EKLEKTIKA KAITSEKS: Kunsti- ja disainiloolane Karin Paulus ütleb, et piirilinn Narva on oma suvalisuse tõttu kui maitsev kompott, kus leidub mittesobituvaid arhitektuuritükikesi absoluutselt igale mittemaitsele.
Arhitektuurisõbrale on Narva maitsev kompott, kus leiab üles kõikvõimalikud uurimisteemad: kindlustused, linnastumise lained, vabrikud ja töölisasumid, mõned Rootsi aja õied, kõikvõimalikud tüüpprojektid, Eesti Vabariigi poliitika muudatused – hülgamisest haridustemplitega kodustamiseni, kelmikad daatšad koos veelgi kelmikamate „Vene kalapüügi eripära“ vaimus elustiilipraktikatega. Tallinlasele, kes ka ise ei tule just erilisest sipelgapesana hõõguvast metropolist, tundub elu kole aeglane – umbes nagu Haapsalus: kohtutakse tuttavatega, veeretatakse jutukest, süüakse supikest, patseeritakse niisama ringi.
Siinne suvalisus käib paljudele lausa närvidele
Jah, Narva on kaootiline ja eklektiline. Tänavad kulgevad täitsa imelikult – jõe ääres jalutajat sunnib pikemat ringi tegema suurima silla juurde jääv piiripunkt, heidutavalt mõjub ka linna hakkiv raudtee, kummalise kuumaastikuna tajume bastioninaalvööndit, lisaks pooltühjad tööstushooned, sisuliselt on erastatud Kreenholmi saar.
Kuna infosiltidega pole hiilatud, siis on ka autoga võimalik sõita kohe päris valesti. Kuidas nii saab? Kas siin üldse süüa antakse? Kus on selle linna kese? Kas Peetri (parkimis)plats, kus servas on üleriigilisi intriige pakkuv linnvalitsus? Või kolledžihoone vägevast majast hoolimata ikka lõpmata hulk aastaid rääbakil seisnud raekoja ja totrate hruštšovkadega väljak? Kui tahta auväärseid linnakodanikke solvata, võib öelda, et linna tegelik süda tuksub tänapäeval muidugi kaubanduskeskustes. Astri keskuses on lisaks tavapärastele poodidele ja söögikohtadele isegi loomakliinik ja planetaarium! Famas on aga perearstikeskus ja treeningsaal. Milline õnn!
Nõukogude triumf
Kõige suurema ornungi leiab muidugi ühel ajastul rajatud kantidest. Nendest kõige arusaadavam on Pähklimäe (plaanitud neljast mikrorajoonist jõuti valmis ehitada õnneks vaid kaks). Selle puhul on kohe klaar, et ideoloogilises plaanis pidi see olema tõeline nõukogude aja triumf: lõpuks ometi said inimesed elada omaette korteris, neil oli soe vesi ja keskküte, nende kodumaja arhitektuur esindas triumfeerivat modernismi – eilset individualismi põrmustavat uudset „universalismi“. Tüüpprojektide paraadist on minu lemmikud muidugi niinimetatud Narva majad ehk õieti seeria 66.
Näiteks 1917. aastal isegi Narva linnapeana figureerinud ja meie iseseisvuse vastu sõdinud punategelase Ancis Daumani nime kandval tänaval esindavad mõned majad (nt 4, 12, 18) selle „tooteperekonna“ teist versiooni (1985), kus pole enam akendelinte ja lodžasid, nende asemel eenduvad hoopis brutaalsevõitu trepikojad, kuid pea ruudukujulised aknad moodustavad sümpaatse mustri.
Narvalik gurmee
Varasemat verisooni – Arvo Niinevälja poolt juba aastal 1966 välja pakutud ja 1973 kinnitatud majatüüpi näeb ka. Kohaliku ehitusmaterjalide kombinaadi elementidele tugineva lahenduse paneelid on tolle aja moematerjalist – gaaskukeroonist ehk siis põlevkivituhk-gaasbetoonist. Nende puhul mahendavad suurpaneelidest ehitamist ja kõrgust horisontaalsed akende ja paneelide read ning vähemasti alul mõjusid moekalt taandrõdud ehk lodžad.
Paljude hoonete üldilme on nii Pähklimäel, aga muidugi ka mujal linnas tänu asukate erinevatele võimalustele (loe: tihti ka vaesuse või vanaduse tõttu) sageli vägagi autentne. Arhitektuuriloolasena rõõmustan!
Tõsi, mitte küll just Pariisi bulvareid, aga ehedust ikkagi, leiab teistestki linnaosadest. Vingete paralleelsete sirgetena kulgevad 1. Paemurru, 2. Paemurru, 3. Paemurru, 4. Paemurru, 5. Paemurru, 6. Paemurru tänav. Aga millised majad siin on! Tsaariaegsetest osmikutest elumere bojaaride villadeni.
Ja kogu see nii narvalik gurmee: paekivist arhailine majake, oskamatult laotud ehitusplokkidest garaažid, kõikvõimalikud aialahendused, autovrakid, kasvuhooned, vihased peenramaad ja konkreetsed prügimäed. Kuid nautigem ka neid isiklikke õnneoaase!
Ilus koledus
Narvas olen ikka pilti teinud oma käekestega ilutegemistest. Küll on ikka mõnuga neid kividest sajajalgseid meisterdatud ja lilleklumpideks kasutatud autokumme punaseks maalitud, tehtud pudelitest maja.
Aga kuidas siis teisiti elada ja teha näiteks Pingviini, Albatrossi või Viinamarja tänaval või aiandusühistus Progress Plus? Veehoidla juures olevate kahekorruseliste suvilate kohta ütleb korralik eestlane muidugi lihtsalt peldik.
Tegelikult on selline piirilinna meenutav omamoodi ilus koledus hakanud ka Tartus ja Tallinnas levima. Seda praktiseeritakse põhiliselt kogukonnaaedades, mida õhinaga nüüdsel ajal kõikvõimalikesse erineva jaburusastmega (ega linn head maad anda ei taha) kohtadesse rajatakse. Euroalusest meisterdustöö ja ise kasvatatud salatileht on ka hipsterkonna seas moodi läinud!
Kõik on liiga suur
Muinsuskaitsja Madis Tuuder – kellega Narvast ja Jaanilinnast imelise raamatu „Narva. Daatšast paleeni“ ja kunstigalerii näituse tegime, ütleb: „Narva viga on see, et siin on kõik nii paganama suur!“ Jah, isegi Kreenholm oli ju algusest peale justkui linn linnas.
Mulle meeldib kohutavalt viis, kuidas Eduard Vilde, kes toimetas Narvas aastatel 1897–1898 ajalehte Virmaline, kirjeldab oma romaanis „Raudsed käed” (1898) Narvat läbi ühe peategelase – 1889. aastal maalt linna tulnud mehe silmade: „Tänavatega vaheldusid ruumikad, hästi prügitatud platsid; jalgteed ja isegi suurem osa päris uulitsaid olid kõvakshangunud tõrvakarva ollusega kaetud, mille nimegi külamees ei tundnud − siledad ja libedad nagu tantsupõrandad. Kõrgete tulpade otsas uulitsate äärtel seisid nägusad gaasilaternad linnakese valgustuseks; kui need õhtul kõik põlevad, siis kõnni ju nagu päikese paistel!”
Ja veel 1980-ndatel (kui tootmine oli ikka küllaltki efektiivne) töötas Kreenholmis ligi 13 000 inimest. Raju! Nii pole ime, et palju ilusat tsaariaegset kraami (näiteks vabrikud), aga ka täitsa sümpaatset stalinismi V. Gerassimovi nimelise klubi näol jõude seisavad. Mõtlen, et ilmselt on seda heas ja halvas mõttes loovat grandioossust ehk suguvõsas Kreenholmi isa Ludvig Knoopi otsesel järeltulijal – Euroopa Komisjoni presidendil Ursula von der Leyenil.
Suitsupääsukesega otsasein
1990-ndate oma riigi taastulek mõjus kogu tööstuspiirkonnale sama valusalt kui tsaristliku impeeriumi lõpp. Kadusid turud ja plaani täitmise asemel tuli globaalne äri. Neid jälgi kogeme siiani.
Kestlikust kahanemisest (appi kui moraalitsev sõnapaar!) Eesti suuruselt kolmandas linnas on väga raske rääkida kui 1989 elas linnas 81 221 elanikku, 2020 aga 54 409 inimest ja ülalpeetavate määr on 63,5% rahvast. Moodsaid väikesi paindlikke ettevõtteid ja ka kindlaid suuri tegijaid on kõige selle keskel jätkuvalt liiga vähe. Kui mujal said karvastest isastest ontlikud kodanikud, kes valisid lipsu, Reformierakonna ning suitsupääsukese pildiga soojustatud otsaseinad, siis narvakatel seda võimalust kodulinnas sisuliselt polnud.
Linn kui vaba lava
Nii on mastaapidest tingitud ürgkaost ehk tohuvabohu terves linnas tõesti kole palju. Ometi, kas just see ei tee Narvat nii eriliseks? Kas ei võiks seda eklektilisust, stiihilisust tõlgendada vabadusena? Kas pole just see, et kusagil on miski laokil ja teisal paiknevad ääretud tühermaad, fantaasiale hea? Nagu öeldakse, et lapsele on arendavam mängida Barbie asemel klotsidega, et ikka oleks oma mõttenõtkusele ruumi…
Vahest pakub vormiliselt poolik linn enam võimalusi täitsa omamoodi meeliskleda. Kõik ei pea minema ju tingimata päevapiltnikuna rappa või Valdur Mikita moodi kukeseeni kuulama, vaid ka linnast võib leida tagahoovidest, hoonestuseta kruntidelt omamoodi õhuauke. Nii on ka palju ruumi uuele, paindlikkusele. Mõneti on terve linn justkui vaba lava, umbes nagu kunagises Baltijetsi kontori- ja olmehoones paar aastat tegutsenud Vaba Lava teatrikeskus.
Muidugi võib seda pidada ka omalaadseks naivismiks: oleks maksutulusid enam, siis vuntsiks nii mõnigi linna üles, teine ehitaks koopiana uue vanalinna või vähemasti (tuntud okupandi) Peeter I maja. Ometi kannavad Narva ärilises plaanis kasutud kohad siiski erilist priiuse fluidumit, mida ei peaks hügieeni tõhustades ja rahakamaks saades päriselt välja rookima.