HELISEV PILT: Dagmar Raudam vaatab, kuidas Pablo Bergeri „Blancanieves“ tummfilmi mustvalge glamuur hispaanialiku melodraama ja Lumivalgekesega kohtub.
2012. aastal viie Oscariga pärjatud mustvalge tummfilm „Artist“ elustas žanri, mis oli siiani pigem suure kino algusaastate järele õhkavate nostalgikute pärusmaa. Ootuspäraselt leidus „Artisti“ menust tiivustatud järgijaid, kuid võib-olla oli aeg selleks ka lihtsalt küps. Ajal, mil parim meelelahutus muutub aina kiiremaks, valjemaks ja värvikamaks, on isegi ootuspärane, et tekib vajadus kontrategevuse järele. Ja üks võimalus on minna tagasi sinna, kust kõik alguse sai. Kindlasti ei ole see ülesanne aga kergete killast, mida tõendab ehk ka uute märkimisväärsete mustvalgete tummfilmide vähesus.
Morbiidne nostalgia
Üks minevikku pöördunu – ja ette rutates võib märkida, et seda väga õnnestunud moel – on hispaania filmimees Pablo Berger. Enne „Blancanievet“ ei olnud Berger eriti tuntud tegelane Hispaanias ega ülejäänud maailmas. Kuid seda ei saa enam öelda pärast „Blancanieve“ linastumist. Berger on oma viimase filmiga nomineeritud üle 60 korra ja saanud pärjatud neist pooltel kordadel, sealhulgas on tema nimel kõik võimalikud Hispaania filmiauhinnad, alates parimast stsenaariumist ja lõpetades parimate näitlejatega. Berger on oma viimase filmi puhul nii stsenarist, produtsent kui ka režissöör.
„Artisti“ ülesanne oli võib-olla isegi kergem. Tummfilmi staari glamuurset ja traagilist lugu on ehk mustvalges tummfilmis lihtsam laiemale publikule müüa, mida ka tohutu publikumenu ja Oscarid tõendasid. Kuid „Blancanieve“ jääb enam tummfilmi ekspressiivsusele truuks ja on sealjuures ka pisut morbiidsem.
Kuri võõrasema, toreadoor ja seitse päkapikku
Filmi tegevustik on toodud veelgi lähemale tummfilmi sünniajale, nimelt 20. aastate kuumavasse ja päikesest pleegitatud Andaluusiasse, Sevillasse, härjavõitlusareenidele, süngetesse lossidesse ja kuivale Hispaania maastikule. Legendaarne toreadoor Antonio Villalta (keda kehastab Hispaanias sündinud, aga Mehhikos tegutsev armastatud näitleja Daniel Cimenez Cacho) naeratab härjavõitluse ajal oma last ootavale pruudile ja saab samal hetkel saatuslikult vigastada. Üks tragöödia järgneb teisele ja lõpuks on toreadoor imekauni sadistlike kalduvuste, saamahimulise ja liiderliku endise medõe Encarna pantvang. Antonio väike tütar Carmenita (imearmas Sofia Oria), kelle ta saatusele alla vandudes hülgas, on toreadoori ja Encarna jõuka majapidamise teenija, kes aastate möödudes, enne oma armastatud ja imetletud isa surma, leiab tee isa südamesse ja sellega kurja võõrasema veel halastamatuks muudab. Maribel Verdu, kes võõrasema kehastab, on tummfilmis mängimiseks nagu loodud.
Pärast Antonio surma laseb Encarna oma seksiorjast kallimal nüüd juba suureks sirgunud Carmeni (Macarena García) metsa viia ja seal surmata. Pooluppunud Carmeni päästavad aga umbes seitse või siis ka kuus päkapikk-liliput-härjavõitlejat, kes kauni jume ja verevate huultega tüdruku Lumivalgekeseks nimetavad. Carmenit vaevab täielik mälukaotus, kuid peagi ilmneb temas vere kaudu pärandunud kustumatu härjavõitluskirg ning muinasjutt jätkub.
Veel üks Lumivalgeke?
Kuigi pealkiri viitab konkreetsele muinasjutule ja tiitriteski leidub vihje vendadele Grimmidele, on „Blancanieve“ üks kirglik hispaania muinasjutt, millesse on lükitud mitmeid vihjeid paljudest Grimmide muinasjuttudest ja mille tegelased saavad oma tegudele hoopis ise muinasjuttudest inspiratsiooni. Ei puudu ka klassikalised mürgiõunad, klaaskirstud ja võõrasema, kes peegliga kõnelemise asemel meelsasti fotograafidele poseerib.
Eelmisel aastal väänati Lumivalgekese muinasjuttu Hollywoodi toodangutes igatpidi, lendasid koletised ja kurjad kuningannad pudenesid tuhaks. Siin on aga lugu lihast ja luust inimestest, kes on küll mustvalgelt head ja halvad, kuid oma inimlike kõhkluste ja aimatavate motiividega.
Arhiivikaadrite stiilipidu
„Blancanieve“ muusika on linateose üks tugevamaid külgi ning selgitavate vahetekstidega on oldud suhteliselt kitsi. Alfonso de Vilallonga muusikaline koreograafia on stiilne ning väljendab peenelt filmi tegevustikku ja tegelaste tundeid. Filmimuusika esitajateks on Brüsseli Filharmoonia orkester ja maailmakuulus flamenkokitarrist Juan Gómez „Chicuelo“.
Filmimuusikast veelgi väljendusrikkam on aga näitlejate mäng, mis balansseerib klassikalise sajandialguse tummfilmi dramaatilisuse ja kaasaegse nüansipeene mängu vahel. Kaamera puhkab näitlejate nägudel, mis on seda igat sekundit väärt, pikalt ja naudinguga.
Filmi visuaal on ülilummav, lausa hüpnootiline ja näitab taas, kuidas mustvalge võib olla paradoksaalsel moel rikkalikum kui värviline. Huvitav nüanss on seegi, et film võeti tegelikult üles värvifilmile ja koloreeriti, või õigemini, dekoloreeriti siis mustvalgeks. Operaator Kiko de la Rica paneb valguse kõnelema. Avakaadrid on nii autentsed, et enne, kui ekraanile ilmub tuttavliku näoga matadoor (Daniel Cacho), võiks arvata, et tegemist on arhiivivõttega.
Kui filmi narratiiv on pigem lihtne ja naiivsevõitu, siis selle vorm seda kindlasti ei ole. „Blancanieve“ on üks pildipidu, muusikanauding, südantlõhestav muinaslugu ja hommage kino sünnile ning suurtele meistritele enne heli, värvi ja digiajastut.