INTELLIGENTSI MATRIARH: Juku-Kalle Raid kutsus ühte Kassisaba pisikesse baari kohtingule meie poliitika suurnaise ja õppejõu Marju Lauristini. Kuna kohe toimuvad europarlamendi valimised, puhusime veidi juttu Euroopast kui kultuurikogumist. Ja meie kohast seal.
Esmalt pean ära seletama, miks järgnev vestlus sellist pealkirja kannab. Minu esimene kokkupuude Marjustiniga – tõsi küll, väga kaudne – oli 1992. aastal, mil Kuningriiklaste partei Kalle Kulboki imelikus isikus tellis minult poliitnäidendi, kus Marjul oli kanda peaosa. Nimelt oli ta selles näitemängus kõigeväärne printsess ise.
See oli sihuke ajastutihe ja olupoliitilisi vihjeid täis pikitud absurditeater (ilmselt sellepärast kuningriiklased seda kunagi ette ei kandnudki), kus printsess Marjustin rändas seitsme maa ja mere taha otsima hõbevalget stipendiumi ning kus temaga juhtus alatasa pööraseid ja napakaid seiklusi, millest ta pidi eduga ja eluga välja tulema. Tuli ka.
Kas ta oli tükis tubli tüdruk ja selle stipendiumi ka kätte sai, ei mäleta, Kulbok on käsikirja ilmselt samuti ära kaotanud, aga kogu asi kandis pealkirja „Teekond unenägude, juurdelõigete ja eesmärgiga“.
Kui ma praegu Marju Lauristini ja tema teekonna peale mõtlen (olles temaga hiljem ka päriselt tuttavaks saanud, maal külas käinud, tema aias ta lapselapse ja tolle sõpradega luurekat mänginud jne), siis arvan, et tegelikult sobib see ammune pealkiri Marjut iseloomustama küll.
Julgesin lugupeetud õppejõu kohvile paluda – Hirveparki, meie vabaduse seisukohalt olulisse paika, kuhu on püstitatud tore väikepuhvet Gusto.
Juku-Kalle Raid (J.K): Räägime kõigepealt 1930-ndate lõpu Euroopast ja siis viimase aja Euroopast. Ja siin tõmban ma paralleeli.
Marju Lauristin (M.L): (Veidike irooniliselt) Mis nüüd sinu küsitud Euroopasse puutub, siis, kui võrrelda nüüd Putinit Hitleriga, siis on see muidugi väga viljakas üritus…
(Muigab küsimuse üle) Puht esteetiliselt, Putini maitse on lähedasem Hitleri omale kui Stalini omale. (Veel iroonilisemalt) Talle meeldivad sellised klassikalised lihased, mida ta – eriti enda omi – armastab näidata. Hitler armastas ju klassitsistlikke kujusid jmt. Putin samuti näitab ennast kui mingit antiigi heerost. Poolpaljalt meeldib talle eriti ennast näidata. Pluss suurejoonelist massi-show’d. (Mõtlikult) Putin on nagu nende ristsugutis, vaimne ristsugutis. Kumb on siis ema, kumb isa, kas Hitleri või Stalini vaim, seda ma küll ei tea.
J.K: Ometigi on nii nagu toona, vaba Euroopa oli ikka päris abitu ju tegelikult.
M.L: Asi on selles, et Euroopa selle Hitleri poole tunneb muidugi ära. See ongi Putini nõrk koht, et ta on liiga Hitleri moodi. Seetõttu on Euroopa ka hakanud täiesti ära tundma, mis toimub. Peame ikkagi arvestama, et Teine maailmasõda oli Euroopale midagi sootuks muud kui meile. Nende jaoks oli Hitler palju lähemal ja palju hirmsam. Ja nende uks löödi lahti ikkagi saksa saapaga. Võrdlus Staliniga on Euroopa jaoks palju nõrgema toimega. Kui nähakse neid pilte, kus on Churchill ja Stalin Jaltas, ilusti ja rõõmsalt koos pingikesel kõrvuti sõbralikult piipu popsutamas, siis see on nagu mingi indulgents „kurja“ elik Stalini vastu.
J.K: Jah. Võitjad kirjutavad ajaloo, aga koduperenaised loevad. Meie Euroopas need oleme. Mis sa arvad, kui pikalt võitjad selles suhtes ajalugu kirjutavad? Nii-öelda võitja, Venemaa, on ju toiminud alati selliselt, et 5% kirjaoskajaid kaotab oma oleku 95% kirjaoskamatute arvelt. 18.–19. sajandi mudel.
M.L: Siin ongi üks selline suur erinevus meie ja Venemaa demokraatide vahel. Külakoolid versus „nemad“. Meie kirjaoskus on talutarest, kõik saavad mõelda. Aga – nagu vene intelligendid ütlevad – meil on Venemaal hoopis teine traditsioon, seal on nii, et haritlaskond kardab ja vihkab rahvast ja rahvas vihkab haritlasi. Venemaal ei ole sellist üksmeelt nagu Eestis kunagi olnud. Sest neil olid need ainult haritlased, kes rääkisid ja suhtlesid läänega. Ja nad olid võimu ja rahva jaoks seetõttu nii-öelda võõrad ning ohtlikud. Ja nüüd on Putin jälle see, kes räägib rahvaga arusaadavat keelt.
J.K: Mentaalsuste kaart on päris vastik. Kuna Euroopat sisuliselt ei ole olemas, on selline hajali ja väikestest asjadest, kultuuridest ja keeltest koosnev arusaamatus, siis Venemaa on üks jagamatu.
M.L: Ma mäletan, kui meie siin väga ägedalt tõstsime nõudlikku häält lääneriikide suhtes vabariigi algupoolel, siis Carl Bildt ükskord õpetas meid. Me olime külas Stockholmis ja sõime lõunat ning siis Carl Bildt ütles, et te peate nüüd meeles pidama, et riikidel, eelkõige väikestel riikidel, nendel ei ole sõpru, nende ainus sõber on nemad ise ja nendel on ainult need huvid, mis aitavad neil ellu jääda. Ja see oli selline väga südamest tulev õpetus tegelikult.
J.K: Teisalt on jälle asi selles, et loomulikult on igal riigil omad huvid selged.
M.L: Meil ei ole alati olnud omad huvid selged. Meil on olnud palju sellist lippudega lehvitamist ja hõiskamist ja seadusi, mis on lähtunud emotsioonist, aga mitte eesti rahva ja rahvuse püsimisest.
J.K: Tulen Euroopa kui sellise territoriaalse üksuse juurde tagasi.
M.L: Euroopa ei ole territoriaalne üksus, ta on ikka…
J.K (Segab vahele) Siis vaimne kontinent, mis on natuke isegi geograafiline?
M.L: (Tunnustavalt) Hästi määratletud.
J.K: (Kiusuga) Äkki ma tegin nalja? No kuule! Kontinent? Me räägime ju Euroopast, Euroopa Liidust, ega me ju päris täpselt ei defineeri seda.
M.L: Euroopa on pigem süsteem.
J.K: Okei, ta on süsteem, aga selles süsteemis kipuvad ühed ja samad süsteemi osad üksteisele pidevalt vastu mängima. See on siis…
M.L: (Hammustab vahele) …See on tavaline igas Eesti perekonnas. Meie mängisime ka oma mängu kunagi, kui vabaks pürgisime. Ja kui me mõtleme praegu sellesama Venemaa peale, siis kõige paremini välja mängitud mäng oli meie mäng Jeltsini ja Gorbatšovi vahel. Me tegime selle, kas just suure slämmiga, aga väikese slämmiga kindlasti, ära. Jeltsin kirjutas alla ju põhimõtteliselt kohustusele tunnustada Eesti iseseisvust. Sest meie tunnustasime tema õigust Venemaa juhina, tunnustasime Venemaad iseseisva riigina. (Käsi laiutades) Ja nüüd tahetakse selle eest vaene Gorbatšov kohtu alla anda.
J.K: Euroopa on süsteemina ikkagi jube aeglane või vähemalt väga hajali.
M.L: Suure ja keerulise süsteemiga asjad ongi aeglased. Kui me peame enda seisukohalt suureks väärtuseks seda, et kõik, mis seal europarlamendis toimub, tõlgitakse ka eesti keelde, siis saame aru, et Euroopa enda sees on väga suurte kultuuriliste erinevustega paiku. Aga seepärast ongi ta väga põnev. Ent nii suurte kultuuriliste erinevuste puhul jõutakse siiski suhteliselt kiiresti ühise poliitikani. Ja et seda peetakse ka omaette väärtuseks, see on midagi, mis on maailmas midagi täiesti uut. Kui mina hakkasin kandideerima, siis selle nimel kindlasti, et Euroopa välispoliitikal oleks üks nägu. Mida praegu ei ole, sest ei ole lõpuni aru saadud, mis praegu toimub.
J.K: Kui kiire praegu selle ühe näo tekitamisega on?
M.L: (Kindlalt) Praegu on kiire. Väga kiire.
J.K: See oli küll väga pessimistlik seisukoht.
M.L: Meie häda on selles, et meie Ida-Euroopa kogemusest ei ole tehtud kultuuri sellist osa, mis oleks ilma ratsionaalse kaalutlemiseta kõigile selge. Et keegi ei kahtle, et sa oled selle tõesti läbi elanud.
J.K: (Provotseerivalt) Mnjah, see peaks nii-öelda euroklassika juurde kuuluma, ehkki tänaseni veel ei kuulu. Aga ega nad ei tunne endagi klassikat kuigivõrd.
M.L: (Ei neela provokatsiooni alla) Ma arvan, et poliitikud ei pea tundma mitte ainult oma klassikat, vaid kogu Euroopa klassikat. Kui sa lähed sinnasamasse Euroopasse ja sul ei ole ühist keelt, siis sa ei oska tuua ühiseid võrdlusi. Ja sul ei ole mingit aimu, mida teised on läbi elanud. Ma arvan, et siin on väga tähtis, et meie need vähesed esindajad, kes sellele lavale jõuavad, et nad tõepoolest suudavad teha parima. Et me nõuame ka neilt väga palju. Aga me ei nõua neilt mitte seda, et nad taoksid enesele vastu rinda ja puistaksid loosungeid, vaid me nõuame neilt arusaamist, mis on Euroopa, missugused on need probleemid. Milline on see ühine pinnas, millelt võib kasvatada seda ühist Euroopa tahet.
(Veidi õelalt) Eks seda tahet võib kasvatada ka marssidega… See on palju lihtsam. Aga kui me tahame, et see oleks vaba ja demokraatlik tahe, siis me peame oskama Euroopas kõnelda. Ja kõnelda nii, et meie saame neist aru ja nemad saavad meist.
J.K: Sa räägid ju tegelikult kõrgkultuurist. Mis on väga oluline.
M.L: (Rõõmsalt) Tead, mis ma ütlen. Mida rohkem me praegu sellesse kriisi läheme ja mida rohkem need uued kriisid tekivad, seda lähemal oleme hetkele, kus me hakkame uuesti aru saama, et ainus võimalus kõike hoomata ja hakkama saada, ainus võimalus päästa inimkonda, on leida tee tagasi kõrgkultuuri juurde.
J.K: Teine asi on muidugi see, et väikerahvad peaksid igal juhul arvestama suuremate kultuuriga.
M.L: (Veidi nukramalt) Väikerahvad peaksid kõigepealt arvestama enda väiksusega, mis tähendab seda, et meil tagamaad ei ole. Selleks, et üldse püsida, on vaja teatud nominaalne hulk inimesi. Ja selleks, et meil need inimesed oleksid, on vaja, et alla keskmise koolilaps saaks sama hea arenguvõimaluse ning hariduse, mis mujal on eliidil. Ainult siis suudame seda oma väiksust korvata.
(Tõstab näpu) See on see haridusteema, kus ma lähen kohe minu jaoks armsasse jutulaadi. Minu meelest, kui räägitakse, et me tahame, et oleks rahvuste liit, tuleb rõhutada, et Euroopa Liit on rahvuskultuuride liit. See on just nimelt liit, mille ainulaadne ülesanne on kaitsta seda, et meie kultuurid säiliks. Selles maailmas, kus meie elame, on väikesed rahvad ka prantslased ja sakslased.
J.K: No sa ei lähe ju ükskeelseks muutuva maailma asju ajama, see on selge.
M.L: (Nõustuvalt) Tegelikult on Euroopa Liidu reeglid sellised, et nad allutavad kultuurireeglid turumajanduse seadustikule. Kui EL näiteks ütleks, et tema põhisiht ei ole üksnes majanduslik edu, vaid põhisiht on kõikide kultuuride võrdväärne areng, siis me pööraksime uue ja palju rõõmsama lehekülje. Kõigil oleks võrdväärsed tingimused saada kultuurist osa. Kogu Euroopa kultuurist.
J.K: Minu meelest takerdub Euroopa Liit tihti vaid ühte asja, ühe või teise riigi mingisse huvigruppi, näiteks põllumajanduskvoodid seal ja siin, mingid toetused seal ja siin… Igal juhul, seda standardset asja ei ole olemas.
M.L: (Muutub sõjakaks) Selle vastu on eestlased seal ka kõvasti võidelnud. See vanker on hakanud natuke liikuma. Aga kui meie Balti riikide põllumehed läksid sinna Brüsselisse, siis see oli ikkagi uudis, suur hämmastus, et mis nüüd toimub? Ja me ikkagi saime ka nihutada seda piiri.
J.K: Kuivõrd sa hindad, et see mingi selline ühtsus või võrdsem olek on tänases Euroopas võimalik?
M.L: (Ei lase korralikult küsimustki lõpetada) Absoluutselt on!
(Kindlalt) Selleks on see tänane kriis väga kasulik. Mõlemad kriisid, nii see, mis oli majanduses, kui ka see praegune. Kriisid õpetavad. On olemas selline teooria, et inimene õpibki ainult kriiside kaudu. Mul seda hirmu ei ole, et me ei suuda end kuuldavaks teha.
J.K: Räägime nüüd sinust kui õppejõust, sa oled olnud Tartu Ülikoolis juba oi kui kaua aega ja…
M.L: (Virutab uhkelt vahele) 42 aastat!
J.K: (Jätkates) …ja-jah, kolm aastat rohkem, kui ma olen elanud. Kui sa seal praegu õppejõuna tegutsed, mis on selle aja jooksul inimestes muutunud?
M.L: (Vajub mõttesse) Sa mõtled ikka üliõpilasi? No praegu on üliõpilastel ikka tohutult teistsugune taust kui varem. Meile tulevad praegu 19-aastased noored näiteks ja siis me tahame teada, et rääkige, me tahame selgeks teha, mida te oskate maailmas näha, me soovime kontrollida seda nii-öelda detailide nägemist. Millistes maastikes te olete olnud, mida tahaksite meile rääkida? Ja siis tuleb! Nad räägivad meile, kuidas nad on käinud Norras, Soomes, Prantsusmaal, Austraalias ja kus kõik veel ja veel. Kindlasti on neil maailma mõttes palju laiem silmaring kui kunagistel üliõpilastel.
J.K: (Varjamatu sarkasmiga) No mina olen aeg-ajalt sattunud vaatama sisseastumistöid, nii-öelda esseesid… Ma võin öelda, et enamik neist on täielik katastroof. Mingi düsgraafikute kamp, kes ei oska ainsatki mõtet lõpetada, mingi…
M.L: (Võtab järje üle) …on küll ja mitte ainult kirjaoskusega pole nad hädas, vaid ka kõnelemisoskusega on probleeme. See on tekstipõlvkond, kes mõtleb sõrmedega. Teatud kanalid pole neil tööle läinudki. Mitmed noored, kes on tõesti heade ajudega ja targad… ja siis ma loen nende lõputekste ja see on ikka tõeline õudus. Nad ise on ka õnnetud. Kirjutavad eesti keelt nagu mingid välismaalased. Me peame olema omaenda kultuuriarendamises õiged eurooplased. Kõne ja kirjakeel peaks olema selle elementaarne alus.
J.K: Praegu on selline situatsioon, et eesti kultuuri peab eesti noorele tõlkima.
M.L: Ma püüan iga päev teha õpilaste jaoks asjad nende jaoks huvitavaks ja arusaadavaks, siduda neid maailmaga. Muuseas, keelearendusele aitab väga hästi kaasa tõlkimine. Niipea, kui sa oled pidanud tõlkima, tajud kohe palju täpsemalt kõiki detaile, mis sinu emakeeles on, detaile, mis teises keeles on. See on hoopis teine häälestus.
(Kurjalt) Olen kuulnud ka sellist juttu, et nüüd on võimalik kõik teha virtuaalõppes ja siis pole nii-öelda päris õpetajat vaja. Täielik jama. Vastupidi, mida rohkem virtuaalõpet on, seda tähtsamaks muutub õpetaja. Õpetaja-õpilase suhe aitab vältida kõiksugu tarbetut sodi ja on vahetu asi.
J.K: Ülikoolis, mulle tundub, on viimastel aastatel asjad sutsuke pea peale käänatud. Mis kuradi hoiak see on, et õpilane on klient ja õppejõud on klienditeenindaja?
M.L: (Ruttu) See on möödas, see on möödas. Seda hakati meile peale suruma väga tihedalt, aga ülikoolid on suutnud vastu panna. Vähemalt need ülikoolid, mis on avalik-õiguslikud.
J.K: Minu jaoks on naljakas ka see ülikoolide vastasseis, näiteks Tallinna ja Tartu vahel. Mingi nõelapea suurune riik, aga on vaja jaurata.
M.L: (Kavalalt) Kas sa tead, millise loosungi minu Tartu meeskond valimisteks pakkus? Ja ma Tartus lähengi niiviisi valimistele: „Tartu vaim Brüsselisse”!
J.K: Mis asi see Tartu vaim veel on?
M.L: (Saab torkest aru ja seletab naerdes) Ma kirjeldaks Tartu vaimu kui kammitsetusest vaba olekut. Tartu vaim talub igasugu veidrusi, igasugu kõrvalekaldumisi sellisest korralikust heast keskmisest mainstream’ist. Tartu on tähtis ka seepärast, et ülikool on nii suur osa linna elust. See vaim on paljuski ka akadeemiline vaim. Akadeemiline vaim märkab ka erandite väärtust, erandite ilu, mida tehnokraatlik vaim märgata ei pruugi.
J.K: Ohoo! See on esimene kirjeldus sellest vaimust – mida ma ei usu –, millega ma rahul olen!
M.L: (Veendunult) Tallinna Ülikool on väga tugev, ma käin seal hea meelega. Aga küsimus pole lihtsalt Tartu või Tallinna ülikoolides, vaid Tartu linnas. Vahe ongi selles, et Tartu linn on sisuliselt ülikoolilinn. Tähendab campus. Võtame Inglismaa – näiteks London University on ju päris kena koht, aga kui sa võrdled Oxfordi ja Cambridge’iga, mis on klassikalised kampusülikoolid, siis see on natuke teine asi. Et üliõpilased saaksid end hästi tunda, peab ülikoolil olema ikka teatud võim selles keskkonna üle, kus ta asub. Tallinna Ülikooliga ongi see probleem, et ta ei suuda linnas saavutada seda positsiooni, et tal oleks selles linnakeskkonnas suveräänne seisus. Või vähemalt ühes linnaosaski. See ongi see vahe.
J.K: Kuidas sulle 1960-ndate lõpul termin „Euroopa“ tundus? Mida see toona tähendas?
M.L: Ma ei mõelnud väga selle peale. Pigem oli siis tähtsam Ameerika. Lugesime Ameerika autoreid, kõik see 60-ndate tudengivaimu tõus oli just paljuski nende autorite peal. Ja muusika – kõik see rokk. Euroopa mõjus juba 70.–80-ndatel. Aga 1960-ndatel oli Ameerika positiivne mõju väga suur. Siis oli Eestis Kennedy-ihalus ikka väga märgatav. Ma mäletan siiamaani päeva, kui Kennedy tapeti. Olin noor ajakirjanik ja töötasin raadios ning mäletan täpselt, milline leinapäev see oli. Temast oodati ju väga palju.
J.K: On olemas terve hulk inimesi, kes on kinni jäänud sellesse, et 1960-ndail me õõnestasime komparteid seestpoolt ja muu sihuke bla-blaa.
M.L: (Raputab tõsiselt pead) Meil astusid inimesed komparteisse – ma ei räägi muidugi kõigist – muide Praha sündmuste pärast. Praha kevadet vedas kompartei, lubage lahkelt meenutada. Kui meie ei oleks neist asjadest mõelnud ja rääkinud ka komparteis olles, ei oleks me praegu vabad.
J.K: (Üllatunult) Väga julge hüpe! Kas sa arvad, et kui 60-ndatel poleks eestlased komparteisse astunud, oleks see…
M.L: (Veendunult vahele) …oleks me praegu siin nagu Karjala. Ma ei räägi kõigist. Ma räägin nendest, kes mõtlesid ja midagi tegid. Meenuta. Pole midagi parata, aga kompartei kaudu saavutasime näiteks täielikult erandina, et Eesti lapsed käisid koolis 11 aastat, ülejäänud Nõukogude Liidus oli 10 klassi. Meil ei oleks olnud Lahemaa rahvusparki jne, jne.
(Lõikavalt) Mis mulle eriti ei meeldi, on, et sina ja mitmed teised n-ö isamaalased kasutavad tegelikult KGB terminoloogiat. Te räägite „õõnestamisest“. Meie ei rääkinud õõnestamisest. Meie ei ole seda kasutanud.
J.K: (Veidi nördinult) No kuule! See kompartei seestpoolt õõnestamine on võetud Veidemannilt, mille peale ma hirmsasti vihastasin. Ega mina ei mõelnud seda ise välja!
M.L: (Näpuga vehkides) Mis Veidemanni puutub, siis tema oli tõesti tüüpiline Praha kevade põlvkond. Oli teine noor ja väga entusiastlik tudeng.
J.K: Hea küll, tühja sellest. Räägime hoopis inimarengu uuringutest, mida sa vead. Kui rahul on meie inimene oma elukesega ja kuidas see rahulolu on kõikunud alates 1990-ndate algusest?
M.L: Rahulolu eluga samastatakse majandusliku heaoluga. Ja see on selge, et ühe aastaga ei muutu siin suurt midagi. Aga suurenes turvatunne ja see on teine väga oluline aspekt rahulolu juures. See on tähtis ka praegu. Tuleme siin tagasi Euroopa Liidu ja europarlamendi juurde, siis on ju täiesti selge, et eestlaste jaoks üks põhimotiiv, miks taheti Euroopa Liitu, oli seotud turvatundega. Ja Ukraina kriisi üks mõjusid võiks olla, et me saame oma erandlikust positsioonist lahti. Ka eurooplaste jaoks hakkab selles plaanis turvatunne oluliseks võtmeküsimuseks muutuma.
J.K: Mis sa arvad, kas Venemaa paneb NATO paragrahv 5 proovile?
M.L: (Veendunult) Ei, ei pane. See efekt, mis neil Venemaa sammudel ja retoorikal on, mõjub punase rätina kõigile nendele riikidele, kus on suured venelaste kolooniad. Ja Venemaa on teinud ühe lolluse teise järel. Ta on äratanud kõikides riikides ohutunde. Vene ärimehed on ka mures, väga mures, nemad ei ole enam läänes teretulnud. Paljudel on pered välismaal. Putin ei saa aru, et tegelikult laseb ta endale ja oma lähedastele pidevalt jalga. Ja see efekt hakkab korduma, võimenduma. Ühel hetkel tuleb murdepunkt, see on täiesti kindel. Kas enne suudetakse Ukraina tükkideks teha või tuleb see enne, seda me täna ei tea. Aga olen täiesti kindel, et varsti tuleb olukord, kus Putini lähikonnas hakkab tekkima mäss.
Me peame olema avatud Vene demokraatidele, kellel praegu pannakse seal suud kinni. Me peame avardama kanaleid, kutsuma neid õppejõududeks, ja see on väga konkreetne asi, kuidas suurendada võimalust, et Putin kukub.
J.K: Mis raamatut sa viimati lugesid?
M.L: Andrei Ivanovi „Harbini ööliblikaid”, see on väga hea raamat. Väga äge. Peale seda lugesin Anispi raamatut. Päris teravad tüdrukud on teinud!
J.K: Mis sa arvad palgalõhest?
M.L: Palgalõhega on see, et Eesti on Euroopa tšempion. See on õudne. Meil on kahe kõrgharidusega mehe kohta viis kõrgharidusega naist. Samal ajal, kui vaatame palka, siis naiste palk on üle 30% madalam.
J.K: Minu küsimus oleks, kas kvoot oleks lahendus?
M.L: (Surmkindlalt) Ei, kvoot ei oleks absoluutselt mingi lahendus. Lahendus on ikkagi hoopis teistsugune suhtumine ühiskonnas. Kui ühiskond toodab kultuuris 19. sajandi patriarhaalseid arusaamu, peavad asjad muutuma.
J.K: (Lustiga) Kuule, sa ei ole seltsimees Savisaart nii-öelda 20 aastat näinud ja temaga suhelnud, kui te nüüd peaksite mõlemad valituks osutuma, mis asja sul temaga pajatada oleks?
M.L: (Samasuguse lustiga) Ma arvan, et minu ülesanne on veelgi raskem, et hakata nii vana ja puitunud inimest nagu Savisaar eurooplaseks sotsialiseerima. Ma väga tahaks, et ta Brüsselisse tuleks.
J.K: Kas sa usud, et sinu jaks on piisavalt tugev, et Brüsselis tugevalt kõigile silma hakata?
M.L: Seal on väga palju inimesi, keda ma juba väga ammu tunnen. Mõned on juba öelnud, et nad ootavad, millal ma tulen. Elu ülikoolis on õpetanud mind suhtlema noorema põlvkonnaga. Ja elu sotsiaalteadustes loksutab mind läbi igasuguste rahvusvaheliste konverentside, kus ma näen praeguste ühiskonnamõtlejate nooremat põlvkonda – nii Euroopas kui ka kaugemal. See ei ole mulle probleem.
(Naerab) Mind on palju süüdistatud, et ma räägin inimesed surnuks. Ma vast surnuks seal kedagi ei räägi, aga suudan ära rääkida küll!
Mind on palju süüdistatud, et ma räägin inimesed surnuks. Ma vast surnuks seal kedagi ei räägi, aga suudan ära rääkida küll!
Mida rohkem need uued kriisid tekivad, seda lähemal oleme hetkele, kus me hakkame uuesti aru saama, et ainus võimalus on leida tee tagasi kõrgkultuuri juurde.
Selles on asi, et Euroopa selle Hitleri poole tunneb muidugi ära. See ongi Putini nõrk koht, et ta on liiga Hitleri moodi.