KAS KEEGI SAAB OLLA VEEL NII LOLL NAGU POOLITS? Imelike Filmide Festivali (IFF) esitaburet Harly Kirspuu vaatleb – aga ei imetle! – müstilist nähtust nimega “Politseiakadeemia”, mis on algusest peale olnud langustrendis, aga miskipärast keeldub lõplikult suremast.
Ohjah, politseinikud Ameerikas. Kuni päris viimaste aastateni on neid kõikvõimalikel juhtudel portreteeritud kõikumatute kangelastena, inimestena, kes tahavad kogu südamest ja kogu aeg kõigile ainult head ning on headuse võidu nimel kasutama mistahes võtteid. Võtame kasvõi kõige esimesed vesternid – šerif on alati see, kes pahalased linnast välja ajab ja kõigi elu ainuisikuliselt taas korda teeb. Jumal küll, ma ei taha mõeldagi Texase korravalvurist, keda kehastab kõigutamatult nüri sihverplaadiga Chuck Norris.
Filmipolitseinik nagu energiasammas
USA peavoolumeediale on korravalveorgani esindaja olnud alati see võitmatu positiivne kuju, kes lõpus jääb alati peale, sest politseniku amet on lombi taga midagi sellist, mis annab kõige tavalisemale inimesele kõige lihtsamini õiguse seaduse järele valvata, erinevalt meist või muidu mõistlikest riikidest, kus väljaõpe kestab aastaid ja seega korravalveorgani töötajad on mõnes mõttes elitaarsemat laadi ametid, mida igaühte pidama ei lasta.
Ajalooliselt olid ka Ameerikamaal politseihakatistele mingid nõudmised, alates pikkusest ja kaalust, lõpetades kandidaatide minevikuga seotud asjaoludega. Asi läks hapuks siis, kui suurlinnad jäid sotsiaalsesse kriisi – keskklass ja üldiselt enesega paremini hakkamasaav elanikkond liikus eeslinnade eramajadesse, teisest küljest hakkasid välismaale kolima ka tööstusettevõtted, jättes linnakeskuste elanikud töötuks ja USA funktsionaalse sotsiaalsüsteemi puudumise tõttu majanduslikult omapäi.
Kuritegevus kasvas, tänavajõugud organiseerusid üleriigilisteks (muu hulgas kurikuulsad ühendused Crips, mis sai alguse 1969, ja Bloods, mis loodi 1972), käpardlik käitumine sotsiaalmajutuse projektides tõi kaasa selle, et sellistes kohtades valitsesidki needsamad jõugud, samas poliitikud vaeseid ja ühiskondlikult väikese mõjuvõimuga gruppe pikemat aega tähtsaks ei pidanud, aga kui suurematesse linnadesse olidki ainult nemad jäänud, võeti politseisse vastu kõik, kellel oli pulss ja kontaktivõime, sest pirtsutamiseks polnud mänguruumi.
Megahiti eellugu
Filmiprodutsent Paul Maslansky nägi 1982. aastal San Franciscos seda issanda loomaaeda ning mõtles, et mis oleks, kui sellel teemal film teha. Tõsiste megastaaride jutule ei saadud, kuigi casting’u eest vastutajatel oli ilmselgelt hea nina – peategelase Carey Mahoney rolli plaaniti tollal veel tundmatuid Tom Hanksi, Judge Reinholdi ja Michael Keatonit, lõpupoole katsetati veel näiteks samamoodi tundmatu komöödianäitleja Bruce Willisega.
Pangem tähele, et kõik nimetatud said kuulsaks teiste projektidega praktiliselt kohe peale seda, kui “Politseiakadeemia” esimene osa 1983. aasta märtsis välja tuli. Lõpuks sai Mahoney osa Steve Guttenberg, kes võib tänaseni kasvõi hundirattaid visata või pornot tegema hakata, kedagi ei huvita, sest tema nimi jääb seotuks “Politseiakadeemiaga”. Sama lugu on ka enamiku ülejäänud näitlejatega – silmapaistvaks erandiks vaid Kim Cattrall.
Esimese osa süžeed teavad ilmselt kõik – korduvalt politseiga valedel põhjustel kokku puutunud Mahoneyle antakse pärast järjekordsesse pahandusse sattumist valik – kas lähed vangi või politseiakadeemiasse ja sealt edasi politseisse tööle.
Akadeemia juhtkond on vana kooli politseinikud, kes on risti vastu linna otsusele lasta politseinikuks õppima igal suvalisel jüril, kes akadeemia hoone on võimeline üles leidma ning otsustavad selle seltskonna sees puhastust tegema hakata – äkki linnavalitsus näeb, et päris igaüht korrakaitsjaks õppima lasta ei saa, ja taaskehtestavad uutele õpilastele mingidki standardid. Aga värskest värvikast seltskonnast saavad inimesed ja kui õpilased saadetakse linnas toimuvate massirahutuste keskele, näitavad nad end parimast küljest.
Megahiti sünd ning järg
Eelarve polnud filmil suurem asi – 4,5 miljonit dollarit – ja rahasäästmise eesmärgil kasutati muu hulgas Hollywoodi vana nippi ning tehti võtted Kanadas, kus filmimine on odavam mistahes USA suurlinnast. Aga filmi teema ilmselt ikkagi kõnetas laiemat publikut, sest piletitulu saadi kahekordselt tagasi esimese nädalaga ja kokku laekus kinokassadest natuke alla 150 miljoni dollari.
Loomulikult oli nüüd esmatähtis saada valmis järg. Kuigi režissööriks kutsuti Jerry Paris isiklikult, kes oli filmitööstuses toimetanud neljakümnendatest ja seega elav klassik, polnud eelarve oluliselt suurem: 7,5 miljonit. Ent 1985 lasti “Politseiakadeemia” teine osa välja.
Filmi tegijad olid aru saanud, et võib teha ka lihtsat komöödiat, kui see räägib elulistest teemadest. Nii ka seekord – kinotüki peakonflikt on see, et linna viletsaim politseijaoskond koosneb peamiselt kõndivatest muististest, kes ei saa enam oma tööga hakkama ja nende piirkond on üle võetud tänavajõugu poolt: ühesõnaga, vaja on noori ja teotahtelisi inimesi, muidu läheb jaoskond kinni. Kuus värsket kadetti saabuvad sündmuskohale ja filmi lõpuks saavad ka jõugust jagu.
Teise osa lasid kriitikud põhja ja isegi Steve Guttenberg ei olnud alguses kindel, kas ta ikka tahab selle projektiga tegemist teha. Üks, kes tahtis, oli laiem üldsus, sest esimese nädalaga oli eelarve tagasi saadud ja kokku teeniti 115 miljonit dollarit.
Seega pidi kolmas osa tulema. Raha anti kõvasti juurde – eelarvenumber oli 12 miljonit – ja režissööriks kutsuti taas Jerry Paris, kellele “Politseiakadeemia 3” jäi viimaseks filmiks, ta liikus igavikku kümme päeva pärast kolmanda osa esmaesitlust 31. märtsil 1986.
Teeme (liiga) lihtsalt
Kolmandal osal tekkis see kiiresti tehtud järgede tüüpprobleem – sisu muutub labaseks peeruhuumoriks ja jalaga perse naljadeks, sest kellelgi pole aega käsikirja paremaks teha. Seekord keskendutakse kahe politseiakadeemia omavahelisele võitlusele, sest üks neist peab kinni minema. Ühte ilmuvad tulevasi politseinikke välja õpetama need samad kuus sama kooli vilistlast, kes eelmises osas läksid politseijaoskonda päästma. Peerunaljad või mitte, nende kool sai päästetud ja film kogus kinosõpradelt 107 miljonit dollarit. Sellist raha teenides pole lihtsalt mõeldav, et seeriat edasi ei tehta.
Tehtigi. 17 miljoni eest ja “Politseiakadeemia 4” tuli välja 1987. aasta aprillis.
Castingu-rahvas sai jälle oma talente näidata, torgates kaamerate ette tundmatud noornäitlejad, 29-aastase Sharon Stone’i ja 22-aastase David Spade’i ning pannes nad teistega esitama lugu, mille keskmes on linna otsus luua midagi naabrivalve taolist, aga akendest välja piiluvate pensionäride asemel on tegemist päris politseilise väljaõppe saanud tavakodanikega. Neljanda puhul on juba väga selgelt näha, et asja tehakse raha pärast, mitte sellepärast, et mingit sotsiaalset või ühiskondlikku pointi edastada. Inimestele tänavalt tundus vist natuke samamoodi, sest filmivaatajad andsid autoritele kokku eelmiste osadega võrreldes tagasihoidlikud 76 miljonit dollarit.
Saast jätkub
Ometi oli tegemist kasumliku projektiga – eelarve sai ju ikkagi mitmekordselt ületatud. Vähem kui aastaga saadi valmis viies osa. Akadeemia pealikku, keda mängib selleks hetkeks ilmselt maailma tuntuim Soome taustaga näitleja George Gaynes (sündinud 1917 Helsingis) tahetakse autasustada Miamis kümnendi parima politseiniku tiitliga, kuid ta röövitakse käparditest pisikurjategijate jõugu poolt, kelle juhti kehastab ulmekalduvustega kodanikele Star Thek “Deep Space Nine’ist” Odona tuttav Rene Auberjonois. Happy end’ina päästetakse politseiakadeemia ülemus oma endiste õpilaste poolt ja autasustamine saab toimuda. Nagu võiski arvata, ei olnud viiendal osal edu isegi eelmiste osadega võrreldes, lõpptuluks jäi natuke üle 54 miljoni.
Kuues osa oli ilmselgelt rahaline risk, aga ära ta ikkagi tehti, täpselt alla aastaga, ning see jama jõudis kinoekraanidele 1988. aasta märtsis. Peamise pahalase rolli saadi müstilistel põhjustel Kenneth Mars (1967. aasta “The Producersi” Franz Liebkind), kes palkab tänavajõugu, et kuritegevus ühes kindlas linnapiirkonnas viiks kinnisvarahinnad alla. Täiesti juhuslikult on ta ühtlasi linnapea, kellel politseinike valejälgedele juhtimine on imelihtne, aga mõistagi jääb ta lõpuks vahele.
Kinofännid ei olnud kuuendast osast teab mis vaimustuses, annetades filmiasutustele kokku ainult 33 miljonit dollarit. Sellest tulenevalt jäeti projekt pausile, seitsmendat osa keegi ilmselgelt väga ei oodanud. Maslansky sai sellest aru ja seitsmes osa tuligi alles 1994.
Täielik läbikukkumine
Olemuslikult on seitsmenda osa näol tegemist omamoodi revolutsioonilise filmiga – nimelt esimese Hollywoodi teosega, mis filmiti Nõukogude-järgsel Venemaal – muu hulgas vilgub taustal läbi värskelt põlenud Valge maja ning kui osalejatele võtteplatsil uued ja uhked lääne raadiosaatjad anti, lülitati need kogemata samale lainepikkusele, mida kasutas Vene sõjavägi ning see tekitas paksu pahandust.
Teostuslikult on tegemist täieliku saastaga, mida isegi Christopher Lee kohalviibimine ei suuda päästa. Meenutame, et ei Eesti ega Soome televisioon ei näidanud seda aastaid ja aastaid ja aastaid, sest käsikirja autorid ei olnud ilmselt kursis komöödia kui mõistega. Naljad töötaks vahest kuskil komöödiasarjas, kus oleks purgistatud naer, aga mitte ühelgi juhul täispikas filmis. Filmisõbrad arvasid samamoodi, 10 miljonit dollarit oli pandud eelarveks, teadaolevatel andmetel saadi tagasi natuke üle 126 000 dollari, seega 1,2%.
Seeria oli surnud mis surnud ja maha maetud.
Alla ei taheta anda
Aga mitte päriselt. 1988 oli juba katsetatud “Politseiakadeemia” animasarjaga, mida mitte keegi ei vaadanud, aga mis ometi kestis kaks hooaega. 1997 tuldi välja samateemalise komöödiasarjaga, kuhu ainsana filmides olnud näitlejatest oli püsikarakteriks nõus tulema Michael Winslow ning mis suri pärast üht hooaega.
Muul ajal tegelesid filmiseeria endised näitlejad omavahelise vaidlemisega, et kui teha kaheksas osa, siis kas tuua kohale uued näitlejad või jätkata vanadega. Vaieldi, kuni vaidlejate read hakkasid hõrenema – David Grafil jäi 2001 süda seisma, Bubba Smith kolis kalmistule 2011, George Gaynes lahkus 2016 ja Marion Ramsey astus manalateele peaaegu täpselt kaks aastat tagasi, 2021 jaanuaris.
Mõte kaheksandast osast ei ole siiski surnud – mingi hetk räägiti sirgeks Steve Guttenberg, kes oli nõus hakkama selle režissööriks.
Seda on ta öelnud, et kaheksanda osa koha pealt on kõik valmis, lihtsalt oleks tarvis, et mõni stuudio selle ära teeks. Võttes arvesse seitsmenda osa rahalisi näitajaid, pole üllatav, et kaheksandale osale huvilistest metsikut järjekorda pole.
Jah. See oli “Politseiakadeemia” – täiesti oma aja laps, paljud naljad tunduvad tänapäeval kohatud ja oma aja ära elanud, aga meie kollektiivses teadvuses on see film ikkagi tähtsal kohal.