MINISTER, KES ENAMASTI LIIGUB RINGI TUNKEDES: Kihnus sündinud ja kasvanud Annely Akkermann, keda on ajakirjanduses ka “Kihnu kuningannaks” tituleeritud, ei meenuta oma maneeride ja oleku poolest üldse rahandusministrit. Ometi – just seda ametit ta peab. Juku-Kalle Raid kutsus Annely Kuku klubisse väikest grokki rüüpama ja juttu puhuma.
“Meretagune asi” – nii kirjutas Jüri Tuulik kord Abrukast. Ent vähem või rohkem kehtib see sedastus kõikide saarte kohta. Mandrilt vaadates toimetavad seal ringi väikese kiiksuga inimesed. Nii ka Kihnust vallale pääsenud rahandusminister Annely Akkermann, keda on lihtsam kujutada ette kimamas kalakastiga motikas mööda Kihnu teid, mitte ministeeriumi linoleumil koosolekut pidamas. Aga muljed, nagu teada, võivad olla ka pagana petlikud.
Juku-Kalle Raid (J-K.R): Minu kõrval on inimene, kelle kohta ma lugesin elus esimest korda ning üsna äsja, et tegemist on Kihnu kuningannaga. Ütleme siis nii, et Kihnu kuninganna, kellest on saanud rahandusminister. Mina ei teadnudki, et sa oled sinivereline, ma oleks sind kogu elu teietanud. Kust see Kihnu kuninganna järsku tuli?
Annely Akkermann (A.A): (Naerdes) See on nüüd ajakirjanduslik liialdus! No ja sa oled mul mõnedki korrad Kihnus külas käinud, ilmselt pole krooni minu kummuti peal näinud. (Mõtleb) Aga kunagi, kui ma olin noor ja väike ettevõtja, mässasin seal kõvasti ringi. Mul oli pood, kahekorruselises majas. All oli pood, teisel korrusel kohvik.
J-K.R: Sa oled sündinud umbes 1970, eks?
A.A: (Malbelt) 1972. Aga ettevõtlusega hakkasin tegema 1991, eks sa arvuta! Olin 50 kilo kaaluv lapsettevõtja. Ja poe tegin peale keskkooli, 1993 avasin selle Kihnus. Sügisel kohviku. 1997 lõime käed reisilaev Vesta ostuks, Kihnus oli vahepeal päris keeruline ära käia, ilma et mina sellest kasu saaksin – nagu me ikka naersime. Siis tekkiski ilmselt kuidagi see ajakirjanduslik epiteet.
J-K.R: …ja Kihnu kuningannast sai rahandusminister. Mind huvitab saarte arengulugu. Mis sa arvad saarte teooriast, mis väidab, et iga kooslus säilib saarel paremini. Saartelt üle maailma näiteks leitakse looma- ja taimeliike, kes on mujal välja surnud. Inimliike samuti. Sinna ei pääse lihtsalt niisama jaole!
A.A: Ütleme nii, et see rahvakultuur – mida saab ju liigitunnuseks pidada! – on Kihnus kindlasti paremini säilinud just seetõttu, et Kihnu oli üsna eraldatud. Aastasadu ja ka siis veel, kui mina alles Kihnus elasin ning õppisin. Vaata, Kihnus kuidagi näiteks rahvariiete kandmise ja valmistamise traditsioon säilis. (Rõõmsalt) Ja puhtalt ikkagi vaesuse pärast. Sest näiteks veel 1930-ndatel olid kihnlased väga vaesed. Keegi ei kujuta ju praegu hästi ette, et 6-aastane laps saadetakse näiteks mandrile karja – lihtsalt selleks, et ta saaks seal süüa. Söögi eest tööle! Või kui Manilaiu saar asustati, läksid inimesed 1933. aastal sinna. Perekond sõitis Kihnust üle ja paat, millega nad sinna sõitsid – selle nad saagisid pooleks ja elasid seal all terve talve. Pere lastega pluss põrsas ka. Aeg oli ikkagi üüratult vaene.
J-K.R: Saartel muidugi vaesem kui mandril, ehkki eestlased ka mujal teab mis puljongirikkalt ning paksult ei elanud.
A.A: Minu vanaema räägib ikka, et varem, kui loomadele heina tehti, siis niideti muidugi puisniidud puhtaks. Mitte üksnes puisniidud, vaid ka põõsad rohiti puhtaks. Iga peotäis heina korjati käsitsi kokku.
Küüditamisel oli eraldatus muidugi hea, 1949. aasta küüditamisel. Jää oli liialt nõrk, et küüditajat kanda, aga liialt tugev, et laevaga saaks rammida randa. (Üllatunult) Mis, see läks riimi või? Kas oli luuletus?
(Keskendub) Sadamat hakati Kihnu ehitama alles 1930-ndate majanduskriisi hädaabi tööde raames. Olevat näidatud Pätsile, kuidas aasta läbi lähevad inimesed paati niimoodi, et tõmbavad püksisääred natuke üles, või kördisaba… ja lähevad paljajalu paati. (Muigab) Pätsil hakkas ilmselt süda valutama. Aga eraldatus jättis rahvariidekultuuri alles.
J-K.R: Niisiis, saar säilitab kooslusi, ehkki elupaigana võib ta olla ebamugav.
A.A: Kui nüüd rääkida kooslusest bioloogilise mitmekesisuse mõttes, siis kahjuks tänapäeval on ikkagi puisniidud vägagi võsasse kasvanud. Ja me ikka Euroopa Liidu toel hoiame selle loomade karjatamise – lambad ja lihaveised – vägisi alles. See nõuab juba suurt entusiasmi, et neid asju käimas pidada.
J-K.R: Praegu on Kihnu hoopis teises olukorras kui need samad 1930-ndad, 40-ndad ja 50-ndad, millest sina rääkisid – vähemalt kuni viimaste majanduskriisideni. Kihnu on ikkagi nii eraldi märk, siin tahetakse vähemalt kordki ära käia. Aga ma tulen tagasi sinna poe juurde. Milline nägi välja Kihnu pood aastal 1993, mida sa seal müüsid? Näiteks praegu me vedeleme siin rikkad näod peas, mina joon õlut, sina teed rummiga.
A.A: Õlu oli ikkagi luksuskaup tol ajal Kihnus. Hoovi peale tegime õlleka ka, siis müüdi seal lahtist õlut. Kalurid tulid merelt, kõik kappasid trobikonnas õlut jooma – seal õues sumistati kõvasti. Ma tegin ükskord ekskursiooni ühele Šveitsi grupile, seal hulgas olid arstid ka, tundsid huvi küll kultuuri, taimede ja ajaloo vastu. Ja nad jõudsid siis mingi kaluritepäeva järgsel päeval Kurase õue. Kalurid olid juba merelt tulnud ja seda õlut joonud ning metsa alla magama heitnud. Sel ajal müüdi meil sellist viskit nagu Canadian Gold, mis oli väga popp. Mehed magasid harjumuspärast lõunauinakut. Ja ühel hetkel jooksis grupp neid magajaid metsa päästma, sest suurem osa olid neist arstid ja neile tundus, et toimunud on katastroof. Šveitslased üritasid jommis kalureid elustada, mehed ärkasid üles ja ei saanud üldse aru, mis toimub. (Naerab)
J-K.R: Kui sa 1993 selle poe avasid, kui palju Kihnu end ise toitis ja kui palju sa pidid vorsti või juustu tellima? Milline oli poepilt, kui uksest sisse astusid?
A.A: (Nostalgiliselt) Oi! Poes olid sel ajal välismaa maiustused ja Coca-Cola pudelid uhkelt riiulil reas. Lisaks mingid nätsud ja pulgakommid. Köögivilja sel ajal palju ei ostetud, viinereid võib olla küll. Banaan oli muidugi must be. Mina ei jõudnud ära imestada, kui suured käibed on Coca-Colal ja Snickersi šokolaadil… Täitsa lõpp! Oligi rohkem maiustuste ja suitsu käive.
J-K.R: Said selle poega rikkaks?
A.A: (Kavala moega) Selles mõttes võib nii öelda küll. Kui Mart Laar saabus 1994. aastal Kihnu, siis ta vaatas algul väheke eemalt, et milline naljakas väike tüdruk peab poodi maailmaserva peal… Ja küsis, et noh, mida siis Kihnule kõige rohkem vaja oleks? Aga meil oli toona Kihnus selline aeg, et diiselelektrijaam pidi voolu tootma. Aga diisel oli ju kallis ja keegi seda lõputult osta ei jõudnud ning öösel ja aeg-ajalt ka päeval lülitati elekter välja. Ütlesin siis peaministrile, et kihnlastel oleks ikkagi vaja elektrikaablit, et voolu jätkuks kogu aeg. Nelja- või kuuetunnised elektrikatkestused on ikkagi suhteliselt ebamugavad. Külmkapid sulevad üles ja väikeste lastega on samuti tüütu ilma elektrita koperdada. Ei läinudki kaua aega mööda, sest bürokraatia oli palju õhukesem kui praegu, kui Mart Laari esimese valitsuse viimasel kuul toimus merealuse elektrikaabli avamine Kihnus. Ja sellest ajast on Kihnus nüüd vool olemas peaaegu kogu aeg.
J-K.R: Kes lindi, see tähendab kaabli, pidulikult läbi lõikas?
A.A: (Muigab) Kaablijupp on Kihnu muuseumis siiani olemas. Aga Mart Laar arvas, et minust võiks ühel päeval saada vallavanem. Ma mõtlesin, et mis mõttes, rumal mees, mis vallavanem mina olen, ma olen ikkagi ettevõtja. Minu jaoks oli vallavanema amet täiesti välistatud, et mingi kontor, igav värk. Nii mõtlesin kümme aastat varem, kui ma vallavanemaks sain.
J-K.R: No vallavanema töö tähendas sinu arust ju ka bürokraatiat.
A.A: (Noogutades) Ma olin suur bürokraatia eitaja tol ajal. Muidugi, ettevõtlus kasvas hästi, laev juba sõitis mandri vahet ja ma mäletan, et esimesel aastal oli meil sada klienti, järgmisel tuhat, siis kolm tuhat, see arv kasvas ikkagi kordades. Ja 1997 soetasime oma väikese laeva ning 2002 tõstsime selle laeva eraldi Kihnu Veeteedesse. Ja minu viimane aasta ettevõtluses oli Kihnu Veeteedes 2004–2005. Kihnu Veeteed võitis 60 miljoni krooni eest hankeid – Kihnu-Pärnu, Kihnu-Munalaiu ning Kihnu-Vormsi ja Rohuküla liinil.
J-K.R: Sina, Annely, oled vist kõige lühema mõtlemisega rahandusminister, ma lugesin, et sul läks otsustamiseks sekund, kui sulle ministritabureti pakkumine tehti.
A.A: (Mõtleb korraks) Võib-olla terve sekund tõesti. Kui sa kandideerid riigikokku ja kohtud inimestega, siis üks küsimus on alati, et kui sa saaksid ministriks, et mis sa teed. Kas sa üldse hakkaksid ja mis ministriks üldse? Kui oled sellele küsimusele mitmeid ja mitmeid kordi vastanud, et muidugi ma hakkaks ministriks, aga mind keegi ju ei valiks… Siis mõtled, et laevandusega olen tegelenud, turismiga, et noh, majandus või rahandus. Ja kui siis ühel hommikul – minu 50. sünnipäeva hommikul – helistab Kaja Kallas, siis ma küsisin, kas tal on eakate sünnipäevalaste nimed hommikul laua peale valmis pandud, kes läbi helistada.
J-K.R: Nojah, Kaja ise on väheke noorem.
A.A: Jah, mingi kolm-neli aastat vist. Siis ta ütles, et jajah, palju õnne muidugi, aga ma tahtsin hoopis muust asjast rääkida.
Ma üldse ei mõelnud, et selline kõne võib tulla. Või et ta tuleb sellel päeval, sest meie erakonnas (Reformierakond) on rahandusministrite pink ikka väga pikk.
J-K.R: Kas sinuga oli enne ikka midagi räägitud sellest võimalusest?
A.A: (Energiliselt) Ei, ei, see telefonikõne oli täiesti esimene.
J-K.R: Üldse mitte midagi? Seda on raske uskuda.
A.A: Mitte midagi, absoluutselt mitte, ma ei olnud seda mõtet kunagi heietanudki vähimalgi määral. See oli seega lahe sünnipäevaüllatus.
J-K.R: Sa said rahandusministrina sellise pooleldi küpsetatud kaku. Kakuke võetakse vastu uue riigieelarvega, kus sul mõmmigi enam teha ei ole. See on lihtsalt juba valmis.
A.A: Jah, aga see riigieelarve, mida Keit Pentus-Rosimannus koostas ja mis juba esimese lugemise läbis, see on üsna hästi tasakaalus ja ega ma seal midagi muuta ei olekski tahtnud. Alati võiks defitsiit olla väiksem, aga me peame arvestama ka, et tuhande kilomeetri kaugusel käib sõda. Ja parem kannatada seda defitsiiti, kui jätta praegu tegemata midagi, mida on vaja teha.
J-K.R: Keit Pentus-Rosimannus ei ole sinuga võrreldes üldsegi olnud mingi ettevõtja, ma mäletan teda pungiaegadest, kui ta oli püüdlik punkar.
A.A: Tema on jah vana punkar.
J-K.R: Kas arvad siis, et rahandus klappis endisele punkarile okeilt?
A.A: Keit on väga professionaalne poliitik.
J-K.R: Blaa-blaa, seal on tema sõbrad, Rosimannus…
A.A: (Vaidleb) Keidu seljataga ei olnud kindlasti tema sõpru ega ka Rain Rosimannus, vaid meeskond, kes Rahandusministeeriumis töötab. Nemad olid Keidu seljataga. Ja tema oskas väga hästi rahanduslikke protsesse juhtida.
J-K.R: Mis tähendab juhtida rahandusprotsesse poliitikuna? Minu jaoks on poliitika selline asi, mis võimaldab laveerimist. Rahandus väga ei võimalda? Mul sõber tegi ka pungiajal raamatupidamise firma, nimeks 2+2=0.
A.A: Ettevõtted lähevad tegelikult käima, kui kaks pluss kaks võrdub kuus või seitse või üheksa. Kui kaks pluss kaks võrduks neli, siis õiget äri ei ole. Keit on väga taibukas ja väga töökas. Ta saab aru, et kui spetsialistid, kes Rahandusministeeriumis talle ettepanekuid teevad, ütlevad, mis riigile võiks olla hea, siis ta usub ka. Ja ta oskab seda väga hästi seletada, mida on vaja teha. See on Keidu suur professionaalsus.
J-K.R: Mis on jube oluline. Sina, kes sa rääkisid Mart Laari külaskäigust, ja mina, kes ma olen sinust ainult tiba noorem, mäletan hästi, kui ebapopulaarne oli toonane valitsus, mis takkajärgi vaadates oli siiski üks efektiivsemaid. Ütleme nii, et ebapopulaarseid otsuseid peab oskama seletada.
A.A: Võib-olla Mart Laar ei olnud niivõrd hea seletaja, aga tema otsused olid väga head. Siiamaani tuletatakse mulle meelde, et ma olin Isamaas siis, kui Mart Laar ka Isamaas oli.
J-K.R: Õige, sa olid ju Isamaas, aga hüppasid Reformi üle. Mis kamm sellega oli?
A.A: Isamaa ei andnud mulle tööd, aga mina pean saama tööd teha, muidu lendan minema. Ma ei suuda niisama molutada, aga mulle ei antud ühtegi otsa kätte.
J-K.R: Mul on sinu puhul sõna “rahandusminister” raske välja hääldada, sest sa näed olekult välja nagu suvaline boheemlane. (Mõtleb) Samas, selline boheemlane, kellele sõrme ära suhu pista.
A.A: Boheemlane olen ma muidugi, Kihnus kõik arvavad, et ma käin igal pool kördiga. Tegelikult käin enamiku ajast tunkedega ja tegelen oma kariloomadega. Lemmikloom on mul tonnine pull Tendrok. Siis lambad ja igasugused muud toredad elukad. Kihnu lapsed koolist tulid bussiga mulle riigikokku külla. Ja kui nad nägid mind sellise fuksiaroosa kleidiga, vajusid kõigil suud lahti. Nad arvasid, et tulen neile tunkedega vastu.
J-K.R: Mõistlik, aga miks sa ei käinud riigikogus tunkedega või ministeeriumis praegu?
A.A: (Küsivalt) Võib-olla peaks praegu proovima? Aga ehk ei võta autojuht peale? (Naerab) Peaks ikka proovima, kõik pastakad laiali nendes rohketes tunketaskutes.
J-K.R: Miks sa mulle seekord hülgeliha ei toonud?
A.A: Ma oleksin toonud, aga arvasin, et viskasid selle salaja prügikasti. (Laiutab käsi) Oleks ma teadnud, et sa päriselt armastad seda!
J-K.R: Ei, mina sõin selle ära.
A.A: Ma toon. (Mõtleb) Tavaliselt mu tuttavad viskavad selle salaja ära.
J-K.R: Aga hülgejaht. See on pigem ruhnukate oma…
A.A: (Pead raputades) Ei, see on ikka sama palju kõikide saarte oma. Kihnu, Ruhnu, Hiiumaa ja ikka kõik. Ajalooliselt on nad ikka kõik hülgeid küttinud.
J-K.R: Hüljes on ju eksootiline ja ma tõesti soovitan maitsta. Hülgeliha ja pits viina sobib hästi. Aga sinu oma hülgejahi kogemus?
A.A: Ma Kihnus, kusjuures, ei olegi hülgejahil käinud. Aga kui ma olin riigikogus eelmine kord, siis üks väike täpp, mis tuli ära teha, oli hülgejahi taaslubamine neile, kes tahavad küttida. Soomes oli see lubatud ja Eestis oli see aastaid keelatud. Viigerhülge püüdmine on siiani keelatud.
J-K.R: See on ka väljasurev liik.
AA: Läksin siis Soome hülgejahile ja see oli ikka ilmatuma lõbus reis.
J-K.R: Kirjelda hülgejahti. Sa roomad mööda jääd hülgele ligi ja – tsahh!
A.A: (Naerab) Ei, soomlaste kaasaegne hülgejaht käib ikka väga võimsa alumiiniumpaadiga, väljas on miinus 14 ja hülgeid lastakse vintpüssiga. Ajalooliselt käis püügitehnika nii, et püüti kinni hülgepoeg, löödi talle kuklasse ja kui ta siis hakkas appi karjuma ja kuskilt august hüppas ema välja, siis püüti ema kinni. Need võtted ei ole tänapäeval enam lubatud, samuti ei ole lubatud võrguga püük. Sa pead laskma, kui ta tuleb hingama vee peale ja pea järgi tunneb väga hästi ära, kas tegemist on hallhülgega või viigriga. Kui hüljes on sisse hinganud, kopsud õhku täis, pead laskma kõrva taha. Siis ta minuti või kaks püsib vee peal, seejärel sõidad paadiga hülge juurde ja tõmbad ta paati. Selline tehnoloogia.
J-K.R: Kuidas sulle endale hülgeliha maitseb, kui endise poemüüjana suutsid müüa pulgakomme ja muud head-paremat?
A.A: (Täie kindlusega) Mulle väga maitseb hülgeliha! Ja algul, kui hakkasime seda tausta looma, et Eestis jahti taas lubada, kutsusime Soome hülgepüüdjad korra Kihnu ka. Nad võtsid kaasa 20 kilo hülgeliha, mille me siis panime sügavkülma ja mida mitu aastat järjest sai söödud.
J-K.R: Said rahandusministrina valmis küpsetatud eelarvepiruka ja sa ei tea, kas sa pärast valimisi ka jätkad rahandusministrina. Ütle, mida saab teha rahandusminister, kes tuleb pool aastat enne valimisi pukki?
A.A: Päevad on hullult tööd täis, ma hüppasin ju liikuvale rongile. Iga päev on neli-viis briifi, ma pean hästi kiiresti kurssi viima ennast. Ma üldiselt tunnen üldfooni. Olen numbreid arvutanud alates oma esimesest ettevõttest kuni riigieelarve kontrollkomisjonini. Teemad on hästi tuttavad. Riigikogus on praegu vabatahtlike pensionide koguse suurendamine, siis läheb riigikokku platvormi töö maksustamine. Mis on ühe direktiivi ülevõtmine, aga praktikas tähendab ikkagi seda, et platvormil teenuste osutajatele tehtud maksed hakkavad deklareerima.
J-K.R: Järgneb tõsine majandusküsimus. Mis meil laua peal on siin? Tee, rumm, mesi. Kujutame ette, et sa tahad õlut, ma lähen ostan baarist, see on minu oma. Ma kallan sulle sellest pool. Ja siis tuleb riik ja ütleb, et selle poole eest, mis ma sulle kallan, hakkab ta maksu võtma.
A.A: Ma käisin suhteliselt hiljuti raamatupidajate täienduskoolitusel. Ja asi, mis ma sealt teada sain, on, et Juku-Kalle võib Annelyle õlut kallata küll ja see ei kuulu üldse deklareerimisele. Juku-Kalle võib isegi raha anda Annelyle ja see ei kuulu maksustamisele.
J-K.R: Kui sa tuled Kihnust Tallinnasse ja sa ei ole parajasti rahandusminister, elad näiteks minu juures. Mul on ahiküte, sa ostad mitu sületäit puid, mina kütan ahju. Kas hakkan seda siis deklareerima?
A.A: Kui see ei ole sinu ettevõtlus, vaid me oleme isiklikud tuttavad, siis me võime anda üksteisele puid ja raha ja mida iganes. See ei kuulu deklareerimisele.
J-K.R: See annab lootust, et päris kõike ei pea veel deklareerima.
A.A: (Naerab) Ei ole asi nii hull!
J-K.R: On sihuke tore Kihnu raamat nagu “Maaleib”, Harry Jõgisalu kirjutas. Minu jaoks oli see üks maailma hubasemaid raamatuid. See räägib lastest Kihnus. Kas see võiks vastata sinu lapsepõlvele? Kui sul oli selline korralik leivakäär, mida rinna peal lõigatakse ja määritakse isetehtud soolavõiga? Ja haputaar?
A.A: Leiba tehakse küll päris palju. (Naerdes) See on moodne asi! Võid ma ise küll enam ei tee. Minu teada ei ole praegu Kihnus ühtegi lüpsilehma, see aeg on kahjuks möödas. Ma muidugi tean seda peret, kus Harri Jõgisalu suvitas ja mille põhjal ta need “Maaleiva” lood kirjutas. Seal oli ka perepoeg Jaan, kes oli minuvanune. Sellest perest on pärit peotantsija Marko Kiigajaan.
J-K.R: See raamat ilmus kas 1985 või 86. Sina seal tegelane ei ole?
A.A: (Muigvel) Ei ole, aga tean seda peret hästi, kelle pealt see maha kirjutati.
J-K.R: Hüppame korraks jälle tänapäeva, räägi mulle hoopis sellest, kui p…s on Eesti rahandus? Mis kriis meid ootab, võrreldes näiteks 2008. aastaga?
A.A: Selles mõttes on jama küll, et eelarvedefitsiit, mida me näeme veel ette neli aastat, on 2,6%. Sellest on väga raske välja tulla.
J-K.R: Seleta natuke, mida tähendab eelarvedefitsiit tavakodanikule?
A.A: Tavakodanikule tähendab see seda, et me elame paremini, kui me saaksime endale tegelikult lubada. Näiteks kui elektri eest tuleks maksta 20 senti KW eest, aga meie maksame 15. Ja väga paljude muude asjadega ka.
J-K.R: Mida see eelarvedefitsiit meile ühiskonnana kaasa toob? See on lahti rääkimata, kuna inimesed ei saa pihta lõppkokkuvõttes, et kui sinu rahakotis on sada eurot, siis sa võid võtta küll kiirlaenu ja osta 120 euro eest maitsvat pulgakommi, aga see toob peagi tagasilöögid.
A.A: Järgmine asi, mis tekib: siis hinnatakse halvaks jätkusuutlikku võimet tasuda võlgu ja intressi tagasi. Siis langetatakse krediidireitingut, mis tähendab, et iga järgmine laen, mida sa vajad eelmiste finantseerimiseks, on kõrgema protsendiga ja sul kasvavad ainult intressikulud ja põhimakse tagasimaksmine on järjest keerulisem.
J-K.R: Kuidas Eestil on praegu sellega?
A.A: Eestil on praegu korralik krediidireiting: me saame laenu ja saame finantseeritud oma eelarve. Ohumärgid aga on täiega olemas. Näiteks kõikvõimalikud toetused on minu arust liigagi kõrged. Et kas me peame ikkagi 20 euro kaupa üle välja kõigile toetust andma? Erakorralist toetust. Kas meie pensionärid ikka on õnnelikud selle üle, et neile jagatakse 20 või 50 euro kaupa lisaraha? Pool läheb õigesse kohta, kellele see mingisugustki leevendust pakub, näiteks saab mingi rohukarbi ära osta. Aga teine pool, kellele see samamoodi laiali laotatakse, ei saa ilmselt arugi. Kahjuks on ühtlaselt hästi lihtne laotada. Teisel poolel ei ole sellest sooja ega külma. Ka neid on väga arvestatav hulk. Minu õnneks küsitakse minu käest enamasti, et mitte “millal ma saan rohkem toetust”, vaid “millal te saate riigi eelarve tasakaalu” …
J-K.R: Samas sa tead väga hästi, et kui me vaatame poliitmaastikku, mis koosneb lubadustest, siis kui need kõik lubadused kokku arvestada, oleks vaja teist ja kolmandat maakera. Parempoolsel mõistlikul maailmavaatel on suht kesine väljavaade populismis ellu jääda. Ühistransport on tasuta, toetusi on rohkem, aga kust see tuleb? See tuleb maksumaksja taskust. Raha võib ju ka juurde trükkida, aga me teame juba 1920-ndate Saksamaalt, millega see lõpeb – idiootse krahhiga.
A.A: Kahjuks küll jah. Populism, millel pole ühtegi arvutust taga, vaid ainult lõugade lõksutamine, on praegu tõusulainel. Seda laeva ja mõttevoolu on keeruline umber pöörata.
(Mõtleb mõnda aega) Aga miskipärast peab inimkond korra jälle peaga vastu seina jooksma. Siis tõustakse ja rapsitakse riided puhtaks ja hakatakse otsast peale. Miks see nii on, aru ei saa. Majandusajaloos on areng ikka käinud mööda tippe ja põhju. Paraku on nii.
J-K.R: Me teame akadeemiliselt, et maakeral on piiratud arv ressursse, kuhu kuuluvad lisaks naftale puhas vesi, õhk jne. Ja siis me võtame käibeloleva sularaha, mida saab ühe või teise ressursi vastu vahetada. Siinkohal aga avastame, et inimene elab lääne ühiskondades üle oma jõu juba alates 1950-ndate lõpust. Kogu inimkond elab nii, et meil tõesti oleks vaja kõrvale teist maailma, et seda raiskamist katta. Sealjuures on rahandusküsimusest rääkides alati kasv sees. Kuhu me siis nüüd kasvame, kui me teame, et kasvame võlgu? Paraku kosmos meile võlgu ei anna.
A.A: Kosmos meile jah võlgu ei anna, me kasvatame ainult trükitava raha hulka. Selles mõttes see on täiesti selge, et õige on alati nõudluse ja pakkumise tasakaal, maakera suuremaks ei kasva, teist juurde ei looda. Siit jõuame jälle roheleppe alustalade juurde, et see on möödapääsmatu.
J-K.R: See on ebamugav.
A.A: See on ebamugav, aga täiesti möödapääsmatu. Mõned ütlevad, et maakeral ei ole nii palju materjale, et rohelepet ellu viia, aga kui me põletame edasi, siis materjale jääb veel vähemaks.
J-K.R: Aga on ju ka neid, kes ütlevad, et põletame edasi ja panustame teadusesse. Ja rohepööre on hiljem odavam.
A.A: Ma arvan, et ta ei ole odavam, sest mida rohkem me materjale ära põletame, seda vähem jääb neid järele ja nende hind tõuseb. Kui raha mõttest tahame rääkida… Kui me selles kontekstis üldse rahast saame rääkida.
J-K.R: Rahandusminister, kas sa oled nõus, et praegu, 21. sajandil, on raha täielik feik. Nii üle trükitud asi, et me tegelikult ei tea asjade omaväärtust, olgu selleks leivapäts või kütuse liiter.
A.A: See ongi see keerukus, et kui raha valesti käsitletakse, siis ta moonutab hindu nii, et me ei saa enam aru, mis maksab leib või muu. Sinna on väga lihtne jõuda kõikide nende subsiidiumide ja toetussüsteemidega. Sa ei saa enam aru, et leiba teenitakse. Raha on petlik. Rahal on palju muid funktsioone ka, aga ta põhifunktsioon on olla vahetusvahend.
J-K.R: Raha on igal hommikul uus, sest me ise määrame oma inflatsiooni ja tema väärtuse.
A.A: (Üllatusega) Väga poeetiline käsitlus.