HAIKALAD TUULES: Imelike Filmide Festivali esiaurik Harly Kirspuu mõtiskleb, et lihtsaim variant filmiteoks oleks ehk leida kõigepealt mingisugune täiesti absurdne pealkiri ja vähemalt alguses müütada toda absoluutselt tõsiseltvõetava asjana. Kui nimetatud asjale järgesid hakkad vorpima, saad iseenda üle irvitada ja teha konkreetselt ja avalikult camp-filme. Iseenesest see töötaks.
Teade neile, kes ei tea, et maailmas on olemas selline telekanal nagu Syfy. Algne nimetus oli Sci-Fi Channel ja viibis see sageli kuskil Ameerika satelliittelevisiooni pakettides – kanali eesmärk oli näidata ulme- ja fantaasiatooteid ning esialgses pundis olid nii “Star Treki” looja Gene Roddenberry kui ka ulmekirjanduse klassik Isaac Asimov. Kumbki esimese saatepäevani (1992) ei elanud, aga avamispeo õhtujuht oli ei rohkem ega vähem kui Leonard Nimoy isiklikult. Kõige esimesena näidati “Star Warsi”.
Sealt algas trepp, mis viis allakäiku.
Alguses tehti imesid nagu seriaal “Mystery Science Theater 3000”, mis tutvustas laiemale üldsusele näiteks Ed Woodi (kellest ma olen kirjutanud) ja Bill Rebast (kellest ma veel pole kirjutanud), aga mingi hetk see vajus ära ja võeti vastu täiesti imelikke otsuseid (oma osa tolles protsessis on ka tõigal, et nimetatud kanali omanikuvahetuste nimekiri võtaks tavakodanikul silme ees kirjuks).
Ja siis on veel selline filmistuudio, nagu The Asylum. Todasinast olen ma siin artiklisarjas maininud, seesinane stuudio teeb enda väitel paroodiaid, aga tegelikult tuntud filmide odavkoopiaid. Näiteks nende teosel “Android Cop” (2014) ei ole kindlasti mingeid seoseid “Robocopiga” ning “Lord of the Elves” (2013) ei ole sugugi mitte maha viksitud “Lord of the Ringsi” filmiseeriast.
Mis juhtub, kui need kaks kokku saavad?
Juhtub Sharknado, tuules lendavad haid
Kampa võeti eelmise kümnendi alguses Eesti vaatajale originaalsest “Beverly Hills 90210” sarjast tuntud, kuid tolleks hetkeks väga ärasurnud karjääriga Ian Ziering ning natuke rohkem elusoleva karjääriga nullindate megastaar Tara Reid. Seejärel toimetati valmis kaheksaosaline filmiseeria, mille peamiseks küsimuseks on “Mis juhtuks, kui tekiks tornaado, kus oleks ka inimsööjahaid?”. Jabur, eks? Aga töötas.
Esimene filmitükk nimetatud seeriast, “Sharknado”, tekitati aastal 2013, mingisuguse hiina ime läbi suudeti ära rääkida ka John Heard, kes esimeses kahes “Home Alone” filmis pereisa mängis.
Mis juhtuks, kui Los Angelest tabaks ilmastiku tõttu haideuputus? Kohale tormaks Zierungi tegelaskuju Fin, kes hakkaks paaniliselt oma sõpru, naist ja last päästma. Tegemist oleks ametlikult justkui komöödiaga, aga teos ise võtab ennast surmtõsiselt – päriselt ongi tsüklon, päriselt ongi tornaado, päriselt ongi katastroof, päriselt vajavadki inimesed päästmist, et tapjaelukad neid nahka ei paneks. Kaklusstseenid inimeste ja haide vahel, peategelase õnnestunud katse end kala kõhust välja lõigata, kõik on tehtud täie tõsidusega.
Ja inimestele meeldis. Kuna tegemist oligi telekasse mõeldud filmiga, siis ei saa ma siinkohal kasuminumbreid öelda, kuna kinopiletite tulu lihtsalt ei ole. Aga ikkagi.
Teine osa: kala tuleb jälle
Ja kuna tegemist on The Asylumiga, millel pole probleem välja anda mitu täispikka filmi aastas, hoolimata sellest, et tegemist on pisistuudioga ning raha just uksest ja aknast sisse ei tungi, siis iseenesestmõistetavalt võis telepublik juba järgmisel aastal nautida esimese filmi järge, nimega “Sharknado 2: The Second One”. Nimetatud linateosest sai väidetavalt kõige suurema vaatajate arvuga film Syfy kanali ajaloos, seega ei saa öelda, et publikuhuvi olnuks madal. Järgmisesse osasse suudeti organiseerida kõrvalosatäitjaks isegi Sugar Ray laulja Mark McGrath.
Teine osa viib meid koos peategelasega USA teise otsa ja teisele rannikule, kus on selgunud, et New Yorgis on tulemas samasugune haidest koosnev tornaado. Peategelase Fini naine on täiesti juhuslikult vahepeal kirjutanud raamatu oma kogemustest, kuidas kaladest koosnevat keerlevat ilmastikunähtust vältida ja kuidas sellises olukorras ellu jääda. Teel idakaldale tabab tema lennukit täpselt seesama eelkirjeldet ilmastikunähtus, mille tagajärjel haid tungivad lennukisse ja pistavad kinni suurema osa reisijaid. Fin läheb lennujaama ja üritab inimesi hoiatada, et probleem või nii. Nood mõistagi ei usu, sest kes usuks?
Hainaadode pommitamine ja kõik, mis järgneb, oleks ka justkui komöödia, aga jällegi, linateos ise võtab end täiesti tõsiselt – nagu oleks tegemist mingi keskpärase katastroofifilmiga. Osatäitjad ja kõik muud paistavad samuti arvavat, et nad on uuesti tegemas originaalset “Jurassic Parki”, ainult et seekord toimetavad sauruste asemel ringi oluliselt ujuvamad olendid.
Kuna teise osa publikuhuvi kujunes meeletuks, tahtis Syfy (millel üldiselt ei olnud sellel hetkel just parimad ajad) seda kampa ikka koos hoida ja kuna teise asjassepuutuva produktsioonifirma näol oli tegemist jätkuvalt Asylumiga, siis oli ka teisele osale järge vaja.
Kala ei jäta: kolmas osa
Kolmas osa lennutati platsi aasta hiljem, 2015, teose “Sharknado 3: Oh No!” näol. Ziering ja Reid ja McGrath on kõik platsis. Neile lisandusid David Hasselhoff ja Bo Derek, kelle varasemad tööd ilmselt Eesti vaatajale tutvustamist ei vaja, samuti Iirimaalt pärit tolleaegne megaduo Jedward, kes ka filmile ametliku tunnuslaulu tegi.
Kolmanda osa tegevus liikleb Floridasse, kus, kujutage pilti, on visklemas järjekordne tornaado, mis on puupüsti haikalasid täis. Meie peakangelane Fin saab linateose alguses Washingtonis Ameerika presidendilt aumedali oma vägitegude eest, mis on vaatajale tuttavad kahest eelmisest filmist ning seejärel juhtub nii, et ta peab loomulikult Floridasse liikuma, et tervet USA idarannikut hainaadode eest päästa. Asjasse on segatud ka NASA, kes tahab eelnimetet hainaadosid kosmosest pommitada – ja kõike presenteeritakse taas rammusas tõsidusekastmes.
Kuskil seal kolmanda osa kandis toimub mingi klõps näitlejate osas. Vahest Ziering, Reid ja teised said aru, mis filmis nad on ja mida nad teevad. Aga neljandast edasi ei üritata enam teha nägu, nagu oleks tegemist mingi päris-katastroofifilmiga.
Neljandaks: kalad lähevad kosmosesse
Neljas osa mõistagi tuli. Aastal 2016 ja kandis pealkirja “Sharknado: The 4thAwakens”. Siin on selgelt näha, et esiteks jäi Asylum produktsiooni kohapealt mõnevõrra tagapingile ja üle võttis Syfy, teiseks, kolme miljoni dollari eest saab väga edukalt kosmosenalja teha ja ägedalt parodeerida legendaarset “Star Warsi” sarnase nimega osa (“Star Wars: The Force Awakens”, 2015).
Nimetet filmiteos läks nimelt kosmosesse ära, tegevus keerleb ümber Astro-X-i nimelise ettevõtte – mille inspiratsiooniks ei saa küll kuidagimoodi olla umbes samal ajal maailma üldteadvusesse sattunud Elon Muski SpaceX-i. Astro-X-i ülemus Aston Reynolds (Tommy Davidson) tuleb välja tehnoloogiaga, et takistada edasiste hainaadode tekkimist.
Fini abikaasa on muudetud küborgiks ja hainaadode vahepeal tekivad näiteks “naftanaado ja välknaado”.
Ega sellises filmis saagi ilmselt tõsise näoga näidelda.
Viies osa: kala-absurd
2017 tuldi lagedale viienda osaga “Sharknado 5: Global Swarming”, kus muu hulgas otsiti näitlema Dolph Lundgren, kellel on omadus leida kõikjalt üles karikatuurilisi rolle.
Et ka toda teost ei ole kunagi keegi tõsiselt võtnud, näitab see, et seekord on asjasse segatud portaalid, mis asuvad tornaadode kohal ja mille abil saab hetkega maailma eri punktide vahel reisida (näiteks Gizast Austraaliasse).
Ilmselt hakkasid kõik aru saama, et hainaadode seeria hakkab ära väsima (inglise keeles on väljend jumping the shark (idioomi “hai-hüppamine” võttis 1985. aastal kasutusele USA raadiosaatejuht Jon Hein, saades väsinud reklaamitrikki tähendava väljendi loomisel inspiratsiooni komöödiasarja “Happy Days” osast, kus Fonzie (Henry Winkler) hüppab veesuuskadel üle hai – toim.)), kus teoste sari läheb puhta absurdseks, et inimesed seda natukenegi vaadata viitsiks).
Kuues: kalad ajamasinas
Põhisarja viimane osa väljuski aasta hiljem, ühemõttelise pealkirjaga “The Last Sharknado: It’s About Time”.
Ziering ja teised näitlejad viskavad juba suht avalikult enda üle nalja, seda enam, et seekord on meie kangelased hakanud ajaränduriteks, liikudes ajas tagasi, et hainaadode teket ära hoida ja seega kõik eelmised viis filmi mõttetuks muuta. Selle tagajärjel kukub aegruum kui selline kokku ja tekib täiesti uudne ajajoon, kus kõik surnud tegelased on järsku elus ja haisid kuskil keerlemas ei ole.
Seitsmes ja kaheksas: tarantlid võtavad üle
Oota, võib nüüd lugeja küsida, oli ju jutt, et on kaheksa filmi. Miks neid nüüd järsku kuus on? Kas Kirspuu ei tunne numbreid?
Tegelikult on Sharknadodel väike spin-off, mida mitte keegi ei mäleta ja mida mitte keegi näinud ei ole. 2015 valmistas Syfy nimelt kinotüki nimega “Lavalantula”, peaosades “Politseiakadeemia” filmide tolleks hetkeks enam-vähem viimased elusolevad näitlejad Steve Guttenberg, Michael Winslow, Marion Ramsey ja Leslie Easterbrook. Sinna sarja kuuluvaid kahte filmi pole praktiliselt mitte keegi kiigata saanud, sest põhivalem oli selgelt liiga lähedane Sharknado seeriale, ainult haitornaadode asemel on põhitegelasteks laavat hingavad hiigeltarantlid, kes suurema maavärina käigus maa alt välja ronivad ja oma hävitustööd alustavad. Aasta pärast saadeti publiku ette seeria teine osa “2 Lava 2 Lantula”, aga kuna publik oli sellistest teostest juba ilmselt väsinud, osutus see teos nii ebapopulaarseks, et tollest pole isegi oma Wikipedia artiklit.
Kogu kõnealune kaheksane seeria paistab silma sellega, et alguses üritasid Syfy ja Asylum teha midagi originaalse “The Standi” (1994) sarnast – nii katastroofitemaatika koha pealt kui ka selles osas, et “Sharknado” seeriates vilguvad pisiosades läbi põhimõtteliselt kõik Hollywoodi näitlejad, kellel viimase kümne aasta jooksul on kasvõi korrakski kaamera ette asja olnud.
Aga kui inimesed su sarja üle naeravad, siis kas sa ise lähed naljaga kaasa või teed täie tõsidusega oma asja edasi. Ei tea, kas sellele ühest vastust on, aga hainaadode koha pealt enda üle naermine ikkagi toimis – kuigi lühikest aega.