KAS KULTUURIREVOLUTSIOON JÄÄB ÄRA VÕI JUBA TULISTATAKSE? Kõik teavad seda vana, kasutut ja anekdootset ennustust, mis puudutas kino tulekut: teater surevat kohe välja. Pärast televisiooni levima hakkamist pidi aga välja surema kino. Muidugi nii ei läinud. Aga ennustada on tore, Igor Mang on Eesti enimmüüdav kirjanik, artist ning näitleja ühes isikus – see paberleht, kuhu ta oma aastahoroskoobi lärtsatab, ostetakse viivitamatult ära. Ja ostjaid on rohkem, kui koguneb mistahes kohalikule massiüritusele.
Kümmekond aastat tagasi ennustati jälle kord, et maailm keerdub jalgadelt peapeale, et traditsiooniline kultuur muutub kohe ja igaveseks. Umbes nii, nagu nukust saab liblikas, kes ära lendab. Seda muidugi tormilise e-arengu tõttu, mis põhjustas kõikvõimalikke ennustusi: millised traditsioonilised kultuurivaldkonnad üldse ära kaovad, millised aga oluliselt muutuvad ning teisenevad. KesKus uuris, mis on toimunud erinevatel kultuuriturgudel: raamatud, muusika, filmid, meedia ning kui palju kõikvõimalikud e-vidinad, allatõmbamis- ja üleslaadimisvõimalused, lugerid, netilaenutused ja muu säärane on inimeste kultuuritarbimist mõjutanud.
On muutusi, loomulikult on. Kuid ehkki eMaailm on tulnud, et jääda, paistab siiski: alusmüüre kõigutavat kultuurirevolutsiooni ei tule ka seekord.
Heidame pilgu peale.
1. lugu
E-raamatute alguse lõpp?
KÜLLALTKI TAGURLIK EESTI: Rahva Raamatu arendusjuht Kristjan Madalvee ütleb, et sel ajal, kui näiteks USA-s on e-raamatute turg stabiliseerunud – ulatudes ca 20% juurde –, pole Eestis asi hoogu sisse saanudki ning e-raamatute osakaal turul on 1%.
Maailma suuruselt teise e-lugerimüüja Kobo tegevjuht Michael Tamblyn ütles hiljuti ühel konverentsil esinedes, et alanud on e-raamatute alguse lõpp. Saamaks aru, mida see tähendab, alustame täiesti algusest.
Mis on e-raamatud?
E-raamatud on täiesti tavalised raamatud, ilma pabervormita. Autori suhtes ei ole õiglane öelda, et e-raamat on halvem või parem kui paberraamat. Sõnad, mille autor (tõenäoliselt arvutisse kirjutades) lõi, on samad mis paberile trükitult – erinevus on vormis, küljenduses, kujunduses.
E-raamatud on üks suuremaid revolutsioone raamatutööstuses pärast seda, kui Gutenberg trükipressi leiutas. Enam ei sõltu informatsioon vormist, füüsilisest kehast, vaid on lõpmatuseni reprodutseeritav. Digitaalsel kujul on e-raamat (näiteks Rahva Raamatu e-poest) lõpmatult uuesti allalaaditav ning loetav arvuti, nutitelefoni, tahvelarvuti või e-lugeri kaudu. Mõnes mõttes peegeldab e-raamat kirjanduse surematust paremini kui füüsilisel kujul raamat, mille köide ajas hävib.
Seega, e-raamatud on raamatud. Need on tavalised raamatud, millele saab ligi mitte paberil, vaid ekraanil.
Kas e-raamatud on paremad kui paberraamatud?
Ilmselt ei seda ega teist. Stephen Fry ütles kunagi, et e-raamatud ohustavad paberraamatuid sama palju nagu eskalaatorid treppe. Kuna e-raamatud on samamoodi raamatud, nagu paberraamatud on raamatud, on tegu sama sisu eri vormidega.
Siia ei kuulu mitte ainult e-raamatud ja paberraamatud. Samast raamatust antakse vahel välja nii pehmekaaneline, kõvakaaneline, audioraamat, e-raamat kui ka print on demand versioon (mis on tihtilugu pehmekaanelise versiooni lihtsustatud kujundusega vend). Kirjanduse jätkusuutlikkuse seisukohast on oluline, et inimesed kirjutaksid ja teised inimesed loeksid (või kuulaksid).
See vorm, kuidas neid kirjutisi tarbitakse, ei ole jätkusuutlikkuse seisukohast esmatähtis.
Nagu autoroolis olles on kõige parem raamatute „lugemise“ viis audioraamatu kuulamine, on ka e-raamatul oma eeliskohad. Tihtilugu loetakse neid näiteks reisil olles, kui hulga paberraamatute kaasa tassimine on ebapraktiline. E-raamatuid loetakse ka siis, kui raamatut ei ole plaanis riiulisse osta või siis, kui paberraamatu tiraaž on läbimüüdud. Või siis, kui paberraamat on liiga kallis: e-raamatud on ka Eestis ca 30% soodsamad kui paberraamatud. Või siis, kui paberraamatu kirjasuurus on liiga väike või ebamugav – sel põhjusel eelistab üha rohkem eakamaid inimesi e-raamatuid. Näiteks üle 50% Kobo e-lugerite, mis Rahva Raamatuski müügil on, kasutajatest on üle 55 aasta vanad.
Mida tähendab e-raamatute alguse lõpp?
E-raamatuid hakati Eestis esimest korda müüma üle viie aasta tagasi – 2010. aasta detsembris.
Tänaseks on nad jõudnud ligi 1% turuosani, mida ei olegi nii palju. Ameerika Ühendriikides jõudis see turuosa 20%-ni juba aastal 2012 ning sellest ajast peale ei ole väga palju kasvanud. Praegu on ligikaudu iga viies raamat, mis USA-s ostetakse, e-raamat. E-raamatute alguse lõpp tähendabki stabiilsust. Kiire kasvufaas on lõppenud, meedium on leidnud endale kasutajad. Sellega on turg justkui valmis – kiirest kasvuperioodist minnakse edasi sisulisse faasi, küpsemise faasi.
Eestis on aga veel pikk maa minna. Praegu on saadaval vaid veidi üle 2000 raamatu, lisaks sadu ajakirjanumbreid. Kui ka kirjastajad selle meediumi omaks võtavad ning uutest raamatutest alati ka uue e-raamatu versiooni loovad, on ka Eestis e-raamatul võimalus läbi lüüa. See on pikas perspektiivis aga kirjanduse arengu jaoks vältimatu samm.
Raamatud ei konkureeri mitte ainult omavahel, vaid ka teiste meediumitega. Mida kättesaadavamaks raamatud teha (näiteks arvutis, tahvelarvutis või nutitelefonis), seda suurem tõenäosus on kasvatada järgmist kirjandust hindavat põlvkonda. Raamatud võiksid tahvelarvutis võistelda sotsiaalvõrgustike, mängude, filmide ja kõige muuga – aga kui neid ei ole seal saadaval, ei ole neid selle põlvkonna jaoks olemas.
Tundub mõistlikum läheneda noorele põlvkonnale vahendiga, mida nad meelsasti juba kasutavad, kui sundida neid sellest paberraamatu kasuks loobuma.
Eestis on kasv alles ees
2015. aasta lõpus kirjutas Fortune Magazine, et kuigi e-raamatute müügi maht Ameerika Ühendriikides langes, oli see mitte-nii-e-raamatu-usku kirjastajate jaoks Pyrrhose võit – langes mitte ainult e-raamatute müügimaht, vaid ka raamatute müügimaht tervikuna. Nii tulekski e-raamatuid näha – osana kogu kirjandusmaailmast. Kui e-raamatuid loetakse rohkem, on ka rohkem raamatutest huvitatud publikut – on suurem publik, kellele raamatut kirjastada. Kui aga e-raamatute müügimaht väheneb, väheneb sellega ka kirjandusest huvitatud inimeste arv, mis on löök kõigile raamatusõpradele.
Eesti raamatumüüjad on näinud vaeva, et e-raamatud raamatusõpradele võimalikult lähedale tuua. Kõigis raamatukauplustes on müügil e-lugerid, Rahva Raamatul on e-raamatute lugemist võimaldav äpp tahvelarvutitele ja nutitelefonidele. Ja, nagu öeldud, e-raamatute hinnad on Eestis keskmiselt 30% soodsamad kui paberraamatutel. Mida rohkem kirjastusi ja lugejaid e-raamatute levikule kaasa aitab, seda jätkusuutlikum on kogu Eesti kirjandusmaailm nii täna kui ka homme.
E-raamatute alguse lõpp ei ole Eestis veel kohal. Suurem kasv on alles tulemas, aga selleks on vaja mõista, et e-raamatute tulevik ja kirjanduse tulevik on omavahel tihedalt seotud.
2. lugu
Netinäppajate kiuste
KÜLLALTKI SEGANE TURG: Muusikaturu on e-ajastu vast kõige rohkem sassi löönud. Enamik inimesi laadib kogu kama juba ammu netist alla. Siiski leidub ka Eestis erandeid. Eriti võimas erand on tavaline reasült.
Plaadimüük kogu maailmas on teinud läbi korraliku kukkumise. Suure osa jaoks kõigist artistidest. Kui ennevanasti tegid bändid kontserttuuri, et reklaamida plaati, siis nüüd on kontserttuurid peaaegu ainus arvestatav võimalus, kuidas teenida raha, kuna plaate lihtsalt ei osteta. Tähendab, ikka ostetakse, aga see seltskond on marginaliseerunud, kes tänaseni plaaditurul asju vahetamas käib. Suurem osa tõmbab soovitud mussi alla, tuhandeid eri teid pidi.
Hea package töötab
Siiski plaadifirmad eksisteerivad. Eksisteerivad nii Eestis kui ka mujal. Ja see, et plaadifirmad tahavad oma asju ajakirjandusele arvustamiseks anda, näitab, et on, kellele reklaami teha.
Kõige rohkem müüb Eestis eestikeelne sült, need plaadifirmad, kes selle tänuväärse žanriga tegelevad, ei jõua CD-sid pressida ning see on ainus muusikastiil, kus üldse on veel mõttekas teha singleid – kunagine terve tööstusharu, mis inimeste käest lobedalt raha koju tõi, on tänaseks põhimõtteliselt surnud.
Muudel juhtudel ostetakse CD-sid siis, kui on hea package – nagu Epliku Ulgu-Eesti CD. Informatiivne vaheleht, Spotifysse üles ei pandud jne. Üldiselt väikesed plaadifirmad teevadki nii – avaldavad plaadid box’ina, haruldaste fotode ja äratuunitud saundiga.
Ei maksa unustada ka MP3-formaati. Kliendid on nii laias maailmas kui ka Eestis olemas ja eks seda varianti ikka tehakse ka. Jama on selles, et Eesti muusika puhul pole ühtset kohta, kus MP3 saada: on iTunes, Juno jne – ühesõnaga, erinevad MP3 poed, kus mõnikord saad, mida tahad, teine kord mitte. Ebamugav. Nüüdsel ajal tundub kohe eriti ebamugav.
Tähed töötavad ikka
Major-plaadifirmad müüvad eriti (tegelikult peamiselt või isegi peamiselt ainult) tähti – alati leiad ilma pealt hunniku inimesi, kes tahavad Metallica või Metsatöllu CD-d ning mitte ainult uut, vaid kõiki kasutuid kogumikke samuti. On täitsa omaette CD-kogujate seltskond, palju on seal hardrock’i ja blues’i tüüpe – vanemad inimesed, kellele meeldib füüsiline helikandja. Need on suutelised ostma ühest CD-st sada versiooni.
Lisaks leiab turult ka nn kollektsionääriväljaandeid – Rammstein nahkköites. Näiteks.
Teine ots on odavad kogumikud, seal jälle müüb hästi Eesti muusika. On üldteada, et kõige paremini müüvad CD-d bensujaamades, sinna on küllaltki raske oma plaati müüki saada.
Ning viimaks, tõestus sellest, et miski ei sure või kui sureb, siis aeglaselt: vinüül on olemas, aga Eestis müüvad oma artistid 200–300-seid tiraaže ning ega välismaa omad ka rohkem müü. Sellel kandjal leiab vast enam metal’it, hard rock’i, klubimuusikat, jazz’i.
Ja veel nišikohti
Allalaadimismaailmal, milleks muusikaühiskond järjest enam muutub, on vigu. Jama on selles, et pole enam õigeid plaadipoode, enamik on kaubamajade-supermarketite CD-osakonnad ja paar pisemat kauplust. Nii on võimatu öelda, kas muusikat näpatakse netist seetõttu, et pole lahedat poodi, või pole lahedat poodi, kuna näpatakse netist.
CD-de müügis on näha ka sihtgrupile orienteeritust. Genklubis on hipsterite Eesti muusika, Terminalis indie, Rockroadis metal-hard rock. Eesti bändid müüvad asju palju ka festivalidel ja kontsertidel, ka Genklubi-laadsetes baarides. Vanasti müüdi Eesti garaažibände kõvasti kohas nimega Juuksur, aga sellest on saanud mingi õllegurmeetajate pesa.
Elektroonikafirmad üritavad müüa enam allalaaditavat muusikat, neid saab kuulata ka plaadifirma lehel. On omaette retrofriigid, kes annavad välja nõukaaja estraadi ja rock’i, neil on väikesed vinüülitiraažid. Lisaks veel plaadifirmad, kelle lehelt saab tasuta muusikat alla laadida. Tore, aga firma seisukohalt ei näe sellel siiski üldse mõtet.
3. lugu
Eesti filmimere piraadid
VARASTAVAD! Vifi.ee arendusjuht Priidu Tammeorg ütleb, et kodune filmimeelelahutus on teinud läbi tõelise raketirännaku uuele planeedile. Ent legaalne osa sellest ärist on jäämäe tipuke.
Tehnoloogia on pannud aja kiiremini käima. Uskumatu, aga kümme aastat tagasi oli Eestis ainult üks korralik kino. Ning kui inimesed tahtsid õhtul filmi vaadata, siis sõideti autoga Videoplanetisse ning laenutati sealt DVD-plaat, mida käiati nii enda kui ka naabri mängijas. Järgmisel päeval aga tuli teekond uuesti ette võtta, et plaat laenutusse tagastada. DVD-de müük ja videolaenutus olid kokku pisut suurem äri kui kinopiletite müük (mõlema suurusjärgud jäid 100 miljoni krooni tuuri). Kõlab nagu kiviaeg.
Kella sihverplaat ja autokino
Filmindus on muusika kõrval kunstivaldkond, mida tehnoloogia areng on vast kõige rohkem mõjutanud. Eriti mis puudutab selle tarbimist, kuid puutumata pole jäänud ka sisuline ja kunstiline pool. Filmitootjad peavad arvestama tõsiasjaga, et nende teoseid võidakse vaadata hiiglaslikult ekraanilt Ameerika autokinos või hoopis kella sihverplaadilt loksuvas Lasnamäe bussis. Leonardo Di Caprio (olgu Oscar talle kerge!) ürgne roomamine indiaanlaste eest peab olema ühtviisi mõjus nii ruuthektaril kui ka ruutsentimeetril vaadatuna. Kõlab nagu võimatu missioon.
Kinodes on peamiseks läbimurdeks olnud 3D-filmide ilmumine. Tegemist ei ole küll millegi totaalselt uuenduslikuga, sest 3D-filme näidati kinodes juba kuuekümnendatel ning vastavad asutused olid olemas isegi Nõukogudemaal, kus inimesed, papist prillid ees, ekraanilt seebimulle püüdes kätega vehkisid. Kuid tõeline läbimurre ja kassamenu saabus koos filmiga „Avatar“. Samas on 3D-filmid jäänud rohkem laste ja noorte pärusmaaks – peamised publikumagnetid on multikad, seiklused ja kosmosefilmid. On üritatud teha ka 3D erootilisi ja pornofilme, aga need on jäänud markantseteks veidrusteks. Ju pervod vanainimesed kannavad tänapäeval prille, mistõttu teist paari kinos ette panna on tülikas.
Tuhatkond filmi Eestis
Totaalse muutumise on läbi teinud aga kodune meelelahutuse tarbimine. VHS-kassetid ja DVD-d on leidnud tee prügikasti ja filmiriiul asub nüüd internetis või kaablioperaatori juures. Internetis on kohalikeks suurimateks teenusepakkujateks vifi.ee ja Netflix, lisaks on omad filmiriiulid Kanal 2-l ja Delfil. Kaablioperaatoritest pakuvad filmilaenutuse teenust Starman ja Telia. Õhtuseks koduseks filmiõhtuks ei tule enam autoga ringi paarutada, vaid teha paar klikki internetis ja mikrouunis ning popkorniga filmipidu võib alata.
Eesti pakkujatel on valikus kamba peale kokku tuhatkond filmi. Kõige popimad on lastefilmid, aga võrreldes kinoleviga on üllatavalt palju vaatajaid nii kodumaistel kui ka Euroopast pärit filmidel. See on ka üks põhjusi, miks kauaoodatud Netflixi tulemine Eesti turule nii lahjaks osutus – rahvusvahelise kompaniina on nende valikus eelkõige Ameerikast pärit sisu, aga meie filmiturul on tarvis pakkuda ka kohalikku kraami.
Jäämäe veealune osa
Rääkides interneti mõjudest kinokunsti tarbimisele, on kogu eelkirjeldatu jäämäe veepealne ja legaalne osa. Ühte-teist on netis raha eest saadaval. Ning Andrus Ansip muretseb Euroopa digitaalse ühisturu pärast, sest meie koduperenaised (nagu ka Ansipi naine) tahavad võrdselt teistega näha internetist kõiki maailma seriaale kohe ja praegu.
Jäämäel on aga ka veealune osa – enamjagu interneti abil tarbitavast filmikunstist Eestis on lihtlabasel kombel varastatud. Ega keegi täpselt tea, kui suurejooneline see üldrahvalik piraatlus täpselt on, aga minu hinnangul vaadatakse interneti/kaablioperaatorite vahendusel legaalselt vähem kui 10% filmisisust. Kujutlegem korraks, mis juhtuks, kui 90% meie turust oleks salasigarettide ja alkoholi valduses? Ilmselt vallanduks räme politseioperatsioon ja vanglad täituksid sulidega. Aga kui palju piraatfilme on torrentitena alla laaditud näiteks läbi Politsei- ja Piirivalveameti serverite? Ma ei taha teada…
Siin on ka põhjus, miks legaalne filmivalik Eestis on sedavõrd tagasihoidlik – suurte filmistuudiote litsentse ei jaksata meie turule lihtsalt osta, kuna legaalne käive on väike (kogu VOD turu suurus jääb umbes 1 miljoni euro kanti) ja piraatlus sedavõrd levinud. Samas on selge, et sellist tehnoloogiat ei ole veel leiutatud, mis ajaratta tagurpidi tööle paneks ja VHS-id ja DVD-d uuesti riiulitele tagasi tooks. Internet on kõikjal ja üha lihtsam on filme tarbida erinevatelt kodustelt ja kaasaskantavatelt seadmetelt. Küll nuputatakse välja ka sellised lahendused, mis rämedale varastamisele lõpu teeks.
Kinosid nagu seeni
Kokkuvõtteks: hea uudis on see, et eestlased usinalt kinos käivad – viimase kümmekonna aasta jooksul on kinokülastuste arv suurenenud umbes kolm korda, kuigi omal ajal kuulutati interneti tulekuga ka kinode kadu. See tähendab, et enamiku maailma väärtfilmidest saame kinos ära näha. Paraku digitaalse ühisturu avanemine Euroopas Ansipi abikaasale seriaale koju kätte ei too, vähemasti eestikeelsete subtiitritega mitte.
Mis juhtuks, kui 90% meie turust oleks salaalkoholi valduses? Ilmselt räme politseioperatsioon. Aga kui palju piraatfilme on alla laaditud läbi Politsei- ja Piirivalveameti serverite?
4. lugu
Galerii on butiik
TRADITSIOONID MÖLLAVAD: Tallinn Art Space’i loovjuht Jaak Visnap ütleb, et hoolimata e-maailma kiirest pealesõidust on inimeste kunstimaitse küllaltki konservatiivne. Kunstibutiiki arvutiga kinni ei pane.
Kunstimaailmas, ütleb Visnap, e-maailm palju muutnud ei ole. Kuna kunst on isiklik teema ja galerii pigem kalli butiigi moodi koht, siis soovivad kunstiostjad ja -nautijad personaalset teenindamist, isiklik kontakt ja suhtlemine on väga tähtis.
E-pood on tehniliste vidinate jaoks
Kunagi unistati vilkalt e-galeriidest. Kui mingi pilt on väga odav, näiteks repro või klient on mõnda konkreetset teost varem ostnud, galeriis pakutava oma silmaga üle vaadanud ja kvaliteediga igatpidi kursis, siis e-galerii ehk õigustab ennast. Samas, repro või koopiakunsti ostu ei soovita kellelegi, sellele kulutatud rahast ei saa osa ükski kunstnik, vaid hoopis koopiakeskused ja raamimisfirmade omanikud. Eesti kunsti ostmine võiks olla aga kasvõi pisutki rahvuslik prioriteet. Kes siis veel peaks meie kunstist hästi arvama kui mitte meie ise? Kunstnikule on kunst tema erialane töö. Iga kunstiost annab kunstnikule võimaluse luua ja nii saabki algus paljude uute arengute sünniks.
E-galeriide usku ma ei ole, e-poest ostetakse pigem tehnilisi vidinaid ja muud eluks vajalikku, kunsti e-poest reeglina ei soetata. Inimestele meeldib rääkida ka e-maakeral ja arutleda kunsti üle, saada rohkem teadmisi; neile meeldib suhtlus ja isiklik teenindamine – nagu öeldud, galerii on butiik.
Ka kunsti ostupaigad võib asetada teljele, mille ühes otsas asuvad spetsialiseerunud galeriid ning teises otsas turg, sinna kuulub ka e-kaubandus. Galerii on butiik ehk siis ühele kindlale tooterühmale, kaubamärgile või sihtrühmale keskendunud väike pood, kuhu minnakse enamasti tegema üht kindlat ostu, arvestades kõrgema hinnaklassiga.
E-maailm ja kunsti tunnetamine
Kunsti suhtumine on suhteliselt konservatiivne. Kui muidu ollakse tehnikamaailmas avatud kõigele uuele, siis kunstis vaadatakse pigem tagasi. Kunsti suhtumine on turul veel muutumatult selline, et kunst on raamitud pilt seinal, eelistatult väikeseformaadiline. Kunstimaitse ja pildikeel, millele tänapäeva inimesed on vastuvõtlikud, on 100–500 aastat vana, parematel ja helgematel juhtudel 50 aastat vana. Samal ajal liigub ju moodne kunst ajaga kaasas ja on reaalajast pisut ees.
Samas, e-maailmas on inimestel täiesti teistsugune e-maitse ja e-arusaam, seal on nad ajaga kaasas, kuna tehnika ja sealne pildikeel on ajakohane. Sellised paralleeluniversumid eksisteerivad.
Millised on e-võimalused kunstis?
E-võimalus on kunsti näidata, sellest teavitada, asju reklaamida. Selles osas on e-variant lõputu. E-keskkonnas endas sünnib iga päev uut kunsti ja see on täiesti iselaadne uus meedium. Sealne kunst ei teki ise, ka selles maailmas tegutsevad või on kaasatud kunstnikud, seal on nende nimi veebidisainer. Näiteks kogu 3D on e-kunst. Maailm on muutunud ja veebis võib igaüks olla kas kunstnik või kirjanik või näiteks veebidisainer või veebiarhitekt.
Milline kunst võib e-maailmas hästi kohaneda?
Ma loodan, et ühel päeval leitakse mingid uued võimalused eneseväljenduseks e-maailmas, 3D on ju midagi hoopis muud. Installatsioon on näiteks väga realistlik asi ja reaalmaailmas on seda oma silmaga vaadata kõige parem, ka happening’i on hea ikka oma silmaga näha. Seda teab ja teeb tänane teater, sest saalid on rahvast tulvil. Kultuuris üldse on piirid hägustunud ja teater astub kandadele ka näiteks kaasaegse tantsu ja performance’i tegijatele.
Aga e-revolutsioon on tulnud, et jääda. Alates 1994. aastast (vähemalt) oleme infoühiskonnas ja kogu e-maailm muudab meid igapäevaselt teistsugusteks inimesteks, sest tehnika, mida tarbime, muudab meid, muutused toimuvad kogu aeg. Tehnilised vidinad muudavad meie taju, meile arusaadavat pildikeelt ja kujutlusvõimet. Uus põlvkond on teistsugune, sest neid ei muudeta, nemad kasvavad selles.
Järgmised kümme aastat toovad seetõttu ridamisi uusi asju, peale kasvab uus põlvkond kunstitarbijaid, kellel on täiesti uus arusaam kunstist – arvutimaailmas üles kasvanud põlvkond, kes jõuab ikka, kus hakatakse kunsti vastu huvi tundma. Nemad ootavad uut kunsti ja uut pildikeelt; tulemas on suuri muutusi ja ma loodan, et ees on päris põnev aeg.
välja
Kunstimaitse ja pildikeel, millele tänapäeva inimesed enamasti vastuvõtlikud on, on 100–500 aastat vana, helgematel juhtudel 50 aastat.
5. lugu
„Sotsiaalmeedia on meie ajaleht!“
AJAKIRJANDUST POLE, ELAGU AJAKIRJANDUS! See ei tule kellelegi üllatusena, et meediamaastik on viimaste aastatega dramaatiliselt muutunud. Dramaatiliselt kõlab siinkohal küll liigtugeva sõnana, aga nii see on. Mari-Liis Rüütelsalu Delfist räägib uusajast.
Alles kümnend või natuke rohkem tagasi olid nii meil kui mujal riikides kindlad päeva-, nädala- ja kuukirjad, lisaks lineaarne televisioon ja raadio. See oligi kogu meediamaastik. Neis avaldati (enamasti) professionaalset ajakirjandust ja lugejal ei olnud võimalik selles kaasa rääkida. Tagasiside andmine või arvamuse avaldamine oli peaaegu võimatu.
Nüüd on juba mõnda aega olnud igal meist võimalus avada oma blogi, pakkuda sotsiaalmeedia platvormidel välja oma seisukohti, arvustada, kritiseerida, heameelt tunda ja kellelegi ära panna.
Häguste silmadega hommiku-uudised
Ajad on muutunud. Meediumeid on tekkinud hoomamatus koguses, sotsiaalmeedia võimendab seda veelgi ja kokkuvõttes on lugejate peades paras segadus. Mis osa on kontrollitud meedia, mis on mõne „spetsialisti“ suvalised arvamused jne. Internetiajastu tavapärased rõõmud.
Seda kõike on tinginud eelkõige tehnoloogia areng, interneti kasutajate plahvatuslik kasv ja erinevate meediumite võimalused internetis (sotsiaalvõrgustikud, Youtube, blogiplatvormid jne).
Kolm aastat tagasi oli veebiportaalide külastatavusest mobiilseadmete osakaal suurusjärgus 10%. Nüüd moodustavad üle 50% uudisteportaalide külastatavusest mobiilse seadmega tehtud sessioonid.
Meediapäev algab juba kella kuue ajal hommikul. Veel mõni aasta tagasi algas see kella 8 ja 9 vahel. See on peamiselt tingitud mobiilsetest seadmetest ja nende kasutajate kiirest kasvust. Me ei saa veel voodist väljagi või vetsupotilt püsti enne, kui oleme ähmaste silmadega üle lugenud öö jooksul saabunud tähtsamad uudised. Kas siis uudisteportaalidest, omaenda sotsiaalvõrgustikest, meilipostkastist või hoopis digilehe näol.
Kui veel viis aastat tagasi olid meediapäevas uudisteportaalides selged tipptunnid ja langusmomendid, siis nüüd seda enam ei ole. Allolevat graafikut vaadates näeme, et meediapäev algab varakult ja päeva jooksul suuri jõnkse sisse ei viska. Varem toimus uudiste lugemine hommikul kella 9 paiku, siis uuesti lõuna paiku ja alates kella viiest pealelõunal toimus järsk langus. Kasutajad kadusin n-ö offline-tegevuste juurde. Nüüd on meil mobiiltelefon kaasas ka õhtusel jooksuringil.
Ajad, mil käes süles oodati õhtust „AK-d“, on igaveseks möödas. „AK“ jääb kindlasti veel pikaks ajaks, aga selle ülesanne on muutunud – kui enne edastati päevakajalisi uudiseid, siis nüüd oodatakse sellelt formaadilt juba pikemat analüüsi. Lihtsalt uudise edastamine on päeva jooksul juba mitmeid kordi erinevate meediate poolt ära tehtud.
Noored panevad oma rada
Noorte meediatarbimine on tänapäeval omaette ooper. Nende meediakäitumine erineb drastiliselt kümmekond aastat vanemate omast.
Televisiooni ei ole laste jaoks olemas. Vähemalt mitte sellisel kujul, nagu meie oleme harjunud seda tarbima. Nad on harjunud tarbima liikuvat pilti sellest seadmest, mis parajasti haardeulatuses on. Olgu selleks siis peamiselt mängimiseks kasutatav lauaarvuti, süle- või tahvelarvuti ja viimasel ajal üha enam pihuarvutiks muutunud seade, mida varem tunti nimetuse „telefon“ all.
Kõikidest neist seadmetest on võimalik vaadata „Kättemaksukontori“ viimast osa, päevakajalisi sündmusi otseülekandes või siis hoopis Netflixist just seda filmi, mille järele parajasti isutab. Kesktelevisiooni staatiline filmi algusaeg kell 21.40 kõlab nende jaoks anekdoodina.
Noorte hulgas on sotsiaalmeedia plahvatuslik areng teinud meediaettevõtetega oma töö. On suur väljakutse pakkuda noortele meelepärast sisu.
Noored ei vaja uudisportaalide ega ajalehtede spetsiaalselt külastamist. Nad saavad kogu oma info sotsiaalmeediast kätte. Kui midagi on piisavalt oluline, siis tuleb see nagunii sinu juurde. Selliselt vastasid aasta tagasi New Yorgis toimunud konverentsil tavalised New Yorgi noored. Asja võtab kokku sel aastal samal konverentsil lausutud tähendusrikas lause: „Mis ajalehed? Sotsiaalmeedia on meie ajaleht.“
Plahvatuslikud sõnumiäpid
Viimase kahe aasta plahvatuslik trend on sõnumiäpid – noored veedavad neis rohkem aega kui kuskil mujal. E-posti nende jaoks enam praktiliselt ei eksisteerigi. Populaarseimad neist on Facebooki Messenger ja WhatsApp (mis kuulub samuti Facebookile). Ehk Facebook on ka siin kasvaval turul teinud puhta töö. Facebook ettevõttena pole enam ammu see platvorm, millena see meile silme ette tuleb. Lisaks kuulub Facebookile viimasel aastal suurima arengu- ja kasutajatehüppe teinud Instagram (foto- ja videojagamise sotsiaalvõrgustik).
Facebook ja Google on napsanud meie digitaalsest maailmast ülisuure ampsu. Seda nii mujal maailmas kui ka Eestis. Vaadake kasvõi äsja väljakuulutatud eestlaste lemmikkaubamärkide edetabelit, mida Emor koostab. Esikohal siiski Kalev, kuid kandadel kohe Google ja Youtube. Esikümnes on ka Facebook, millel on rohkem kasutajaid kui Hiinas elanikke.
Mis saab siis vanadest headest ajalehtedest ja raadiost?
Olen arvamusel, et tugeva kaubamärgiga niššidele suunatud tooted on veel pika elueaga. Ka paberkandjatel. Kas ja kui kaua elavad veel paberil päevalehed? No näis. Eesti Vabariik 100 sündmusi kajastatakse kindlasti veel ka paberil. Pakun, et ka Eesti Vabariigi 110. sünnipäeva.
Kindlasti on arenguruumi tõekspidamiste arengul, kus ka internetis võiks tarbitava sisu eest maksta. Arvan, et see muutub paari-kolme aasta perspektiivis kasutaja jaoks üsna tavapäraseks sammuks.
Kuidas see hirmutav killustumine kokku võtta?
Olen kindel, et hästi tehtud ajakirjandusel ning sisul on alati ruumi ja nõudlust. Sisu ja selle kvaliteet on ikkagi lõpuks see, mis loeb. Tuleb teha selgelt vahet meelelahutusel, mida tarbitakse ajatapmiseks ja paljuski nagu muuseas.
Sisu on see, mis müüb. Olgu see platvorm, kust seda tarbida, milline iganes. Tõsi, väärt sisu on selles müras järjest raskem tabada.
välja
Televisiooni ei ole laste jaoks olemas. Vähemalt mitte sellisel kujul, nagu meie oleme harjunud seda tarbima.