. Selles paneelis arutleme selle üle, kas inimõigustel on Venemaal tulevikku.
Katzarova: Selleks, et muuta olukorda Venemaal paremaks, on oluline harida ja suunata kodanikke õiglaste väärtuste poole. Inimõiguste organisatsioonid võitlevad rõhuvate valitsustega, kuid kodanike kaebamiskultuur aitab kaasa autokraatlike režiimide tugevdamisele. ÜRO inimõiguste nõukogu aruande esitamine on oluline samm, kuid muutused võtavad aega. Venemaa olukord on murettekitav, sest kodanikuühiskond on suletud ja meedia kontrolli all. Repressioonid on suunatud erinevatele gruppidele, sealhulgas põlisrahvastele ja vaestele. Toetame neid, kes seisavad vastu repressioonidele, ning hoiame neid, kes järgivad oma südametunnistust.
Mijatović: Venemaa väljasaatmine Euroopa Nõukogust oli oluline poliitiline samm, mis näitas, et naaberriigi ründamine ja tsiviilelanike pommitamine on vastuvõetamatu. Muutused on toimunud Euroopa Nõukogu koostöös kodanikuühiskonnaga ning tavakodanikel on nüüd võimalik esitada kaebusi Vene riigi rikkumiste kohta. Euroopa Nõukogu on jätkanud koostööd Venemaa kodanikuühiskonnaga, ehitades sildu ja sidemeid tulevikuks. Näiteks on toimunud kohtumine Venemaa ja Valgevene kodanikuühiskonnaga ning on oluline mõista, et agressioonile tuleb vastata, kuid mitte üldistada kõiki inimesi. Et jätkata inimõiguste kaitsmist, peame laiendama oma vaateid ja meeles pidama neid, kes on alati seisnud inimõiguste eest.
Ilves: Venemaal on ajalooline kalduvus autoritaarsele režiimile ning seni, kuni põhiõigused ja -vabadused pole tagatud, jätkuvad probleemid. Vaja on tugevat põhiseaduslikku raamistikku ja inimeste valmidust nõuda põhiseaduse järgimist. Venemaa suhtes ei ole vaja olla pessimistlik, kuid inimõiguste ja vabaduste täitmine on oluline samm edasi.
Kõik panelistid rõhutasid muutuste vajalikkust ja tõid näiteid rahumeelsetest protestidest Venemaal ja Valgevenes. Katzarova julgustas inimesi võitlema inimõiguste eest, hoolimata ohtudest, ning rõhutas, et muutuste toomiseks on vaja rohkem kui lihtsalt verevalamist. Ilves hoiatas imperialismi ohtude eest ning tõi esile liberaalse demokraatliku režiimi võimuletuleku võimalikud tagajärjed Venemaal. Üldiselt jõuti arusaamale, et olukord pole lootusetu, kuid muutuste saavutamiseks on vaja jätkata võitlust inimõiguste ja demokraatia eest.
Ilves ja Katzarova jäid erinevale seisukohale selles, kuidas peaksid inimesed vastu seisma autoritaarsetele režiimidele, nagu on Venemaal ja Valgevenes. Ilves rõhutas tsiviilopositsiooni tähtsust ja teiste riikide toetust, samas kui Katzarova usub rahumeelsetesse lahendustesse, mis põhinevad inimõigustel ja rahul.
Saalist sekkus vestlusse Ukraina suursaadik Maksõm Kononenko, keda hämmastas Mariana Katzarova jutt Venemaa raskest olukorrast ning kes rõhutas Ukraina võimekust seista vastu režiimile, hoolimata kõrgest hinnast. Ta ütles, et vastutama peaks kogu riik, Venemaa kodanikud, mitte ainult Putin, ning väljendas kahetsust selle pärast, kuidas Venemaa opositsiooni kannatusi kujutatakse võrreldes Ukraina ohvritega. Ta kahtleb olulises muutuses pärast Putini surma.
Katzarova selgitas, et Venemaa tsiviilisikutel on raske ning küsis vastuseks, miks Vene ühiskond ei tõuse vastu. Lisaks rõhutas ta Ukraina ja Venemaa kodanikuühiskonna suhtlemise tähtsust ning lubas kajastada sõjaohvrite olukorda oma raportis ÜRO-le.
Saalist kommenteeris ka endine diplomaat Harri Tiido, kes ütles, et Venemaa saab muutuda ainult revolutsiooniliselt, mitte evolutsiooniliselt.
Mida öeldi teema kokkuvõtteks?
Leiti, et inimõiguste olukord Venemaal on väga halb ning kodanikuühiskond on tugevalt represseeritud uute regulatsioonide kehtestamise tõttu. Vestluspartnerid vaidlesid selle üle, milline peaks olema kodanikuühiskonna roll Venemaal, kus kodanikuühiskond üritab muutusi ellu viia, kuid Ukraina sõjaga seoses loodud rasked repressioonid takistavad neil aktiivset vastupanu osutada. Rõhutati, et rahvusvaheline kogukond peab jätkama võitlust inimõiguste rikkumiste vastu, andes oma hääle ja toetades kodanikuühiskonda. Tähelepanu juhiti ka asjaolule, et autoritaarsetes ühiskondades võib statistika olla propagandistlik ning inimeste tegelikud seisukohad võivad olla varjatud tagakiusamise tõttu.
Esitati küsimusi kodanikuallumatuse ja kodanikuühiskonna rolli kohta väljaspool Venemaad ning nõustuti, et väljaspool Venemaad tegutsejad peaksid toetama Venemaa ja Valgevene kodanikuühiskonna jõupingutusi.
