Kes haritud eestlastest ei teaks Betti Alveri 1939. aastal ilmunud dramaatilist ballaadi „Kaks saarlast“?[1] Alveri kaasaegne sõjaeelsest Tartust Karl Ristikivi teadis, et tänu kirkale vaimsele kontrastile kurjakuulutava ajaga muutus see toonases Eestis otsemaid väga populaarseks.[2] Ajaloolane Hain Rebas uurib mõlemat saarlast ja nende kohta ajas ning ajaloos. (Toimetus soovitab lisalugemiseks ka Hain Rebase raamatut „Sukeldumised. 16 etüüdi Läänemere-ruumi ajaloost“).
Maapaguluses on nende kahe saarlase saatus köitnud nii lapsi, kellele ballaadi õhtul enne magamaminekut ette loeti[3] kui ka rahva- ja suvepäevade pidulisi, kellele seda lõkkevalguses deklameeriti.[4] Helilooja ja Stockholmi Eesti Meeskoori dirigent Eduard Tubin lõi sellest võimsalt mõjuva meeskoori laulu solistidega. Eestis on ballaadi viisistanud Heino Jürisalu.[5] Samuti toodi Betti Alveri tekst ära Stockholmi kirjandus- ja koolitegelase Henno Jänese koostatud kogumikus „Sõnajalad“, nimelt „selle vajaduse rahuldamiseks, mida meie koolid, kultuuriühingud ja teised organisatsioonid paguluses tunnevad mitmesuguste kokkutulekute korraldamisel“.[6] Nii kuulub „Kaks saarlast“ juba ammu eesti kultuuri kullafondi. Murrangulisel 1989. aasta suvel ühendas Kääriku metsaülikoolis just Betti Alveri mälestusõhtu esimest korda kodu- ja väliseesti nooremaid intellektuaale.[7]
Lahkeks meeldetuletuseks lubame endale neid palju tsiteeritud salme korrata:
Kaks saarlast muiste ühte lõid, koos laulsid, riisusid ja jõid –
üks hiiglasuur ja äge,
ööd-päevad taprit kõhutas, hulljulgeid plaane õhutas
ja juhtis röövliväge.
Kuid teisel oli lihtne meel, ta sulasena sõjateel
leent lõkketulel soendas
ja sõbra haavu loendas.
Nii jäädi kokku, kuni pard neil valgeks mõlemal kui kard
läks heitluses ja ohus.
Siis aga lõksu langeb salk ja saabub kurja elu palk:
neid surma mõistab kohus.
Sääl kajab jõugust juhi hüüd: „Ma üksi kannan veresüüd –
las maksab minu ihu,
kuid säästa teiste lihu!“
Ja kohtunik nii kalk ja nii noor, näost kaame nagu kasekoor,
tal vastab pilke moega:
„Kui pääd sult nõuabki me viis, kas pääta ülem päästa siis
ei saa mõnd mehepoega?
Kõik poisid rivistugu teel, ja kellest mööda joosta veel
sa pärast nuhtlust jõuad –
priid olgu, nagu nõuad.“
Nii jõuab kätte jube viiv, maas verest mustaks värvub liiv
ja vait jääb hirmund vägi.
Kuid hiiglamees ennäe, ennäe! sääl tõstab ühe, teise käe
ja kerkib maast kui mägi.
Ju kõmiseb ta raske samm, ja nagu tuules murduv tamm,
mis järgneb maruhoole,
ta tormab meeste poole.
Hall saarlane on viimne reas, ja kisa tõuseb salga seas,
et hirmus juht ei langeks.
Veel samm, veel samm, ja pääta mees on oma verevenna ees,
kuid sulane jääb rangeks,
ning hüüdes: „Ei, kui sured sa, siis elada ei taha ka
su vana soldan mette!“
tal pani jala ette.
Probleem
Käesolev kirjutis[8] ei sea endale siiski sihiks „Kahe saarlase“ ilukirjanduslikku analüüsi ega selle retseptsioonilugu kodu- või pagulas-Eestis. Huvi pälvib siinkohal vaid ballaadi peamotiiv. Tekib küsimus, mis lugu see on. Kust pärineb nii lugejate kui kuulajate jaoks meeldejääv motiiv värskelt maharaiutud peaga kangelasest, kes jõuab veel päästa oma röövlijõugu? Kas ja kuidas on seda ehk mujalgi käsitletud? Ja mida on Alver sellest loonud?
Seega jätame vaatluse alt välja kõrvalmotiivid. Näiteks selle, kas Alveri „vana soldan“, toosama, kes enam „elada ei tahtnud mette ja pani juhile jala ette“, võib olla tuletatud Cervantese Sancho Panza järgi, nagu paneb ette Arne Merilai – miks mitte?[9] Sobib, vähemalt meeleoluliselt. Eks olnud teatud määral õigus ka Ivar Ivaskil kaugel Oklahomas, kui ta seadis „Kaks saarlast“ ühte patta „Ants Ablasega“ (Jack Gready) ja arvas, et need lood näitavad, kuidas Alver on oma kaasinimeste suhtes võtnud leebema, humoorika hoiaku.[10] Tõepoolest, miks ka mitte? Ning küllap leidub Ants Orase ja Bernard Kangro suures ja arbujatest vaimustatud memuaarkirjanduses ja esseistikas üht või teist „Kahe saarlasegi“ kohta.[11]Teame aga, et Betti Alver ei ole peategelase kuju ise välja mõelnud. Kui Alverit 1970. aastate keskel küsitleti, oli ta tagapõhja unustanud. Kuuldavasti mäletanud ta vaid, et kuulis seda lugu kord lõunalauas professor Talviku leselt, st oma ämmalt.[12] See sööbinud siis Alverile mällu samavõrra nagu hilisematele tema ballaadiga tutvujatele. – Kuid kes oli too kohutav peategelane ja milline tema vapustav saatus?
Põhjus, miks seda tagapõhja Eestis enam ei teata ega tunta, on ilmselt ajalooline, st kultuurilooline ja kõige rangemal määral jõupoliitiline. Nimelt ükskõik mida võisid väita mõned Eesti juhtivamad intellektuaalid möödunud sajandi teisel poolel, lõigati Eesti ja eesti kultuurilugu seoses Teise maailmasõja ja selle tagajärgedega järsult ära läänepoolsest Läänemere ruumist ning ka edelapoolsest osast. Selmet püsida ühendatud kultuuriruumina, nagu see oli olnud juba keskajast saadik, mil hansakaupmehed oma alamsaksa keele ja kaupadega kogedes ja holkides mööda Läänemere sadamaid sõelusid, poolitati Läänemeri vägivaldselt pärast Teherani, Jalta ja Potsdami konverentsi otsuseid 1940. aastatel mööda 20. laiuskraadi. Järgnesid Pariisi rahuläbirääkimised, kus okupeeritud Eestit ehk Eesti NSV-d oli esindamas Tartu professor Hans Kruus ja mille tulemus kinnitas seda fait accompli‘d – vaatamata muidugi sellele, et Kruus kindlasti tundis isiklikult nii Alverit kui ka Annistit, Orast ja Kangrot.
Olles ära lõigatud oma traditsiooniderikkast normaalsest keskkonnast, jäi Läänemere idaosa mitmeti känguma. Eriti raske saatus tabas varem nii avatud Taaralinna, mis kuulutati välismaalastele suletud linnaks. Seda tõika tuleb siin kinnitada sellegipärast, et tartlanna Betti Alveri hoiak EKP, NLKP ja NSV Liidu vastu oli kompromissitu.[13]
Sellel taustal pole imeks panna, et muide ka Bonnis õppinud August Annist veel 1930. aastate Tartus, siis, kui Läänemere ruumis veel vabalt liiguti ja eesti raamatukogudest kõiki raamatuid laenata sai, teadis hästi „Kahe saarlase“ alglugu, originaali. Sest selle sündmustiku häll asub just nimelt Läänemere edelaruumis. Niisama loomulikult kadus Läänemere idaosas raudse eesriide taga pikapeale mälestus sellest loost. Murest, leinast ja ahastusest täidetud aastakümned tõmbasid oma pehme unustuseloori ka üle selle mälestuskillu.
Saksakeelsel kultuurimaastikul on aga mälu meie peategelastest elanud kõrgkeskajast saadik tänapäevani, niisiis juba kuussada aastat. Meyersi entsüklopeedia teatab selgelt ja lakooniliselt: „Störtebeker, Klaus, mereröövel ja vitaalivendade juht.“[14] Rohkem ei öelda, aga viidatakse sama entsüklopeedia artiklile vitaalivendade kohta.
Noodsamad vitaalivennad, kahjuks mitte Störtebeker eraldi märksõnana, esinevad ka ENE-s ja EE-s, kus neid tutvustatakse kui 14. sajandi lõpul ja 15. sajandi algul Lääne- ja Põhjamerel tegutsenud mereröövleid. Selgitatakse, et vitaalivendadeks hakati neid nimetama seetõttu, et sel ajal, kui Taani kuninganna Margarete väed Stockholmi piirasid (1389–92), varustasid nad linna toiduainetega.[15] Hiljem tegutsenud nad kontrollimatult: vallutasid 1394 Gotlandi, laastasid 1429 Bergenit ning olla rüüstanud ka Liivimaa rannikut.[16] See kõik on õige, nagu ka see, et teiste seas oli vitaalivendade juhtideks ENE-ski nimetatud „K. Störtebeker ja G. Michels“. Tegelikult oli aga juhte mitukümmend, ja kahel nimetatul ei olnud tegemist ei Gotlandi vallutamise ega ammugi mitte Bergeni laastamisega. Samas tundub pisut pikantne, et samal, 1976. aastal, kui avaldatakse teave, et Betti Alver ei mäleta „Kahe saarlase“ tagapõhja, tuntakse ENE toimetuses „K. Störtebekerit“ küll ja küll.
Ajalugu
Üks on selge: Klaus Störtebeker oli ajalooline kuju. Tema jäljed, neid pole küll palju, on selgelt nähtavad hanseaatlikus allikmaterjalis umbes 1400. aastast.[17]. Tema ebamäärast tagapõhja, ent teada-tuntud saatust on siiani kõige asjalikumalt selgitanud teenekas hansauurija Karl Koppmann.[18] Tema tulemustele, mis Störtebekeri lõpu osas baseeruvad kaasaegse punapäise Johann Rode ehk „Rufuse“ Lüübeki kroonikal (14.–15. saj) ja Hamburgi raearvepidamisel, toetuvad üldiselt kõik õpetatud järglased.
Koppmann võtab kokku: „Klaus Störtebeker oli mereröövlite pealik, arvatavasti pärit Wismarist, kes tegutses aastast 1394 koos Godeke Michelsi ja Klaus Scheldiga, alates 1395. aastast koos Godeke Michelsiga […] kuni teda 1401. aasta kevadel alistati Hamburgi inglismaareisijate poolt, keda juhtasid raehärrad Hermann Langhe ja Nikolaus Schoke. Ta toodi koos ta meestega Hamburgi ja hukati seal kohe pärast Felizianit [20. oktoober] Grasbrookil [heinamaal]. Saaga on loonud temast üsna ülepakutud pildi.“[19]
Järgnevalt selgitab Koppmann pikemalt, kuidas tekkisid ja kujunesid ettekujutused ja müüdid Störtebekeri kohta piki Läänemere lõunarannikut, aladel, mille linlased teatavasti püsisid Teise maailmasõjani üldiselt saksakeelsetena. Moodsama ja võib-olla kergemalt kättesaadava ümberjutustuse terve selle ajastu ja ruumi kohta leiame Dieter Zimmerlingi populaarteaduslikus monograafias[20] ja kultuuriloolisemalt ning rangemalt Jörgen Brackeri artiklis Hamburgi suures Hansanäituse kataloogis.[21]
Störtebekeri täismeheaastate taustaks kujunesid võimusegadused kõige kõrgemal tasemel seoses Põhjala ehk Kalmari uniooni tekkega 1390. aastatel ja ühes vitaalivendade vastutegevusega üle Lääne- ja Põhjamere. Viimased tegutsesid alguses ametlike kaaperdajatena Meklenburgi hertsogi teenistuses. Ajad olid rasked, taudidejärgsed. Tööd oli vähe, sissetulekut ning elatist veel vähem. Ent palgasõjavägedesse olid noored mehed, omnes malefici, omnes profugi, sive proscripti, [22] teretulnud, ükskõik kui kirju minevikuga nad juhtusid olema. Nende taustad ulatusid aadlimeestest (Sven Sture) kuni põgenenud sulasteni. Nad tulid kaugelt ja lähedalt ning lasid end värvata lootust pakkuvatel Wismari ja Rostocki palgasõduriturgudel. Hiljem, kui nad muutusid tülikateks, isepäisteks ja lausa Läänemere võimuteguriks, kuulutati nad juba hästi organiseeritud ja sõjakate hansalinnade poolt kurjategijateks, mereröövliteks. Ise pidasid nad end Jumala sõpradeks, aga terve maailma vaenlasteks (Godes vrende unde al der werlt vyande). Vitaalivennad ehk likedeeler‘id (varandust ühtlaselt jagajad) tembeldati piraatideks, st linnade jaoks elulise tähtsusega ülemerekaubanduse vastasteks, milleks nad vahepeal tõepoolest ka kujunenud olid. Algas hansalinnade klaperjaht vitaalivendadele linnade suurkaupmeeste rahuliku ja tulutoova merekaubanduse kasuks. Vitaalivendi aeti taga ja hukati armutult. Teiste vangilangenute seas saadeti 600 aastat tagasi teise ilma ka Klaus Störtebeker.
Tavaliselt torgati maharaiutud pea teiba otsa ning teivas püstitati sadamas, nägu mere poole, merelt tulijatele lahkeks äratundmiseks ning hoiatuseks, ka hukatud meeste hingede hirmutamiseks.
Kuna käesoleva artikli siht ei ole Störtebekeri kui ajaloolise kuju ja tema ümbruse, st vitaalivendade ajaloo selgitamine, siis piisab siin viitamisest Friedrich Benninghoveni põhjapanevale ja Mats Mogreni moodsamale artiklile.[23] Rohkem köidab meid Störtebekeri saatuse kohta tekkinud müüt, täpsemini ettekujutused ja legendid, ning nende mõju Betti Alveri luuletusele.
Ballaad
Mõni aeg pärast vitaalivendade hukkamist ja nende kadumist Läänemere sadamatest 15. sajandi algupoolel hakkasid sealse feodaalühiskonna rõhutud rahvakihtide seas liikuma kuuldused, legendid ja laulud Klaus Störtebekeri ja Godeke Michelsi kohta. Küllap kanti neid keskaegses alamsaksa keeles loodud salme ette kõikjal kus võimalik – kodudes, rahvakohtumistel, laatadel, kus aga nende vastu huvi tunti. Hiljem tähendati üks neist variantidest üles, mis on ka ülemsaksa keelde tõlgitud. Alamsaksakeelne originaal läks kaduma. Pool sajandit tagasi ennistas Hamburgi ajaloolane Heinrich Reincke selle viierealise seitsmeteistsalmilise ballaadi esialgse alamsasaksaliku keelevormi (platt) niisuguseks, nagu seda oleks võinud kuulda Störtebekeri ajal Hamburgi sadama kneipe‘des ehk kõrtsides, laevadel, kaidel ja mujal. Selle Hamburgi-keskse loo tõi tänuväärselt ära Zimmerling.[24] Ballad on kättesaadav ka internetis.[25] Alveri tekstile keskendudes võiks meid huvitada eeskätt esimene salm (allpool ära toodud ka eestikeelses reaaluses tõlkes) ja viimased, Störtebekeri surma salmid:
- Störtebeker und Gödeke Michael
De rövede beide to liken deel
To water und nicht to lande;
Bet dat it Got vam hemmel vordrot,
Des mosten se liden grot schande.
…
- Störtebeker ja Gödeke Michael
Röövisid mõlemad ja jagasid ühtlaselt [saaki]
Merel ja mitte maal;
Kuni Jumal taevas pahandas
Nii pidid nad [edaspidi] kannatama suurt häda.
Juba siin näeme, et ballaadi algus võib meile tunduda küll veidi „alverlik“, aga eks tule igal jutustajal oma peategelasi kohe tutvustada. Salmi viimased read on sisult hoopis kristlikud, selmet olla röövlipärased ja fantastilised nagu Alveril.
Viimased tolle ürgballaadi salmid kirjeldavad küll Störtebekeri lõppu, nagu teeb Alvergi, aga kristlikust-kättemaksulisest ja koguni Hamburgi kui mereröövleid jahtiva linna ülistavast perspektiivist. Seepärast nad siinkohal huvi ei paku. Alveri rõhuasetus ju hoopis teine.
Järelikult ei tundu usutav, et Alver oleks ballaadiga tutvunud. Vähemalt ei ole ta siit oma luule jaoks inspiratsioooni leidnud ega soovinud midagi üle võtta. Seetõttu pakuvad meile suuremat põnevust legendid Störtebekeri kohta.
Legend
Alates K. Koppmanni kokkuvõttest on mitmed saksa ajaloolased, rahvateadlased, kohauurijad ja kirjandusloolased analüüsivalt ja selgitavalt tegelnud Störtebekeri ja likedeeler‘ite kohta käivate müütidega.[26] Störtebekeri sünnikoha nimetusele pretendeerib vähemalt 20 kohta. Enam kui 120 sadamat Ida-Friisimaalt Rügeni saareni, Põhja- ja Läänemere rannikuil tahab olla vitaalivendade kunagine kodusadam.
Romantiseeritud Störtebeker esineb ka mitmetes ilukirjanduslikes teostes,[27] ka rootsi keeles.[28] Seega ei ole Betti Alveri inspiratsiooni saamine sellest loost kuigi erakordne.
Neist kergelt robinhoodlikest lugudest – jah, neis sisaldub tugev annus ürgdemokraatlikkust, vere- ja relvavendlust, kuni kaaperdatud varanduste üldise jagamiseni, vahel muide ka vaestele – teeb kokkuvõtte Dieter Zimmerling. Üksikasjaliselt refereerib ta meie peategelase müütilisi seiklusi, võitlusi ja heategusid ning seab neid veidi ülepakutult ajaloolisse konteksti. Pärast Störtebekeri kinnivõtmist ja vangistatuna Hamburgi toomist kujunenud tema lõpp selliseks, nagu siinkohal lühidalt kokku võtame.
Hamburgi rahvast rõõmustanud mereröövlite kinnipüüdmine väga. Kuna keiser ise oli hamburglastele andnud vereõiguse mereröövlite üle, oli nende protsess lühike. Nende pealik (Störtebeker) pisteti Raekoja keldrisse, mida hiljem hakati hüüdma Störtebekeri auguks. Kui Störtebekerile surmaotsus ette loeti, ei tahtnud ta sellega leppida. Oma elu ja vabaduse eest pakkunud ta raele kuldketti, mis pidi olema nii pikk, et sellega oleks saanud köita toomkiriku, jah, koguni terve linna. Keti lubanud ta päevavalgele tuua oma peidetud varandustest. Raad aga keeldunud ettepanekut vastu võtmast.
Juba järgmisel päeval toimetati Störtebeker ja tema kaaslased hukkamiskohale Grasbrookil (heinamaa). Kurva protsessiooni eesotsas liikusid flöödimängijad ja trummipõristajad. Mitmed naised ja noorikud, kes tee kõrval seisid, hakkasid nutma. Störtebeker kurvastas väga selle üle, et mitmed tema meestest nüüd niimoodi pea kaotama peavad. Ta esitas oma viimse soovi: „Kui te mul pea maha raiunud olete, lubage mul siis püsti tõusta ja astuma hakata. Kõik sõbrad, kellest peata mööda jõuan, pääsegu eluga.“ Sellega nõustuti.
Ning tõesti, kui timukameister Rosenfeld oma mõõgal oli vuhiseda lasknud ja Störtebekeri pea liivas veeres, ajanud peata mees end püsti ja hakanud mehise sammuga astuma mööda oma meeste rivi. Sellest hakanud kõigil jube. Timukas haaranud klotsi ja heitnud selle liikuva laiba jalge ette. Störtebeker komistas ja kukkus. Aga üheteistkümnest mehest oli ta mööda jõudnud.[29] Kaheteistkümnendast (!) mitte.
Veidi hiljem langenud Weseri jõe suudmes lõksu ka Godeke Michels koos kaheksakümne mehega. Nad toodi Hamburgi ja hukati samuti Grasbrookil. Aga timukas Rosenfeld käitunud rae vastu respektitult ning seepärast surmati ta ise pärast suurt ja vaevarikast tööd noorima raeliikme poolt.
Siin pole vaja pikalt arutada. Asi peaks olema selge: August Annist on kunagi Betti Alverile rääkinud just sellesama fantastilise loo. Ja nii nagu meilegi, jäi see ka Alverile meelde, kuni ta selle läbi töötas ning loominguliselt kohendas ja edasi arendas. Eelkõige ta eestindas, õigemini saarlastas selle. See võte võis olla moes eriti pärast August Mälgu populaarse romaani „Läänemere isandad“ ilmumist.[30] Ning Alver kasutas kaheteistkümnenda kaaslase puhul, kellest Störtebeker peata püüab mööda tormata, isanda-teenri, don Quijote Sancho Panza tuntud motiivi, muide rahuliku, mõnusa muigega. Samas võib ehk siin, kaheteistkümnenda teenri puhul, tunda lunastajaliku, kristliku motiivi hõngu? Ning sulatas Alver kõik ühtsesse, lööva ballaadi vormi, raius raamatusse…
Kokkuvõte, edasivaade
Betti Alveri „Kahe saarlase“ peategelane on mereröövel Klaus Störtebeker, ja mõnel määral ehk ka Klausi ametivend Godeke Michels. Mõlemad hukati Hamburgis 15. sajandi algaastail. Sellega olgu täiendatud lugupeetud luuletaja mäluaps 1970. aastatest. Et „ennesõjaaegne“ Tartu erudiit August Annist Störtebekeri pärandiga kursis oli ja et see hiljem, isoleeritud Eesti NSV-s kaduma läks, pole just imekspandav.
Kuid „Saarlaste“ vapustav esitus on eelkõige Betti Alveri enda looming. Hiljem alamsaksakeelses keskkonnas levinud (tegelikult Hamburgi linna poliitikat ülistav) ballaad Störtebekerist näib olevat Alverile tundmatu. Annistilt kuuldud Störtebekeri legendi arendas aga Alver loovalt ja dramatiseerivalt, temale omase jõulisuse ja tundlikkusega, kaasaegselt saarlastatult, mitte ilma laheda huumorita.
Teatud määral sarnast meeleolu ja eneseteostamist kui ideaali võib leida Alveri enda luuletustes „Kapten Oleander“ (1932), „Suurest haardest“ (1939) ja „Mina ise!“ (1942).
Kuid Störtebekeri mälestus on aastasadade jooksul elanud mujalgi, teistes seostes, ka kunstis. Umbes 1520 söövitas Daniel Hopfer vaskplaadile oma tuntud Störtebekeri portree, mille mudeliks olnud keiser Maximilian I lõuakas õuenarr Kunz von der Rosen. Johannes Gehrts lõikas 1890. aastal puusse Störtebekeri vangistamise ja Hamburgi toomise, kangelase näojooned on võetud Daniel Hopferi 16. sajandi fiktiivportreelt. Marienhafe Maarja kiriku torni Ida-Friisimaal nimetatakse ikka veel Störtebekeri torniks jne. Ka J. Bracker annab tänuväärselt edasi mitmeid Störtebekeriga seotud ettekujutusi ja müüte Hamburgi, Verdeni, Marienhafe ja Oldenburgi vahel.[31]
Kuid, pangem tähele, Störtebekeri mälestus elab ka kaugemal ida pool. Võib oletada, et põhjus, miks Lääne-Saksa ajaloolased ja kultuuriloolased (Zimmerling, Bracker) seda enne 1990. aastaid tähele ei pannud, on poliitiline. Sest kontaktid nn DDR-i igapäevase eluga, sealse rahva murede ja rõõmudega, said läänesakslastel ju olla paremal juhul vaid põgusad.
Praeguse Saksamaa n-ö uutes liidumaades (neue Bundesländer ehk ex-DDR) leiab tähelepanelik reisija Stralsundis õlletehase (Stralsunder Brauerei), mis loodi juba 1827. aastal. See toodab – mirabile dictu! – kahte Störtebekeri-nimelist õlut. Need on tume õlu – Ühtlaseltjagajate Hing (Die Seele der Likedeeler) – ja pilsner – Õiglaste Õlu (Das Bier der Gerechten). Esimese eest tuli aastal 2000 Greifswaldi turul maksta 2 marka ja 20 penni 0,2 liitri eest ja 5 marka 0,5 liitrit. Õiglaste Õlle eest vastavalt 2 marka ja 20 penni ja 4 marka ja 80 penni.
Störtebekeri tumeda õlle kohta õpetatakse, et see on pruulitud ühe hansaajast pärandatud retsepti järgi. Õlle mõru ja samas pehme maitse ning sametmust värv tuleneb eriliselt rööstitud linnastest, mahedatest aroomhumalatest ja värskest, oma kaevu mineraalveest ehk originaalis: Nach einem überlieferten Braurezept aus der Hanse Zeit. Besondere Röstmalze, milder Aroma-Hopfen und frisches Mineralwasser aus dem eigenen Brunnen verleihen dem Bier den würzigen aber milden Geschmack und die samtschwarze Farbe – ein echtes Biererlebnis. (Stammwürze 11,9%, Alkohol 4,95% vol. sowie ein Vergärungsgrad von 80%). Asjalik jutt.
Muide, Störtebeker elab ka virtuaalmaailmas, internetis. Vaadakem vaid Rostocki kooliõpilaste[32] ja Störtebekerile pühendatud erakodulehekülge![33]
Nii võime lõpuks kokkuvõtva rahuga täheldada, et vahva mälestus Störtebekerist elab ja kosub. Ja täiesti tegusana, ameerika kolleegid ütleksid still alive and kicking, ning julgeksin täiendada, isegi eesti identiteedi koostisosana püsib eesti kultuuriloos Betti Alveri „Kaks saarlast“, olgu nad siis kunagi kusagil üht- või teistmoodi hukatud või mitte.
Lõpetuseks – täitkem toobid ja tõstkem kannud Störtebeker Schwarzbieri professori Sulev Vahtre terviseks, luuletaja Betti Alveri mälestuseks ja täpselt kuussada aastat tagasi hukatud, kuid siiski surematu Klaus Störtebekeri auks!
[1] Betti Alver. Kaks saarlast. – Looming. 1939. 4. Lk 370.
[2] Karl Ristikivi. Neljast „arbujast“. Ettekanne eesti õpetajate suvekursusel Sanga-Såbys. – Kirjanduslikke, keelelisi ja kultuuriloolisi ülevaateid ja uurimusi. Eesti Keele ja Kirjanduse Instituudi Aastaraamat. I. Stockholm 1973. Lk 296.
[3] Loetud näiteks Robert Rebase poolt kolmele lapsele Rootsis 1950. aastate alguses.
[4] Deklameeritud näiteks Sämstadi suvekodu külalispäeval suvel 1959. aastal Heino Pahtmanni poolt.
[5] Arne Merilai. Eesti ballaad 1900–1940. Tartu 1991. Lk 112.
[6] Sõnajalad. Valimik ettekandeid. Koostaja Henno Jänes. San Francisco 1969. Lk 15–16, saateks.
[7] Tiina Salasoo. Mõtteid neli kuud pärast Kääriku metasülikooli. – Eesti edasivaates. 200 eestlast suvel 1989 Käärikul. Metroo kolmas raamat. Tallinn 1990. Lk 157.
[8] Tänuga Ene-Reet Soovikule Tartus lahke keelelise korrektuuri eest.
[9] A. Merilai. Eesti ballaad. Lk 100.
[10] Ivar Ivask. The Main Tradition of Estonian Poetry. – Estonian Poetry and Language. Studies in Honor of Ants Oras. Stockholm 1965. P. 256–297, 288.
[11] Ants Oras. Betti Alver luuletajana. – Betti Alver; luuletused ja poeemid. Stockholm 1956. Lk 7–33; Bernard Kangro. Arbujad. Märkmeid, mälestusi, mõtisklusi. Lund 1981; Idem, Arbujate kaasaeg. Märkmeid, mälestusi, mõtisklusi. II köide. Lund 1983.
[12] Betti Alver. Alguses oli lõpp. – Teose sünd. Koostaja Endel Priidel. Tallinn 1976. Lk 15.
[13] Nagu, muide, ka meie juubilari, Betti Alveri kaas-tartlase, professor Sulev Vahtre tõekspidamised.
[14] Störtebeker, Klaus, Seeräuber und Führer der Vitalienbrüder (Meyers Enzyklopädisches Lexikon in 25 Bänden. Bd. 22. Mannheim, Wien, Zürich 1981. S. 615).
[15] victus – elatis, toiduaine (lad k).
[16] Märksõna vitaalivennad. – Eesti Nõukogude Entsüklopeedia. 8. kd. Tallinn 1976. Lk 454; Märksõna vitaalivennad. – Eesti Entsüklopeedia. 10. kd. Tallinn 1998. Lk 464.
[17] Avaldatud allikväljaandes Hanserecesse, Bd 4 ja 5.
[18] Karl Koppmann. Der Seeräuber Klaus Störtebeker in Geschichte und Sage. – Hansische Geschichtsblätter. Bd III, 1877. S. 37–58.
[19] Karl Koppmann. Der Seeräuber Klaus Störtebeker in Geschichte und Sage… S. 48–49.
[20] Dieter Zimmerling. Störtebeker & Co. Die Blütezeit der Seeräuber in Nord- und Ostsee. Hamburg 1980. S. 292.
[21] Jörgen Bracker. Störtebeker, der Ruhm der Hanseaten. – Die Hanse. Lebenswirklichkeit und Mythos. Eine Ausstellung des Museums für Hamburgische Geschichte in Verbindung mit der Vereins- und Westbank. Hamburg 1989. S. 661–666.
[22] „Kõik kurjategijad, kõik ärakaranud ja trahvitud (lad k).
[23] Friedrich Benninghoven. Die Vitalienbrüder als Forschungsproblem. – Kultur und Politik im Ostseeraum und im Norden 1350–1450. Acta Visbyensia. Bd. 4. Visby 1973. S. 41–52; Mats Mogren. Die Vitalienbrüder und der Burgenbau im nördlichen Ostseeraum. – Die Hanse. Lebenswirklichkeit und Mythos. 1989. S. 627–633.
[24] D. Zimmerling. Störtebeker & Co. S. 293–297. Viisi leiab aastaraamatus Jahrbuch des Vereins für niederdeutsche Sprachforschung. Jahrgang 1887. S. 161.
[25] Volkslieder aus aller Welt. [http://ingeb.org/Lieder/stortebe.html]. 26.04.2001.
[26] Nt Annelise Blasel. Klaus Störtebeker und Gödeke Michels in der deutschen Volkssage. Dissertation. Greifswald 1933; Kurt Barthel. Die Legende vom Klaus Störtebeker. Rostock 1960; Rainer Willmann. Wann starb Klaus Störtebeker? – Die Heimat. 1980. 3; Jörgen Bracker. Störtebeker, der Ruhm der Hanseaten. – Die Hanse. Lebenswirklichkeit und Mythos. Eine Ausstellung des Museums für hamburgische Geschichte in Verbindung mit der Vereins- und Westbank. Hamburg 1989. S. 661–666.
[27] Zimmerlingi andmetel juba Theodor Fontane (19. saj); Hans Leip. Godekes Knecht. Wilhelmshaven 1952; Willi Bredel. Die Vitalienbrüder. Ein Störtebeker-Roman. Reinbek 1973; Wilhelm Lobsien. Klaus Störtebeker. Stuttgart 1977.
[28] O. P. Sturzen-Becker. Klaus Störtebecker. – Valda skrifter. I. Stockholm 1881. S. 165–185.
[29] D. Zimmerling. Störtebeker & Co. S. 18, 19. Pikemalt ja lopsakamalt lk 282–290; K. Koppmann annab variandi, et suur päälik jõudnud mööda vaid viiest mehest, S. 58.
[30] August Mälk. Läänemere isandad. Romaan eestlaste viikingiajast. Tartu 1936.
[31] D. Zimmerling. Störtebeker & Co. S. 256–257; J. Bracker. Störtebeker, der Ruhm der Hanseaten. S. 664.
[32] Maritime Traditionen der Hanse. [http://www.hro.shuttle.de/hro/hansaschule/title.htm]. 11.04.2001.
[33] http://www.privat.schlund.de/h/helge/piraten/index.htm), 10.02.2001.