Suur Argentina kirjanik Jorge Luis Borges väitis, et süžeid on kokku kõigest neli, enamgi veel, kahte neist saab kokku panna, nii et järele jääb ainult kolm.
Võtsin ette jutustada kakskümmend neli lugu, mis saaksid maailmakirjanduses pretendeerida neljandale süžeele.
NELJAS SÜŽEE: Jelena Skulskaja maailmakirjanduse sarja 10. lugu. Heinrich Bölli romaan „Klouni silmaga” räägib kõige totramast, kõige jultunumast, kõige ebaproduktiivsemast viisist, kuidas keerata ette teine põsk, kõige mõttetumast viisist, kuidas mitte suurendada kurja.
Ühe mulle lapsepõlvest saadik meeldinud romaani pealkiri on „Klouni silmaga”, ning epigraafi sellele võttis Heinrich Böll apostel Pauluse kirjast roomlastele: „Nägema hakkavad teda need, kellele Temast veel midagi teada ep ole antud, ja mõistma need, kes veel midagi teada ep ole saanud.”
Assotsiatsiooniahel ei vii kuhugi – me ei suuda uskuda, et üle maailma tuntud kirjanik, Nobeli preemia laureaat kõrvutab klouni Jeesus Kristusega. Hea küll, mitte klouni, vaid koomilist näitlejat, aga ikkagi – kuidas saab anda näitleja oma mõttetule mässule, hukatuslikule vastuseismisele suguseltsile uue religiooni nime, mille tundmaõppimine paganatel alles ees seisab. Ja milleks üldse nii kõrgele ronida – ristilöömiseni, Kolgata teeni, via dolorosa’ni, kui jutt on „kõigest” närivast vihkamisest perekonna, lähedaste, oma ainsa suhtlusringkonna vastu?
Vermete katki kratsimine, haavades urgitsemine, kinnikuivanud sidemete lahti rebimine – kõik varjundid punasest, verisest, ihupesu värvi roosast, mädanevast, gangrenoossest loovad pildi lootusetust elutsemisest võõraste, kurjade, karikatuursete, vastikute – ainsate – seas. Kui juba ilma paatoseta ei saa, siis sapitulva all kannatav Hans Schnier, romaani peategelane, aheldas ennast ise kalju külge, et kotkas tema parandamatult haige maksa välja nokiks.
Kloun miljonäri perekonnast
Hans Schnier sündis miljonäri peres, kus lapsed ei saanud kunagi piisavalt süüa, sest rikastes peredes järgitakse üliranget kokkuhoiurežiimi. Tema vend läks teoloogiat õppima ja lakkas olemast lähedane inimene. Isas oli mingi inimlikkusealge, kuid ta ei suutnud asjaolude ja perekonna täpselt organiseeritud igapäevaelu sunnil seda realiseerida. Õde Henriette, keda Hans armastas, hukkus mõttetult 1945. aastal. Sel päeval kogunes pere nagu tavaliselt lõunasöögiks kokku. Kolmandaks käiguks oli õun. „Alles õuna süües küsisin emalt, kuhu Henriette… kooliekskursiooniga läks.”
Ema vastas:
„„Ta sõitis Bonni, et vabatahtlikult väkke astuda. Koori ometi õhemalt, poiss, näe, vaata siia!” Asjalikult võttis ta õunakoored mu taldrikult, nokitses pisut nende kallal ja pistis oma kokkuhoiu tulemuse, õhkõhukesed õunalõigud, endale suhu. „Igaüks peab nende juudi jänkide minema kihutamiseks meie pühalt Saksa pinnalt oma panuse andma.”
Ema kokkuhoidlikkus ja ükskõiksus olid säärased, et pärast Henriette hukkumist jätkas perekond mängimist sama kaardipakiga, mille Henriette oli kunagi tulle visanud, ja ärtu seitsme kõrbenud nurk meenutas Hansule alati õde.
Isa ei söanda milleski emale vastu rääkida, ta näitab kangekaelsust üles vaid ühes asjas, nõudes, et talle antaks igal hommikul puhas värske taskurätik. Peale selle on tal väike nõrkus – armuke, keda ta muide samuti eriti ei hellita.
Ainuke naine, keda Hans armastab, Marie, läheb tema juurest ära ja sõlmib seadusliku abielu tema rivaali Züpfneriga, kes kuulub katoliiklaste ringkonda, mille õhk Mariele hädavajalik on. Hans on täielikult monogaamne ega saa aru, kuidas Marie saab Züpfneri juuresolekul hambapastatuubi korki kinni keerata, ta tegi seda ju ka Hansu juuresolekul, tähendab, et tunneb ennast ka sellistel hetkedel reeturina, on Hans veendunud … Kõik Marie katoliikliku ringkonna liikmed väärivad mainimist, kuna kirjanik puistab kõik äärmiselt heldelt üle särava karikatuursusega. Meenutagem kasvõi noort naist, kes ükskõik millisele küsimusele vastas ainult kahe lausega: „Ah kui kena!” või „Ah kui hirmus!” Kord püüdis Hans Schnier teda endast välja viia, mõtles välja küsimused, millele nii määratletud vastust ei olnud võimalik anda, otsustas temalt kätte saada kolmanda variandi ja teatas, et tal suri vanaema ära. Noor daam viivitas paar sekundit ja lausus: „Hirmus, eks ole?”
Nende kibedate, jubedate ja naljakate karikatuuride kogumikku võibki lehitsema jääda, kuid ma pean raamatule ikkagi esitama peamise küsimuse: miks ennast vaenlastega ümbritsenud Hans Schnier ei lähe nende juurest minema, miks ta ei lähe omataoliste juurde, nagu näiteks Nabokovi tegelane „Kutses tapalavale”, kes purustab papist butafoorse maailma, kuhu saatus teda tirinud on, ja läheb nende häälte poole, kes temaga ühtemoodi on?
Miks sa jääd nendega, keda vihkad?
Ja jääb veel teine küsimus: miks armastavad miljonid inimesed seda raamatut, loevad seda ikka ja jälle üle, miks viitavad nad nii sageli Hans Schnierile ja väidavad, et on tema moodi?
„Minu arust on elavad surnud ja surnud elavad hoopis teisiti, kui ristiinimesed ja katoliiklased seda usuvad. Minule on selline poiss nagu too Georg, kes tankirusikaga õhku lendas, rohkem elus kui mu ema. Näen seda tedretähelist saamatut poissi murul Apollo ees, kuulen Herbert Kalickut kisendamas: „Mitte nii, mitte nii…”, kuulen plahvatust ja mõnda üksikut karjatust, siis Kalicku seletust „õnneks oli Georg ju vaenelaps”, aga poole tunni pärast õhtustamisel laua taga, kus minu üle kohut oli mõistetud, ütles ema Leole: „Sina teed seda ükskord paremini kui see rumal poiss, eks ole!”
Kas tõesti meeldib meile kõigile surnuriigis elada? Miks peab Hans helistama emale, keda ta pole näinud juba kuus aastat, kes sai pärast sõda rassiliste vastuolude lepitamise ühingu komitee etteotsa? Ema võtab kõne vastu:
„„Rassiliste Vastuolude Lepitamise Ühingu peakomitee.”
Ütlesin: „Siin räägib juudi jänkide peakomitee delegaat läbisõidul, palun ühendage mind oma tütrega.” Ise heitusin. Kuulsin ema karjatamas, siis ohkas ta sellisel moel, et mulle sai selgeks, kui vanaks ta on jäänud. „Sa ei saa seda iialgi unustada, ega?” küsis ta. Olin ise nutule lähedal ja laususin tasa: „Unustada? Peaksin ma seda tegema?” Ema vaikis, oli kuulda vaid ta eidenuttu, minu meelest nii heidutavat … Silmapilguks olin ma tõepoolest uskunud, nagu võiks ta mind Henriettega ühendada.”
Ükskord nägi Hans lapsena, kuidas ema keldrisse hiilis, lõikas endale tüki sinki ja hakkas seda aplalt sööma. Ta ei rääkinud sellest kellelegi kunagi. Ise seletab ta seda nii, et armastab suguvõsa, kuhu kuulub – inimesi, kuid pole vaja meile valetada –, et armastab oma ema. Ta ei lepi kunagi ema apluse, ahnuse, pragmatismi ja küünilisusega, kuid armastab teda. Ta armastab oma isa, mitte ainult korraliku inimese žestide pärast, mitte ainult paari püüde pärast head teha, ei, lihtsalt armastab, armastab pisarateni, meeleheiteni, vihkamiseni, mida saab tunda ainult väga lähedase inimese vastu, kellega ollakse seotud lahutamatute sidemetega.
Hans Schnier on kunstnik (nagu me kõik, kes hingepõhjas, kes ilmsi; ja me kõik tahaksime, et meid armastataks, eriti ihaleme armastust neilt, kes on meie vastu ükskõiksed, me taotleme ikka ja jälle nende poolehoidu, ja meelt heites – muidugi mitte kõik – püüame seda armastust osta; kirjanik, püüdes kirjutada midagi täiesti primitiivset, mis on kõigile arusaadav, teate küll, ilma viguriteta; maalikunstnik, katsudes välja rabeleda värvilaikudest ja maalides äratuntavaid portreid, mida on raske fotost eristada; jõukas inimene kõige lihtsamal ja tõhusamal moel, rahaga). Kunstnikul raha ei ole. Kordan ennast: ta võib poolehoidu võita ainult oma kunsti reetes. Hans Schnieri jaoks on see võimatu, tähendab, armastust võita ta ei saa. Ja isegi mitte raha, et kunsti teha.
„Olen ammu lakanud kellegagi rahast või kunstist kõnelemast. Kus need mõlemad teineteisega kokku puutuvad, ei klapi asi iialgi: kunstile tasutakse kas liiga vähe või liiga palju. Ühes inglise rändtsirkuses nägin kunagi klouni, kes vilumuselt kakskümmend ja kunstiliselt kümme korda minust tugevam oli, õhtu pealt aga kümmet markagi ei teeninud: mehe nimi oli James Ellis, ta oli juba ligi nelikümmend, ja kui ma ta õhtusöögiks külla kutsusin – oli singiomlett salati ja õunamarmelaadiga –, hakkas tal paha: oma kümmekond aastat polnud ta korraga enam nii palju söönud. Sestsaadik, kui ma Jamesi tundma õppisin, ei kõnele ma enam ei rahast ega kunstist.”
Epigraafi juurde tagasi
Jeesus Kristuse sõnad „keegi lööb sulle vastu paremat põske, keera talle ka teine ette” (Matteuse evangeelium 5:39) väljendavad kujundlikult käsku: kurjale vasta mitte kurjaga, vaid heaga. Hans Schnier jälitab talle ülekohut teinuid, et põhimõtteliselt neile teist põske ette keerata. Ta kutsub neis esile kimbatust ja ebamugavust. Mitte seda ei pidanud ju Matteus silmas, et Jeesus Kristus tahab meile esitleda punast ja valget klouni – Pierrot saab kõrvakiile ja puuder pudeneb ta põskedelt, kuhu on joonistatud pisarad, aga ruuduline Arlekiin laksib publiku rõõmuks ta põski. Ei, ma usun, et kõik on palju keerulisem ja et ülekohtu tegijate jälitamine tõe, paljastuste, nende tegude mäletamisega on nende sihilik õhutamine teiseks löömiseks teisele põsele, mis võib-olla äratab lõppude lõpuks lööjas südametunnistuse ja võib-olla lõppude lõpuks põletab üha uueneva valuga löödava inimese südamest välja ülekohtu.
Hans Schnier ei lõpeta kunagi kellegagi kõnelust. Ta helistab paistes põlvega diivanil lamades järjepannu kõigile, kes on teda haavanud, solvanud, alandanud, temalt midagi ära võtnud, kõigile peale Marie, kellele ei saa helistada, kes on kättesaamatu. Ta helistab ja räägib:
„Mispärast ei ütle ükski teist, kus ta on, te vastikud kaoliiklased? … Katoliiklased teevad mind närviliseks, sest nad on alatud.”
„Ja protestandid?” küsis ta naerdes.
„Nad teevad oma südametunnistusehalaga lausa haigeks.”
„Ja ateistid?” Ta naeris ikka veel.
„Need on minu arust igavad, sest nad räägivad alati ainult jumalast.”
„Ja mis teie õieti olete?”
„Olen kloun,” ütlesin, „ja on olemas üks katoliku elusolevus, keda ma hädasti vajan –, Marie, aga just selle võtsite te mult ära.”
„Mõttetus, Schnier,” noomis ta, „rookige see röövimisteooria oma peast välja. Me elame kahekümnendal sajandil.”
„See’p see on,” sõnasin, „kolmeteistkümnendal oleksin kena õuenarr olnud, ja isegi kardinalid poleks sellest küsimust teinud, kas ma temaga laulatatult elan või ei. Teie madonnad, doktor, oleksid kolmeteistkümnendal sajandil teile kaela toonud kirikust väljaheitmise. Te teate küll, et nad Baieris kirikutest minema tassiti, ma ei tarvitse teile ütelda, et kirikuröövi peetakse tänapäevalgi raskeks kuriteoks.”
„Kuulge, Schnier, te nagu tahate isiklikuks minna?” küsis ta. „Seda poleks ma teist uskunud.”
„Pange toru hargile, Kinkel, soovitasin, „pange hargile … Soovin teile ja teie südametunnistusele head õhtut.” Aga ta ei saanud ikka veel aru, seetõttu olin mina see, kes esimesena kuuldetoru ära pani.”
Nii räägib ta kõigiga, keda ta ei salli ja kes teda ei salli. Ta keerab neile löömiseks ette teise põse, õrritab, provotseerib neid, keerab neid üles. Ja kellega tal üldse on rääkida kui mitte oma vaenlastega:
„Ma ei usu, et maailmas kedagi leiduks, kes klouni mõistaks, kloun ise ei mõista koguni teist omataolist, sest alati on mängus kadedus või pahatahtlikkus. Marie peaaegu et mõistis mind, aga täielikult küll ealeski mitte. Ta oli alati veendunud, et mina kui „loov inimene” kultuurist „põleva huviga” võimalikult palju peaksin ammutama. Eksitus. Võtaksin muidugi korrapealt takso, kui mul vaba õhtu oleks, ja ma teada saaksin, et kusagil Beckettit mängitakse, ja vahetevahel lähen ma ka kinno – kui täpne olla, siis isegi tihti –, aga ikka ainult neid kuueaastaste jaoks loodud filme vaatama … sest nendes ei tule midagi ette sellest täisealiste abielurikkumise ja lahkumineku sasipuntrast. Nois abielurikkumis- ja lahkuminekufilmides mängib alati kellegi õnn nii suurt osa. „Tee mind õnnelikuks, lemmik!” või „Tahad sa mu õnnel siis tee peal seista?” Õnne all, mis kestab kauem kui sekundi või kaks-kolm, ei suuda ma endale midagi ette kujutada.”
Esimene münt
Romaan „Klouni silmaga” räägib kõige totramast, kõige jultunumast, kõige ebaproduktiivsemast viisist, kuidas keerata ette teine põsk, kõige mõttetumast viisist, kuidas mitte suurendada kurja. Ma arvan, et Heinrich Böll ise elas Hans Schnieri õnnetut elu ja Nobeli preemia ei puutunud siia mitte kuidagi.
Keegi neist, kes seda süžeed korrata võtsid, ei pidanud lõpuni vastu, hüpates rongilt maha, vabadusse või kättemaksu. Ja ainult Hans Schnier, kõigist mahajäetuna ja reedetuna, läheb raudteejaama, võtab kitarri ja hakkab laulma, ta laulab kaua, tal pole kuhugi kiiret, almusepaluja on valmis kõigeks. Ja ta kuulebki, kuidas esimene münt mütsi kukub …